← Eesti

1-16-9898/52

Obsah (9)§ 64§ 68§ 184§ 209§ 320§ 345§ 133§ 65§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitajad Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakohu

) § 256 lg 1, § 214 lg 2 p-de 1 ja 4, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi.

§ 64lg 1 alusel mõistis maakohus A.

Paulusele liitkaristuseks seitse aastat vangistust, arvestades

§ 68lg 1 alusel selle algust 14.

aprillist

  1. Harju Maakohus tunnistas A. Pauluse süüdi kokkuvõtlikult järgmiste tegude toimepanemises: 1) A. Paulus organiseeris alates
  2. aasta algusest kuritegeliku ühenduse, mis tegutses varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus oli suunatud rahvatervisevastaste (

§ 184

), varavastaste (

§ 209

ja § 214 lg 2), majandusalaste (

§-d 3891 ja 394), õigusemõistmise vastaste (

§ 320

), avaliku usalduse vastaste (

§ 345

) ning isikuvastaste (

§ 133) süütegude toimepanemisele.

A. Pauluse kuritegelikus ühenduses väljakujunenud toimimisviisid katkesid suures osas

  1. aprillil 2014, mil politsei pidas ühenduse liikmed kahtlustatavatena kinni ning seitse isikut vahistati. A. Paulus juhtis seda kuritegelikku ühendust. Ta andis vastavalt väljakujunenud käsuliinile kuritegeliku ühenduse liikmetele korraldusi, ülesandeid, käitumisjuhiseid ning seisukohti kuritegude organiseerimise, toimepanemise, kuritegude toimepanemisest saadud varalise kasu jaotamise, kuritegeliku ühenduse rahastamise, kuritegelikku ühendusse uute liikmete värbamise ning vangistusega karistatud või kriminaalmenetlustes kahtlustatavate ja süüdistatavate kuritegeliku ühenduse liikmete ning nende lähedaste toetamise kohta. A. Paulus, omades kõrgeimat positsiooni kuritegelikus ühenduses ning suurt mõjuvõimu ja sõnaõigust kuritegeliku ühenduse liikmete hulgas, osales kuritegelikus ühenduses esile kerkinud oluliste küsimuste lahendamisel ning tagas sellega kuritegeliku ühenduse sujuva toimimise ja eesmärkide täitmise katkematuse. A. Pauluse juhitavasse kuritegelikku ühendusse kuulusid peale tema enda veel 23 inimest ja kaks juriidilist isikut; 2) A. Paulus pani aastatel 2012 ja 2013 grupis teiste isikutega toime kaks väljapressimist, nõudes kannatanutelt vägivalda kasutades alusetult varalise kasu üleandmist; 3) A. Paulus võltsis aastatel 2013–2014 kaks tegelikult mitteeksisteerivat laenusuhet kajastavat laenulepingut, millega ta ise või temaga seotud äriühing omandas näilikult õiguse nõuda teiselt isikult laenusumma tagastamist ja intressi; 4) A. Paulus esitas ühe eelmises alapunktis nimetatud võltsitud lepingutest koos võltsitud kassa väljamineku orderiga OÜ Barbarossa Invest raamatupidajale.
  2. Viru Maakohtu
  3. novembri
  4. a otsusega asjas nr 1-16-9898 tunnistati A. Paulus süüdi

§ 184

lg 21 p 1 – § 22 lg 3 järgi ja teda karistati vangistusega kuueks aastaks.

§ 65lg 1 alusel luges maakohus selle karistuse kaetuks Harju Maakohtu 7.

septembri

  1. a otsusega mõistetud karistusega, mõistes A. Paulusele liitkaristuseks seitse aastat vangistust. Vangistuse alguseks luges kohus
  2. aprilli
  3. Viru Maakohus tunnistas A. Pauluse süüdi kokkuvõtlikult selles, et tema ja P.H., olles kuritegeliku ühenduse juhtfiguurideks, finantseerisid vähemalt
  4. aasta algusest kuni suveni E.M. ja G.S. juhitud kuritegeliku ühenduse tegevust, mis oli suunatud

§-s 184 sätestatud kuritegude toimepanemisele (narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine ja salakaubavedu). A. Paulus ja P. H, olles teadlikud, et nende eraldatud raha kasutatakse narkotarnete finantseerimiseks, osutasid

  1. aastal tahtlikult ja teadlikult kaasabi E. M ja G. S tegevusele, võimaldades viimastel ebaseaduslikult omandada, vedada ja vallata narkootilist ainet hašišit mitte vähem kui 1320 kg väärtusega 1,32 miljonit eurot ja see aine suures osas ka edasi müüa. A. Paulus, omades mõjuvõimu ja sõnaõigust kuritegelikus ühiskonnas ning kontrolli rahaliste vahendite üle, otsustas finantsabi andmise G. S ja E. M tegevuse tarbeks, viimaste poolt teostatava narkootilise aine transiidi lubamise läbi Eesti Vabariigi, samuti narkootiliste ainete käitlemise finantseerimise jätkamise. E. M ja G. S organiseerisid kuritegeliku ühenduse narkootilise ainega varustamist Hispaaniast ja Hollandist ning narkootilise aine vedu Euroopa Liidu riikidest riikidest Eestisse ja Eestist Venemaale. Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetlus
  3. oktoobril 2017 esitas Viru Vangla Viru Maakohtule materjalid A. Pauluse tingimisi enne tähtaega vangistusest elektroonilise valve alla vabastamise otsustamiseks. Vangla A. Pauluse ennetähtaegset vabastamist ei toetanud, prokuratuur toetas. 2

(10)
  1. Viru Maakohtus määrati see kohtuasi kohtunik Inna Kirsipuu menetlusse.
  3. oktoobril 2017 esitas A. Pauluse kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm taotluse I. Kirsipuu taandamiseks. Kaitsja põhjendas taandamistaotlust sellega, et ta analüüsis vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise lahendeid Viru Maakohtu tööpiirkonnas ja leidis, et
  4. aastal on kohtunik I. Kirsipuu menetlenud ühtekokku 44 isiku ennetähtaegseks vabastamiseks esitatud taotlust ja nendest ainul ühe isiku puhul on kohtunik teinud otsustuse isiku vabastamiseks. Seega on kohtunik I. Kirsipuu
  5. aastal ennetähtaegselt vabastanud 2% isikutest, kelle ennetähtaegse vabastamise materjalid on talle esitatud. Teised sama piirkonna kohtunikud on kaitsja arvestuse kohaselt otsustanud ennetähtaegse vabastamise kasuks 21–83% juhtudest. Justiitsministeeriumi statistika kohaselt vabastati aastatel 2015 ja 2016 vabastati enne tähtaega juba ligikaudu iga kolmas süüdimõistetu. Kohtunik I. Kirsipuu on aga jätkuvalt lähtunud ebaõigest seisukohast, et vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist saab rakendada vaid erandjuhtudel. Eeltoodu annab põhjendatud aluse järeldada, et kohtunik I. Kirsipuu ei pea kohtuasja lahendama asudes võimalikuks igasugust seadusega ettenähtavat kohtulahendit ega saa seetõttu õigusemõistmisel toimida ausalt ja õiglaselt, mistõttu esinevad alused kohtuniku taandamiseks. On ilmselge, et kohtunik I. Kirsipuu eelistab kohtuasja lahendama asudes selgelt üht võimalikku lahendit teistele ning 98%-lise tõenäosusega saab väita, et kohtunik jätab A. Pauluse ennetähtaegselt vabastamata. Kaitsja väitis sedagi, et Viru Vangla ametnik olevat teatanud A. Paulusele et tema ennetähtaegse vabastamise materjalid saadetakse kohtunik I. Kirsipuu kätte, kes teda nagunii ei vabasta.
  7. novembril 2017 esitas Artur Pärnoja Viru Maakohtule taotluse lubada ta menetlusse A. Pauluse lepingulise kaitsjana.
  9. novembril 2017 esitas kohtunik I. Kirsipuu Viru Maakohtu esimehele kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 491 sätestatud korras taotluse taandada ta KrMS § 49 lg 6 alusel käimasolevast menetlusest. Kohtunik põhjendas enda taandumissoovi sellega, et A. Pärnoja on esitanud taotluse lubada ta A. Pauluse lepingulise kaitsjana kohtumenetlusse. A. Pärnoja on aga kohtuniku abikaasa koolivend ja sõber, kellega on pikaajaliselt head sõbralikud suhted isiklikul tasemel. A. Pärnoja suhtleb isiklikul tasandil kohtuniku perega tervikuna. Kohtunik leidis, et tema poolt käesoleva kohtuasja edasine menetlemine võib tunduda kõrvaltvaatajale läbipaistmatu, sest üks menetluse pool (süüdimõistetu üks kaitsja) on kohtuniku perega seotud isik. Kohtuniku kinnitusel on ta senini järjepidevalt esitanud kohtu esimehele taotluse enda taandamiseks kohtuasja menetlemisest, kui kohtuasjas esineb A. Pärnoja.
  10. Viru Maakohtu esimehe
  11. novembri
  12. a määrusega jäeti kohtunik I. Kirsipuu taandamistaotlus rahuldamata. Maakohtu esimees põhjendas oma otsustust järgmiselt. Taandamistaotluses nimetatud isik – A. Pärnoja – saab KrMS § 42 lg 1 p-st 1 lähtuvalt osaleda kaitsjana menetluses üksnes menetleja ehk kohtu loal. Seega tuleb kohtunikul esmalt lahendada küsimus, kas ta lubab A. Pärnoja kaitsjana menetlusse või mitte. Kohtu esimehele esitatud andmetest ei nähtu, et kohtunik oleks vastava otsustuse teinud, mistõttu puudub käesoleval hetkel alus rääkida A. Pärnojast kui kaitsjast ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel. Lisaks tuleb pöörata tähelepanu asjaolule, et A. Pärnoja esitas menetlusse lubamise taotluse ajal, mil kõnealune kriminaalasi oli juba jagatud kohtunik I. Kirsipuu menetlusse. See fakt pidi A. Pärnojale taotluse esitamise ajal teada olema. Sellest hoolimata sõlmis ta süüdimõistetuga lepingu viimase kaitsmiseks. KrMS § 46 lg 1 p 2 kohaselt võib kaitsja omal algatusel keelduda 3
(10)kaitsekohustuse võtmisest või loobuda võetud kaitsekohustusest, kui kaitsekohustuste täitmine selle kaitsja poolt rikuks kaitseõigusi. Kuivõrd A. Pärnoja sõlmis kaitselepingu hoolimata sellest, et temale oli teada asjaolu, et kõnealune kriminaalasi on kohtunik I. Kirsipuu menetluses, siis tuleb järeldada, et A. Pärnoja ise ei leia, et kellelgi võiks olla alust arvata, et menetlust juhtiv kohtunik võiks kaitsja isiku tõttu olla asja lahendades erapoolik. Vastasel juhul poleks ta saanud kaitsekohustust endale võtta, kuna ta rikuks sellega ilmselgelt oma kaitsealuse õiguseid. Kui aga A. Pärnoja sooviks ongi põhjustada kohtuniku taandamine ning seeläbi menetluse põhjendamatu viivitamine, tuleb menetlejal KrMS § 42 lg 1 p 1 alusel tõsiselt kaaluda, kas isik sobib täitma kaitsja ülesandeid. Eelnevast lähtuvalt ei näinud kohtu esimees alust kohtuniku taandamiseks, kuivõrd isik, kelle tõttu on taandamistaotlus esitatud, ei ole saanud menetleja luba osaleda kaitsjana menetluses.
  2. novembril 2017 toimunud kohtuistungil avaldas kohus A. Pärnoja taotluse enda kaitsjana menetlusse lubamiseks ja küsis selle kohta kohtumenetluse poolte arvamust. Süüdimõistetu ja kaitsja K. Namm toetasid seda taotlust, prokuratuuril polnud taotlusele vastuväiteid. Kohus lubas A. Pärnoja kaitsjana menetlusse. Kaitsja K. Nammi taotlusel lükkas maakohus kohtuliku arutamise edasi, kuna A. Pärnojat polnud selleks päevaks kohtusse kutsutud.
  4. novembril 2017 toimunud kohtuistungil jäi kaitsja K. Namm
  5. oktoobril 2017 esitatud kohtuniku taandamise taotluse (vt käesoleva määruse punkt 5) juurde. Lisaks leidis K. Namm, et kohtunik I. Kirsipuu peab taanduma ka seepärast, et teise kaitsjana osaleb menetluses A. Pärnoja. Kaitsja viitas asjaolule, et kohtunik ise tegi varem sel põhjusel enesetaanduse. Maakohtu esimees jättis taandamistaotluse rahuldamata üksnes seepärast, et enesetaanduse esitamise ajaks ei olnud A. Pärnojat veel kaitsjana menetlusse lubatud. Praeguseks on aga A. Pärnoja A. Pauluse kaitsjana menetlusse lubatud. Seetõttu on oht, et kohtunik teeb A. Pauluse suhtes ebasoodsa lahendi, vältimaks muljet, et ta teeb perekonnatuttava huvides soodsa lahendi. Varasemates menetlustes on maakohtu esimees rahuldanud I. Kirsipuu enesetaandused, mis on tingitud sellest, et menetluses osaleb A. Pärnoja. Seetõttu taotles kaitsja, et kohtunik esitaks kohtu esimehele uue enesetaanduse.
  6. Viru Maakohtu
  7. novembri
  8. a määrusega jäeti A. Pauluse kaitsja K. Nammi taandamistaotlus rahuldamata.
  9. oktoobri
  10. a taandamistaotluse kohta märkis kohus, et kaitsja retoorika põhineb vääratel alustel. Tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamine on kohtuniku diskretsiooniotsustus, mis kujuneb asja materjalide põhjal. Pelgalt statistiline näitaja, kui palju üks või teine kohtunik vabastab isikuid enne tähtaega, ei viita kohtuniku erapoolikusele, kuivõrd kohtuniku otsustus tekib toimiku materjalide ning kohtus avaldatu põhjal, arvestades menetlusosaliste seisukohti. Kaitsja ei pidanud vajalikuks kontrollida, kui palju kohtuniku vabastamata jäetud isikutest on esitanud määruskaebuse ja milline on kohtuniku tehtud määruste tühistamiste arv või protsent. Edasikaebemenetluste tulemuste pinnal ei saa täheldada, et kohtuniku määrusi oleks arvukalt tühistatud.

§ 76

lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kohtunik märkis sedagi, et hetkel ei näe ta alust enesetaanduse esitamiseks ka põhjusel, et menetlusse on lubatud kohtuniku peretuttav A. Pärnoja. Maakohtu esimees on selles küsimuses oma seisukohta väljendanud ja leidnud, et pigem oleks A. Pärnoja pidanud kaitseülesandest loobuma. Kohtunik märkis, et juhul, kui kohtumenetluses osaleb kohtuniku peretuttav ja sellel alusel esitatud kohtuniku enesetaandus oli jäetud rahuldamata, lasub kohtunikul kohustus arutada asja eriti hoolikalt ja kohtutumäärus peab olema eriti põhjendatud, et välistada kahtlused kohtuniku erapooletuses. 4

(10)
  1. Viru Maakohtu
  2. novembri
  3. a määrusega jäeti A. Paulus vangistusest elektroonilise järelevalve alla vabastamata. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  4. Viru Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse nii A. Pauluse kaitsjad vandeadvokaat Küllike Namm ja A. Pärnoja kui ka prokuratuur. Mõlemas määruskaebuses taotletakse maakohtu määruse tühistamist ja A. Pauluse vabastamist vangistusest tingimisi enne tähtaega koos elektroonilise valve kohaldamisega.
  5. Kaitsjate määruskaebuses tuginetakse esmalt sellele, et Viru Maakohtus käesolevat asja lahendanud kohtunik I. Kirsipuu jättis alusetult rahuldamata tema suhtes esitatud taandamistaotluse. Kaitsjate hinnangul polnud kohtunik asja lahendamisel erapooletu, kuna kaitsja arvestuse kohaselt on kohtunik I. Kirsipuu aastatel 2016 ja 2017 rahuldanud vaid 2% vangistusest ennetähtaegse vabastamise taotlustest, samas kui Justiitsministeeriumi statistika kohaselt vabastatakse ennetähtaegselt iga kolmas süüdimõistetu, Seega eelistab konkreetne kohtunik kohtuasja lahendama asudes selgelt ühte võimalikku lahendit teistele. Kohtunik lähtub jätkuvalt ebaõigest eeldusest, millise kohaselt tuleb vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist rakendada vaid äärmiselt erandlikel juhtudel. Samuti pidanuks I. Kirsipuu taanduma, kuna käesolevas menetluses osales A. Pauluse kaitsjana A. Pärnoja. I. Kirsipuu esitas Viru Maakohtu esimehele taotluse enda taandamiseks põhjusel, et tal on A. Pauluse kaitsja A. Pärnojaga pikaajaliselt head sõbralikud suhted isiklikul tasandil ning A. Pärnoja suhtleb isiklikul tasandil kohtuniku perega tervikuna ka töövälisel ajal. Viru Maakohtu esimees jättis
  6. novembril 2017 kohtuniku taandamistaotluse rahuldamata, kuna A. Pärnoja, kelle tõttu oli taandamistaotlus esitatud, ei olnud saanud menetleja luba osaleda kaitsjana menetluses. Viidatud määrusest tuleneb seisukoht, et kohtuniku enesetaandamise taotlus on esitatud ennatlikult, s.o enne otsustust selle kohta, kas lubada A. Pärnoja menetlusse või mitte.
  7. novembril 2017 toimus kohtuistung, kus asja arutas kohtunik I. Kirsipuu ning A. Pauluse kaitsjana osales mh kohtuniku peretuttav A. Pärnoja. Vaatamata sellele ei pidanud kohtunik vajalikuks enesetaanduse taotlust korrata ja jättis rahuldamata (maakohtu esimehele edastamata) kaitsja uue taandamistaotluse, ehkki kohtu esimehe põhjendusest tulenevalt oleks kohtunik pidanud A. Pärnojat menetlusse lubades end taandama. Varasemates kohtuasjades, sh kohtuasjades nr 1-15-8207 ja 1-17-8124 on kohtu esimees kohtunik I. Kirsipuu enesetaanduse taotlused ka rahuldanud. Maakohtu
  8. novembri
  9. a määruses, millega jäeti taandamistaotlus rahuldamata, on mh märgitud, et „juhul, kui kohtumenetluses osaleb kohtuniku peretuttav ja selle alusel esitatud kohtuniku enesetaandus oli jäetud rahuldamata, lasub kohtunikul kohustus arutada asja eriti hoolikalt ja kohtutumäärus peab olema eriti põhjendatud, et välistada tekkida võivad kahtlusi kohtuniku erapooletuses.“ Sellisest põhjendusest nähtub, et kohtunik on üritanud näida eriliselt erapooletu, kuna menetluses osaleb tema pikaajaline ning lähedane peretutav. Ta oli lahendi tegemisel ilmselgelt kallutatud, jättes A. Pauluse tingimisi enne tähtaega vabastamata, kuivõrd vastasel juhul oleks võinud tekkida kahtlus, et kohtunik vabastas A. Pauluse üksnes põhjusel, et kaitsjaks oli tema peretuttav A. Pärnoja.
  10. Lisaks teevad nii kaitsjad kui ka prokuratuur oma määruskaebustes arvukalt etteheiteid maakohtu määruse sisule, leides, et A. Pauluse puhul on täidetud kõik eeldused selleks, et ta tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada. 5
(10)RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT I
  1. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu vaidlustatud määrus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Rikkumine seisnes selles, et maakohtus lahendas menetletavat asja kohtunik, kes oleks pidanud kriminaalmenetlusest KrMS § 49 lg 6 kohaselt taanduma, kuna tal on isiklik perekondlik sõprussuhe ühe kohtumenetluse poole ehk A. Pauluse kaitsja A. Pärnojaga.
  2. Tulenevalt KrMS § 49 lg-st 6 ja kohtunike eetikakoodeksi punktist 25, peab kohtunik esitama taandamistaotluse ja kohtu esimehel tuleb ta taandada muu hulgas siis, kui ta on asjaosalistega lähedastes suhetes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. novembri
  4. a määrus asjas nr 3-1-1-123-05, p 11). Kohtunik peab taanduma ka siis, kui ta ise sisemiselt leiab, et ta saab lahendada kohtusja erapooletult, kuid kui mitmesuguste objektiivselt nähtavate ja/või teadaolevate asjaolude pinnalt on võimalik selles vähemalt kahelda (vt ka Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-123-05, p 12).
  6. novembri
  7. a enesetaanduse taotluses (vt käesoleva määruse punkt 7) märkis kohtunik I. Kirsipuu, et temal ja tema perekonnal on A. Pärnojaga pikaajaliselt head sõbralikud suhted ning A. Pärnoja suhtleb kohtuniku perega isiklikul tasemel. Kohtunik ise pidas enda seost A. Pärnojaga sedavõrd tihedaks, et see võib seada kahtluse alla kohtupidamise erapooletuse. Samuti viitas kohtunik sellele, et varem on ta järjepidevalt taandunud menetlustest, milles osaleb A. Pärnoja. Ka Viru Maakohtu esimees ei seadnud oma
  8. novembri
  9. a määruses (vt käesoleva määruse punkt 8) kahtluse alla seda, et kohtunik I. Kirsipuu sõprussuhe A. Pärnojaga on selline, mis nõuab I. Kirsipuu taandumist menetlusest, milles kohtumenetluse ühe poolena osaleb A. Pärnoja. Kohtu esimees jättis I. Kirsipuu taandamistaotluse rahuldamata hoopis põhjusel, et taandamistaotluse esitamise ajaks polnud A. Pärnojat veel kaitsjana menetlusse lubatud, s.o tegemist polnud kohtumenetluse poolega. Ühtlasi viitas kohtu esimees võimalusele, et A. Pärnoja jääb kaitsjana menetlusse lubamata. Nii võttis maakohtu esimees oma seisukoha kokku järgmiselt: „Eelnevast lähtuvalt ei näe kohtu esimees alust kohtuniku taandamiseks, kuivõrd isik, kelle tõttu on taandamistaotlus esitatud, ei ole käesolevaks hetkeks saanud menetleja luba osaleda kaitsjana menetluses.“ Siinkohal väärib märkimist, et mitmes varasemas kohtuasjas, millele viidatakse ka määruskaebuses, on Viru Maakohtu esimees KrMS §-s 491 ette nähtud korras rahuldanud I. Kirsipuu taandamistaotluse, mille aluseks on olnud asjaolu, et kriminaalasjas on kaitsjaks kohtuniku hea peretuttav A. Pärnoja (vt Viru Maakohtu esimehe
  10. septembri
  11. a määrus asjas nr 1-17-8124 ja
  12. oktoobri
  13. a määrus asjas nr 1-15-8207). Seega ei ole kolleegiumil alust kahelda, et I. Kirsipuu ja A. Pärnoja perekondlik sõprussuhe on sedavõrd lähedane, et see nõuab I. Kirsipuu taandumist kriminaalmenetlusest, kus on kohtumenetluse pool A. Pärnoja.
  14. Järelikult toimis kohtunik I. Kirsipuu ekslikult, kui ta jättis pärast A. Pärnoja kaitsjana menetlusse lubamist rahuldamata kaitsja K. Nammi
  15. novembril 2017 esitatud taandamistaotluse (vt käesoleva määruse punkt 10) ega edastanud seda KrMS § 50 lg-s 6 ja §-s 491 sätestatud korras Viru Maakohtu esimehele. Kohtuniku
  16. novembri
  17. a määruses (vt käesoleva määruse punkt 11) tehtud viide maakohtu esimehe
  18. novembri
  19. a määrusele polnud enam asjakohane, kuna kohtu esimees oli oma määruses käsitlenud olukorda, kus A. Pärnoja ei ole kaitsjana kriminaalmenetlusse lubatud.
  20. novembriks 2017 oli see olukord, aga muutunud, kuna
  21. novembri
  22. a protokollilise määrusega lubas maakohus A. Pärnoja A. Pauluse kaitsjana menetlusse (vt käesoleva määruse punkt 9). Järelikult oli A. Pärnoja menetluse lubamisega tekkinud olukord, kus kohtunik oli ühe kohtumenetluse poolega lähedastes suhetes ja pidanuks seetõttu menetlusest taanduma. Sellises olukorras ei saa kohtunik enda taandumiskohustust vältida 6
(10)ka „erilise hoolikusega“ asja arutamisel ja kohtulahendi põhjendamisel, nagu maakohus
  1. novembri
  2. a määruses ekslikult leidis. Ka kõige hoolikam käitumine kohtuasja arutamisel ja kohtulahendi koostamisel ei kõrvalda neid põhjuseid, mille tõttu ei ole kohtunikul lubatud osaleda temaga lähedases suhtes oleva isikuga seotud kohtuasja lahendamisel.
  3. Sõltumata eeltoodust ei jaga kolleegium Viru Maakohtu esimehe
  4. novembri
  5. a määruses väljendatud seisukohta, et pelgalt võimalus jätta A. Pärnoja kaitsjana menetlusse lubamata, välistas vajaduse I. Kirsipuu taandamistaotluse rahuldamiseks. Esiteks tuleb silmas pidada, et KrMS § 42 lg 1 p-s 1 nimetatud menetleja loa andmine või sellest keeldumine A. Pärnoja kaitsjana kaasamiseks oli ka ise selline menetlusotsustus, mida ei oleks tohtinud teha kohtunik, kellel on lähedane suhe asjast huvitatud isikuga – kelleks A. Pärnoja kõnealuse otsustuse puhul vaieldamatult oli. Teiseks ei saa kohus tõenäoliselt vähemalt üldjuhul jätta mitteadvokaadist kaitsjale KrMS § 42 lg 1 p-s 1 nimetatud luba andmata pelgalt sel põhjusel, et kaitsja seos kohtunikuga tooks kaasa vajaduse kohtuniku taandumise järele. KrMS §-st 54 ja riigi õigusabi seaduse § 20 lg-st 31 nähtuvalt ei hõlma kaitsja taandumise või taandamise alused kaitsja lähedast isiklikku suhet asja menetleva kohtunikuga. Sellise suhte olemasolul peab taanduma kohtunik, mitte kaitsja. Ühtlasi tähendab eelmärgitu seda, et kaitsja ei ole kohustatud asja menetleva kohtuniku isiku tõttu kaitseülesande vastuvõtmisest loobuma. Samuti ei tähenda see, kui kaitsja on kaitseülesannet vastu võttes teadlik, et tema osalemine menetluses nõuab kohtuniku taandumist, seda, et kaitsja ja tema kaitsealune loobuksid õigusest erapooletule kohtukoosseisule.
  6. Viru Maakohtu esimehe
  7. novembri
  8. a määruses viidatakse ka võimalusele, et A. Pärnoja eesmärk enda menetlusse kaasamist taotledes ongi saavutada kohtuniku taandamine. Ringkonnakohus möönab, et kohtuasja materjalides on viiteid, mis räägivad sellise kahtluse kasuks. Esmalt tuleb silmas pidada, et käesolev kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise menetlus ei ole sedavõrd mahukas ega keerukas, et objektiivsel kõrvaltvaatajal oleks võimalik kergesti aru saada, miks vajas süüdimõistetu keskmisest oluliselt aktiivsemalt ja oskuslikumalt tegutseva vandeadvokaadist kaitsja kõrvale veel teist kaitsjat, kes ei kuulu advokatuuri. Vähemalt kohtutoimiku pinnalt saab väita, et kandev roll A. Pauluse kaitsmisel on olnud vandeadvokaat K. Nammil, kes on koostanud ka kõik maakohtule esitatud kirjalikud seisukohad ja taotlused, samuti esitanud tõendid. On väheusutav, et vandeadvokaat K. Namm vajas oma seisukohtade kujundamiseks või formuleerimiseks tema advokaadibüroos mittetöötava ja advokatuuri mittekuuluva A. Pärnoja abi. Ka
  9. novembri
  10. a kohtuistungil esitas A. Pauluse kaitsepositsiooni valdavalt K. Namm, kellele sekundeeris prokurör. Kaitsja A. Pärnoja roll seisnes valdavalt „riigiprokuröri ja kolleegi argumenteeritud seisukohtadega“ nõustumises. Samuti ei esitanud ta täiendavaid tõendeid, kuna „kolleeg esitas kõik dokumendid“. Samal ajal ilmneb A. Pauluse kaitsja K. Nammi
  11. oktoobri
  12. a taandamistaotlusest selgelt soov vältida seda, et A. Pauluse ennetähtaegse vabastamise küsimust arutaks kohtunik I. Kirsipuu, kuna kaitsja arvutuste kohaselt vabastab I. Kirsipuu süüdimõistetuid vangistusest ennetähtaegselt oluliselt harvemini kui seda teevad mõned teised Viru Maakohtu kohtunikud.
  13. oktoobri
  14. a taandamistaotluse ilmne perspektiivitus oli aga arvatavasti prognoositav ka advokaadist kaitsjale endale. Seega oli A. Pauluse kaitsja(te)l vähemalt motiiv leida mingi muu võimalus I. Kirsipuu taandamiseks. A. Pärnoja kaasamine A. Pauluse kaitsjana oli selleks sobiv, sest A. Pärnoja ja I. Kirsipuu lähedased perekondlikud suhted eeldasid I. Kirsipuu taandumist kriminaalmenetlusest, kus kohtumenetluse poolena astub üles A. Pärnoja. Nagu maakohtu esimeeski osutas, taotles A. Pärnoja enda A. Pauluse kaitsjana menetlusse lubamist alles
  15. novembril 2017, mil oli juba teada, et käesolev asi on jagatud menetlemiseks I. Kirsipuule. Samast päevast pärineb ka leping, millega A. Pärnoja endale kaitsekohustuse võttis. Eelnev tekitab vähemalt põhjendatud kahtluse, et A. Pärnoja võis taotleda enda kaitsjana menetlusse lubamist üksnes selleks, et saavutada asja menetleva kohtuniku taandamine. 7
(10)
  1. Eelmises punktis märgitu ei anna aga alust asuda seisukohale, et I. Kirsipuu tohtis käesolevat kriminaalasja menetleda hoolimata sellest, et menetluses osales ühe kohtumenetluse poolena temaga lähedastes suhetes olev A. Pärnoja. Võimalik, et obstruktiivse motiivi tuvastamise korral võinuks maakohus tõepoolest keelduda A. Pärnojat KrMS § 42 lg 1 p 1 alusel kaitsjana kriminaalmenetlusse lubamast, nagu maakohtu esimees soovitas, kuid I. Kirsipuu nii ei toiminud. Ta lubas A. Pärnoja kaitsjana menetlusse, luues sellega olukorra, kus ta ise oli kohustatud menetlusest taanduma. Ühtlasi annab kohtunik I. Kirsipuu algne enesetaandus ja tema
  2. novembri
  3. a määruses sisalduv viide vajadusele toimetada käesolevat menetlust peretuttavast menetlusosalise tõttu „erilise“ hoolikusega, teatava usutavuse A. Pauluse kaitsjate määruskaebuses esitatud väitele, et isiklik suhe A. Pärnojaga võis mõjutada I. Kirsipuu siseveendumuse kujunemist.
  4. Kohtuniku taandumata jäämine on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse sellise olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtulahendi tühistamise ja uueks arutamiseks saatmise (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. novembri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-123-05, p 17;
  7. jaanuari
  8. a otsus asjas nr 3-1-2-2-08, p 13 ja
  9. juuni
  10. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 20.1). Teisisõnu on kohtuniku ekslik taandumata jäämine selline rikkumine, mida ringkonnakohtul endal ei ole võimalik määruskaebemenetluses kõrvaldada. Seetõttu on sisemiselt vastuoluline ka kaitsjate määruskaebus, kus põhjendavas osas tuginetakse mh sellele, et kohtunik pidanuks taanduma, kuid taotlevas osas palutakse ringkonnakohtult (alternatiivideta) uut määrust, millega A. Paulus vangistusest vabastataks. Olles tuvastanud kohtunik I. Kirsipuu eksliku taandumata jäämise, tuleb ringkonnakohtul Viru Maakohtu
  11. novembri
  12. a määrus tühistada ja saata kohtuasi uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. Sellises olukorras ei anna kolleegium hinnangut kaitsjate ega prokuratuuri määruskaebuse nendele väidetele, mis puudutavad küsimust, kas eeldused A. Pauluse ennetähtaegseks vangistusest vabastamiseks on täidetud või mitte. See küsimus tuleb lahendada kohtuasja uuel arutamisel.
  13. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 337 lg 2 p-st 2, § 338 p-st 3, § 339 lg-st 2 ja 341 lg-st 3, tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
  14. novembri
  15. a määruse ja saadab kohtuasja uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. Määruskaebused tuleb rahuldada osaliselt. II
  16. Väljaspool määruskaebuse lahendamise piire peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida tähelepanu järgnevale. (A)
  17. Esmalt osutab kolleegium kaitsjate määruskaebuses sisalduvale eksitavale väitele küsimuses, millel on oluline roll käimasoleva menetluse eseme piiritlemisel. Nimelt heidavad kaitsjad maakohtule ette mh seda, et kohus tugines A. Pauluse kuriteo asjaolude (sh kuritegeliku tegevuse perioodi) kirjeldamisel lubamatult üksnes A. Pauluse suhtes tehtud süüdimõistvates kohtuotsustes sisaldunud süüdistuse sisule. Seal toodud asjaolud ei olevat aga tõendatud, kuna mõlemad kohtuotsused langetati kokkuleppemenetluses. Kuna kokkuleppemenetluses ei toimu tõendite hindamist ega nende usaldusväärsuse kontrollimist, pole kaitsjate arvates alust väita, et kohtuotsustes refereeritud süüdistuse andmed oleksid leidnud tõendamist.
  18. Ringkonnakohus selgitab järgmist. Hinnates kinnipeetava vangistusest ennetähtaegse vabastamise menetluses kuriteo toimepanemise asjaolusid kui isiku vabastamist või vabastamata jätmist 8
(10)mõjutavat tegurit (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-12-17, p 21), tuleb kohtul alati võtta aluseks kuriteo asjaolud sellisel kujul, nagu need tuvastati isiku süüditunnistamisel. Seda sõltumata sellest, millises menetlusliigis süüdimõistev kohtuotsus tehti. Vangistusest ennetähtaegse vabastamise menetluses ei toimu

§ 76lg-s 4 nimetatud kuriteo toimepanemise asjaolude uut tõendamist ega tuvastamist.

  1. Seega ehkki A. Pauluse suhtes langetatud Harju Maakohtu
  2. septembri
  3. a ja Viru Maakohtu
  4. novembri
  5. a otsus on tehtud kokkuleppemenetluses, tuleb nendes kohtuotsustes kajastuvad kuritegude asjaolud (vt kokkuvõtlikult käesoleva määruse punktid 1–2) lugeda praeguses menetluses A. Pauluse suhtes siduvalt tuvastatuks. Kokkuleppemenetluses süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel muutuvad kokkuleppes toodud kuriteo asjaolud (KrMS § 245 lg 1 p 7) selle teo asjaoludeks, milles kohus isik süüdi tunnistab (KrMS § 249 p 1). Jõustunud süüdimõistvas kohtuotsuses kajastuvad kuriteo asjaolud on süüdistatava jaoks siduvalt tuvastatud olenemata sellest, kas kohtuotsus on tehtud üld- või lihtmenetluses (sh kokkuleppemenetluses). Vastasel korral poleks võimalik väita, et isik on üldse kuriteo toime pannud. Üldmenetlusele omane täiemahuline tõendite uurimine on kokkuleppemenetluses asendatud süüdistatava ja tema kaitsja nõusolekuga, et süüdistatav pani toime kokkuleppes kirjeldatud teo. Tegemist on n-ö kriminaalmenetlusliku omaksvõtuga. Kohtupraktika kohaselt eeldab kokkuleppemenetluse kohaldamine seda, et süüdistatav nõustub mh sellega, et kokkuleppemenetluses tehtava süüdimõistva kohtuotsuse korral käsitatakse teda kokkuleppes märgitud kuriteo toimepanemises süüdi olevana (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. septembri
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-79-05, p 10 ja
  8. novembri
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-81-11, p 26.1). Seega pole süüdimõistetul vangistusest ennetähtaegse vabastamise menetluses võimalik tugineda väitele, et tegelikult pole ta kokkuleppes ja selle alusel tehtud kohtuotsuses kirjeldatud tegu toime pannud või et teo asjaolud olid teistsugused kui kokkuleppes kirjas. (B)
  10. Viru Maakohtu
  11. novembri
  12. a istungil ütles A. Pauluse kaitsja mh järgmist: „See lahend mille kohus täna teeb on oluline edaspidi toimuva osas. Kui see kokkulepe sai sõlmitud ja kaks suurt menetlust said kokku pakitud, siis selle kokkuleppe üheks tingimuseks oli Assar Pauluse ennetähtaegne vabanemine. Riigiprokuratuur ja Viru Ringkonnaprokuratuur on kinnitanud, et sellistes olukordades on oluline saata ühiskonnale signaal, et kui lepitakse kokku, et siis riik neid kokkuleppeid peab.“
  13. Ringkonnakohus tõdeb, et kui kaitsja osundatud väide vastab tõele – ja prokuratuuri aktiivne toetus A. Pauluse vabastamisele näib seda kaudselt kinnitavat –, siis on prokuratuur A. Paulusega kokkuleppemenetlustes kokkuleppeid sõlmides ületanud oma pädevuse piire. Kriminaalmenetlust toimetades – nii nagu avalikus-õiguses üldiselt – tuleb lähtuda aluspõhimõttest „kõik, mis ei ole lubatud, on keelatud“. KrMS § 245 ega ükski teine seadusesäte ei anna prokuratuurile õigust leppida süüdistatava ja kaitsjaga kokku mh ka selles, kas ja kui, siis, millal süüdistatav vangistusest

§ 76alusel ennetähtaegselt vabastatakse.

Selline regulatsioon poleks ka mõeldav, sest faktilised asjaolud, millest oleneb, kas süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamiseks esinevad

§ 76

lg-s 4 ette nähtud eeldused, pole kokkuleppe sõlmimise ajal valdavas osas veel teada. Samuti on oluline, et

§ 76

lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16). Prokuratuur ei saa kohtu seda pädevust üle võtta. Prokuratuuril on küll võimalik väljendada seisukohta süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta, kuid sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus selle seisukohaga seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 31). 9

(10)31. Seega pole prokuratuuril seadusest tulenevat alust jagada süüdistatavale näiteks kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus lubadusi selle kohta, kas ja millal isik kokkuleppe sõlmimise ja selle alusel süüdimõistmise korral vangistusest enne tähtaega vabastatakse.

§ 76kohaldamise küsimus ei kuulu Kr

MS § 245 järgi kokkuleppe esemesse. Seadus ei võimalda prokuratuuril anda süüdistatavale lubadust isegi mitte selle kohta, milline saab olema prokuratuuri seisukoht tulevases menetluses, kus otsustatakse isiku ennetähtaegse vabastamise üle. Nimelt peab ka prokuratuuri arvamus kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise kohta põhinema üksnes seadusel, s.o

§-st 76 tulenevatel kriteeriumitel. Prokuratuur ei saa kokkuleppemenetluse läbirääkimiste ajal kuidagi ette teada, milliseks kujuneb isiku käitumine vangistuses ega mitmeid teisi

§ 76lg 4 kohaldamise seisukohalt olulisi fakte.

Seetõttu pole tal ka kokkuleppemenetluse läbirääkimiste ajal võimalik kujundada etteulatuvalt seadusele vastavat seisukohta isiku tulevase ennetähtaegse vabastamise põhjendatuse kohta ega seda kahtlustatavale teatavaks teha. Teisisõnu ei saa prokuratuur süüdistatavale kokkuleppemenetluses öelda, kas ta toetab tulevikus isiku ennetähtaegset vabastamist mitte. Nii toimides laiendaks prokuratuur seadusliku aluseta kokkuleppe eset ja seda läbirääkimisruumi, mis seadusandja on talle kokkuleppemenetluses andnud. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Juhan Sarv Mati Kartau Tiit Lõhmus 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.