← Eesti

1-15-8902/42

1-15-8902 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. jaanuar 2018. a Tallinn Kriminaalasja number 1-15-8902 Kohtukoosseis Kriminaalasi Eesistuja Pav

§ 169järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 19.

oktoobri

  1. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Nigul Saar Eve Soostar Süüdistatav XX (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht: XXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, töökoht: XXX) Kaitsja Vandeadvokaat Nigul Saar Asja lahendamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu
  2. oktoobri
  3. a kohtuotsus, millega mõisteti XX

§ 169järgi süüdi, täies ulatuses.

Mõista XX

§ 169järgi õigeks.

Jätta XX-lt sundraha välja mõistmata ning menetluskulud jätta riigi kanda. Rahuldada XX kaitsja apellatsioon. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. XX on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema, olles Harju Maakohtu 04.03.2009.a. kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-08-78939 kohustatud maksma alates 01.11.2008 elatist alaealiste laste YY (sünd XX.XX.XXXX) ülalpidamiseks igakuiselt 2632 krooni, so 168,2 eurot ja CC (sünd. XX.XX.XXXX) ülalpidamiseks igakuiselt 2632 krooni, so 168,2 eurot alates 01.11.2008 kuni laste täisealiseks saamiseni või elatise summa suuruse muutumiseni KK kasuks, pole seda teinud regulaarselt ja ettenähtud summades. Eeltoodust nähtuvalt XX, olles töövõimeline, pikema aja jooksul, kuid tegemata mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaksid tal ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita, s.h ei ole end võtnud töötuna Eesti Töötukassas arvele ja otsinud enesele ametliku sissetulekuga tööd, pikema aja jooksul, s.o. alates 01.11.2008.a kuni käesoleva ajani, mitte makstes kohtu poolt välja mõistetud igakuist elatusraha ettenähtud summades, on teadvalt, põhjendamatult ja süstemaatuliselt rikkunud ülalpidamiskohustust. Seega XX, hoidudes kuritahtlikult,

01.01.2015.a redaktsiooni kohaselt teadvalt, kõrvale oma noorematele kui kaheksateistaastastele lastele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest, pani toime

§ 169järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtu otsus

  1. Harju Maakohtu
  2. oktoobri 2017.a. otsusega tunnistati XX süüdi

§ 169

järgi ja mõisteti talle karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 74

lg 1,3 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult koheselt täitmisele kui XX ei pane 18 kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab Tallinna Vangla kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldaja järelevalve all

§ 75

lg 1 p 1-6 ettenähtud kontrollnõudeid ja kohustusi: 1) Elab kohtu määratud alalises elukohas XXX; 2) Ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) Allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitab andmed oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) Saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) Saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) Saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Määrati XX Tallinna Vangla kriminaalhooldusosakonna juhataja määratud kriminaalhooldaja järelevalve alla. Määrati, et

§ 75

lg 2 p 6,8 alusel on XX kohustatud: 1) täitma ülalpidamiskohustust, 2) osalema kriminaalhooldaja poolt määratud sotsiaalprogrammis. XX’alt mõisteti välja KrMS § 180 lg 1, § 179 lg 1 p 2 alusel: sundraha II astme kuriteo toimepanemise eest 1,5 palga alamääras s.o 705 eurot. Määrati KrMS § 180 lg 3, § 313 lg 1 p 7 alusel, et kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. 2.1. Oma otsuses maakohus on asunud seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Maakohtu hinnangul on kannatanu ja süüdistatava ütlustega, istungil esitatud ning uuritud tõenditega, mida maakohus luges nende kattuvuse tõttu usaldusväärseiks, tõendamist leidnud, et XX, olles Harju Maakohtu 04.03.2009 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-08-78939 kohustatud maksma alates 01.11.2008 elatist alaealiste laste YY (sünd XX.XX.XXXX) ülalpidamiseks igakuiselt 2632 krooni (168,2 eurot) ja CC (sünd XX.XX.XXXX) ülalpidamiseks igakuiselt 2632 krooni (168,2 eurot) alates 01.11.2008 kuni laste täisealiseks saamiseni või elatise summa suuruse muutumiseni KK kasuks, pole tasunud tema poolt välja mõistetud igakuist elatisraha ettenähtud summades. Samas ei ole ta teinud jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaksid tal ülalpidamiskohustust täita. 2

(7)Maakohus märkis, et kohtule ei ole esitatud ühegi tõendit selle kohta, et XX oleks teinud jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks, mis viitab selgelt sellele, et tal puudub tahe hakata võlgnevusi vähendama. ESITATUD APELLATSIOON
  1. Apellatsiooni esitas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Nigul Saar, kes vaidlustab kohtuotsuse täies ulatuses. 3.
  2. Kaitsja märgib, et XX teos ei ole karistatava teo tunnuseid. Maakohus on hinnanud tõendeid valesti ja teinud neist seetõttu vale järelduse.

§ 169loeb kuriteoks vanema kuritahtliku (alates 01.01.15.

teadva) kõrvalehoidumise oma nooremale kui 18-aastasele lapsele või täisealiseks saanud, kuid abi vajavale töövõimetule lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatisraha maksmisest. Seega ei ole PKS § 100 toodud elatise maksmata jätmine karistatav mitte kõikidel juhtudel, vaid üksnes kahe üheaegselt esineva eelduse olemasolul. Esimeseks eelduseks

§ 169

teokooseisu täimiseks on teadev/kuritahtlik kõrvalehoidumine elatise maksmisest, milline on kohtu poolt välja mõistetud igakuise maksena. Apellant juhib siinjuures tähelepanu asjaolule, et PKS § 100 lg 1 viimane lause lubab kohustatud isikul nõuda, et kohus võimaldab anda elatist ka muul viisil, so ka näiteks mitte igakuiste maksetena või ka näiteks mitte üldsegi raha maksetega lapsele vaid lapse huvides muu kohustuse täitmisena (näiteks õppemaksu tasumisega õppeasutusele, ülalpidamiskulude katmisega õpilaskodus jms.) Selline muul viisil kohtu poolt välja mõistetud elatise maksmise kohustuse rikkumine ei

§ 169ette nähtud teokoosseisu kuuluv asjaolu.

Teiseks eelduseks on seaduse enda sõnastuse kohaselt teokoosseisu kuulu eeldus - igakuine elatis, mille teadev maksmata jätmine on aset leidnud, peab olema kohtu poolt välja mõistetud. Kui kostjal on ka PKS § 100 tulenev kohustus maksta lapsele elatist igakuiselt, siis see kohustus elatist rahas maksta peab olema kohtu sellesisulise otsusega täitmiseks välja mõistetud. Kaevatavas kohtuotsuses on kohus tuvastanud vastavat tõendit hinnates (tõendina Harju Maakohtu 03.04.2009 määrus asjas 2-08-78939, tl. 153-154), et määrusega kinnitas kohus hageja ja kostja vahel sõlmitud kompromissi, mille kohaselt hageja loobub elatise nõudest iseenda ülalpidamiseks ja kostja kohustub maksma elatist oma kahe alaealise lapse ülalpidamiseks kummalgi 2632 krooni kuus alates 01.11.2008. Kaitsja leiab, et maakohus on teinud tõendist vale järelduse, et tsiviilasjas tehtud kompromissi kinnitav ja menetlust lõpetav kohtumäärus on

§ 169ette nähtud kohtu poolt elatist väljamõistev kohtulahend.

Tõendist ei nähtu sellist kohtulahendi resolutiivosa, millega on igakuine elatis kostjalt välja mõistetud. Vastavalt TsMS § 442 lg.5 lahendab kohus tsiviilasjas otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused ja resolutsioon peab seejuures olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Osundatud menetlusseaduse nõue kohtuotsuse formuleerimises tähendab seda, et kohus mõistab võlgnikult välja rahasumma, kui teine pool on seda nõudnud (hagenud). Kui hageja pool ei soovi enam algses hagis näidatud raha väljamõistmist põhjusel, et ta on sõlminud kostjaga kompromissi, siis kohus ei mõista välja algselt soovitud summat vaid kinnitab poolte kompromisskokkuleppe ja lõpetab seetõttu ka menetluse ära. Tsiviilkohtumenetluses käsutab menetlusosaline ise vabalt oma menetlusõigusi, mis tähendab, et ta võib esitatud hagist loobuda, hagi muuta, sõlmida kompromissi ja paluda seda kinnitada, loobuda kaebusest jms. Kompromisskokkulepe on tavaline poolte vahel sõlmitav tsiviilõiguslik kokkulepe VÕS § 578 alusel. Kohtumenetluse kestel sõlmitud kompromissleping hagimenetluses allub samale VÕS § 578 regulatsioonile selle erisusega, et kohtul on lisaks kompromissi kinnitamisele alus lõpetada õigusvaidlus/kohtumenetlus. 3

(7)Sellise määruse koostamine TsMS § 465 esitatud tingimustel ei näe endas ette selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuete lahendamist. 3.
  1. Kaitsja on seisukohal, et süüdistuses etteheidetav tegu – mitte makstes kohtu poolt välja mõistetud igakuist elatusraha ettenähtud summades, on teadvalt, põhjendamatult ja süstemaatiliselt rikkunud lapse ülalpidamise kohustust, ei ole XX poolt toime pandud. Süüdistuses etteheidetav tegu mõistlike jõupingutuste tegemiseks oma varalise seisundi parendamises määrani, mis võimaldaks ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita, sh. ei ole end võtnud töötuna Eesti Töötukassas arvele ja otsinud ametliku sissetulekuga tööd, ei ole asjakohased etteheited aga saa moodustada § 169 teo subjektiivset koosseisu. Põhjusel, et süüdistav on mitmes erinevas äriühingus omanik ja juhatuse liige, ei kvalifitseeru ta seaduse alusel isikuks, keda võetakse töötuna arvele. Ka ei ole apellandi arvates kehtivas õiguses korrektne ametliku/mitteametliku sissetulekuga kriteeriumiga töö otsimise etteheide. Kui lähtuda elatist saama õigustatud isikute (laste) seisukohast, siis ei oma mistahes tähendust elatise andja raha päritolu ja saamise allikas. 3.
  2. Kaitsja leiab, et maakohus on väljunud süüdistuse raamidest kui tuvastas, et süüdistatav teadis, et ta peab igakuist elatist maksma, kuid hoidis oma varanduslikku olukorda sellisena, mis välistab elatise täieliku tasumise. Samuti on süüdistusest väljutud osundatud lõigust järgmises lõigus, milles kohus leidis, et erandkorras on ikkagi võimalik töötuna registreerida ka äriühingu juhatuse liige, tulundusühingu osanik jne. Süüdistus ei sisaldanud endas asjaolu, et XX allub erandile Töötukassas töötuna arvele võtmises ja, et see erand tema puhul ka realiseeruks. 3.
  3. Apellant palub tühistada Harju Maakohtu 19.10.
  4. otsus XX süüdimõistmises kriminaalasjas 1-15-8902, teha uus otsus, millega mõista XX süüdistuses

§ 169

järgi õigeks; hüvitada XX lepingulise kaitsja apellatsioonimenetluse kulud summas, millised menetluse käigus tekivad. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

  1. Kohtukolleegium, tutvunud maakohtu otsuse ning esitatud apellatsiooni argumentidega leiab, et apellatsioonis toodud väited väärivad tähelepanu ning maakohtu otsus kuulub tühistamisele ning esitatud apellatsioon rahuldamisele maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.
  2. Ringkonnakohus märgib esmalt, et ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kohtumenetluses kohtu poolt kinnitatud vanemate kompromisskokkulepe laste ülalpidamiskohustuse täitmise kohta on tavaline poolte vahel sõlmitav tsiviilõiguslik kokkulepe VÕS § 578 alusel, seega tegemist ei ole kohtulahendiga, millega mõistetakse välja elatusraha

§ 169tähenduses.

Kohtukolleegium osundab Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-120-14, p 13, mille kohaselt vanemate kokkulepet lapse ülalpidamise kohustuse täitmise kohta tuleb lapse elatisenõude lahendamisel arvestada ka juhul, kui selline kokkulepe on sõlmitud kohtumenetluses ja kinnitatud kohtumäärusega. Jõustunud kohtuotsus on TsMS § 457 lg 1 järgi menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS §-st 432 tulenevalt, kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Kui menetlus on lõpetatud kompromissiga, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohus on TsMS §-st 432, § 371 lg 1 p-st 4 ja § 428 lg 1 p-st 2 järeldanud, et elatise kohta tehtud kohtuotsus või kohtumäärus kompromissi kinnitamise kohta välistab samas asjas kohtusse pöördumise (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 25). 4

(7)Ülaltoodu tähendab, et kohtumäärus laste ülalpidamiskohustuse täitmise kompromissi kinnitamise kohta on kohtu lõpplahend, millel on samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu kohtuotsusel, seega tegemist on kohtulahendiga

§ 169tähenduses.

  1. Esitatud apellatsioonis toob kaitsja teise põhiargumendina välja, et süüdistuses etteheidetav tegu mõistlike jõupingutuste tegemiseks oma varalise seisundi parendamises määrani, mis võimaldaks ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita, sh ei ole end võtnud töötuna Eesti Töötukassas arvele ja otsinud ametliku sissetulekuga tööd, ei ole asjakohased etteheited ega saa moodustada § 169 teo subjektiivset koosseisu põhjusel, et süüdistav on mitmes erinevas äriühingus osanik ja juhatuse liige, ja seetõttu ei kvalifitseeru seaduse alusel isikuks, keda võetakse töötuna arvele. Kohtukolleegium nõustub kaitsja sellise argumendiga ning vastuseks apellatsioonile märgib järgmist. 6.
  2. Kohtukolleegium kordab varasemas kohtupraktikas kinnistunud põhimõtteid, et elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena

§ 169

tähenduses on vaadeldav see, kui kohustatud isik rikub lapse ülalpidamise kohustust olukorras, kus tal on – või võiks temalt mõistlikult eeldatava käitumise korral olla – võimalik ülalpidamiskohustus täita või vähemalt teha seda suuremas ulatuses.

§ 169

omistab elatise maksmise võimatusele teo koosseisupärasust, mitte õigusvastasust välistava toime. Kooskõlas asjas nr 3-1-1-84-12 märgituga leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisega

§ 169

mõttes on tegemist eeskätt järgmistel juhtudel: 1) kohustatud isik ei maksa lapsele tähtaegselt elatist vaatamata sellele, et tal on selleks piisavalt vara ja ei ole mõjuvaid põhjuseid, mis takistaksid soorituse (nt pangaülekande) tegemist (nt kohustatud isiku raske haigus). Seejuures tuleb varana, mille arvelt isik peab täitma lapsele elatise maksmise kohustust, käsitada isiku kogu vara, arvestades PKS §-st 102 ja täitemenetluse seadustiku §-st 132 tulenevaid erandeid.

§ 169

järgi esitatud süüdistust arutav kohus on õigustatud lähtuma PKS §-s 102 sätestatud "enese tavalise ülalpidamise" ja "enda ning lapse ühetaolise ülalpidamise" kriteeriumidest ka juhul, kui tsiviilasjas ei ole kohus selle sätte alusel elatise vähendamist otsustanud; 2) kohustatud isik maksab kohtuotsusega välja mõistetud elatist väiksemas ulatuses kui tema varaline seisund seda võimaldaks või 3) kohustatud isik, kellel ei ole elatise nõutavas summas maksmiseks piisavalt vara, jätab elatise täielikult või osaliselt maksmata olukorras, kus ta ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita, või kus ta on end ise asetanud maksejõuetuse seisundisse. Sellise olukorraga on tegemist näiteks siis, kui elatise jätab osaliselt või täielikult maksmata isik, kes pole otsinud piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekuallikat; kes pole müünud elatise maksmiseks vara, mis pole tarvilik tema enda ülalpidamiseks PKS §-st 102 tulenevas ulatuses; kes on lahkunud vabatahtlikult töölt, ehkki tal pole uut töökohta ega vara ülalpidamiskohustuse täitmiseks või kes võõrandab oma vara moel, et selle tagajärjel muutub ülalpidamiskohustuse täitmine võimatuks. See loetelu pole ammendav. Asumaks seisukohale, et isik on elatusraha maksmisest

§ 169

mõttes kõrvale hoidunud, ei piisa üksnes selle tuvastamisest, et isik ei ole temalt kohtuotsusega välja mõistetud elatist mingil perioodil maksnud või on teinud seda ettenähtust väiksemas ulatuses. Lisaks tuleb kindlaks teha ka faktilised asjaolud, millest järeldub, et isikul oli – või võinuks temalt mõistlikult eeldatava käitumise korral olla – võimalik ülalpidamiskohustus täita või vähemalt teha seda suuremas ulatuses. Üksnes sellised faktilised asjaolud koostoimes elatise maksmise kohustuse süstemaatilise või pikemaaegse rikkumisega võimaldavad subsumeerida süüdistatava käitumise

§-s 169 ette nähtud koosseisulise tunnuse "elatusraha maksmisest kõrvalehoidumine" alla (1-15-5576, 3-1-1-5916). 5

(7)6.
  1. Kohtukolleegium leiab, et XX-le esitatud süüdistuses toodud faktiline asjaolu, et ta ei ole end võtnud töötuna Eesti Töötukassas ega otsinud enesele ametliku sissetulekuga tööd – ei ole süüdistatava puhul asjakohased. Samuti ei nähtu süüdistusest teisi selliseid faktilisi asjaolusid, millest järeldub, et süüdistataval oli – või võinuks temalt mõistlikult eeldatava käitumise korral olla – võimalik ülalpidamiskohustus täita või vähemalt teha seda suuremas ulatuses. Kriminaalasjas kogutud ning maakohtu poolt uuritud tõenditest nähtub, et kuigi XX-le kuulub osalus mitmetes äriühingutes ning ta on mitme äriühingu juhatuse liige, puudub süüdistataval vara, alates 2011 aastast puudub tal sissetulek ning ta on võlgnik mitmes pooleliolevas täitemenetluses. Samas nähtub XX haigekassa detailsetest andmetest, et süüdistatav on perioodil 08.11.2013 kuni 30.01.2016 olnud kindlustatud X OÜs töölepingu alusel töötava isikuna. Seoses XX-le süüdistuses toodud etteheitega, et ta ei ole end võtnud töötuna Eesti Töötukassas arvele ega otsinud enesele ametliku sissetulekuga tööd, asus maakohus seisukohale, et kohtule ei ole esitatud ühegi tõendit selle kohta, et XX oleks teinud jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks, mis viitab selgelt sellele, et tal puudub tahe hakata võlgnevusi vähendama. Kohtukolleegium leiab, et asudes sellisele seisukohale luges maakohus kuriteokoosseisu tõendatuks sisuliselt seetõttu, et süüdistatav ei suutnud tõendada, et ta ei ole kuriteokoosseisule vastavat tegu toime pannud, mis tähendab, et maakohus pööras ümber tõendamiskoormise, rikkudes KrMS § 7 lgt
  2. Oma otsuses märkis maakohus, et Tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 6 lg 5 p 4 kohaselt ei saa töötuna arvele võtta inimest, kes on äriühingu juhatuse liige, prokurist, täis- või usaldusühingut esindama volitatud osanik, välismaa äriühingu filiaali juhataja või mitteresidendi muu püsiva tegevuskoha juht. Menetletavas kriminaalasjas süüdistatav on mitmete äriühingute liige ja osanik, seega ta ei ole isikuks, keda oleks saanud töötuna arvele võtta. Maakohus viitas samas Riigikohtu 11.05.2017 otsusele nr 3-4-1-17-16, mille kohaselt on võimalik erandkorras töötuna registreerida ja maksta töötuskindlustushüvitist ka äriühingu juhatuse liikmele, kes vastab järgmistele tingimustele: 1) tema töötasult on tasutud töötuskindlustusmakseid vähemalt 12 kuul töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul, mis tähendab, et tal on olnud juhatuse liikmeks olemise kõrvalt ka töölepinguga töötamine ja töötasu, millelt maksud makstud; 2) tema viimane töösuhe enne töötuna arvelevõtmist on lõpetatud töötuskindlustushüvitisele õigust andval alusel: nt koondamine (TLS § 89), katseaja (§ 86) või tähtajalise (§ 80) töösuhte lõppemine, töösuhte lõppemine tööandja algatusel TLS § 88 lg 1 p 1 (töövõime vähenemine terviseseisundi tõttu) või TLS § 88 lg 1 p 2 (töövõime vähenemine) alusel. Omal soovil (§ 85) või poolte kokkuleppel (§ 79) töösuhte lõppemise järel töötuna arvelevõtmisel ei ole õigust töötuskindlustushüvitisele; 3) ta ei saa tasu oma tegevuse eest äriühingu juhatuse liikmena. Registreeritud töötu, kes on samal ajal äriühingu juhatuse liige, võib töötuna arvel olla seni, kuni talle makstakse töötuskindlustushüvitist või kui ta asub tööle. Kohtukolleegium osundab, et süüdistuse tekstis toodud etteheidetava käitumise periood „alates 01.11.
  3. a kuni käesoleva ajani“ piirdub süüdistusakti koostamise kuupäevaga. On ilmselge, et prokuratuur ei saa ennustada süüdistatava käitumist süüdistusakti koostamise järgselt, seega on ainuvõimalik, et ka süüdistusakti koostamise hetkel toimepandava jätkuva kuriteo puhul saab inkrimineeritud perioodi lõpuks olema vaid süüdistusakti koostamise päev, milleks on 28.10.
  4. Maakohtu eelpoolviidatud Riigikohtu lahend, millega Riigikohus tunnistas Tööturuteenuste ja toetuste seaduse § 6 lõike 5 punkt 4 ja töötuskindlustuse seaduse § 6 lõike 1 punkt 1 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles need välistavad töötuskindlustuse seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud kindlustatule, kellel oleks töötuskindlustuse seaduse §-st 6 tulenevalt õigus saada töötuskindlustushüvitist, hüvitise maksmise ainuüksi põhjusel, et ta on äriühingu juhatuse liige, prokurist, täis- või usaldusühingut esindama volitatud osanik, välismaa äriühingu filiaali juhataja või mitteresidendi muu püsiva tegevuskoha juht, oli tehtud 11.05.
  5. Süüdistatavale ei saa seega olla etteheidetav, et ta ei võtnud end töötuna Eesti Töötukassas arvele perioodil 01.11.2008 kuni 6
(7)28.10.2015, kuna tollel ajal kehtinud Tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 6 lg 5 p 4 regulatsioon ei võimaldanud seda. Tuleb nõustuda ka kaitsja apellatsioonis toodud argumendiga, et süüdistus ei sisaldanud endas asjaolu, et XX alluks erandile Töötukassas töötuna arvele võtmises ja, et see erand tema puhul ka realiseeruks, seega otsuse tegemisel on maakohus väljunud ka süüdistuse raamidest, kuna selles ei olnud etteheidet millise erandi järgi oleks pidanud süüdistatav käituma. 6.
  1. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt RKÜKo 3-1-1-24-05, p 14 ja RKKKo 3-1-1-31-10, p 9; 3-1-1-106-10, p 8; 3-1-1-68-11, p 10 ning 3-1-1-97-11, p 15.3). Kuna süüdistuses toodud faktiline asjaolu, et süüdistatav ei ole end võtnud töötuna Eesti Töötukassas, ei ole asjakohane ning teisi faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid hinnata, kas XX poolt elatise maksmata jätmine on käsitatav elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena, ei ole süüdistuses välja toodud, ei saa neid asjaolusid KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause kohaselt ka kohtumenetluses tuvastada. Seda sõltumata kriminaalasjas kogutud tõendite sisust. Seetõttu pole võimalik väite paikapidavust, et süüdistatav ei ole teinud mingeid mõistlikke jõupingutusi endale ametliku töökoha ja teenistuse leidmiseks, kohtumenetluses kontrollida, kuna see väljuks süüdistuse piiridest. (Vt RKKK nr 3-1-1-59-16; 3-1-1-84-12, p 11.)
  2. Kuna XX-le esitatud süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda ka selle tõendatuse korral järeldada, et süüdistatav hoidus lastele elatist maksmata jättes selle kohustuse täitmisest

§ 169mõttes kõrvale, tuleb XX õigeks mõista.

  1. Apellatsiooni esitaja taotles õigeksmõistva otsuse korral süüdistatavale menetluskulude hüvitamist, kuid kuna kriminaalasjast ei nähtu ühtegi kuludokumenti seoses kaitsja kulude tekkimisega ning neid pole ringkonnakohtule tähtaegselt esitatud, jätab kohtukolleegium selle kaitsja taotluse läbivaatamata.
  2. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 1, 2, 3 ja § 340 lg 1 ja 2 p 1 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse täies ulatuses ja teeb uue otsuse, millega mõistab XX õigeks. allkirjastatud digitaalselt 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.