Obsah (7)

§ 654§ 456§ 230§ 5§ 3§ 445§ 164

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, Nieländer ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 27.10.2017, Tallinn Tsiviilasja numb

§ 654

lõige 22): 1) Hagi ja vastuhagi rahuldada osaliselt; 2 2) Jätta LM ainuomandisse ¼ kaasomandist kinnistust asukohaga Märjamaa vallas XXX külas (reg/osa nr XXXXXXXX), väärtusega 850 eurot; 3) Asendada BM nõusolek kinnistu asukohaga Märjamaa vallas XXX külas (reg/osa nr XXXXXXXX) omanikukande kinnistusraamatus muutmiseks käesoleva kohtulahendiga; 4) Jätta BM ainuomandisse korteriomand asukohaga YYY Tallinnas (reg/osa nr YYYYYYYYY), väärtusega 32 000 eurot; 5) Jätta BM ainuomandisse osak garaažiühistus CCC Tallinnas (reg/osa nr CCCCCCCC), väärtusega 3000 eurot; 6) Jätta BM ainuomandisse sõiduauto Toyota Land Cruiser 120, reg/nr XXX XXX, väärtusega 16 000 eurot; 7) Jätta LM ainuomandisse tema kontodel olnud rahalised vahendid summas 181 000 eurot; 8) Jätta BM ainuomandisse tema kontodel olnud rahalised vahendid summas 4092 eurot; 9) Arvata PKS § 34 lõike 3 alusel ühisvara hulka selle vähenemine hüvitis 396 250 eurot; 10) Jagada BM ja LM vahel võrdsetes osades õigus nõuda MZ ja BM vahel perioodil 01.01.2005 kuni 26.10.2010 sõlmitud laenulepingutest tuleneva laenu kogusummas 99 799.74 eurot tagastamist, jättes kummalegi poolele nõudeõiguse 49 899.87 euro ulatuses; 11) Enamsaadud ühisvara hüvitamiseks mõista BM-lt välja LM kasuks 134 746 eurot; 12) Harju Maakohtu 30.09.2016 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu jääb jõusse otsuse täitmist tagava abinõuna.

1. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
2. Menetluskulud maa- ja apellatsioonimenetluses jätta kummagi poole enda kanda.
3. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue, vastuväited vastuhagile
4. 05.02.2013 esitas hageja maakohtule hagi kostja vastu ühisvara jagamiseks. Pooled abiellusid 22.05.1980 ja lahutasid Harju Maakohtu 11.09.2013 otsusega, milline jõustus 23.02.
5. 3
6. Jõustunud Harju Maakohtu 15.01.2015 otsusega on jagatud järgmine ühisvara: korteriomand YYY Tallinnas (väärtus 32 000 eurot; jäi kostja ainuomandisse), osa GÜ-s CCC Tallinnas (väärtus 3000 eurot, jäi kostja ainuomandisse), sõiduauto Toyota Land Cruiser (väärtus 16 000 eurot, jäi kostja ainuomandisse), ¼ mõttelist osa kinnistust XXX külas Märjamaal Raplamaal (väärtus 850 eurot, jäi hageja ainuomandisse), rahalised vahendid kostja pangakontodel 4092 eurot (jäi kostja ainuomandisse) ja rahalised vahendid hageja pangakontodel 181 000 eurot (jäi hageja ainuomandisse).
7. Tallinna Ringkonnakohus saatis uuesti arutamiseks hageja nõude arvata PKS § 34 lõike 3 alusel jaotatava ühisvara koosseisu hüvitis, mille võrra kostja süüliselt vähendas ühisvara väärtust. Asja uuel menetlemisel täiendas hageja abikaasade ühisvara koosseisu MZ-ga sõlmitud laenulepingutest tuleneva tagasinõudeõigusega, paludes see jagada poolte vahel võrdselt. Kostja vastuväited ja vastuhagi
8. Kostja ei tunnistanud hagi PKS § 34 lõike 3 alusel esitatud nõude ega laenu tagasinõude osas. Esimese astme kohtu otsus
9. 14.02.2017 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja vastuhagi osaliselt. Kohus jagas poolte vahel võrdsetes osades õiguse nõuda MZ ja kostja vahel perioodil 01.01.200526.10.2010 sõlmitud laenulepingutest tuleneva laenu kogusummas 99 799.74 eurot tagastamist, jättes kummalegi poolele ½ nõudest. Kohus mõistis kostjalt välja hüvitise 1 186 146.56 eurot ja arvas selle ühisvara hulka. Kohus jagas hüvitise 1 186 146.56 eurot poolte vahel võrdsetes osades ja mõistis kostjalt hagejale välja 618 796.25 eurot. Menetluskulud jäid poolte kanda.
10. Pooled vaidlevad, kas kostja on vähendanud ühisvara, tehes tehinguid (ülekandeid pangakontodelt) ja kas esineb alus mõista kostjalt välja hüvitis ühisvarasse nende tehingute eest. Samuti on poolte vahel vaidlus, kas ühisvarasse kuulub kostja ja MZ vahel sõlmitud laenulepingutest tulenev õigus nõuda laenu tagastamist.
11. Ühisvara jagamisele kohaldatakse kehtivat perekonnaseadust (PKS). Kohus viitas PKS § 37 lõigetele 1 ja 11, § 35 punktile 3, § 37 lõikele 3 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lõikele
12. Ühisvara koosseis määratakse kindlaks varaühisuse varasuhte lõppemise seisuga, mis lõppes PKS § 37 lõike 11 ja § 35 punkti 3 alusel abielu lahutamisega 23.02.2014, kui jõustus vastav kohtuotsus. Hageja on tõendanud, et seisuga 23.02.2014 oli tema pangakontodel 2795.75 eurot (t I kd lk 207-208). Kostja ei ole hageja väidet vaidlustanud. Poolte vahel puudub vaidlus, et seisuga 23.02.2014 oli kostja pangakontodel 4091.69 eurot (t II kd lk 158). Kohus leidis, et kummalegi poolele tuleb jätta tema kontodel seisuga 23.02.2014 olnud rahalised vahendid.
13. Hageja märkis, et kostja vähendas ühisvara, käitudes süüliselt või tehes raha ülekandeid hageja nõusolekuta. Hageja palus PKS § 34 lõike 3 alusel mõista kostjalt välja hüvitis ühisvarasse nende tehingute eest, millega viimane vähendas ühisvara. Abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt. Kohus viitas PKS § 28 lõikele 1 ja § 29 lõikele
14. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 07.03.2016 otsuses, et hageja peab näitama, milliseid tehinguid (ülekandeid) peab ta ühisvara vähendamiseks ja vastuväidete esitamisel lasub tõendamiskoormis kostjal. Maakohus selgitas pooltele tõendamiskoormist 20.10.2016 istungil, märkides, et hageja peab välja tooma need tehingud (ülekanded), mille kostja sooritas tema nõusolekuta või käitudes süüliselt. Kostja peab tõendama, et tehingud 4 (ülekanded) olid sooritatud hageja nõusolekul või perekonna huvides. Samuti on kostjal võimalus tõendada, et raha, millega kostja tehinguid tegi, ei kuulunud poolte ühisvarasse (oli kostja lahusvara). Hageja on toonud välja tehingud, millega kostja vähendas ühisvara. Kostja ei tõendanud, et need tehingud, mille tegemist hageja kostjale ette heidab, olid sooritatud hageja nõusolekul või et tehingute tegemisel ei käitunud kostja süüliselt. Kuigi kostja väidab, et kasutas raha perekonna tarbeks, ei ole ta esitanud tõendeid, et iga hageja poolt talle etteheidetav tehing oli sooritatud perekonna huvides. Kostja märkis, et hageja oli abielu ajal tema ülalpidamisel. Kohtu hinnangul sellest ei piisa, et lugeda tehingud tehtuks perekonna huvides või et tehingute tegemiseks oli hageja nõusolek. Kostja ei tõendanud, et tehingud olid tehtud tema enda või perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks või et raha, millega kostja tehinguid tegi, oli tema lahusvara. Kohus põhistas oma seisukohta järgnevalt.
15. Hageja tõendas, et kostja AS-i Swedbank arveldusarvel oli seisuga 22.10.2012 rahalisi vahendeid 425 315.23 eurot (t I kd lk 11-12). Kostja hoidis arveldusarvel olnud raha erinevatel hoiustel. Kostja esitas tõendi, et sama arvelduskonto jääk seisuga 20.03.2013 oli 2057.07 eurot (t I kd lk 35). Esmalt märkis kohus, et hageja heidab kostjale ette, et viimane tegi oma AS-i Swedbank arvelduskontolt 05.11.2012 rahalise ülekande 220 000 eurot OB-le (t I kd lk 149). Kohus käsitleb märgitud ülekandega seonduvat otsuses edaspidi. Kohus asus seisukohale, et kostja AS-i Swedbank arvelduskontol olnud rahasummast, mille käsutamist abikaasa nõusolekuta hageja kostjale ette heidab, tuleb arvata maha kostja ülekanne OB-le summas 220 000 eurot, sest vastupidisel juhul võib tekkida olukord, kus kostjalt mõistetakse välja hüvitis ühisvarasse sama tehingu eest korduvalt.
16. Kostja ei tõendanud, et kontol olnud vahendite käsutamiseks summas 205 315.53 eurot (425 315.23-220 000) oli hageja nõusolek või et raha oli kasutatud tema enda või perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks või raha kuulus tema lahusvarasse. Poolte pangakontode väljavõtetest ei nähtu, et kostja oleks kandnud arvelduskontol olnud raha hageja kontodele (t I kd lk 133-224). Eluliselt ei ole usutav ka, et kostja kasutas raha perekonna huvides. Pooled ei vaidle, et nende kooselu lõppes augustis 2012 (t II kd lk 158 pöördel). Hageja avaldusega Sampo Pangale, politseile ja garaažiühistule on tõendatud, et pärast kooselu lõppemist olid pooltevahelised suhted halvad ja hageja süüdistas kostjat vara omastamises ja talle kahju tekitamises (t II kd lk 141-143). Esitatud tõenditest aga nähtub, et peamiselt kogu arvelduskontol olnud raha käsutas kostja pärast poolte kooselu lõppemist ja seega ei ole usutav, et kostja kasutas seda perekonna huvides.
17. Hageja tõendas, et kostja teostas 17.12.2012 arveldusarvelt AS-is Swedbank ülekande oma teisele pangakontole summas 176 250 eurot (t I kd lk 151). Ülekande selgituseks on märgitud „13.12.2012 krediidilepingu alusel“. Hageja tõendas, et kostja teostas 18.12.2012 arveldusarvelt AS-is SEB Pank ülekande oma teisele pangakontole summas 52 694.38 eurot (t II kd lk 136). Ülekande selgituseks on märgitud „krediidi tagastamine leping nr 1 13.12.2012“. 25.01.2017 istungil selgitas kostja, et tagastas laenu (t II kd lk 158-159). Kohus märkis, et varaühisuse puhul on abikaasade pangakontodel olev raha ühisvara, mis kuulub ühiselt mõlemale abikaasale, olenemata sellest, kumma pangakontol see asub. Sõltumata ülekannete selgitusest ei toimunud vara käsutamist, s.t raha ei muutnud omanikku. Seega ei ole kostja raha ülekandmisega ühelt oma kontolt teisele ühisvara vähendanud. 5
18. Samas kostja avaldas ja pooled ei vaidle, et varaühisuse varasuhte lõppemise seisuga oli kostja AS-i Swedbank pangakontodel kokku 4091.69 eurot, millest järeldub, et kostja oli 17.12.2012 oma teisele kontole ülekantud raha ära kasutanud. Samuti kostja avaldas ja pooled ei vaidle, et varaühisuse varasuhte lõppemise seisuga oli kostja AS-i SEB pangakontodel kokku 4091.69 eurot, millest järeldub, et kostja oli 18.12.2012 oma teisele kontole ülekantud raha ära kasutanud. Kostja ei tõendanud, et käsutas 17.12.2012 ja 18.12.2012 teisele kontole ülekantud raha hageja nõusolekul või et raha oli kasutatud tema enda või perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks või et raha kuulus tema lahusvarasse.
19. Kostja poolt oma teisele kontole 17.12.2012 ülekantud raha sisaldub juba summas 205 315.53 eurot, mille käsutamist nõusolekuta hageja kostjale ette heidab. Seetõttu ei mõistnud kohus kostjalt välja eraldi hüvitist summas 176 250 eurot, sest vastupidisel juhul mõistetaks kostjalt välja hüvitis sama tehingu eest teistkordselt. Kostja ei tõendanud ka, et oleks küsinud hagejalt nõusolekut arvelduskontol olnud raha käsutamiseks nii enne kooselu lõppemist kui pärast seda. Seejuures tuleb arvestada, et kostja käsutas raha peamiselt pärast poolte kooselu lõppemist, millal abikaasade suhted olid halvad ja kostjal pidi mõistlikult tekkima kahtlus, kas hageja kiidab tehingud heaks. Käsutades raha abikaasa nõusolekuta, käitus kostja vähemalt hooletult. AS-is SEB Pank olnud raha arvel tuleb kostjalt mõista ühisvara hulka välja hüvitis 52 694.38 eurot. AS-is Swedbank olnud raha arvel tuleb välja mõista hüvitis 203 258.46 eurot (205 315.532057.07). Kohus arvestas hüvitisest maha 2057.07 eurot, sest märgitud summa oli kostja AS Swedbank kontol varaühisuse varasuhe lõppemise seisuga.
20. Hageja tõendas, et kostja AS Swedbank Latvia arveldusarvel oli seisuga 30.11.2009 rahalisi vahendeid 72 500 eurot (t I kd lk 13). Kostja esitas tõendi, et seisuga 20.03.2013 on kõik tema arveldusarved AS Swedbank Latvia esinduses suletud ja arvete saldo 0 eurot (t I kd lk 37). Hageja tõendas, et kostja AS Rietuma Bank hoiukontol oli seisuga 01.05.2011 39 190.29 eurot (t I kd lk 14). Kostja esitas tõendi, et seisuga 20.03.2013 oli konto seis 0 eurot (t I kd lk 36). Hageja tõendas, et kostjale kuulus konto AS-is Sampo Pank, mille jääk seisuga 23.10.2012 oli 600 538.05 eurot (t I kd lk 15). Kostja esitas tõendi, et sama konto jääk seisuga 19.03.2013 oli 2034.62 eurot (t I kd lk 38). Hageja tõendas, et kostjale kuulusid kontod AS-is SEB Pank, millel oli seisuga 27.06.2012 kokku 51 452.55 eurot (t I kd lk 16). 28.36 eurot sellest oli kostja arveldusarvel ning 51 424.19 eurot tähtajalistel ja investeerimishoiustel. Asjas on kogutud tõendid, et seisuga 19.03.2013 puuduvad kostjal aktiivsed kontod AS-is SEB Pank (suleti 18.12.2012; t I kd lk 39, 133).
21. Maakohus asus seisukohale, et kõigi nimetatud rahaliste vahendite käsutamise puhul kostja ei tõendanud hageja nõusolekut või et raha oli kasutatud tema enda või perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks või et raha kuulus tema lahusvarasse. Poolte pangakontode väljavõtetest ei nähtu, et kostja oleks kandnud raha hageja kontodele (t I kd lk 133-224). Eluliselt ei ole usutav, et kostja kasutas raha perekonna huvides, sest poolte suhted kooselu lõppemise järel olid halvad. Kostja ei tõendanud ka, et ta oleks küsinud hagejalt nõusolekut arvelduskontol olnud raha käsutamiseks enne kooselu lõppemist või pärast seda. Käsutades raha hageja nõusolekuta, käitus kostja kohtu hinnangul vähemalt hooletult ja vähendas poolte ühisvara. Kostjalt tuleb mõista välja hüvitis ja arvata see ühisvara hulka PKS § 34 lõike 3 alusel.
22. Hageja tõendas, et kostja teostas AS Swedbank kontolt 05.11.2012 OB-le ülekande 220 000 eurot selgitusega „materiaalne abi“ (t I kd lk 149). Seega käsutas kostja kontol olnud 6 raha. Kostja ei tõendanud, et raha käsutamiseks oli hageja nõusolek või et raha kuulus kostja lahusvarasse. 25.01.2017 istungil selgitas kostja, et ta tegi ülekande tuttavale oma äri arendamiseks ja et hageja oli sellest teadlik (t I kd lk 158-159). Kohtu hinnangul ei ole usutav, et hageja oli teadlik ülekandest ja kiitis selle heaks, sest ülekanne oli sooritatud pärast poolte kooselu ja poolte suhted olid halvad. Samuti ei olnud raha kasutatud kostja enda või perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Kostja ei ole tõendanud ka, et oleks küsinud hagejalt nõusolekut raha käsutamiseks. Käsutades raha hageja nõusolekuta, käitus kostja vähemalt hooletult. Kostjalt tuleb mõista välja hüvitis 220 000 eurot ja arvata see ühisvara hulka.
23. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et kostjalt tuleb mõista välja hüvitis kokku 1 186 146.56 eurot (203 258.46 + 72 500 + 39 190.29 + 598 503.43 + 52 694.38 + 220 000) ja arvata see ühisvara hulka PKS § 34 lõike 3 alusel.
24. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja ja MZ vahel sõlmitud laenulepingust tulenev õigus nõuda laenu tagastamist kuulub ühisvarasse. Hageja esitas tõendid, et kostja ja MZ sõlmisid suulised tähtajatud laenulepingud (t II kd lk 137-140). Tõenditest nähtub, et perioodil 01.01.2005-26.10.2010 kandis kostja MZ-le üle erinevate maksetena kokku 89 559.39 eurot. Kostja saatis MZ-le 05.11.2014 lepingu ülesütlemisavalduse, millega ütles üles 29.11.2006 teostatud ülekande 63 911.65 euro aluseks oleva suulise tähtajatu laenulepingu ja palus tagastada põhivõlg 63 911 eurot ja intress 10 241 eurot (t II kd lk 137). 18.11.2014 ülesütlemisavaldusega ütles kostja üles muud perioodil 01.01.200526.10.2010 tehtud ülekannete aluseks olnud tähtajatud laenulepingud ja palus tagastada võlgnevuse 25 647.74 eurot.
25. Kuni 30.06.2010 kehtinud PKS § 14 lõikest 1 nähtub, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. Alates 01.07.2010 kehtiva PKS § 25 sätestab, et varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Esitatud tõendite kohaselt kandis kostja perioodil 01.01.2005-26.10.2010 raha üle MZ-le oma arvelduskontolt AS-is Swedbank (t II kd lk 139-140). Varaühisuse puhul on abikaasade pangakontodel olev raha ühisvara, mis kuulub ühiselt mõlemale abikaasale, olenemata sellest, kumma pangakontol see asub. Kuigi kostja väitis kohtuistungil, et andis laenu oma isiklikest vahenditest, ei tõendanud ta, et andis laenu oma lahusvarast. Seega asus kohus seisukohale, et kostja andis laenu ühisvara arvel. Kuivõrd kostja tegi seda abielu/varaühisuse kestel, kuulub laenuleping koos kõigi kohustuste ja õigustega, sh õigusega nõuda laenu tagastamist, poolte ühisvarasse nii kuni 30.06.2010 kehtinud PKS § 14 lõike 1 kui kehtiva PKS § 25 alusel. Kuigi hageja väitis 25.01.2017 istungil, et ei kiitnud tehingut heaks, ei ole kohtu hinnangul hageja väide usutav. Kostja andis laenu perioodil, mil abikaasade suhted olid head. Arvestama peab ka, et MZ on poolte tütar ja eluliselt on usutav, et hageja oli teadlik, et kostja annab tütrele laenu ja nõustus sellega.
26. Hageja palus jagada ühisvarasse kuuluv õigus nõuda laenu tagastamist pooleks. Kohus jagas poolte vahel võrdsetes osades laenulepingust tuleneva õiguse nõuda laenusaajalt laenu kogusummas 99 799.74 eurot (74 152+25 647.74) tagastamist.
27. Järgnevalt käsitles kohus poolte vastastikuseid rahalisi nõudeid üksteise vastu seoses ühisvara jagamisega. PKS § 37 lõikest 3 nähtuvalt eeldatakse, et abikaasade osad ühisvaras on võrdsed. Abikaasade ühisvarasse kuulub nende pangakontodel olnud raha varaühisuse varasuhte lõppemise seisuga. Seisuga 23.02.2014 oli hageja kontol 2795.75 eurot ja kostja kontol 4091.69 eurot. Kohus otsustas, et kummalegi poolele tuleb jätta 7 tema kontodel seisuga 23.02.2014 olnud rahalised vahendid. Kostjal on seega enamsaadud raha 1295.94 eurot (4091.69-2795.75) ning temalt tuleb PKS § 37 lõike 3 ja AÕS § 77 lõike 2 alusel mõista hagejale välja enamsaadud vara arvel hüvitis 647.97 eurot (1295.94:2).
28. Eelnevalt leidis kohus, et kostjalt tuleb välja hüvitis kokku 1 186 146.56 eurot ja arvata see ühisvara hulka. Ühisvarasse arvatud hüvitis tuleb jagada PKS § 37 lõike 3 alusel poolte vahel võrdsetes osades ja mõista kostjalt hagejale välja 593 073.28 eurot (1 186 146.56:2). Jõustunud kohtuotsusega jäi hageja ainuomandisse vara väärtusega 850 eurot. Sama otsusega jäi kostja ainuomandisse vara väärtusega 32 000+3000+16
29. Seega sai kostja vara enam 50 150 euro väärtuses. Kostjalt tuleb hagejale välja mõista enamsaadud vara arvel hüvitis 25 075 eurot (50 150: 2) PKS § 37 lõike 3 ja AÕS § 77 lõike 2 alusel. Kokku tuleb mõista kostjalt hagejale välja 618 796.25 eurot (647.97+593 073.28+25 075).
30. Kohus rahuldas 30.09.2016 määrusega (t II kd lk 113-115) avalduse hagi tagamiseks ja seadis kostjale kuuluvale korteriomandile YYY Tallinnas kohtuliku hüpoteegi summas 65 000 eurot. Hagi tagamise abinõu jääb tagama hageja nõuet kuni nõude kohase täitmiseni kostja poolt. Apellatsioonkaebus
31. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
32. Varaühisuse lõppemisel 23.02.2014 ei olnud kostja kontodel summat 1 186 146.56 eurot. Maakohus jättis tähelepanuta PKS § 29 lõike 1 teise ja kolmanda lause, mille järgi tuleb juhul, kui tegemist on kas sularahaga (mis tuleb lugeda vallasasjaks) või pangakontol asuva rahaga (mis tuleb lugeda nõudeõiguseks panga vastu), eeldada teise abikaasa nõusolekut raha käsutamiseks. Seetõttu saab PKS § 29 lõike 1 ja § 34 lõike 3 koosmõjus arvata ühisvara hulka üksnes neid abikaasa tehtud arveldusi, kui on tõendatud tema süüline käitumine ning tahe vähendada ühisvara. PKS § 34 lõike 3 teine alternatiiv ei kohaldu sularaha ega pangakontol asuva raha puhul. Maakohus on vääralt leidnud, et kostja pidi tõendama, et tal oli raha käsutamiseks hageja nõusolek või et raha oli kasutatud kostja enda või perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks või et raha kuulus kostja lahusvarasse.
33. Kostja ei nõustu tõendamiskoormise jaotamisega selliselt, et kostja peab kõiki asjaolusid tõendama. Kui tegemist on PKS § 34 lõikest 3 tuleneva nõudega, peab pooltel eksisteerima tavapärane tõendamiskoormis, st kõiki asjaolusid peab tõendama eelkõige nõude esitaja. Seega pidi hageja välja tooma ja tõendama: et kostja arvelduskontodel asus raha ning et tegemist ei aastatel 2009-2014 lihtsalt erinevatel kontodel asunud sama rahasummaga; et tegemist oli ühisvaraga, sh, et kostjal puudus selle raha tagasimaksmise kohustus; et ühisvara vähenes kostja süülise käitumise tõttu. Neid asjaolusid hageja välja ei toonud ega tõendanud.
34. Maakohus tõlgendss seadust meelevaldselt ning vastuolus tavalise käibepraktikaga. Abikaasad teevad igapäevaselt sularahas või oma isiklikul arvelduskontol asuvate rahaliste vahenditega tehinguid teise abikaasa nõusolekuta. Ka peab raha arvamisel abikaasade ühisvara koosseisu arvestama selle olemusliku eripäraga, s.t et sellega võib kaasneda tagasimaksmise kohustus. Seetõttu peab kohus enne raha arvamist ühisvara 8 koosseisu kontrollima, kas konkreetse rahasummaga kaasneb selle tagasimaksmise kohustus. Antud juhul maakohus seda ei teinud. Samuti ei tuvastanud kohus asjaolu, et tegemist oli abikaasade ühisvaraga, mitte kostja lahusvaraga. Ühisvara koosseisu kuuluvaks abikaasa varaks saab lugeda üksnes sellise sularaha või pangakontol asuva raha, millel puudub tagasimaksmise kohustus. Juhul, kui üks abikaasadest tegeleb ettevõtlusega, peab arvestama sellega, et füüsilise isiku varaks ei ole mitte kogu tema arvelduskontodelt läbikäinud summa (nn ettevõtluskäive), vaid sellest tuleb maha arvata ettevõtlusega seotud kulud. Kostja tegutseb peamiselt Venemaal ja Ukrainas, kus on tavapärane praktika, et kõik äriühingutele mõeldud laenud ning muud summad kantakse füüsiliste isikute kontodele. Maakohus ei kontrollinud ega tuvastanud, kas võis olla tegemist ettevõtluskäibega, kui suured on sellega seotud kulud ja kohustused ning kui suur on ettevõtja kasum.
35. Kohus ei hinnanud hagi rahuldamisest tulenevat erakordselt negatiivset mõju kostjale kui tavalisele füüsilisele isikule, kellele ei ole kunagi kuulunud rahasummat, mis kohus temalt välja mõistis. PKS § 34 lõike 3 alusel nõude esitamine ei tohiks kaasa tuua hea usu põhimõtte vastast olukorda, kus ühisvaraks loetakse summad, mille puhul ei ole mõistlikult võimalik ette näha ega eeldada nende lugemist ühisvaraks.
36. Maakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt menetlusnorme. Kostjale on arusaamatu, kuidas sai kohus lugeda 22.10.2012 seisuga AS Swedbank arvelduskonto rahaliste vahendite jäägiks 425 315.23 eurot, kuna viidatud tõendid (t I kd lk 11-12) ei vasta menetlusõiguse normidele. Vastavad paberid on allkirjastamata, nende päritolu, sisu ja õiguslik tähendus ebaselge. 13.03.2014 määrusega välja nõutud pangakonto väljavõttest 01.06.2012-26.02.2014 kohta ei nähtu selliste summade olemasolu. Samuti on arusaamatu, kuidas sai kohus lugeda seisuga 30.11.2009 AS Swedbank Latvia arvelduskonto rahaliste vahendite jäägiks 72 500 eurot, kuna viidatud tõendite (t I kd lk 13) osas on tegemist suvaliste valuuta vahetamise (nn konverteerimise) orderitega. Kõnealusest tõendist ei saa teha järeldust, et kostja arvelduskonto rahaliste vahendite jääk oli nii suur. Kohus luges ühisvara hulka ka hüvitise 39 190.29 eurot, mille sai selliselt, et luges kostja AS Rietumu Banka arvelduskonto rahaliste vahendite jäägiks seisuga 01.05.2011 39 190.29 eurot, seisuga 20.03.2013 null eurot ning asus järeldusele, et kogu saldode vahe tuleb lugeda ühisvaraks. Samuti on arusaamatu, kuidas sai kohus lugeda seisuga 23.10.2012 AS Sampo Pank arvelduskonto rahaliste vahendite jäägiks 600 538.05 eurot, kuna viidatud tõend (t I kd lk 15) ei vasta menetlusõiguse normidele, sest on allkirjastamata ja selle päritolu on ebaselge. Kohus luges poolte ühisvara hulka hüvitise 52 694.38 eurot, mille sai selliselt, et luges kostja poolt 18.12.2012 tehtud ülekannet oma teisele pangakontole viidatud summas tervikuna ühisvara vähendamiseks, kuna kostja avaldas ja pooled ei vaielnud, et varasuhte lõppemise seisuga oli kostja pangakontodel kokku 4091.69 eurot. Kohtu järeldused on meelevaldsed, kui luges kõnealuse ülekande ühisvaraks üksnes seetõttu, et varaühisuse lõppemise hetke seisuga enam seda summat ei eksisteerinud.
37. Täiendavalt luges kohus poolte ühisvara hulka laenulepingust tuleneva õiguse nõuda laenu tagastamist ja leidis, et kostja ei tõendanud, et andis laenu lahusvarasse kuuluvatest vahenditest. Tegemist on maakohtu oletusega, mis ei toetu ühelegi menetlusõiguse normile vastavale tõendile.
38. Vastuhagis palus kostja jagada hageja nimel olevad rahalised vahendid 181 000 eurot. Varasemalt tehtud maakohtu 15.01.2015 otsuses oli see vastuhagi nõue lahendatud. Otsuse resolutsiooni punktidega 4 ja 5 jättis kohus pooltele nende kontodel ja nende 9 käsutuses olevad rahalised vahendid vastavalt hagejale 181 000 eurot ja kostjale 4092 eurot ning mõistis hagejalt kostjale välja enamsaadud ühisvara väärtuse hüvitamiseks 63 379 eurot. Käesolevas otsuses kohus seda vastuhagi nõuet ei käsitlenud. Mh ei andnud kohus õiguslikku hinnangut järgmistele hageja arvelduskontodelt teostatud ülekannetele: 18.05.2011 MZ-le 6400 eurot selgitusega „VASVRAT DOLGA“ (t I kd lk 185); 29.09.2011 MZ-le 29 000 eurot selgitusega „KINGITUS“ (t I kd lk 187); 03.11.2012 YP-le 57 320 eurot selgitusega „VOZVRAT DOLGA“ (t I kd lk 193); 22.10.2013 MZ-le 27 000 eurot selgitusega „LAENU TAGASTAMINE“ (t I kd lk 203); 31.10.2013 YP-le 4000 eurot selgitusega „VAZVRAT DOLGA“ (t I kd lk 203); 11.11.2013 YP-le 9000 eurot selgitusega „VOZVRAT DOLGA“ (t I kd lk 204); 13.11.2013 MZ-le 1890 eurot selgitusega „VOZVRAT DOLGA“ (t I kd lk 204); 14.11.2013 AE-le 7000 eurot selgitusega „LAENU TAGASTUS“ (t I kd lk 204); 14.11.2013 YP-le 3000 eurot selgitusega „LAENU TAGASTUS“ (t I kd lk 204); 22.11.2013 YP-le 5000 eurot selgitusega „KINGITUS“ (t I kd lk 205); 01.12.2013 AE-le 4000 eurot selgitusega „VOZVRAT DOLGA“ (t I kd lk 205); 11.12.2013 AEle 4000 eurot selgitusega „???“ (t I kd lk 205); 16.05.2012 YPle 35 490 eurot selgitusega „ÜLEKANNE“ (t I kd lk 222); 03.11.2012 YP-le 99 566 eurot selgitusega „VOZVRAT DOLGA“ (t I kd lk 223). Kokku on hageja arvelduskontodelt enne poolte varaühisuse lõppemist teostatud ülekandeid 292 666 eurot, mille ühisvarasse kuulumise ning nende arvelt hüvitise väljamõistmise osas ei võtnud maakohus seisukohta.
39. Samuti on toimikus (t II kd lk 66) kinnistusraamatu väljavõte, mille kohaselt on hageja omandanud 01.03.2013 Tallinnas SSS asuva kinnisasja (sh tuleneb kinnistusraamatu väljavõttest, et ajavahemikul 15.03.2001-19.02.2009 oli kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kantud kostja). Kohus jättis kontrollimata, kas enne poolte varaühisuse lõppemist omandatud kinnisasi võib kuuluda abikaasade ühisvara koosseisu, sh jättis kohus täitmata selgituskohustuse informeerida kostjat võimalikust vajadusest täiendada oma vastuhagi ja taotleda nimetatud vara osas ühisvara jagamist. Vastustaja seisukoht
40. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
41. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajate selgitused ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles kohus määras uuesti varaühisuse lõppemise seisuga abikaasade arveldusarvetel olnud rahaliste vahendite väärtuse, otsustas arvata PKS § 34 lõike 3 teise lause alusel ühisvara hulka rahalise hüvitise suuremas summas kui 396 250 eurot ja mõistis BM-lt välja LM kasuks enamsaadud ühisvara arvel rahalise hüvitise suuremas summas kui 134 746 eurot. Maakohus rikkus selles osas menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega määrab uuesti ühisvara hulka arvatava hüvitise suuruse ja enamsaadud ühisvara arvel hüvitatava hüvitise suuruse. Muus osas maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks alus puudub.
42. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus tuvastas ekslikult asja uuel lahendamisel uuesti varaühisuse lõppemisel poolte pangakontodel asunud ja ühisvara hulka kuulunud rahaliste vahendite suuruse. 15.01.2015 otsuse resolutsiooni punktis 4 otsustas maakohus, et pangakontodel asuvad rahalised vahendid vastavalt summas 181 000 eurot (LM kontol) ja 4092 eurot (BM kontol) jäävad vastava poole käsutusse. Selles osas maakohtu otsust ei vaidlustatud ja seda resolutsiooni punkti ringkonnakohus 07.03.2016 10 otsuses ka ei tühistanud. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt tühistati maakohtu otsus abikaasade ühisvara koosseisu ja rahalise hüvitise väljamõistmise (otsuse resolutsiooni punkti 5) osas. Ka otsuse põhjendustes on ringkonnakohus toonud tühistatava punktina konkreetselt välja resolutsiooni punkti
43. Selles punktis oli maakohus mõistnud LM-lt välja BM kasuks enamsaadud ühisvara väärtuse 63 379 eurot. Otsuse põhjendustest nähtub, et asi saadeti maakohtule tagasi, kuna kohus ei olnud pööranud tähelepanu hageja nõudele arvata jagatava ühisvara hulka kostja hoiustel olnud märkimisväärsed rahalised vahendid, millised oli kostja väidetavalt hageja nõusolekuta kandnud üle kolmandatele isikutele. Seega tuli maakohtul asja uuel läbivaatamisel otsustada, kas kostja hoiustel olnud ja tema poolt abikaasa nõusolekuta ärakantud (ärakasutatud) summad saab arvata PKS § 34 lõike 3 teise lause alusel jagatava ühisvara hulka. Jaatava vastuse korral võis hüvitise rahasumma lisandumine ühisvarasse mõjutada kummagi poolt jagamise tulemusena saadava vara koguväärtust ja enamsaadu hüvitamiseks väljamõistetava hüvitise suurust. Ringkonnakohtu otsust ei vaidlustatud. Eeltoodust tulenevalt jõustusid maakohtu 15.01.2015 otsuse resolutsiooni punktid 1-4 ringkonnakohtu 07.03.2016 otsusega ning muutusid

§ 456

lõike 2 punkti 3 ja § 457 lõike 1 kohaselt kohustuslikuks nii menetlusosalistele kui asja uuesti läbivaatavale maakohtule. Seega pidi maakohus asja uuel läbivaatamisel enamsaadud ühisvara hüvitamiseks rahalise hüvitise lõplikul määramisel arvestama 15.01.2015 otsusega teostatud kinnis- ja vallasvara, samuti varaühisuse lõppemise seisuga pangakontodel olnud rahaliste vahendite jaotust ja väärtusi. 36. Kolleegium nõustub osaliselt apellandiga selles, et maakohus jaotas otsuses ebaõigesti tõendamiskoormuse, kui rahuldas PKS § 34 lõike 3 alusel hageja nõude ühisvara vähenemisest tuleneva hüvitise saamiseks ka nende (eeldatavate) tehingute osas, mille toimumist hageja ei tõendanud. Maakohtu tegevus oli selles osas ka vastuoluline. Kohtuistungil 20.10.2016 (protokoll t II kd lk 127-128) selgitas maakohus kooskõlas ringkonnakohtu 07.03.2016 otsuses antud seisukohaga, et hagejal tuleb näidata ära, milliseid konkreetseid tehinguid (ülekandeid) ta peab ühisvara vähendamiseks tema nõusolekuta ning seejärel on kostjal võimalik tõendada, et konkreetsed ülekanded olid tehtud kas hageja nõusolekul või perekonna huvides või et tegemist oli tema lahusvaraga. Samas otsuse tegemisel kohus ise oma juhistest ei lähtunud. Hagiavalduse täiendusest (t II kd lk 130-134) nähtub, et kohtute seisukohti järgis hageja ainult osaliselt, s.o konkreetsete tehingutena heitis ta kostjale ette 05.11.2012 ülekannet Ukrainasse OB-le Swedbank AS-i arvelduskontolt 220 000 eurot (t I kd lk 149), samalt arvelduskontolt 17.12.2012 tehtud ülekannet enda teisele arvele 176 250 eurot (t I kd lk 151) ja 52 694.38 euro suurust ülekannet 18.12.2012 AS-i SEB Pank arveldusarvelt enda välismaal asuvale kontole (t III kd lk 136). Muus osas ei toonud hageja esile konkreetseid etteheidetavaid tehinguid ega taotlenud võimalikest tehingutest teadasaamiseks kohtu abi. Konkreetse kolme tehingu puhul saab nõustuda hagejaga, et vastuväidete tõendamiskoormus läks

§ 230lõike 1 alusel üle kostjale.

Ülejäänud osas ei tõendanud hageja konkreetsete ülekannete toimumist, mille osas oleks võimalik hinnata PKS § 34 lõikes 3 sätestatud eelduste esinemist ja mille kohta saaks kostjale tõendamiskoormus üle minna. Seadusandja mõte PKS § 34 lõiget 3 kehtestades ei olnud panna peale varaühisuse lõppemist ühele abikaasale aastate jooksul toimunud mistahes (kõikide) ülekannete toimumise asjaolude tõendamise koormust, vaid ainult nende konkreetsete ülekannete asjaolude tõendamise koormust, mille puhul on teisel abikaasal eluliselt veenvad põhjendused, et ülekandega vähenes abikaasade ühisvara kas teise abikaasa süülise käitumise tõttu või selle tõttu, et ülekanne oli tehtud tema nõusolekuta. 11

1. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus rahuldas PKS § 34 lõike 3 alusel hageja nõude AS-is Swedbank seisuga 22.10.2012 (võrreldes seisuga 20.03.2013) olnud rahaliste vahendite osas kokku summas 205 315.53 eurot (maakohtu otsuse punkt 10.2), AS-is Swedbank Latvia seisuga 30.11.2009 (võrreldes seisuga 20.03.2013) olnud rahaliste vahendite osas kokku summas 72 500 eurot (maakohtu otsuse punkt 11), AS-is Rietuma Bank seisuga 01.05.2011 (võrreldes seisuga 20.03.2013) olnud rahaliste vahendite osas kokku summas 39 190.29 eurot (maakohtu otsuse punkt 12) ja AS-is Sampo Pank seisuga 23.10.2012 (võrreldes seisuga 19.03.2013) olnud rahaliste vahendite osas kokku summas 598 503.43 eurot (maakohtu otsuse punkt 13). Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse ja jätab hagi rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud konkreetsete ühisvara vähendanud tehingute (ülekannete) toimumist. Ei saa eeldada, et erandlikult kõik tehtud ülekanded olid ühisvara vähendavad PKS § 34 lõike 3 mõttes. Nt nähtub AS-i Swedbank arveldusarve väljavõttest, et kostja tasus selle kaudu ka ühisvara (korteriomand Puhangu t 73-32) majandamisega seotud makseid (maksed korteriühistule). Sel eesmärgil ühisvara kasutamine on eesmärgipärane. Kuni ühisvara jagamiseni kuulub lahutatud abikaasade ühisvara PKS § 37 lõike 2 järgi edasi nende ühisomandisse ja seda tuleb valitseda ühisvara arvel, arvestades abikaasade ühisvara valitsemise põhimõtteid (Riigikohtu lahend nr 3-2-1164-14, punkt 13).
2. Täiendavalt toob kolleegium esile, et enne PKS-i kehtiva redaktsiooni jõustumist toimunud ülekannete (osaliselt ulatub hagetav periood AS-is Swedbank Latvia olnud rahaliste vahendite osas ajavahemikku 30.11.2009-30.06.2010) osas ei saa nõude materiaalõiguslikuks aluseks olla kehtiva PKS-i §
3. Kehtiva PKS § 210 lõike 2 esimese lause järgi kohaldatakse enne selle jõustumist tekkinud asjaoludele või tehtud toimingutele asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui PKS-st ei tulene teisiti (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-42-13, punkt 9). Kehtiva PKS §-ga 34 sarnast sätet PKS-i eelnev redaktsioon ei sisaldanud. Riigikohus on sarnases menetluslikus olukorras nõustunud ringkonnakohtuga, et kehtiva PKS-i § 34 ei saa rakendada tagasiulatuvalt (Riigikohtu 27.09.2017 lahend nr 2-15-9288, punkt 19). Seega saaks hageja nõue mõne konkreetse ülekande osas perioodil 30.11.2009-30.06.2010 olla õiguslikult edukas vaid juhul, kui väidetud faktilisele olukorrale (abikaasa tegi ühisvara arvel ülekande abielu ajal teise abikaasa nõusolekuta) lisaks leiaksid tõendamist asjaolud tol ajal kehtinud PKS § 19 lõike 2 punkti 4 kohaldamiseks.
4. Järgnevalt kontrollib kolleegium maakohtu otsust hageja poolt esiletoodud kolmest konkreetsest ülekandest kahe osas (05.11.2012 ja 17.12.2012 ülekanded). Kuna hageja otsust ei vaidlustanud ja 18.12.2012 ülekande osas jättis maakohus hagi rahuldamata, siis selles osas kolleegium maakohtu otsust ei kontrolli. 05.11.2012 ülekande osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega. Hageja tõendas ära ülekande toimumise arvelduskonto väljavõttega (t I kd lk 149) ja tõi esile, et ei olnud tehingust teadlik, kuna aastal 2012 oli lõppenud poolte kooselu ning nende vahel puudusid igapäevased abikaasade vahelised suhted. Kuna kostja ülekandega ühisvara vähendamisest ei nõustunud, läks vastuväidete tõendamise koormus talle üle. Vastava selgituse tõi esile nii ringkonnakohus 07.03.2016 otsuses kui maakohus (II kd lk 127pöördel). Kaebuses esiletoodud teistsugune tõendamiskoormus ei ole asjakohane. Kostja tõi maakohtus esile, et tegi tuttavale ülekande äri arendamiseks, kuid ei tõendanud asjaolusid, mille alusel oleks maakohus saanud tuvastada, et ülekandeks oli abikaasa nõusolek või et ülekantud raha ei olnud abikaasade ühisvara vmt. Seega tuvastas maakohus asjakohaselt ülekande tehinguna, mille abikaasa tegi teise abikaasa nõusolekuta ja mille tulemusena vähenes ühisvara ning arvas jagatava ühisvara hulka 220 000 eurot. 12
5. 17.12.2012 ülekande osas nõustub kolleegium maakohtu lõppjäreldusega, et ülekantud summa tuleb arvata jagatav ühisvara hulka. Küll aga muudab kolleegium selles osas otsuse põhjendusi. Ülekande kohta on hagejal teada selle toimumine summas 176 250 eurot Swedbank AS-i kontolt kostja välismaisele kontole selgitusega „na osnovanii kreditnogo dogovora ot 13.12.2012“ (t I kd lk 151). Sarnaselt 05.11.2012 ülekandega tõi hageja esile, et ei olnud tehingust teadlik, kuna aastal 2012 oli lõppenud kooselu ning nende vahel puudusid igapäevased abikaasade vahelised suhted. Samuti tõi hageja esile, et ei ole teadlik selgituses märgitud laenulepingust. Kostja mingeid selgitusi maakohtus selle ülekande kohta ei esitanud ega tõendanud PKS § 34 lõike 3 kohaldamise eelduste puudumist. Seega tuvastas maakohus asjakohaselt ülekande tehinguna, mille abikaasa tegi teise abikaasa nõusolekuta ja mille tulemusena vähenes ühisvara ning arvas jagatava ühisvara hulka 176 250 eurot.
6. Eeltoodust tulenevalt tuleb PKS § 34 lõike 3 alusel arvata ühisvarasse hüvitis 396 250 eurot. Eeltoodust tulenevalt saab hageja LM jagamise tulemusena ühisvara kokku 231 749.87 euro väärtuses: 850 (kinnistu osa Märjamaal) + 181 000 (rahalised vahendid pangakontodel) + 49 899.87 (laenu tagasinõudeõigus MZ ja BM vahel sõlmitud suuliste laenulepingute alusel). Kostja BM saab jagamise tulemusena ühisvara kokku 501 241.87 euro väärtuses: 32 000 (korteriomand) + 3000 (osak GÜ-s) + 16 000 (sõiduauto) + 4092 (rahalised vahendid pangakontodel) + 49 899.87 (laenu tagasinõudeõigus MZ ja BM vahel sõlmitud suuliste laenulepingute alusel) + 396 250 (abikaasa nõusolekuta ärakasutatud rahalised vahendid pangakontodel). Eeltoodust tulenevalt tuleb BM-l hüvitada LM-le jagamise tulemusena enamsaadud vara väärtus 134 746 eurot.
7. Eelpool käsitlemata osas apellatsioonkaebuse väited maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks alust ei anna. Kolleegium ei tuvastanud kaebuses väidetud menetlusõiguste rikkumisi, mis võiksid anda aluse teistsuguse otsuse tegemiseks. Hageja täiendas teises maakohtu menetluses jagatava ühisvara koosseisu abikaasadele kuuluva laenu tagasinõudeõigusega, milline tuleneb BM kui laenuandja poolt MZ-ga kui laenusaajaga perioodil 01.01.2005 kuni 26.10.2010 sõlmitud suulistest tähtajatutest laenulepingutest. Maakohus leidis, et kuna laen anti abielu ajal ühe abikaasa pangakontolt raha ülekandmisega, oli see antud eelduslikult ühisvara arvel ja et kostja ei tõendanud, et andis laenu oma lahusvarasse kuuluvatest vahenditest. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, et abielu ajal abikaasade pangakontodel asuvad rahalised vahendid kui omandatud vara on eeldulikult abikaasade ühisvara (kuni 30.06.2010 kehtinud PKS § 14 lõige 1, kehtiva PKS-i § 25) ning et selle eelduse peab huvitatud pool ümber lükkama. Kostja küll väitis maakohtu istungil, et andis laenu isiklikest vahenditest, kuid tõendeid selle kohta ei esitanud. Hagimenetlus toimub poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel ning pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ning milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (

§ 5lõiked 1, 2).

Kostja ei toonud maakohtu ette väiteid edasilaenatud raha päritolu või selle tagasimaksmise kohustuse kohta ega muid elulisi asjaolusid, mille tõendatuse korral oleks alus tuvastada laenud antuks kostja lahusvara arvel. Seega puudus ka maakohtul võimalus kostja väiteid ja nende tõendatust analüüsida. 43. Eelnevaga sarnasel põhjusel ei pidanud maakohus andma õiguslikku hinnangut kaebuses loetletud hageja arvelduskontodelt perioodil 18.05.2011-03.11.2012 teostatud ülekannetele kokku summas 292 666 eurot. Kohus menetleb tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse ning hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu (

§ 3lõige 1, § 4 lõige 2).

Kostja ei esitanud maakohtus 13 vastuväiteid abikaasa arvelduskontolt nähtunud ülekannetele PKS § 34 lõike 3 alusel, kuigi pidi olema selliste (vastu)väidete esitamise võimalikkusest teadlik, kuna sarnastel asjaoludel hageja nõude menetlemiseks oli ringkonnakohus saatnud ühisvara jagamise asja osaliselt maakohtule tagasi ja kostjat esindas maakohtus vandeadvokaadist lepinguline esindaja. Ka ei saa sellise vaidlustamise tahet järeldada maakohtule esitatud kostja menetlusdokumentidest. Samuti ei pidanud ega saanudki maakohus kontrollida Tallinnas SSS asuva kinnistu võimalikku kuulumist abikaasade ühisvara koosseisu, sest kumbki pooltest selle varaga seonduvaid väiteid kohtu ette ei toonud. Kaebuses viidatud kinnistusraamatu väljavõte (t II kd lk 66) ei olnud esitatud poolte poolt (väljavõte on toimikusse lisatud ringkonnakohtu eelmise koosseisu poolt) ja kumbki seda vara senise menetluse jooksul abikaasade ühisvarana ei ole käsitlenud. 44.

§ 445

lõike 2 alusel märgib ringkonnakohus otsuse resolutsiooni, et Harju Maakohtu 30.09.2016 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu jääb jõusse otsuse täitmist tagava abinõuna. 45. Sõltumata maakohtu otsuse osalisest tühistamisest ja tühistatud osas uue otsuse tegemisest jäävad lõpptulemusena nii hagi kui vastuhagi osaliselt rahuldamata ja kolleegium nõustub maakohtu otsustusega jätta

§ 164

lõike 1 alusel kummagi poole maakohtus kantud menetluskulud vastava poole enda kanda. Samuti kuulub 15.03.2017 apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt, mistõttu jäävad poolte apellatsioonimenetluse kulud sama sätte alusel kummagi poole enda kanda. Reena Nieländer /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/