3-17-2204/13

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2018, Tartu Haldusasja number 3-17- 2204 Haldusasi Tarmo-Toomas Vähi kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks ja Tartu Vangla 16.10.2017 otsuse nr 1-13/162-2 tühistamiseks Menetluse alus ringkonnakohtus Tarmo-Toomas Vähi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Tarmo-Toomas Vähi RESOLUTSIOON Jätta Tarmo-Toomas Vähi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
2. detsembri
3. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seaduse (HKMS) § 119 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Tarmo-Toomas Vähi esitas
5. oktoobril 2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb talle tekitatud mittevaralise kahju eest õiglase hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla tegevusetus ja faktiliselt tõestatud ükskõikne suhtumine kaebuses väljatoodud laimamise küsimuses on tekitanud temale suures ulatuses stressi ja depressiooni, samuti konfliktseid olukordi. Kaebaja taotleb riigilõivu tasumisest vabastamist kaebuse esitamisel.
7. detsembri
8. a määrusega jättis halduskohus rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivust vabastamiseks kaebuse esitamisel ning määras kümnepäevase tähtaja 250 euro riigilõivu tasumiseks. Halduskohus selgitas, et riigilõivu seaduse (RLS) § 22 lg 1 p 12 kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi või kaebuse läbivaatamise eest. Samas automaatne lõivuvabastus ei laiene, kui väidetud kehavigastus või muu terviserike ei ole põhjendatud. Kui kaebaja ei ole kaebuses kehavigastust või muud terviseriket üldse põhjendanud (nt kaebaja ei ole esitanud kahju kohta tõendeid, puudub põhjuslik seos väidetava õigusvastase teo ja kahju vahel), on tegemist ilmselgelt sisutühja väitega, selleks et kaebusele laieneks RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud lõivuvabastus. Kaebaja väitis kaebuses, et vangla on põhjustanud tegevusetusega talle depressiooni ja stressi, mille tagajärjel kaotas ta enesevalitsuse ja ründas oma kambrikaaslast
9. septembri 2017 õhtul. Kaebaja soovib, et Tartu Vangla hüvitaks kohtu määratud ulatuses temale tekitatud mittevaralise kahju, mis seisneb stressis ja depressioonis. Halduskohus kontrollis kaebaja ravilugu Tartu Vanglas ning tuvastas, et selles puuduvad andmed kaebuses nimetatud tervisekahjustuste kohta. Seega ei ole kinnitust leidnud, et kaebuses toodud vangla tegevuse või tegevusetuse tõttu oleks kaebajal tekkinud kehavigastus või muu terviserike, mistõttu ei ole põhjendatud kohaldada RLS § 22 lg 1 p 12 ja lugeda kaebus riigilõivuvabaks. Kohus andis
10. oktoobri 2017 määrusega kaebajale võimaluse täiendavalt põhjendada oma väiteid või esitada tõendeid.
11. novembril 2017 esitas kaebaja siiski üksnes paljasõnalised väited, et temale on tekitatud stress ja depressioon. Vangla arst ei ole kaebajal diagnoosinud depressiooni, samuti ei ole kaebaja arstile kurtnud stressi sümptomeid, rääkimata närvivapustusest. Kaebuses märgitud asjaoludel võis kaebaja olla häiritud ning pinges, kuid mittevaralise kahju hüvitamise nõue tervisekahju tekitamise eest Tartu Vangla vastu on põhjendamatu. Kohtu hinnangul ei nähtu esitatud materjalide põhjal, et kahju hüvitamise eeldused oleksid täidetud. Ühtlasi puuduvad tõendid tervisekahju kohta. Menetlusabi taotluse HKMS § 111 lg-le
12. rahuldamata jätmise õigusliku alusena viitas halduskohus
13. Tarmo-Toomas Vähi esitas
14. detsembril 2017 määruskaebuse, milles palub halduskohtu määrus tühistada ja vabastada teda riigilõivu tasumise kohustusest.
15. Tartu Halduskohus võttis
16. detsembri
17. a määrusega kaebaja määruskaebuse menetlusse, jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle koos lisade ja seotud menetlusdokumentidega Tartu Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
18. Määruskaebemenetluses on vaidluse all küsimus, kas halduskohus on õigesti jätnud kaebaja menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks ja Tartu Halduskohtu
19. detsembri
20. a määruse resolutsiooni punkti 1 tühistamiseks. Kaebaja ei ole määruskaebuses toonud välja põhjendusi, miks tuleks asuda seisukohale, et tema esitatud kaebus on perspektiivne või milliste argumentide alusel saaks järeldada, et halduskohtu seisukoht kaebuse perspektiivituse kohta on ebaõige.
21. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti leidnud, et kaebaja on maksejõuetu isik ning nõustub halduskohtuga, et menetlusabi andmise eelduseks HKMS § 111 lg 1 kohaselt on lisaks ka see, et kaebusel oleksid piisavad eduväljavaated. Halduskohus on kaebaja tervist puudutavate dokumentide alusel leidnud, et kaebajal ei esine terviskahju, mille tekitamise eest ta mittevaralise kahju hüvitamist nõuab. Kui kohus peab kaebuse edulootusi väheseks, siis vaatamata menetlusabi taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda menetluskulusid tasuda, isikule menetlusabi ei anta.
22. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega kaebuse eduväljavaadete osas ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 1 ja § 201 lg 4). Kaebuses viidatud asjaoludel on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus
23. detsembri
24. a määruse resolutsiooni p-ga 1 õigesti jätnud kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata ning määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. /allkirjastatud digitaalselt/ 2