2-17-7139/17

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-17-7139 Tsiviilasi D.R. hagi R.D. vastu elatise väljamõistmiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend 450 eurot Kaebuse esitaja ja kaebuse liik D.R. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende Apellant (hageja): D.R. (ik: XXX), seaduslik esindaja J.R. Vastustaja (kostja): R.D. (ik: XXX) esindajad Viru Maakohtu
2. juuli 2017 otsus RESOLUTSIOON
3. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu
4. juuli 2017 otsus muutmata.
5. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus D.R. kanda. Pooltel menetluskulude puudumise tõttu jätta menetluskulud ringkonnakohtus rahaliselt kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
6. D.R. (hageja) (sünd 04.12.2003) esitas 05.05.2017 oma seadusliku esindaja (ema) J.R. kaudu maakohtule hagi R.D. (kostja) vastu, paludes mõista kostjalt välja hageja kasuks elatis seadusega kehtestatud miinimummääras alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni. Hagiavalduse kohaselt olid hageja vanemad abielus kuni 05.03.
7. Hageja elab koos emaga. Kostja maksab hagejale elatist vähem kui seadusega ettenähtud ja on lubanud elatise maksmise lõpetada. Kostja tasutud elatis ei ole piisav, et katta hageja vajadused pooles ulatuses.
8. Kostja hageja taotletud elatisesummaga ei nõustunud. Kostja on igakuiselt tasunud hageja ülalpidamiseks hageja seadusliku esindajaga kokkulepitud summa, keskmiselt 140 eurot, ja lisaks tasub täies ulatuses ka hageja vanemate poolt ühisvarasse korteri ostmiseks võetud laenu 120 eurot. Alates
9. aastast elas korteris hageja koos oma seadusliku esindajaga. Peale selle on kostja ostnud hagejale riideid, maksnud reisikulusid ja andnud sularaha. Kostja on pärast
10. aastal aset leidnud selgrootraumat osaliselt töövõimetu ning töötab seetõttu osalise tööajaga. Kostja sissetulekuks on töötasu 235 eurot (bruto) ja töövõimetuspension 175,94 eurot kuus. Kostja palus elatise väljamõistmisel arvestada ka riiklikku lapsetoetust. MAAKOHTU LAHEND
11. Viru Maakohus rahuldas
12. juuli 2017 otsusega hagi osaliselt ja mõistis R.D. lt välja elatise D.R. kasuks alates hagi esitamisest, s.o
13. maist 2017, 185 eurot kuus kuni D.R. täisealiseks saamiseni, s.o kuni
14. detsembrini
15. Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni tasutud elatisemakseid. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on alates 01.01.2017 elatise miinimummäär ühele lapsele 235 eurot. Üldjuhul peavad vanemad andma lastele ülalpidamist võrdses ulatuses ja seaduses sätestatud miinimummääras. Perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg-s 2 sätestatud põhjustel (vanema töövõimetus või teine alaealine laps, kes jääks elatise väljamõistmisel vähem kindlustatuks kui elatist saav laps) võib kohus välja mõista väiksema elatise. Kostjal on tuvastatud töövõimekaotus 40% kuni 31.12.
16. Kostja on 07.06.2017 asunud tööle osalise tööajaga. Kostja igakuiseks sissetulekuks on töövõimetuspension 175 eurot ja töötasu 235 eurot, millest arvestatakse maha seadusega ettenähtud maksed. Kohus nõustus kostjaga, et elatise suurust määrates tuleb muuhulgas arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega. Seda asjaolu saab kohus arvesse võtta juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (3-2-1-37-11). Eeltoodust tulenevalt ei ole välistatud arvesse võtta seda, et hageja vajadused on osaliselt kaetud riiklike toetustega. 2 Kostja töövõimetuse tõttu on põhjendatud kohaldada PKS § 102 lg 2 ja mõista kostjalt välja elatis alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära. Kohus pidas põhjendatuks rahuldada hagi ulatuses, milles kostja on asjaolusid arvestades võimeline otsust täitma, s.o 185 eurot kuus (sisuliselt ulatuses, milles kostja avaldas valmisolekut elatist tasuda). ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
17. D.R. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
18. juuli 2017 otsuse tühistamist osaliselt ja uue otsuse tegemist, millega mõista R.D. lt D.R. kasuks välja elatis 235 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, või alternatiivselt 235 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, millest on maha arvestatud ½ riiklikust toetusest. Menetluskulud palub apellant jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on Riigikohus asunud seisukohale, et elatise suurust määrates saab kohus arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega, üksnes juhul kui menetlusosaline sellele tugineb. Kostja ei taotlenud elatise vähendamist riiklike toetuste võrra. Kostja asemel tegi seda kohus; 2) on Riigikohus leidnud, et töövõimetus iseenesest ei saa olla mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks ja tuvastada tuleb, millega on töövõimetus seotud ning kuidas see takistab isikul töötamist ja sissetuleku teenimist. Vanemad on kohustatud tegema kõik endast sõltuva lapsele ülalpidamise andmiseks. Maakohus tuvastas, et kostja saab töötasu 235 eurot ja pensioni 175 eurot, kokku seega 405 eurot. Kostja valduses on tühi korter, mille kostja võib anda sissetuleku saamiseks üürile. Eeltoodut arvestades on kostja võimeline maksma elatist seaduses sätestatud määras ning kohus pidi rahuldama hagi täies ulatuses; 3) juhul kui kohus tuvastab, et elatist tuleb vähendada, siis tuleb seda vähendada ½ riikliku toetuse (25 eurot) võrra, kuivõrd vanemad peavad andma lastele ülalpidamist võrdses osas. Kohus vähendas elatist ekslikult kogu riikliku toetuse võrra.
19. R.D. teatas, et nõustub maakohtu otsusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
20. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu 05.07.2017 otsus muutmata.
21. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale on esitanud apellatsioonkaebuse hageja, taotledes maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o väljamõistetud elatise suuruse osas, ja uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis seaduses sätestatud miinimummääras, s.o mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, või alternatiivselt seaduses sätestatud miinimummääras, millest on maha arvestatud ½ riiklikust toetusest. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas, st kas on alust maakohtu määratud 185-eurost elatist suurendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärani, s.o pooleni Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, millest tulenevalt oleks elatisesumma
22. aastal 235 eurot kuus, või alternatiivselt PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärani, millest on maha arvestatud ½ riiklikust toetusest, selliselt oleks elatisesumma
23. aastal 210 eurot kuus. 3
24. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole selle tühistamise või muutmise aluseks. Nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
25. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus on tuvastanud kostja varalise olukorra: kostja igakuiseks sissetulekuks on töövõimetuspension 175,94 eurot ja brutotöötasu 235 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt on kostjal tuvastatud töövõimekaotus 40% alates 31.12.2015 kuni 31.12.
26. Varasemalt (08.12.2014 kuni 31.12.2015) on kostja töövõimekaotuse protsent olnud
27. Kostja on 07.06.2017 asunud tööle OÜ-s X osalise tööajaga (4 tundi päevas). Kostja selgitas kohtuistungil, et ei saa oma tervisliku seisundi tõttu täiskoormusega töötada. Ringkonnakohtu arvates ei ole alust kostja väites kahelda, kuivõrd kostja tervislik seisund on tuvastatud sotsiaalkindlustusameti otsusega. Ülaltoodu põhjal leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et kostja puhul esineb alus (s.o vanema osaline töövõimetus ja sellest tulenevalt miinimumelatise maksmiseks ebapiisav sissetulek) kohaldada PKS § 102 lg-t 2 ning mõista kostjalt välja elatis alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Siinkohal on põhjendatud arvestada ka Riigikohtu selgitust (nt 09.06.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.4), mille kohaselt vanema kohustus kasutada PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt ei tähenda seda, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tähendab see seda, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks, kusjuures täiskasvanud isikul on üldjuhul suuremad vajadused kui alaealisel lapsel. Hageja ei ole väitnud, et kostja sissetulek oleks maakohtu tuvastatust suurem, kuid hageja arvates peaks kostja tema valduses oleva tühja korteri sissetuleku saamiseks üürile andma. Esitatud korteriomandi müügilepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu ning kinnistusraamatu andmete (mille väljavõtte võtab ringkonnakohus TsMS § 230 lg 3 alusel asja juurde) kohaselt on kõnealune korter (Narva XXX) ostetud 21.04.2006 hageja seadusliku esindaja ja kostja abikaasade ühisvarasse ning korter on ka praegu nende ühisvara. Ühisvarasse kuuluva korteri kasutamise ja käsutamise, sh võimaliku üürileandmise, peavad PKS § 37 lg 2 ja § 28 lg 1 järgi otsustama hageja seaduslik esindaja ja kostja ühiselt. Iseenesest õige on apellandi väide, et Riigikohus on asunud seisukohale, et elatise suurust määrates saab kohus arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega, üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb. Hageja leiab, et kostja ei taotlenud elatise vähendamist riiklike toetuste võrra. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kostja hagejale makstava riikliku lastetoetuse arvestamist siiski taotlenud. Samas ei ole maakohus antud juhul elatisesumma suuruse määramisel lähtunud sellest, et väljamõistetavat elatist tuleb vähendada riikliku lastetoetuse võrra, vaid maakohtu hinnangul (millega ringkonnakohus nõustub) on kostjale praegu jõukohane maksta hagejale elatist 185 euro ulatuses kuus.
28. Ringkonnakohus märgib sellise elatise suuruse kohta veel, et Riigikohus on korduvalt (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 30) juhtinud tähelepanu sellele, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu arvates antud juhul hageja igapäevased mõistlikud vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud, kui kostja maksab igakuiselt elatist 185 eurot, millele lisandub lähtudes vanemate võrdsuse põhimõttest (PKS § 116 lg 1) 4 sama suures ulatuses hageja seadusliku esindaja (ema) panus ning riiklik lapsetoetus 50 eurot (mis suureneb perehüvitiste seaduse § 17 järgi 01.01.
29. a 55 eurole ja 01.01.
30. a 60 eurole kuus). Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE
31. a uuringus „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“ (http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf) on leitud, et aastatel 2010–2012 oli keskmine lapse ülalpidamiskulu Eestis 280 eurot kuus. Ka nimetatud mõne aasta taguse uuringu tulemusi arvestades peaksid hageja mõistlikud vajadused olema kostjalt igakuiselt 185-eurost elatist saades kaetud.
32. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi (hageja) kanda. Asja materjalidest nähtuvalt kostjal apellatsiooniastmes menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja