Obsah (10)

§ 69§ 39§ 32§ 57§ 58§ 17§ 56§ 5§ 48§ 87

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. jaanuar 2018, Tallinn, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-17-5239 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Orvi Koi

§ 69

sätteid kohaldades asendati 10 päeva aresti üldkasuliku tööga 10 tundi, mille tegemise tähtajaks määrati 2 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. Harju Maakohus lõpetas XX suhtes väärteomenetluse liiklusseaduse (LS) § 201 lg 1 järgi VTMS § 29 lg 1 p. 1 alusel teos väärteotunnuste puudumise tõttu (

§ 39lg 1- eksimus teo keelatuses).

Maakohus leidis, et XX poolt LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemine on täielikult tõendamist leidnud. Kohus tuvastas, et XX 16.09.2017.a. kell 20.33 ajal Tallinnas Mere pst ja Sadama tn ristmikul, liikudes Ahtri tänava suunas, juhtis mootorsõidukit CPI OLIVER CITY reg.märgiga XXXX juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,70mg. Juhtis AM-kategooria mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Selliste tegevustega rikkus XX liiklusseaduse § 69 lg 3 ja § 90 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ja § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod. Samuti XX tunnistas, et poolteist tundi enne sõitma asumist jõi ta koos sõbraga kahe peale ära pool pudelit viina. Maakohus leidis, et

§ 32

lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub süüd välistav asjaolu. XX on süüvõimeline, kuid kohtu hinnangul esineb tema puhul süüd välistav asjaolu, milleks on

§-s 39 sätestatud eksimus teo keelatuses. Nimetatud paragrahvi kohaselt puudub isikul süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Kohtu hinnangul viibis XX keelueksimuses, sest sõber ütles talle, et ilma lubadeta võib sõita ja kuna ta ise ei teadnud, uskus ta sõpra ja asuski mopeedi juhtima, olles kindel, et sõber rääkis õigust ning see ei ole keelatud. Keelueksimuse puhul on süü välistatud üksnes juhul, kui eksimus oli isikule vältimatu. See tähendab, et isik ei olnud teadlik oma teo ebaõigussisust ning talle ei saa objektiivselt aset leidnud ebaõigust ette heita. On igati mõistetav, et menetlusalune isik, kes ei olnud sõiduki omanik ning kes ei olnud läbinud liiklusalast koolitust ning kellel puudus igasugune juhtimisõigus, ei tundnud liiklusseadust ega teadnud, et rolleri juhtimiseks on nõutav juhtimisõigus. Muidugi ei ole kahtluse korral isikul õigust valida alati temale sobivaim käitumisvariant, kuid XX-l ei olnud käepärast võtta liiklusseadust ja pealegi hajutas tema kahtluse sõber Y, kelle sõnul võis ilma lubadeta rollerit juhtida. Seega leidis kohus, et eksimus teo keelatuses oli menetlusalusele isikule vältimatu.

§ 39

lg 1 esinemine välistab süü ning sellest tulenevalt ei saa XX karistada liiklusseaduse § 201 lg 1 järgi, kuigi tema tegu oli objektiivselt õigusvastane. Süüdistatava XX karistust kergendavaks asjaoluks on kahetsus

§ 57

järgi ning raskendavad asjaolud puuduvad

§ 58järgi.

Maakohus märkis, et menetlusalust isikut on varasemalt korduvalt karistatud rahatrahvidega alkoholiseaduse rikkumise ja ühel korral ka narkootikumide tarvitamise eest. Trahvid on küll tasutud, kuid tema ema poolt, sest XX-l endal sissetulek puudub. Kuigi teda ei ole eelnevalt karistatud liiklusseaduse järgi, ei ole seekordne rahatrahviga karistamine enam põhjendatud, sest selle tasuks järjekordselt tema ema ja menetlusalusel isikul tekibki karistamatuse tunne. Vaja on, et ta ise tunnetaks karistuse mõju ja asuks selle läbi seaduskuulekalt käituma. Selline karistusliik on arest, mida võib mõista kuni 30 päeva. Maakohus leidis, et XX tuleb karistada 10-päevase arestiga. XX palus asendada arestipäevad üldkasuliku tööga, millega nõustus ka kohtuvälise menetleja esindaja. Maakohus märkis, et kuna isikut ei ole varem arestiga karistatud, võib esmakordsel selle karistusliigiga karistamisel asendada see üldkasuliku tööga. Seda enam, et XX on asunud õppima ning aresti kandmine mõjuks ka õpingutele halvasti. Üldkasulikku tööd on võimalik teha aga õppetööst vabal ajal. APELLATSIOON 2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas 29.12.2017.a. apellatsiooni Politsei- ja Piirivalveamet, kes palub tühistada Harju Maakohtu otsus ning teha asjas uus otsus, millega mõista XX süüdi LS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises. Harju Maakohtu poolt mõistetud karistuse palub apellant jätta muutmata. Apellant on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. Apellant märgib, et maakohus on käesolevas asjas ebaõigesti kohaldanud

§-s 39 sätestatud keelueksimust. Maakohus leidis, et kohtuistungil uuritud tõenditega on tõendatud, et XX juhtis mopeedi omamata selleks juhtimisõigust pannes sellise teoga objektiivselt toime LS § 90 lg 1 p 1 rikkumise, kuid teda ei saa selle rikkumise eest karistada. Maakohtu hinnangul esines XX’i puhul süüd välistav asjaolu, milleks on

§-s 39 sätestatud eksimus teo keelatuses. Isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja eksimus on temale vältimatu. Apellant on seisukohal, et maakohus, tehes XX’i käitumises kindlaks eksimuse olemasolu, oleks pidanud tuvastama selle teo välditavuse või vältimatuse. Alles viimasel juhul on isiku süü välistatud, sest isik ei olnud teadlik oma teo ebaõigussisust ning talle ei saa objektiivselt aset leidnud ebaõigust ette heita. Eksimuse välditavuse tuvastamise üldine lähtekoht meenutab ettevaatamatusdelikti, kus samuti mingitel asjaoludel peab isik tajuma kõrgendatud ohu situatsiooni, mis omakorda peab motiveerima teda üles näitama kõrgendatud hoolsuskohustust. Asjaolu, et XX ei ole läbinud liiklusalast koolitust, ei tundnud ega omanud liiklusseadust, ei tähenda, et puudusid asjaolud, mille tõttu XX’il oleks enne politsei poolt kinni pidamist olnud alust mopeedijuhtimises võimalikku ebaõigussisu tajuda ning ta oleks normi väljaselgitamiseks pidanud kõrgendatud hoolsuskohustust üles näitama. Kohustus tunda huvi teo võimaliku keelatuse vastu tuleneb teadmisest, et tegutsetakse või hakatakse tegutsema valdkonnas, kus kehtib eriregulatsioon. Sellisel juhul on tegemist harukaristusõigusega, kus kehtib kohustus tunda olemasolevat regulatsiooni ning vastavate sätete mitteteadmine on alati välditav nende selgeks tegemisega. Harukaristusõiguses on täiesti loomulik, et teatud valdkonnas tegutsev isik peab tundma seal kehtivat korda (RKKK 3-1-1-86-98; 3-1-1-44-02; 3-1-1-14-03). Apellant on seisukohal, et XX, päevast päeva liikluses osaleva kodanikuna peab olema teadlik liiklusalase eriregulatsiooni olemasolust Eesti Vabariigis. Mistõttu on iseenesest mõistetav enne mootorsõidukit juhtima asumist tuleb tutvuda liiklusseadusega, et vältida seaduserikkumisi. Isik, kes püsivalt elab Eesti Vabariigis ei saa olla ükskõikne selle riigi seadusandluse vastu vaid peab soovima käituda õiguspäraselt ja rakendama selleks nõutavat hoolt. Põhjendatud huvi teha endale selgeks kehtiv liiklusseadus enne mootorsõidukiga liiklusesse asumist oleks pidanud tekkima ka XX’il isikuna, keda on varasemalt korduvalt alkoholiseaduse nõuete rikkumise eest väärteokorras karistatud.

§ 17lg 3 kohaselt seaduse mittetundmine ei välista tahtlust ega ettevaatamatust.

XX alaealisena, tarvitas enne mopeedi juhtima asumist teadlikult ja tahtlikult alkoholi, teades sealjuures, et tema selline tegevus ei ole õiguspärane. Seejärel asus mopeedi juhtima sooviga niisama ringi sõita. Apellant on seisukohal, et tegemist ei olnud eksimusega teo keelatuses

§ 39

lg 1 tähenduses, kuna LS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemine oli tema jaoks välditav. XX’ teadis, et alaealisel on keelatud alkoholi tarvitada, samuti oli ta teadlik, et alkoholi tarvitamisest tingitud keelatud seisundis ei tohi mistahes sõidukit juhtida. Käesoleval juhul loob Harju Maakohtu väär

§ 39

lg 1 tõlgendamine olukorra, mis välistab edaspidi juhtimisõiguseta liiklusalase koolituse mitte läbinud ja liiklusseadust mitte omava mootorsõiduki juhi süüdimõistmise ja karistamisel. Vastustaja seisukoht apellatsioonkaebusele

1. 11.01.2018.a esitas vastuse apellatsioonkaebusele XX kaitsja Aleksei Ratnikov. Kaitsja leidis, et Harju Maakohtu otsus on LS § 201 lg 1 osas põhjendatud ning otsuse osaliseks tühistamiseks alust ei ole. Apellant on oma seisukohas tuginenud asjaolule, et XX oleks pidanud tajuma kõrgendatud ohu situatsiooni, üles näitama kõrgendatud hoolsuskohustust ning tundma enne mopeedi juhtima hakkamist huvi, kas mopeedi juhtimise puhul on tegemist liiklusseadusest tuleneva eriregulatsiooniga, mis eeldab mootorsõiduki juhtimisel juhilubade olemasolu. Kaitsja arvates ei ole võimalik nõuda kõrgendatud hoolsuskohustust isikult, kes on alaealine ning kelle parim sõber selgitab veenvalt, et mopeedi puhul pole juhiluba vajalik. Pealegi ei olnud tegemist niivõrd liiklusseadusest tuleneva eriregulatsiooni tundmise vajadusega, kuivõrd asjaoluga, kas tegemist on mopeedi või pisimopeediga, mis on väliselt sarnased. Vastavalt sellele kas juhtimisõigus oleks olnud vajalik või mitte. Kuna XX ei osanud sõidukitel sellist vahet teha, siis jäi ta uskuma oma sõpra. Pealegi ei olnud sellel hetkel võimalik kuidagi teistmoodi kindlaks teha, kas tegemist on mopeedi või minimopeediga. Ka apellant ei ole selgitanud, kuidas XX oleks saanud oma kahtlusi hajutada teistmoodi, kui küsida vastavat infot oma sõbralt. Selleks, et uurida mis mopeedi liigiga tegemist on, tuli teha kohtumenetluse käigus mitu menetlustoimingut. See aga tõendab, et käesoleval juhul ei olnud lihtsa ülevaatuse käigus võimalik tuvastada mis mopeedi liigiga tegemist on ja kas selle juhtimiseks on vajalik juhiluba. Liiati, on jäänud põhjendatud kahtlused mopeedi liigi osas, kuna see ei ole Maanteeameti Liiklusregistris arvel (ja seega ei ole võimalik kontrollida usaldusväärselt selle liiki; tootjale polnud tehtud päringut vaidlusaluse mopeedi liigi kohta; mopeedil olid nähtavad mitme liiklusõnnetuse tagajärjed ning pole välistatud, et avariides kahjustatud detailid olid ära vahetatud, sh pole välistatud et mopeedil oli vahetatud tagumine küljeosa, millel oli kirjas mopeedi mudel, kuid kohus jättis selle tähelepanuta). Apellant on jätnud tähelepanuta, et alles peale pikka selgitamist ja sõiduki andmete uurimist selgus kohtus, et tegemist oli mopeediga, millega sõitmiseks on vajalik juhtimisõigus (mis on suhteliselt vaieldav). Kuidas XX seda
2. septembri õhtul pimedas linnas teha oleks saanud, jääb apellandi seisukohtadest selgusetuks. Apellandi arvates oleks XX pidanud olema kursis liiklusseadusega ka seetõttu, et teda on varasemalt korduvalt alkoholiseaduse nõuete rikkumise eest väärteokorras karistatud. Kaitsja arvates on selline väide pahatahtlik, sest sellise väite põhjendatuse korral võiks nõuda ka kõikvõimalike teiste seadustega kursis olemist, vastavalt apellandi vajadustele. Teatavasti on harukaristusõigus seotud ligikaudu sadade harukondlike seadustega. Kaitsja arvates on kohus õigesti leidnud, et teos puuduvad väärteo tunnused ning esineb eksimus teo keelatuses (

§ 39lg 1 ).

Kohus ei ole loonud ohtlikku pretsedenti, vaid lähtus menetluse käigus tuvastatud asjaoludest. Iga juhtum ja selle asjaolud tuleb läbi vaadata eraldi. Vastustajale jääb arusaamatuks, miks temal peab olema suurem põhjendatud huvi endale kehtiv liiklusseadus selgeks teha kui mõnel teisel isikul. Kaitsja märkis täiendavalt, et seoses 2018.a toimunud seadusandluse muudatustega ei välista vastustaja, et tuleks üle vaadata karistuse määramine LS § 224 lg 2 osas. Vastavalt

§ 56lg-le 3, võib alates 2018.

aastast alaealisele karistuse määrata ainult siis, kui alaealisele kohaldatava mõjutusvahendiga ei ole võimalik mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

§ 5

lg 2 sätestab, et seadusel mis kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud. Maakohtu poolt oli alaealine vastustaja karistatud 10-päevase arestiga, ehk kõige rangema karistusega

§ 48

mõttes, mis oli

§ 69sätteid kohaldades asendatu üldkasuliku tööga 10 tundi.

Võttes arvesse, et asjas ei esine raskendavaid asjaolusid, on selline karistus ilmselgelt ebaproportsioonalne ning ei vasta alates 01.01.2018 kehtima hakanud seadusele. Antud juhul võib XX efektiivsemalt mõjutada hoiatusega

-i § 87 lg 1 p 1 mõttes. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus, olles tutvunud väärteoasja materjalide, maakohtu otsuse, esitatud apellatsiooniga ja sellel esitatud vastusega leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. VTMS § 146 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus väärteoasja esitatud kaebuse piires. Apellatsioonist lähtuvalt vaidlustab Politsei- ja Piirivalveamet maakohtu otsust LS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo lõpetamise osas ning palub uue otsuse tegemist, millega mõista XX süüdi LS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises.
2. Maakohus leidis, et asjas kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega on tõendatud väärteoprotokollis kirjeldatud teo toimepanemine XX poolt, kuid ta ei ole keelueksimuse tõttu selle väärteo toimepanemises süüdi.

§ 39

lg 1 sätestab, et isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Teinud kindlaks eksimuse olemasolu, tuleb tuvastada selle välditavus või vältimatus. Alles viimasel juhul on isiku süü välistatud, sest isik ei olnud teadlik oma teo ebaõigsusest ning talle ei saa objektiivselt aset leidnud ebaõigsust ette heita. Eksimuse välditavuse tuvastamise üldine lähtekoht meenutab ettevaatamatusedelikti, kus samuti mingitel asjaoludel peab isik tajuma kõrgendatud ohu situatsiooni, mis omakorda peaks teda motiveerima üles näitama kõrgendatud hoolsuskohustust. Maakohus on asjakohaselt viidanud, et Liiklusseaduse § 93 lg 1 kohaselt jagunevad mootorsõidukid vastavalt juhtimisõigusele põhikategooriateks ja alamkategooriateks. Sama paragrahvi lg 2 punktist 1 tulenevalt kuulub mopeed AM – kategooriasse ja liiklusseaduse § 94 lg 2 lubab mopeedi juhtida isikul, kellel on mistahes mootorsõiduki juhtimisõigus. Liiklusseaduse § 2 p. 2 kohaselt ei ületa mopeedi puhul valmistajakiirus 45 km km/h ja kaherattalise mopeedi sisepõlemismootori töömaht ei ületa 50 cm3. Liiklusseaduse § 2 p. 56 sätestab pisimopeedi suurimaks valmistajakiiruseks 25 km/h. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et mopeed ja pisimopeed on väliselt sarnased ning keeruline on teha vahet, kas tegemist on mopeediga, millega sõitmiseks on vaja juhtimisõigust või pisimopeediga, millega sõitmiseks ei ole vaja juhtimisõigust. Ringkonnakohus leiab, et suure tõenäosusega ei teadnud XX, kas tegemist on sellise mopeediga, millega tohib sõita ilma juhtimisõigust omamata või mitte. Seega oli XX teo keelatusest eksimuses. Keelueksimus välistab süü üksnes juhul, kui eksimus on teo toimepanijale vältimatu. Eksimus oli XX jaoks vältimatu. Sellisele seisukohale võimaldab eeskätt asuda asjaolu, et maakohtus põhiliseks vaidluseks oli see, millise mopeediga on tegemist ning maakohtul tuli kohtumenetluse käigus viia läbi sõiduki vaatlus ning uurida erinevaid tõendeid. Märkimist väärib, et maakohtus läbi viidud vaatluse käigus selgus, et sõiduki VIN kood – YYYYYYYYYYYYYY – ei vasta Maanteeameti liiklusregistris numbri XXXX all registreeritud mopeedi VIN- koodile YYYYYYYYYYYYY. Seega võib eeldada, et ka XX-l ei saanud teha kindlaks, kas vaidlusaluse mopeedi juhtimiseks on vaja juhtimisõigust. Lisaks väärib tähelepanu, et XX kohtus antud ütlustest tulenevalt kuulus mopeed Y- nimelisele sõbrale, kes kinnitas talle, et ilma lubadeta võib sõita, peaasi, et kiiver on peas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga sellest, et mõistetav on, et isik, kes ei ole sõiduki omanik ning ei ole läbinud liiklusalast koolitust, sest tal puudus juhtimisõigus, ei teadnud, et rolleri juhtimiseks on vaja juhtimisõigust. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et enne mootorsõiduki juhtima asumist tuleb tutvuda liiklusseadusega, et vältida seaduserikkumisi, kuid antud juhul polnud tegemist olukorraga, kus liiklusseaduse tundmine oleks välistanud keelueksimuse. XX viibis keelueksimuses, uskudes oma sõpra, kes kinnitas, et ilma juhiloata võib rolleriga sõita. Seega XX ei olnud teadlik oma teo ebaõigsusest. Ringkonnakohus leiab, et asjakohatu on apellandi väide, et korduv alkoholiseaduse nõuete rikkumine XX poolt oleks pidanud tekitama põhjendatud huvi endale selgeks teha kehtiv liiklusseadus. Apellandi poolt viidatud väidetele XX alkoholi tarbimise kohta nendib ringkonnakohus, et Harju Maakohus on oma 22.11.2017.a. otsusega XX süüdi mõistnud LS § 224 lg 2 järgi ning teda on juba karistanud alkoholijoobes sõiduki juhtimise eest. Tulenevalt eeltoodust loeb kohtukolleegium tuvastatuks, et pannes toime LS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo, ei saanud XX aru oma teo keelatusest ning see eksimus oli vältimatu. Seega on maakohus õigesti kohaldanud

§ 39lg-t 1 XX süü puudumises teo keelatuses eksimuse alusel.

6. Kaitsja on esitanud täiendava seisukoha seoses 2018.a toimunud seadusandluse muudatusega, mille kohaselt vastavalt

§ 56

lg-le 3 võib alaealisele karistuse määrata ainult siis, kui alaealisele kohaldatava mõjutusvahendiga ei ole võimalik mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kaitsja leidis, et määratud karistus on ebaproportsionaalne ning ei vasta 2018.a. kehtima hakanud seadusele. Esmalt märgib ringkonnakohus, et antud seisukoht on esitatud täiendava seisukohana Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebusele ning tegemist ei ole apellatsioonkaebusega. Samuti kolleegium leiab, et viidatud seadusemuudatus ei too kaasa kohustust

§ 87

kohaldamiseks ega too kaasa

§ 5lg 2 alusel mõistetud karistuse tühistamist.

Ringkonnakohus selgitab, et

87 lg 2 kohaldamise osas on tegemist kohtu kaalutlusõigusega. Tulenevalt

§ 56

põhimõtetest peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Arvestada tuleb seda, et menetlusalust isikut on korduvat karistatud rahatrahvidega alkoholiseaduse rikkumise ja narkootikumide tarvitamise eest. Rahatrahvid on tasutud XX ema poolt. Maakohtu poolt määratud 10-päevane arest on asendatud üldkasuliku töö 10-tunniga. Varasemad karistused ei ole avaldanud XX-le mõju, on ennast ammendanud, mistõttu ei ole võimalik kohaldata kergemat mõjutusvahendit.

1. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et Harju Maakohtu 22.11.2017.a. kohtuotsus on seaduslik ning apellatsioonkaebuses esitatu ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Eelnevast lähtuvalt ning juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata.
2. XX kaitsja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov esitas taotluse osutatud riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. VTMS § 2 kohaselt kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Taotluse kohaselt on tasu suuruseks kohtuotsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumise ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamise eest 192,00 eurot, sh käibemaks. Kokku on märkinud kaitsja ajakuluks 4 tundi. Ringkonnakohus leiab, et taotlus on põhjendatud osaliselt. Ringkonnakohus märgib, et isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu ei hüvitata (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-11, p-d 9-12). Kolleegium ei saa taotluses nimetatud toimingutele kulunud aega pidada KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks. Ringkonnakohus märgib, et kaitsja on esitanud kolmel leheküljel vastuse, millest sisulisi vastuväiteid apellatsioonkaebusele kahel leheküljel. Tulenevalt apellatsioonkaebuse vastuse mahust ja sisust, loeb kolleegium apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ja kohtuotsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumise mõistlikuks ajakuluks 1,5 tundi s.o 60,00 eurot, millele lisandub käibemaks 12 eurot, seega kokku 72,00 eurot. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud isiku kanda kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kui apellatsiooni esitas prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Maakohtu otsuse vaidlustas Politsei- ja Piirivalveamet. Kuna kohtukolleegium jätab menetleja poolt esitatud apellatsiooni rahuldamata, siis lasub tekkinud apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise kohustus tulenevalt VTMS § 38 lg-st 1 ja KrMS § 185 lg-st 2 riigil. (allkirjastatud digitaalselt)