← Eesti

2-16-16109/49

Obsah (13)§ 229§ 5§ 272§ 251§ 232§ 177§ 3§ 657§ 654§ 238§ 651§ 163§ 171

Tsiviilasi nr 2-16-16109 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Gaida Kivinurm, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 28.12.2017.a, Tallinn Tsiviilas

§ 229

lg-le 2,

§ 5

(11)Tsiviilasi nr 2-16-16109 272 lg-dele 1 ja 2 ning Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt menetlusosaliseks mitteoleva isiku kohtule adresseeritud kiri on käsitatav dokumentaalse tõendina

§ 272lg 2 mõttes.

Kuigi seda ei saa hinnata tunnistaja ütlusena

§ 251

või § 253 mõttes, on see hinnatav koos muude tõenditega

§ 232lg-te 1 ja 2 alusel (RKTKo nr 3-2-1-115-15, p.

18). Kohus märkis, et hageja poolt esitatud tõenditest nähtuvalt pöördus hageja enne kontserti kostja poole ka palvega esitada pärast kontserti hagejale oma finantsaruanne hiljemalt 04.11.2016 (kd I tl 14), et hageja saaks kontserdilt saadud piletitulu põhjal arvestada litsentsitasu täpse suuruse. Kuna kostja aruannet ei esitanud, tugines hageja kahjunõude suuruse arvutamisel hageja töötaja hinnangule. Kostja ei ole menetluse kestel esitanud andmeid ega tõendeid selle kohta, kui palju inimesi kontserti külastas ning kui suur oli piletitulu, et ümber lükata hageja väidet külastajate arvu kohta. Kohus asus seisukohale, et hageja on piisavalt tõendanud kontserdikülastajate arvu ning piletimüügist saadud tulu. Kokkuvõttes asus maakohus seisukohale, et hagejal autorite kollektiivse esindamise organisatsioonina on õigus nõuda kostjalt autoriõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist kahekordse litsentsitasu määra ulatuses, millest tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitis summas 699,90 eurot ning VÕS § 113 lg 1 ja § 94 alusel viivis alates 25.10.2016 kuni põhinõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Hagi rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus leidis, et menetluskulude rahaline suurus on otstarbekas kindlaks määrata eraldi kohtumäärusega pärast kohtuotsuse jõustumist

§ 177lõikes 2 sätestatud korras.

Apellatsioonkaebus 4. Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ja jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja palus menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja leiab, et kohtusse pöördumise õigus oli Venemaa kollektiivse esindamise organisatsioonil, mitte hagejal. Hageja ei ole tõendanud, millist kolmanda isiku, st Venemaa kollektiivse esindamise organisatsiooni RAO huvi hageja kohtus kaitseb. Kostja on näidanud, et autorid on autoritasust loobunud, mistõttu puudub kaitstav huvi. Sellest hoolimata on kohus hagi menetlenud. Teiseks ei ole maakohus ega hageja näidanud, millisest seadusest tulenevalt on hagejal õigus enda nimel kolmanda isiku huvide kaitseks kohtusse pöörduda. AutÕS § 76 lg-st 9 ei tulene, et hagejal on õigus pöörduda kohtusse kolmanda isiku huvide kaitseks, mis on nõutav hagi menetlemiseks

§ 3lg 2 kohaselt.

Isegi kui asuda seisukohale, et hageja oli õigustatud hagi esitama, oleks tulnud hagi esitada Venemaa kollektiivse esindamise organisatsiooni nimel ning hageja oleks saanud tegutseda üksnes esindajana. Kostja arvates ei ole maakohus arvestanud asjaoluga, et autoritasust on loobutud ning jõudnud AutÕS § 79 lg 5 kohaldamisel ebaõigele järeldusele, et autoritasust loobumisega ei saa arvestada ning hagi tuleb rahuldada. Maakohtu järeldus loob olukorra, mille kohaselt ei ole autoritel võimalik oma autoriõigusi vabalt käsutada ning autoritasust loobuda teatud asjaoludel. AutÕS § 79 lg 5 ei kohaldu välismaiste autorite antud loobumisavaldusele, vaidlustatud otsuses on materiaalõigust valesti kohaldatud. Venemaal tegutseva kollektiivse esindamise organisatsiooni ja autorite vahelised suhted ei ole tingimata reguleeritud samamoodi nagu seda on tehtud Eestis. Kostja on välja toonud, et Venemaal ei loovuta autorid oma õigusi kollektiivse esindamise organisatsioonile, vaid pelgalt volitavad kollektiivse esindamise organisatsiooni end esindama. Seejuures ei ole hageja, kellele langes tõendamiskoormis, esitanud tõendeid, millest nähtuks, et sarnaselt Eestiga on autorid oma õigused loovutanud kollektiivse esindamise 6

(11)Tsiviilasi nr 2-16-16109 organisatsioonile ega saagi õigusi käsutada. Samuti ei ole maakohus arvestanud AutÕS § 79 lg 1 sätestatuga, mille kohaselt peavad kollektiivse esindamise organisatsioonid tegutsema õiguste omajate huvides. Maakohus ei arvestanud, et apellandil kontserdikorraldajana ei olnud mingit põhjust kahelda, et isegi juhul, kui autorid on volitanud enda varalisi õigusi teostama kollektiivse esindamise organisatsiooni, on autoritel täielik õigus volitus konkreetsete lugude ja kontserdi osas tagasi võtta. Kohtu seisukohaga nõustudes pannakse autorid sundseisu, milles autoritel tuleb kollektiivse esindamise organisatsioonist välja astuda iga kord, kui autoril on soov autoritasust loobuda mistahes põhjustel. Kohtu seisukohta järgides ei ole autoril võimalust loobuda autoritasust konkreetse kontserdi osas mistahes põhjustel – ka näiteks heategevusliku kontserdi puhul on autor kohustatud nõudma autoritasu. Autoriõiguse põhimõtetega kooskõlas peab autorile jääma õigus otsustada oma teose kasutamise tingimuste üle. Autorite kollektiivse esindamise organisatsioonist pidev välja- ja sisseastumine ei ole aga kooskõlas autori huvidega, kollektiivse esindamise organi toimimise põhimõtete ega ka rahvusvaheliste autoriõiguse alaste aktidega. Maakohus leidis ekslikult, et kahjuhüvitise nõudmine autoritasu kahekordses määras on põhjendatud. Maakohus nentis, et kollektiivse esindamise organisatsiooniga lepingu sõlmimata jätnud isik ei peaks saama eelist lepingu sõlminud, kuid tasumisega viivitusse sattunud isikute ees. Samas ei ole maakohus millegagi põhjendanud, miks on eelise saamise vältimiseks vajalik autoritasu määra korrutamine kahega ning millisel õiguslikul alusel põhineb eeltoodud arusaam. VÕS § 127 lg 6, mis reguleerib hüvitise suuruse määramist, ei anna õigust nõuda kahjuhüvitist kahekordses autoritasu määras. Karistusliku kahjuhüvitise instituut varalise kahju puhul Eesti õiguses puudub ning tekkinud kahjust suuremas ulatuses kahjuhüvitise nõudmist on Riigikohus jaatanud ainult mittevaralise kahju tekkimise korral ja VÕS § 134 lg 6 alusel. Lisaks ei ole kohus arvestanud, et kostja ei soovinud lepingut sõlmida seetõttu, et hageja edastatud lepinguprojektis oli lepinguliste õiguste ja kohustuste vahekord täielikult paigast ära. Kostja „karistamine“ ebaõiglaste lepingutingimustega mittenõustumise eest ei ole põhjendatud. Kostja leiab, et autoritasu suuruse ühetaoline määramine ei ole seaduslik ega põhjendatud. Maakohus ei arvestanud kohaselt kostja vastavate vastuväidetega. Kehtivast autoriõiguse seadusest (sh AutÕS §-st 7911) ei tulene hagejale õigust autoritasu määra ühepoolselt kehtestada. Eelnevas kohtupraktikas ei ole autoritasu määra vaidlustatud, mistõttu ei ole kohus varasemalt selle kohta seisukohta võtnud. Ka käesolevas asjas jättis kohus ebaõigesti vastava asjaolu suhtes seisukoha võtmata. Samuti jättis kohus arvestamata Riigikohtu seisukoha, mille kohaselt peab autoritele makstav tasu kujunema poolte kokkuleppel ja arvestama asjaolusid (RKTKo 3-2-1-107-97, 3-2-1-50-13 p 34). Maakohus jõudis vastupidisele järeldusele. Maakohus ei arvestanud asjaoluga, et autoritasu suuruse määramine esitatavatest teostest ja kõiki asjaolusid arvestades ei oleks diskrimineeriv kohtlemine. Õiglane, mitte diskrimineeriv, oleks määrata autoritasu eelkõige esitatavate teoste arvust, toimumiskohast, kontserdikülastajate arvust ja piletihinnast sõltuvalt. Kostja leiab, et maakohus on tuginenud kahjuhüvitise kindlaks tegemisel hageja töötaja hinnangule kontserti külastanud isikute arvu osas, mis on ebatäpne, põhineb subjektiivsetel alustel ega tõenda kontserti külastajate arvu piisavalt. Sellisel tõendil ei saa põhineda tekkinud kahju suurus. Maakohus hindas tõendit ebaõigesti. Vastustaja seisukoht 7
(11)Tsiviilasi nr 2-16-16109
  1. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt ja vähendada väljamõistetava kahjuhüvitise suurust. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kostja rikkus AutÕS § 13 lg 1 p-s 7 sätestatud autori õigust avalikule esitamisele, korraldades 22.10.2016 klubis „Cathouse“ SG kontserdi, kus tulid ilma hageja nõusolekuta esitamisele autoriõigusega kaitstud teosed "Без cтюардесс" ja "Все в порядке". Vastava maakohtu järelduse ebaõigsusele ei ole apellant ka kaebuses tuginenud. Apellatsiookaebuses heidab apellant maakohtule ette seda, et maakohus ei leidnud, et hagejal ei ole kohtusse pöördumise õigust, kui autorid on autoritasust loobunud, et maakohus leidis, et kahju hüvitise suuruse määramisel saab arvestada hageja töötaja hinnangut kontserti külastanud isikute arvu kohta, et maakohus leidis, et kahjuhüvitise nõudmine litsentsitasu kahekordses määras on põhjendatud.
  2. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha küsimuses, kas hagejal on õigus pöörduda kohtusse Venemaa Autorite Ühingu nimel. Menetlusosalised ei ole vaidlustanud asjaolu tuvastamist, et hageja on sõlminud Venemaa Autorite Ühinguga 31.08.
  3. a lepingu vastastikuste huvide esindamise kohta (kd I tl 161-167). Maakohus on ringkonnakohtu arvates õigesti kvalifitseerinud nimetatud lepingu AutÕS § 76 lg 9 mõttes esinduslepinguks, mis võimaldab hagejal kollektiivse esindamise organisatsioonina teostada Venemaa Autorite Ühingu kui välismaise õiguste omaja õigusi. Eeltoodust tuleneb hagejale seadusest tulenev alus pöörduda kohtusse teise isiku seadusega kaitstud õiguse kaitseks enda nimel (

§ 3lg 2). Lisaks näeb Aut

ÕS § 79 lg 6 ette, et kollektiivse esindamise organisatsioon kaitseb ning teostab õiguste omajate neid õigusi, mida kollektiivse esindamise organisatsioon kollektiivselt teostab, muu hulgas kohtus ja muudes institutsioonides. Nimetatud sätte osas on seletuskirjas märgitud, et AutÕS § 79 lg 6 aitab kõrvaldada varasema õigusselgusetuse ja kinnitab, et kollektiivse esindamise organisatsioonil on õigus esindada ka ühte oma liikmeks või esindatavaks olevat õiguste omajat kohtusse pöördumisel selliste nõuete esitamisel, mis puudutavad kollektiivse esindamise organisatsiooni poolt teostatavaid konkreetseid õigusi. Seega ei ole autoriõiguse seaduse mõttes esindusel ja sellest tuleneval kollektiivse esindamise organisatsiooni kohtusse pöördumise õiguse puhul sisulist erinevust selles, kas kollektiivse esindamise organisatsioon teostab oma liikmete õigusi või AutÕS § 76 lg-s 9 sätestatud lepingu alusel teise kollektiivse esindamise organisatsiooni liikmete õigusi. Järelikult on ebaõige apellandi seisukoht, et kohtusse pöördumise õigus oli Venemaa kollektiivse esindamise organisatsioonil. Maakohus on kohaldanud asjakohaseid õigusnorme ning põhjendanud hageja kohtusse pöördumise õigust, mistõttu on alusetu apellandi etteheide, et maakohus ei ole selgitanud, millisest seadusest tulenevalt on hagejal õigus enda nimel kolmanda isiku huvide kaitseks kohtusse pöörduda. Eeltoodust tulenevalt oli käesoleval juhul hagejal õigus pöörduda kohtusse enda nimel. 9. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus, kas teoste "Без cтюардесс" ja "Все в порядке" autorite SB ja OG poolt litsentsitasust loobumine mõjutab hageja õigust teostada temale Venemaa Autorite Ühingu poolt 31.08.1995. a lepinguga (kd I tl 161-167) antud õigusi. Maakohtus toimunud menetluse ajal esitas kostja kohtule 12.04.2017.a menetlusdokumendi lisadena SB ja OG 17.02.2017.a kinnitused litsentsitasust loobumise kohta (kd I tl 181 ja pöördel), mis kostja arvates välistab kostja kohustuse maksta eelnimetatud autorite teoste "Без 8

(11)Tsiviilasi nr 2-16-16109 cтюардесс" ja "Все в порядке" esitamise eest autoritasu. Maakohus on AutÕS § 79 lg-le 5 tuginedes leidnud, et õiguste omaja ei saa oma õigusi teostada ajal, kui kollektiivse esindamise organisatsioon teostab kas vastavalt seadusele või tehingust tulenevalt selle õiguste omaja autoriõigusi või autoriõigusega kaasnevaid õigusi. Kostja on aga seisukohal, et AutÕS § 79 lg 5 ei kohaldu välismaiste autorite antud loobumisavaldusele. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 23 sätestab, et intellektuaalsele varale, selle tekkimisele, sisule, lõppemisele ja kaitsele kohaldatakse selle riigi õigust, mille territooriumi jaoks sellele kaitset taotletakse. Käesoleval juhul taotletakse kaitset Venemaa autorite õigustele Eesti Vabariigi territooriumil, järelikult on kohaldatav õigus Eesti õigus. Seega on AutÕS § 79 lg 5 kohaldatav ka käesolevas tsiviilasjas esitatud litsentsitasust loobumisele. Ringkonnakohus märgib, et ka 17.02.2017.a kinnitustes on kohaldatava õigusena märgitud Eesti Vabariigi õigus. Vaidlusalused loobumised anti konkreetse Eestis toimunud kontserdi osas.
  1. Samuti on ringkonnakohus seisukohal, et SB ja OG 17.02.2017.a kinnitused litsentsitasust loobumise kohta ei välista hageja õigust nõuda kostjalt kahju hüvitamist hageja nõusolekuta autoriõigusega kaitstud teoste esitamise eest. 17.02.2017.a kinnituste kohaselt on autorid andnud 22.10.2016.a Cathouse ööklubis toimunud kontserdi korraldajale SIA-le Adeona nõusoleku esitada teoseid kontserdil litsentsitasu maksmata ning on kinnitanud loobumist mistahes litsentsitasust, millele autoritel on seadusest ja/või kolmandate isikutega sõlmitud lepingutest tulenevalt õigus (kd I tl 181 ja pöördel). Seega on autorid loobunud litsentsitasust konkreetse kontserdi osas. Kolleegiumi hinnangul ei tulene aga kinnitusest, et autorid oleksid loobunud soovist, et kollektiivse esindamise organisatsioon (Venemaa Autorite Ühing ja esindusõigusest tulenevalt ka hageja) teostaks nende autoriõigusi. Seega ei tulene eelnimetatud kinnitusest alust hageja esindusõiguse lõppemiseks.
  2. Eeltoodust tulenevalt saab hageja AutÕS § 79 lg-st 6 tulenevalt teostada esindatavaks oleva õiguste omaja õigusi enda nimel ning need õigused ei ole lõppenud SB ja OG 17.02.2017.a kinnitustega. Tingituna kostjapoolsest AutÕS § 13 lg 1 p-s 7 sätestatud avaliku esitamise õiguse rikkumisest, on hagejal õigus AutÕS § 817 lg 1 p 1 kohaselt nõuda kostjalt õiguste objekti õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt VÕS §-le
  3. Seejuures on hageja tuginenud VÕS § 127 lg-le 6, arvestades kahjuhüvitist hageja juhatuse 04.11.2003 otsusega (kd I tl 30-31) määratud litsentsitasu kahekordset määra, pileti müügi hinda ja kontserdi külastajate arvu aluseks võttes. Litsentsitasu tavapärane määr pop-, rock-, jazz ja estraadimuusika kontserdil on hageja väitel 5% sissepääsutasudest (kd I tl 172). Maakohus leidis, et põhjendatud on nii hageja poolt kohaldatav litsentsitasu määr 5% sissepääsutasudest kui ka kahjuhüvitise arvutamine kahekordse litsentsitasu määra (s.o 10% sissepääsutasudest) alusel. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga kahekordse litsentsitasu määra rakendamise osas.
  4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et hageja poolt kohaldatav litsentsitasu määr (5% sissepääsutasudest) on põhjendatud. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks vastavaid põhjendusi korrata (

§ 654lg 6).

Ringkonnakohus lisab, et antud juhul rakendatavat litsentsitasu määra 5% saab pidada põhjendatuks ka Riigikohtu suuniste valguses litsentsitasu määramiseks (RKTKo 3-2-1-50-13, p 34), arvestades mh välisriikides kehtivaid litsentsitasu määrasid ning kohtupraktikat, milles on samuti peetud põhjendatuks eelnimetatud litsentsitasu määra (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu 07.10.2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-45775). Käesoleval juhul ei ole ka kohtu ette toodud asjaolusid, mis annaksid alust pidada litsentsitasu määra 5% sissepääsutasudest kostja suhtes ebaõiglaseks või asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks. Vastupidisele seisukohale ei võimalda asuda ka viide asjaolule, et 9

(11)Tsiviilasi nr 2-16-16109 litsentsitasu määra 5% on hageja kehtestanud ühepoolselt. Autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjale (lk 24) viidates ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole ka aidanud kaasa õiglase tariifi määramisele, ei ole edastanud andmeid, mis omavad tähtsust seoses tasu suuruse kujunemise, õige arvestuse ja kogumisega. Kokkuvõttes on ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga seisukohal, et litsentsitasu määr 5% sissepääsutasudest on kooskõlas AutÕS §-s 7911 ettenähtud litsentsitasu määramise põhimõtetega.
  1. VÕS § 127 lg 6 loeb intellektuaalomandi õiguste omaja kahjuhüvitise lähtealuseks teose hüpoteetilise litsentsitasu (s.o tasu, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks). Seega tuleb VÕS § 127 lg 6 alusel kahjuhüvitise määramiseks hinnata, kui suurt litsentsitasu oleks kostja pidanud maksma hagejale, kui ta oleks AutÕS § 131 lg 2 ja § 14 lg 3 kohaselt sõlminud hagejaga litsentsilepingu. Ringkonnakohtu hinnangul saab hüpoteetiliseks litsentsitasuks VÕS § 127 lg 6 mõttes antud juhul pidada 5% sissepääsutasudest, sest tegemist on tasuga, mida kostja oleks pidanud litsentsilepingu sõlmimisel maksma, kui kostja oleks käitunud õiguspäraselt, st kui ta oleks sõlminud lepingu enne teose kasutamist. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja kahjuks ei saa pidada 10% sissepääsutasudest ning et sellises määras kahjuhüvitis oleks sisuliselt karistava iseloomuga. Hagejapoolne lähtumine 10%-lisest määrast ei ole kooskõlas VÕS § 127 lg-s 6 sätestatud põhimõttega lähtuda hüpoteetilisest litsentsitasust õiguse kasutamise loa olemasolul. Tavapärast määra ületavat osa ei saa ka pidada hagejal tegelikult tekkinud kahjuks VÕS § 1043 ja § 127 lg 1 mõttes. Samuti ei õigusta 10%-lisest määrast lähtumist asjaolu, et kostja oli teadlik, millist kahjuhüvitise määra on hagejal õigus rakendada, kui kostja litsentsilepingut ei sõlmi. Kahjuhüvitise määramisel ei saa lähtuda sellest, millistel põhjustel jättis kostja hagejaga lepingu sõlmimata, vaid tuleb lähtuda kahju hüvitamise reeglitest autoriõiguste rikkumise korral (VÕS § 1043 ja § 127 lg-s 1 ja § 127 lg 6). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ka antud juhul väita, et kostja saab eelise nende teoste kasutajate ees, kes on sõlminud litsentsilepingu. Lepingust tuleneva litsentsitasu maksmise kohustuse rikkuja ja autoriõiguse rikkuja positsioon on erinev. Ringkonnakohus märgib, et rikkumise korral näeb § 817 ette mitmeid õiguskaitsevahendeid, samuti oleks hageja saanud keelata kostjal autoriõigusega kaitstud teoste esitamise (sh nt hagi tagamise korras). Kahju kannatanud isik saab nõuda üksnes selle kahju hüvitamist, mis talle tegelikult, reaalselt tekib. Võlaõigusseadus ei näe konkreetsel juhul ette karistusliku hüvitise nõudmise võimalust. Ringkonnakohus nõustub sellega, et juhul, kui teose kasutamise leping oleks sõlmitud enne teose esitamist ja kui tasu oleks makstud ilma kohtusse pöördumiseta, oleksid hageja kulud eelduslikult väiksemad, kuigi mitte olematud, sest ka lepingu sõlmimisega kaasnevad kulud. Kuid kahju kannatanud isik saab nõuda ka võla sissenõudmiseks tehtud mõistlike kulude hüvitamist. Selle jaoks peab nõude esitaja kohtu ette tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel saab kohus järeldada, et hagejal tekkisid konkreetsed võla sissenõudmisega seotud kulud. Selliseid asjaolusid ei ole aga hageja kohtu ette toonud. See, et võla sissenõudmisega tavaliselt kulud tekivad, ei õigusta litsentsitasu kahekordses määras nõudmist. Seega on kolleegiumi hinnangul antud juhul põhjendatud kahjuhüvitise määramisel lähtuda tasu määrast (5% sissepääsutasudest), mida hageja oleks saanud, kui kostja oleks õiguspäraselt litsentsilepingu eelnevalt sõlminud ning selline käsitlus ei piira hageja õigust nõuda kogu kahju hüvitamist, kuid selleks tuleb hagejal kohtu ette tuua tegelikult tekkinud kahju hindamist võimaldavad asjaolud. Võla sissenõudmisega tekkivad tegelikud kulud ei saa moodustada mingit protsenti lepingutasust.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kahjuhüvitise kindlaks tegemisel ei või arvestada hageja töötaja hinnanguga kontserti külastanud isikute arvu osas (kd I tl 174-175). Maakohus leidis põhjendatult, et tegemist on dokumentaalse tõendiga

§ 272lg 2 mõttes. Kostja ei ole ka hageja esitatud tõendis esitatud teavet ümber lükanud. Ringkonnakohus 10

(11)Tsiviilasi nr 2-16-16109 nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6).

Kostja ei ole ka vaidlustanud hageja väiteid piletite müügihindade osas. Arvestades, et keskmine pileti hind oli 23,33 eurot ja külastajaid umbes 300, on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitis 349,95 eurot (300 x 23,33 x 5%). Nimetatud summalt tuleb kostjal tasuda ka viivist. 15. Kostja on apellatsioonimenetluses 13.09.2017.a menetlusdokumendis viitega autorite õigusele loobuda litsentsitasust väitnud, et vastavalt Venemaa kollektiivse esindamise organisatsiooni ja autori vahel sõlmitud lepingule ei loovuta autorid oma õigusi kollektiivse esindamise organisatsioonile, mistõttu on nende õigustest loobumine võimalik. 21.09.2017.a vaidles hageja kostjale vastu ja esitas Venemaa Autorite Ühingu kodulehel avaldatud liikmetega sõlmitava lepingu blanketi vene ja eesti keeles, mille tingimuste p 7 kohaselt kohustub autor mitte sõlmima ise lepinguid teoste kasutamiseks ja mitte andma autoriõiguste teostamise õigust kolmandatele isikutele. 22.09.2017.a vaidles kostja vastu uute tõendite vastuvõtmisele, sest tüüpleping oli hagejale kättesaadav juba maakohtus ning tõend ei ole asjakohane. Kostja lisas vastusele tõendid kodulehe külastamise ja viimase muutmise kohta ning näidisena 24.09.2014.a Venemaa Autorite Ühingu poolt sõlmitud lepingu. Ringkonnakohus leidis ülalpool, et käesolevas tsiviilasjas kohaldatakse Eesti Vabariigi õigust, mh AutÕS § 79 lg-st 5 tulenevat õiguste teostamise keeldu. Seega ei oma asja lahendamisel tähtsust, milline on Venemaal kehtiv autoriõiguste teostamist puudutav regulatsioon ja milliseid lepinguid on Venemaa Autorite Ühing sõlminud. Lisaks ei tõenda lepingud Venemaal kehtiva seaduse sisu, vaid viitavad sellele, milline on üks võimalikest autoritega sõlmitavatest lepingutest. Eeltoodust tulenevalt ei ole poolte esitatud tõendid asjakohased (

§ 238

lg 1 p 1) ning tuleb jätta uute tõendite vastuvõtmise taotlused rahuldamata (

§ 651lg 3).

16. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, muudab ringkonnakohus maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Kokkuvõttes kuulub hagi rahuldamisele 50% ulatusele, mistõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta

§ 163lg 1 alusel menetluskulud poolte endi kanda.

Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, siis koostoimes

§ 171

lg-ga 1 ja § 163 lg 1 jätab ringkonnakohus poolte endi kanda ka apellatsioonimenetluses tekkinud kulud. Kuna kõik menetluskulud jäävad poolte endi kanda, siis menetluskulude rahalist kindlaksmääramist ei toimu. Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.