KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 11. oktoober 2017 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-14-10087 Kohtukoosseis Mati Kartau, Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk Va

§ 76lg 2 p 1 alusel jaanuaris 2014.

Taotlus lahendati 17.06.2015 kohtumäärusega. Seega puudub isikul võimalus taotleda ennetähtaegset vabanemist elektroonilise järelevalvega

§ 76lg 2 p 1 alusel.

Käesoleval juhul on vangla esitanud maakohtule materjalid

§ 76lg 2 p 2 ja Vang

S § 76 lg 1, 4 alusel. Ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel

§ 76lg 2 p 2 alusel ei ole süüdimõistetu taotlus vajalik. Materjalid edastatakse kohtule Vang

S § 76 lg 1 ja lg 4 alusel, mis ei näe ette süüdimõistetu taotlust ennetähtaegseks vabastamiseks

§ 76lg 2 p 2 alusel.

Järelikult ei saa süüdimõistetu loobuda materjalide edastamisest ja kohtumenetlusest. Samas võib isik väljendada, et ta ei soovi ennetähtaegselt vabaneda ja isiku soov võetakse arvesse vastava taotluse lahendamisel. 6. Maakohus selgitas, et igal juhul on süüdimõistetul võimalus väljendada oma nõusolekut ennetähtaegseks vabastamiseks

§ 76

lg 2 p 2 alusel, seda aga täiendava garantiiga

§ 76lg 6 alusel.

Maakohus lisas, et juhul kui kohus leiab, et isiku ennetähtaegne vabastamine

§ 76

lg 2 p 2 alusel ei ole põhjendatud, peab ta siiski kaaluma, kas see oleks võimalik ja põhjendatud

§ 76lg 6 alusel ehk täiendava garantiiga – elektroonilise valvega.

1. Mis puudutab aga ennetähtaegse vabastamise küsimust, siis luges maakohus positiivseks, et kinnipeetaval on olemas vabanemisjärgne elu- ja töökoht ning lähedased. Samas märgib maakohus, et kinnipeetava vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine ei ole õigustatud ning oleks liialt ennatlik.
2. Maakohtu hinnangul näitab isiku varasem käitumine, nimelt korduv karistatus, et tal on välja kujunenud kindel kriminaalne käitumismuster. Kuritegude olemus, tapmine ja narkokuritegu, narkokuriteo asjaolud ei anna alust arvata, et tegemist oleks juhusliku laadi kuritegudega. Isik oli kaasatud ulatuslikku narko-käitlemisse ja tegutses vaatamata sellele, et ta oli vangistusest enne tähtaega vabastatud. Seega on maakohtul alust arvata, et isikul võivad olla tugevad sidemed kuritegeliku taustaga isikutega ja pärast vabanemist võib ta tagasi pöörata kuritegelikule elule ja seda olulise tõenäosusega. Sellises olukorras ei ole täiendava garantii ehk elektroonilise valve kohaldamise võimalus kaalukaks argumendiks. Maakohtul ei tekkinud asjaolude kogumi alusel veendumust, et täiendava garantii kohaldamine oleks selline asjaolu, mille tõttu loobuks süüdimõistetu suure tõenäosusega kuritegelikust elust.
3. Tuleb tähele panna, et kinnipeetava karistusaeg lõpeb 05.03.2019, s.o pisut vähem kui kahe aasta pärast. Maakohus leidis, et isiku vabastamisel ei ole kohtul veendumust, et karistuse eesmärgid on saavutatud, muuhulgas, et isik ei pane enam uusi kuritegusid toime, mistõttu oleks isiku tingimisi ennetähtaegne vabastamine liialt ennatlik. Sealjuures on järelejäänud vangistuse jooksul võimalik teha järeldusi oma varasemast käitumisest, osaledes näiteks sotsiaalprogrammides. 2
4. Teisisõnu – süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine võib kõne alla tulla juhul, kui reaalse vangistuse kohaldamisega taotletud karistuseesmärgid on saavutatud enne selle lõpptähtaja möödumist. Nii hindaski käesoleval juhul maakohus süüdimõistetu pingutusi (kindel elu- ja töökoht ja lähedaste olemasolu ning hea käitumine vangistuses) küll kiiduväärseks, kuid leidis, et nimetatu ei ole tema ennetähtaegseks vabastamiseks piisav. Kuivõrd S. Laurfeldi on korduvalt kriminaalkorras karistatud (kohtuasja toimikust nähtub, et ta võeti katseajal vahi alla kõigest kolm kuud pärast vabadusse pääsemist), näitab see kõik kogumis, et isik ei olegi seaduskuulekale elule orienteeritud. Kaalu annab siinkohal ka vangla riskihindamine, mille kohaselt on tegemist ühiskonnale kõrgohtliku isikuga. Asja materjalidest kumab läbi ka asjaolu, et vaatamata töökoha olemasolule soovis isik teenida hõlptulu ja ei peljanud selleks ka üsnagi mastaapse narkokuriteo toimepanemist. Nii ei pruugi ka käesoleval juhul abikaasa materiaalne toetus ja garanteeritud töökoha olemasolu anda täielikku kindlust, et isik ei jätkaks kuritegude toimepanemist. Seda veendumust ei tekita maakohtus ka võimaliku elektroonilise järelevalve kohaldamine elukohas, sest on üldteada, et jalavõru abil võib kontrollida isiku liikumist, kuid mitte tema tegevusi (narkokuritegusid saab toime panna ka vaid sidepidamisvahendite abil).
5. Seega on kohus veendumusel, et süüdimõistetu puhul ei ole kriminaalhoolduslike vahenditega võimalik korrigeerida tema käitumist õiguskuulekuse suunas ning tal tuleb jätkata karistuse kandmist vangistuses. Nii on teiste inimeste elu, tervise ja vara kaitseks põhjendatud jätta süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. Määruskaebus
6. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse süüdimõistetu S. Laurfeldi kaitsja vandeadvokaat K. Namm, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja jätta S. Laurfeldi taotlus tema ennetähtaegselt vangistusest vabastamiseks läbi vaatamata. Alternatiivselt taotletakse S. Laurfeldi ennetähtaegselt vangistusest vabastamist kohustuseta alluda elektroonilisele valvele. Määruskaebuse esitaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
7. 17.08.2017 toimunud kohtuistungil loobus süüdimõistetu nõusolekust ennetähtaegseks vabanemiseks elektroonilise valve alla. Seega oleks maakohus pidanud jätma Viru Vangla materjalid vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise järelevalve alla vabastamise otsustamiseks läbi vaatamata, sest puudus süüdimõistetu nõusolek ennetähtaegseks vabanemiseks elektroonilise valve alla. Kaitsja on seisukohal, et sellist taotlust ei ole võimalik olukorda arvestades lahendada ka kui tingimisi ennetähtaegseks vabanemiseks kinnipidamisasutuse poolt esitatud taotlust nagu leidis maakohus.
8. Juhul kui eeldada, et maakohus käitus vaatamata eeltoodule õiguspäraselt, on maakohtu kaalutlused isiku ennetähtaegsel mittevabastamisel siiski ebaõiged.
9. Vangistuses oldud aja jooksul on süüdimõistetu suhted kuritegeliku taustaga isikutega katkenud. Samuti on süüdimõistetu reaalselt ära kandnud karistuse tapmise eest ja selle asjaolu eiramine ei ole õiglane

§ 76lg 4 alusel otsuse tegemisel.

Süüdimõistetul on üks kehtiv karistus. Süüdimõistetu varasemad karistused on arhiveeritud ning karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on aga õiguslik tähendus üksnes karistusregistri seaduse § 5 lg-s 2 loetletud juhtudel. Seega olukorras, kus osa isiku karistatust puudutavaid andmed on kustunud, ei ole ka nendele andmetele kohtumäärustes tuginemine lubatav (3-1-1-12-17, p 29; 3-1-1-7016, p 9). 16. Kohtumäärusest nähtub, et süüdimõistetu õiguskuulekusele ja uue kuriteo riskile antud hinnang rajaneb toimepandud kuritegude asjaoludel ja süüdimõistetu varasemat käitumist iseloomustavatel andmetel, mis annab alust arvata, et tegemist ei ole juhuslikku laadi 3 kuritegudega ning eeskätt seetõttu ei saa süüdimõistetult eeldada õiguskuulekat käitumist vabaduses. Kuigi tuvastatud on hulgaliselt süüdimõistetut iseloomustavaid positiivseid asjaolusid, jäävad kohtumääruse põhjendused üldsõnaliseks küsimuses, miks on jätkuvalt suurem kaal süüdimõistetu varasemal elukäigul, narkokuriteo ja tapmise (mille eest on karistus reaalselt ära kantud) toimepanemise asjaoludel. Eeltoodust tulenevalt on võimalik, et märgitud positiivsete asjaoludega sisuliselt ei arvestatud ja üldpreventiivsete kaalutluste kõrval tugineti vaid andmetele, mis iseloomustavad süüdimõistetu käitumist karistuse kandmisele eelnenud ajal. Määruskaebuse esitaja hinnangul on kohus tuginenud peamiselt vangla ja prokuratuuri arvamusele ning asjaolud ebaõigesti tuvastanud ja hinnanud

§ 76

lg 4 loetletud tegureid valikuliselt ning jõudnud seetõttu ebaõigele järeldusele, et süüdimõistetut ei saa vabastada, sest tema käitumine ei ole muutunud.

1. Süüdimõistetu on määruskaebuse esitamise hetkeks talle määratud karistusest 10 aastat ja 4 kuud ära kandnud peaaegu 8 aastat. Seega on ta ära kandnud enamiku talle määratud karistusest. Arvestades süüdimõistetu õiguskuulekat käitumist vangistuse ajal, on alust järelduseks, et karistuse eesmärgid on täidetud. Oluline on märkida, et süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine on arutlusel teistkordselt. Esimest korda jäeti ta vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata Viru Maakohtu 01.04.2016 määrusega, mida ei muutnud ka Tartu Ringkonnakohtu 05.05.2016 määrus. Tartu Ringkonnakohus tõdes toona, et süüdimõistetu puhul esineb tõepoolest vabanemist toetavaid asjaolusid, kuid pidas siiski tol hetkel süüdimõistetu vabastamist ennatlikuks ja seda põhjusel, et süüdimõistetu ei suudaks vabaduses õiguskuulekalt käituda, arvestades tema varasemate kuritegude iseloomu. Ringkonnakohus välistas ka elektroonilise valve kohaldamise, sest ka see ei takistaks uute kuritegude toimepanemist süüdimõistetu poolt. Käesolevas asjas tugineb kohtumäärus samadele põhjendustele, millele tugineti süüdimõistetu esimesel ennetähtaegsest vabanemisest keeldumise otsuses. Kahe otsuse vahele jääb rohkem kui aasta ning vahepeal on süüdimõistetu käitunud samuti õiguskuulekalt. Süüdimõistetu on olnud vangistuses ligikaudu 8 aastat, mis on piisavalt pikk aeg, et teha järeldusi tema käitumise kohta. Seega puudub alus väita, et tema käitumine ei ole karistuse kandmise ajal muutunud ning põhjendatult on alust arvata, et karistuse eesmärgid on saavutatud.
2. Kohtumenetlus ennetähtaegse vabanemise taotluse lahendamisel on olnud õigusvastane. Määruskaebuse esitajale ei selgitatud tema õigusi ja tal ei võimaldatud esitada maakohtu kohtuniku suhtes taandamisavaldust. Kaitsja esitas 21.08.2017 Viru Maakohtusse taotluse 17.08.2017 toimunud kohtuistungi protokolli parandamiseks kriminaalasjas 1-14-10087, sest protokollis kajastatud asjaolud ja toimingud ei vasta tegelikkuses toimunule. Nimelt ei selgitatud süüdimõistetule kaitsja juuresolekul tema õiguseid ja kohustusi ning samuti ei küsitud süüdimõistetult taanduse kohta, kuid protokollist nähtuvalt seda tehti. Kaitsja taotles eelnimetatu osas protokolli parandamist, millest Viru Maakohus 01.09.2017 määrusega keeldus.
3. Tartu Ringkonnakohtu 07.09.2017 määrusega anti kohtumenetluse pooltele kuni 18.09.2017 aega esitada taandusi, taotlusi, võimalikku menetluskulude hüvitamise nõuet ning kirjalikke seisukohti kaitsja määruskaebuse kohta (seejuures vastata kaebusest tulenevatele küsimustele).
4. Seisukohti ei esitatud, kuid 18.09.2017 esitas kaitsja vandeadvokaat K. Namm taotluse Eesti Vabariigilt S. Laurfeldi kasuks menetluskulude väljamõistmiseks. Taotlusele on lisatud 23.05.2017 arve nr 20170321 (750 eurot) ja 07.09.2017 arve nr 20170549 (600 eurot). 4 Ringkonnakohtu järeldused
5. Ringkonnakohus, tutvunud kohtutoimiku materjalide, maakohtu määruse ning esitatud määruskaebusega, leiab, et S. Laurfeld tuleb jätta karistuse kandmiselt ennetähtaegselt vabastamata. Kriminaalkolleegium märgib vastusena määruskaebusele järgmist.
6. Mis puudutab kaitsja poolt märgitut, et olukorras, kus isik loobub nõusolekust ennetähtaegseks vabanemiseks elektroonilise järelevalve alla, on õiguslikuks järelmiks taolise taotluse läbi vaatamata jätmine. Ringkonnakohus toodud seisukohaga ei nõustu ning leiab, et maakohus on viidatud kaitsja väidetele juba ammendavalt vastanud (vt käesoleva määruse p-d 4-6). Ringkonnakohus leiab kokkuvõtlikult, et isiku loobumine nõusolekust vabaneda elektroonilise järelevalve alla olukorras, kus süüdimõistetu on ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud

§ 76

lg 2 p 2 alusel, tähendab, et süüdimõistetu üksnes loobus

§ 76lg 6 alusel antavast täiendavast kohustusest.

Käesoleval juhul on läbivaatamisel vangla poolt

§ 76lg 2 p 2 ja Vang

S § 76 lg 1,4 alusel esitatud materjalid, mitte aga süüdimõistetu poolt esitatud taotlus. S. Laurfeldi poolt antud nõusolek elektroonilise järelevalve kohaldamiseks on üksnes nõusolek täiendavaks kohustuseks

§ 76

lg 6 tähenduses, millest loobumine aga ei too kaasa vangla poolt esitatud ennetähtaegse vabastamise taotluse tervikuna läbi vaatamata jätmist.

1. Samuti heidab kaebuse esitaja maakohtule ette, et S. Laurfeldile ei selgitatud tema õiguseid ja tal ei võimaldatud esitada maakohtu kohtuniku suhtes taandamisavaldust. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kriminaalkolleegiumil puudub alus kahelda maakohtu istungiprotokolli õigsuses. Protokollist nähtuvalt kohus teatas kohtuniku, kaitsja ja sekretäri nimed ning selgitas taandusõigust. Taandusi ei olnud. Kohus selgitas süüdimõistetule tema õigused KrMS §-de 35 ja 34 järgi, mis olid S. Laurfeldile arusaadavad (lk 160). Kaitsja vaidlustas protokolli osaliselt, väites, et tegelikult süüdimõistetule ei selgitatud tema õiguseid ja võimalust esitada taandamisavaldust (lk 170-171). Maakohus oma 01.09.2017 määrusega jättis kaitsja taotluse rahuldamata (lk 178-179). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja märgib, kui S. Laurfeldil oli soov esitada asja arutava kohtuniku vastu taandust, saanuks ta seda teha igal ajahetkel maakohtu istungi käigus. Seda ta ei teinud ning vastavat taotlust ei ole esitatud ka määruskaebuses, vaid selles ainult märgitakse, et S. Laurfeldil oli selline alus olemas. Selle kinnituseks on kaebusele lisatud pildid SMS sõnumitest. Mida nendega kinnitada tahetakse, seda pole kaebuses konkreetselt välja toodud ning seetõttu jätab ringkonnakohus need käsitlemata.
2. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus S. Laurfeldi ennetähtaegse vabastamise küsimust. 25.

§ 76

lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKKm 3-1-1-12-17, p 16). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu lahendi põhjendused veenvad, ammendavad ja asjakohased ning määruskaebuses märgitu ei anna alust väita, et maakohtu määruses esinevad kaebuses toodud kaalutlusvead. 26.

§ 76

lg 4 sätestab, et tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemine on isikupõhine. Ennetähtaegse vabastamise taotluse 5 arutamisel tuleb

§ 76

lg-s 4 toodut hinnata kogumis, kaaludes eri- ja üldpreventiivseid tegureid ning analüüsides, kas iga konkreetse süüdimõistetu puhul on ennetähtaegne vabastamine õigustatud või mitte. 27. Esmalt leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul, otsustades S. Laurfeldi ennetähtaegse vabastamise üle, tuleb anda õiguslik hinnang sellele, mida tähendab

§ 76lg-s 4 toodud varasem elukäik.

Kriminaalkolleegium on seisukohal, et kuna viidatud sättes asub ennetähtaegse vabastamise regulatsioon, on konkreetse sätte adressaatideks kriminaalkorras karistatud süüdimõistetud, kes kannavad kinnipidamiskohas karistust. Seega,

§ 76

lg-s 4 toodud varasem elukäik, mida tuleb ennetähtaegse vabastamise küsimuse üle otsustamisel kogumis teiste,

§ 76

lg-s 4 toodud asjaoludega hinnata, tähendab ringkonnakohtu hinnangul süüdimõistetu üldist karistatust, toime pandud kuritegude olemust ja tema suhtumist õiguskorda, mida tuleb arvesse võtta isikut iseloomustava teabena.

1. Ringkonnakohus küll nendib, et S. Laurfeldile aastatel 1978-1996 Eestis mõistetud neli kriminaalkaristust on arhiveeritud ning karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud. KarRS § 5 lg 1 kohaselt on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni.
2. Samas leiab ringkonnakohus, et KarRS ei keela otsesõnu arhiivi kantud andmete kasutamist iseloomustava teabena. Vastupidine viiks käesoleval juhul olukorrani, kus S. Laurfeldi on küll kriminaalkorras karistatud seitsmel korral, aga kuna ta kannab pikaajalist vangistust suures koguses narkootilise aine käitlemise eest (10 aastat 4 kuud vangistust), siis tema eelnevad kriminaalkorras määratud karistused on arhiivi kantud ja uusi kuritegusid kinnipidamiskohas lisandunud ei ole. Toodu on kooskõlas ka VangS § 6 lg-ga 1, mis ütleb, et vangistuse eesmärgiks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine, s.o teoreetiliselt peaksid kinnipeetava võimalused kuritegude toime panemiseks kinnipidamiskohas olema välistatud. Eeltoodust tulenevalt peaksid kohtud S. Laurfeldi vaatama kui isikut, keda on kriminaalkorras karistatud vaid ühel korral, s.o tegemist oleks justkui süüdimõistetuga, kes on kuriteo toime pannud vaid ühel korral ning tegemist on süüteoga, mille eest ta käesoleval hetkel karistust kannab. Piltlikult öeldes tähendaks arhiivi kantud teabe iseloomustava materjalina kasutamise keeld seda, et S. Laurefeldil puudub varasem elukäik, millele

§ 74lg 4 tähenduses hinnangut anda saaks.

Ringkonnakohus toodud lähenemisega ei nõustu. Süüdimõistetu suhtumine õiguskorda väljendub tema eelnevas elukäigus tervikuna, s.t kogumina tuleb arvesse võtta nii isiku vangistuseelsest käitumist, tema poolt toime pandud kuritegude olemust (hoolimata sellest, kas tegemist on arhiivi kantud andmetega või mitte) kui ka vangistusaegset käitumist.

1. Toodu on kooskõlas ka Riigikohtu värskeima praktikaga, kus on selgitatud, et igal juhul hinnatakse isiku käitumist vanglas ja tema võimalusi vabaduses kogumis teiste asjaoludega. Nii ei ole välistatud, et konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe (RKKKm 3-1-1-12-17 p 21). Seega on ka Riigikohus leidnud, et teatud juhtudel võivad konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed kaaluda üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe.
2. Samuti viiks arhiveeritud karistusandmete iseloomustava materjalina kasutamise keeld ebaõiglase olukorrani, kus nende süüdimõistetu puhul, kes omavad kinnipidamiskohas karistuse kandmise ajal kehtivaid kriminaalkaristusi, oleks iseloomustava teabena

§ 76

lg-st 4 tulenevalt õigus arvestada varasema elukäigu iseloomustamiseks varasemaid karistusi. Samal ajal aga isikute puhul, kes kannavad kinnipidamiskohas pikaajalist karistust, kuid kelle varasemad karistused on arhiveeritud, mistõttu neid

§ 76lg 4 tähenduses varasema elukäigu iseloomustamiseks kasutada nagu ei võiks.

6

1. Lisaks on kriminaalkolleegium seisukohal, et ei ole õiglane võrdsustada selliseid süüdimõistetuid, kes tõepoolest kannavad vanglas karistust oma esimese kuriteo eest ning neid, keda on karistatud korduvalt (sh kes on kandnud eelnevalt ka vanglakaristust), kuid kelle varasemad karistused on kustunud. On ju ilmselge, et teisena nimetatud kinnipeetavate puhul on retsidiivsusrisk suurem, s.o nad ei ole isikud, kes on seaduslikult teelt kõrvale kaldunud vaid ühel korral. Nagu eelnevalt viidatud, võib tegemist olla hoopis selliste kinnipeetavatega, kellel ei ole uusi kuritegusid juurde tulnud üksnes seetõttu, et nad kannavad raske kuriteo eest pikaajalist vangistuses (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 13.09.2017 määrus asjas nr 1-11-3658).
2. Seega, võttes kokku eeltoodu, leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul hoolimata süüdimõistetut positiivselt iseloomustavatest andmetest, on kriminaalkolleegiumi hinnangul just S. Laurfeldi varasem elukäik peamiseks põhjuseks, miks ta tuleb jätta karistuse kandmiselt ennetähtaegselt vabastamata. Toodut põhjendab kriminaalkolleegium järgmiselt.
3. Süüdimõistetut on kokku kriminaalkorras karistatud seitsmel korral, millest neli karistust on arhiveeritud. Kolmel korral on isikut karistatud Soome Vabariigis. Kinnipidamiskohas viibib S. Laurfeld juba viiendat korda. Käesolevat karistust kannab S. Laurfeld suures koguses narkootilise aine käitlemise eest, mille pani toime katseajal. Valdav enamik kuritegusid on toime pandud majandusliku kasu saamise eesmärgil. Teda on karistatud ka tapmise eest, missugust süütegu ta ei tunnista. Seega, hinnates S. Laurfeldi varasemat elukäiku, on tegemist kuritegude toimepanemisele orienteeritud isikuga, kelle „kuritegelik karjäär“ algas juba aastal
4. S. Laurfeldi kuritegude dünaamika on muutunud ajas üha raskemaks. Muuhulgas on ta toime pannud kaks rasket esimese astme kuritegu – tapmine ja narkootilise aine käitlemine suures koguses.
5. S. Laurfeldi on varasemalt korduvalt üritatud läbi erinevate kriminaalkaristuste õiguskuulekusele suunata, sh ka läbi reaalse vanglakaristuse. Ringkonnakohtu hinnangul on märkimisväärsed just S. Laurfeldi viimatised kriminaalkaristused. Nimelt mõisteti ta Soome Vabariigi Helsingi II astme kohtu 16.04.2003 otsuse alusel süüdi narkootikumidega seotud kuriteos ning tapmise eest, kus S. Laurfeld tulistas kannatanut lähilasuga pähe. S. Laurfeld vabastati viidatud otsusega mõistetud karistuse kandmiselt ennetähtaegselt 10.08.2008, kuid kolm kuud pärast vabanemist pani toime uue kuriteo, milleks oli suures koguses narkootilise aine käitlemine (hoidis enda valduses edasiandmise eesmärgil 8825 grammi metamfetamiini ja 1049 tükki Subutex 8 mg-st tabletti). S. Laurfeldi impulsiivsus ja soov kiiresti rikastuda on viinud eespool kirjeldatud kuritegude toimepanemiseni. Vangla hinnangul on S. Laurfeld puuduliku ohvriempaatiaga ning kehtivate normide suhtes ükskõikne.
6. Ringkonnakohus on ka oma varasemates S. Laurfeldi tingimisi ennetähtaegse vangistusest vabastamise küsimuse lahendamise määrustes leidnud, et tema puhul on just varasem elukäik see, mis ei anna alust teda ennetähtaegselt vabastada (vt Tartu Ringkonnakohtu 05.08.2015 ja 05.05.2016 määrused).
7. Seega suurendab S. Laurfeldi varasem elukäik ohuprognoosi, mille kohaselt võib S. Laurfeld vabanemise korral asuda uuesti kuritegusid toime panema, mistõttu ei ole süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine õigustatud. Käesoleval juhul ei kaalu S. Laurfeldi iseloomustavad positiivsed asjaolud üle negatiivseid, kuna need ei pisenda S. Laurfeldi osas tehtavat uue kuriteo ohuprognoosi sel määral, et ta vangistusest vabastada. Süüdimõistetut on varasemalt tulemusetult ennetähtaegselt vabastatud, kuna pani praktiliselt koheselt pärast kinnipidamiskohast vabanemist toime uue kuriteo, mistõttu S. Laurfeldi seaduskuulekust tagavat meedet kriminaalhooldusele allutamises näha ei saa.
8. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 17.08.2017 määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. 7
9. S. Laurfeldi kaitsja vandeadvokaat K. Namm taotleb õigusabi osutamise eest tasutud 1350 euro väljamõistmist riigilt. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 märgitud lahendi, jääb menetluskulu KrMS § 187 lg 2 esimese lause alusel S. Laurfeldi enda kanda. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Mati Kartau Tiit Lõhmus Maarika Kuusk 8