Obsah (9)

§ 386§ 447§ 4771§ 478§ 390§ 175§ 659§ 477§ 171

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Määruse tegemise aeg ja koht 20. detsember 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-17-12146 Tsiviilasi Nad

) § 150 lg 1 p 5 alusel määruskaebuse esitajale määruskaebuselt tasutud riigilõivu. Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda. Väljamõistetavad menetluskulud puuduvad. Määruse kohaselt nõustub kohus sissenõudja ja kohtutäituri seisukohaga, et küsimusel vara kuuluvusest kas ühis- või lahusvarasse ei ole täitemenetluse jätkamise lubatavuse tuvastamisel tähtsust, kuna sissenõudjal on mõlemat abikaasat kohustav täitedokument ja varal on terviklik hüpoteek. Lähtudes täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest, ei kontrolli kohtutäitur täitemenetluse alustamisel materiaalõiguslikke asjaolusid, vaid peab üksnes veenduma, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele. Täidetav notariaalne hüpoteegi seadmise leping on täitedokument täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 19 mõttes. Täitedokumendi kohaselt on mõlemad abikaasad kokku leppinud igakordse omaniku kohustuses alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Avaldaja ja Mihailo Tkatšuki ning sissenõudja vahel 10.09.2007 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingust ja asjaõiguslepingust nähtub, et kinnistu hüpoteegiga koormamiseks on nõusoleku andnud mõlemad ühisomanikud ehk avaldaja ja Mihailo Tkatšuk. Kinnistule nõude tagamiseks seatud hüpoteek annab sissenõudjale kui hüpoteegipidajale asjaõigusseaduse § 325 lg 1 ja § 352 lg 1 järgi õiguse nõuda hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmist, kui nõuet vabatahtlikult ei täideta. Sundtäitmine toimub panditud kinnisasja arvel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Seda näeb ette ka perekonnaseaduse § 38. Seega on kinnistu müük täitemenetluses põhjendatud ja seaduslik. Kohus ei nõustunud väitega, et kohtutäitur ei tohi vara müüa enne ühisvara jagamise vaidluse lõppu. Pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 1 p-st 1 ja § 122 lg-st 1 tulenevalt abikaasade ühisvara hulka kuuluv vara ei kuulu pankrotivara hulka enne ühisvara jagamist. Avaldaja ja Mihailo Tkatšuki ühisvara on jagamata, mistõttu täituril on õigus selle suhtes täitemenetlust läbi viia. Maakohus tugines Riigikohtu seisukohtadele tsiviilasjades nr 3-2-1-38-14 (p 16) ja 3-2-1-38-17 (p 16) ning leidis, et ka pankrotimenetluses tuleb hüpoteegipidajate nõuded täita esmajärjekorras (PankrS § 153 lg 1 p 1). Arvestades, et ühisvara jagamise hagi on esitatud, on pankrotivõlausaldajate õigused kaitstud. Kui vara müügist saadav summa ületab hüpoteegisummat ja kohtutäituri täitekulusid, siis on pankrotihalduril ühisvara jagamise 3 tulemusena õigus saada Mihailo Tkatšuki osa pankrotivarasse, kuid sellest ei tulene, et sissenõudja ei võiks üldse nõuda hüpoteegi realiseerimist. Kohus nõustus sissenõudjaga, et täitemenetluse peatamine koormab sissenõudjat ebamõistlikult. Riigikohus on leidnud (3-2-1-38-17), et täitemenetluses tuleb kohtutäituril ja menetlusosalistel lähtuda põhimõttest, et sissenõudja nõue saaks rahuldatud kõige kiiremal viisil ning et võlgniku õigustatud huve ei või kahjustada. Vara müüki on takistatud mitme kohtuvaidlusega (tsiviilasjad nr 2-11-38799, 2-14-62647, 2-15-11023) peaaegu kuus aastat. Täitemenetluse lubamatuks tunnistamise vaidlus on läbitud ja jõustunud on ringkonnakohtu 10.04.2014 lahend tsiviilasjas nr 2-11-38799, mis piiras üksnes sissenõudja viivisesummat. Eeltoodust tulenevalt kuulub määruskaebus rahuldamisele ja kaebus kohtutäituri 31.07.2017 otsusele tuleb jätta rahuldamata. Tuginedes

§ 386

lg 4 esimesele lausele ja § 4771 lg 2 teisele lausele kohus tühistab esialgse õiguskaitse määruse.

1. Tartu Maakohus parandas
2. novembri 2017 määrusega ilmse ebatäpsuse Tartu Maakohtu
3. oktoobri 2017 määruse resolutsiooni lõigus „Edasikaebamise kord“, kus on märgitud „Määruskaebuse esitamine ei peata määruse täitmist“, ning luges õigeks edasikaebamise korra teise lause sõnastuses: „Määruskaebuse esitamine hagi tagamise tühistamise või ühe tagamisabinõu teisega asendamise määruse peale peatab määruse täitmise.“ Määruse kohaselt esitas avaldaja maakohtule 07.11.2017 avalduse, mille järgi on maakohtu 26.10.2017 määruses ekslikult märgitud määruskaebuse esitamise tagajärg. Kohus leidis, et nimetatud ebatäpsus on põhjendatud

§ 447lg 2 alusel parandada.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJATE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. oktoobri 2017 määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega avaldaja kaebus rahuldada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on XXX kinnistu omandatud avaldaja ja Mihailo Tkatšuki abielu ajal ning on nende ühisvara. Asjaolu, et kinnistusraamatusse on omanikuna sisse kantud vaid avaldaja, ei tee ühisvara režiimi olematuks; 2) peab kohus kontrollima kohtutäituri otsuse seaduslikkust otsuse piirides. Kuna kohtutäitur põhjendas täitemenetluste jätkamist sellega, et kinnistu kuulub avaldaja lahusvara hulka, siis pidi kohus kontrollima, kas selline põhjendus menetluse jätkamiseks on õige. Kui kohus leidis, et kinnistu kuulub ühisvara hulka ja/või et sellel küsimusel ei ole tähtsust, oleks tulnud kaebus rahuldada. Kohtutäitur ei ole otsuses Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-38-14 tuginenud. Samas antud asjas ei ole tegemist Riigikohtu viidatud lahendis kirjeldatud olukorraga, sest abikaasad Tkatšukid ei ole taganud kinnistuga enda solidaarkohustust, vaid kolmandate isikute kohustusi; 3) on kohus jätnud tähelepanuta, et kinnistul on peale sissenõudja I järjekoha hüpoteegi veel II järjekoha hüpoteek; 4) on kaebuse menetlemisel rikutud avaldaja õigust olla ära kuulatud. Kohus tegi lahendi kohtutäituri ja sissenõudja seisukohtade alusel. Avaldajale neid seisukohti ei edastatud ega selgitatud välja, mida avaldaja nendest seisukohtadest arvab; 5) puudub täitemenetluse peatamise tühistamiseks mõistlik põhjendus. Asja õiget lahendamist ei saa ohverdada kinnistu müügi kiirusele. Kui avaldaja kaebus rahuldatakse, siis müüki tagasi pöörata ja kahju selliselt heastada ei ole võimalik. 4
3. Kohtutäitur ja sissenõudja esitasid määruskaebused, milles taotlevad Tartu Maakohtu
4. novembri 2017 määruse tühistamist. Ühtlasi paluvad nad tagastada määruskaebustelt tasutud riigilõivud. Nii kohtutäitur kui ka sissenõudja leiavad määruskaebustes, et: 1) maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Määruses märgitud edasikaebamise korda ja tähtaega ei ole võimalik käsitleda ilmse ebatäpsusena ning

§-s 447 sätestatud korras parandada. Edasikaebamise korra muutmine mõjutab oluliselt otsuse sisu (otsuse kehtima hakkamist ja täitmisele kuulumist); 2)

§ 4771

lg 1 järgi saab esialgset õiguskaitset hagita menetluses kohaldada üksnes seaduses sätestatud juhul. TMS § 218 lg-st 2 tulenevalt on kohtutäituri tegevuse peale kaebuse esitamise korral esialgse õiguskaitse kohaldamine lubatud kuni kaebuse lahendamiseni. Kaebus lahendati maakohtu 26.10.2017 määrusega ja kohus jättis kaebuse rahuldamata. Kuna kohus ei ole määranud, et 26.10.2017 määrus osas, milles kohus lahendas kaebuse, kuulub täitmisele alates hilisemast asjast, hakkas 26.10.2017 määrus

§ 478

lg 4 järgi kehtima ja kuulus täitmisele sõltumata jõustumisest viivitamata alates päevast, kui see tehti teatavaks isikutele, kelle kohta määrus on tehtud (s.o alates 26.10.2017).

§ 4771

lg 1 ja TMS § 218 lg 2 teise lause koostoimes ei olnud alates 26.10.2017 esialgse õiguskaitse korras täitemenetluse peatamine enam lubatud, sest kaebuse kohta tehtud lahend hakkas kehtima. Eeltoodust tulenevalt oli määruses märgitud edasikaebamise kord õige. Tegemist on sisulise küsimusega, mis puudutab seda, kas pärast kaebuse kohta tehtud lahendi kehtima hakkamist on esialgse õiguskaitse korras kohaldatud täitemenetluse peatamise kehtima jätmine üldse võimalik; 3)

§ 4771

lg 2 teist lauset ja § 478 lg-t 4 tuleb tõlgendada selliselt, et esialgset õiguskaitset tühistav määrus hakkab kehtima ja kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest viivitamata alates päevast, kui see tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta määrus on tehtud.

§ 390

lg 2 teises lauses sätestatu ei kuulu kohaldamisele, sest hagita menetluses tehtava määruse kehtima hakkamine ja täitmisele kuuluvus on reguleeritud

§ 478lg 4 esimeses lauses.

Kohtu diskretsiooni ei saa realiseerida tagantjärele, st kohtumäärust parandades. VASTUSTAJATE VASTUVÄITED 10. Kohtutäitur vaidleb avaldaja määruskaebusele vastu ja palub jätta

§ 175lg-s 31 nimetamata menetluskulud avaldaja kanda.

Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole kaebus esitatud avaldaja seadusega kaitstud õiguste kaitseks. Avaldaja on kohustatud alluma sundtäitmisele, mille käigus rahuldatakse sissenõudja nõuded kinnistu müügist saadud tulemi arvel. Kolmandad isikud, kelle õiguste väidetavale rikkumisele avaldaja viitab, peavad oma õigusi kaitsma ise. Kinnistu on kinnistusraamatu kandest lähtuvalt avaldaja ainuomand; 2) on kohtutäitur korraldanud kinnistu elektroonilise enampakkumise alginnaga 205 000 eurot. Enampakkumine nurjus, kuna enampakkumisele ei ilmunud ühtegi osavõtjat. Arvestades, et kinnistule sissenõudja kasuks seatud hüpoteekidega on tagatud sissenõudja sissenõutavaks muutunud nõuded summas 190 255,18 eurot, ei ole kinnisasja arvel kolmandate isikute nõudeid võimalik rahuldada.

1. Sissenõudja vaidleb avaldaja määruskaebusele vastu ja palub jätta menetluskulud avaldaja kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) rikub menetlus sissenõudja kui hüpoteegipidaja õigusi. Vara müük ei kahjusta ei avaldaja ega pankrotivõlausaldajate õigusi. Vara müüki on takistatud mitme kohtuvaidlusega peaaegu 5 kuus aastat. Ka Mihailo Tkatšuki pankrotimenetlus on sisutühi ja sissenõudjat koormav, sest võlgnikul ei ole rohkem vara, kui vaidlusalune kinnisasi. Tartu Ringkonnakohus leidis tsiviilasjas nr 2-15-16697, et Mihailo Tkatšuki pankrotimenetluses oli suurima võlausaldaja nõue näilik. Nõue oli loodud kunstlikult, et kinnistu müüki veelgi takistada. Praeguseks on selge, et pärast sissenõudja nõuete rahuldamist ei jää raha üle, mistõttu on kaebemenetlus sisutühi ning loodud täitemenetluse venitamiseks; 2) on ebaõige avaldaja seisukoht, et avaldaja ja Mihailo Tkatšuk ei ole võlgnikud ja et tegemist ei ole solidaarkohustusega. Solidaarkohustuseks tuleb pidada isikute kohustust alluda nõuete rahuldamiseks sundtäitmisele hüpoteegiga koormatud kinnisasja väärtuse ulatuses; 3) ei sõltu täitemenetluse põhjendatus avaldaja kaebuse lahendamisest. Asjas ei oma tähtsust, kas kinnisasi on ühis- või lahusvara. Vara tuleb müüa ka siis, kui see kuulub ühisvarasse. Kohtutäitur on õigesti lähtunud täitemenetluses kehtivast formaliseerituse printsiibist.
2. Avaldaja vaidleb kohtutäituri ja sissenõudja määruskaebustele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) tuli

-ga vastuolus olnud vaidlustamisviide parandada. Tegemist oli ilmse ebatäpsusega, kuna edasikaebamise viide ei ole lahendi sisuline teema; 2) on kohtutäitur ja sissenõudja esitanud määruskaebused eesmärgiga müüa kohtu viga ära kasutades kinnistu maha. See on avaldajat kahjustav ja pahatahtlik käitumine. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebused tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
2. oktoobri 2017 määrus ja
3. novembri 2017 määrus muutmata. Maakohtu vaidlustatud määrused on seaduslikud ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määrustes esitatud põhjendustega ning

§ 659ja § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid kõiki käesolevas määruses korrata.

14. N. Tkatšuki määruskaebus. Määruskaebuses esitatud põhjendused ei anna alust tühistada maakohtu 26.10.2017 määrust, millega maakohus jättis rahuldamata N. Tkatšuki kaebuse kohtutäituri 31.07.2017 otsuse peale. Maakohtule esitatud kaebuse põhjenduste kohaselt on kohtutäituri otsus jätkata sissenõude pööramist Tartus XX asuvale kinnisasjale õigusvastane seni, kuni pole kindlaks tehtud kinnisasja kuuluvus kas ühis- või lahusvarasse. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetatud kaebaja seisukohal ei ole täitemenetluse jätkamise lubatavuse tuvastamisel tähtsust. Asja materjalidest nähtub, et Swedbank AS-l on mõlemat abikaasat kohustav täitedokument (TMS § 2 lg 1 p 19) ning kinnisasjale on seatud terviklik hüpoteek. Täitedokumendi kohaselt on mõlemad abikaasad leppinud kokku igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Seega on tegemist solidaarkohustusega ning tuginedes Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14 väljendatud seisukohale saab võlausaldaja alustada nimetatud kokkuleppe alusel täitemenetlust ja seda ka juhul, kui kohus on välja kuulutanud ühe abikaasa pankroti. Maakohus on kaebuse lahendamisel järginud

§-s 477 sätestatud nõudeid ning põhjendamatu on N. Tkatšuki väide, et maakohus ei ole teda ära kuulanud. N. Tkatšuk on jätnud tähelepanuta, et

§ 477

lg 4 kohaselt loetakse isiku ärakuulamiseks ka isiku kirjalikult esitatud seisukoha. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esitatud andmed ja tõendid olid piisavad, et jätta kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus märgib siinjuures, et maakohtule mitteteadaolevaid asjaolusid ei ole N. Tkatšuk esitanud ka määruskaebuses. 6 15. Kohtutäitur O. Kutšmei asendaja V. Kutšmei ja Swedbank AS määruskaebused. 08.11.2017 määrusega parandas maakohus ilmse ebatäpsuse 26.10.2017 määruse resolutsiooni juurde märgitud edasikaebamise korras, s.o „Määruskaebuse esitamine ei peata määruse täitmist“ ning luges õigeks edasikaebamise korra teise lause järgmises sõnastuses: „Määruskaebuse esitamine hagi tagamise tühistamise või ühe tagatisabinõu teisega asendamise määruse peale peatab määruse täitmise.“ Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tegemist oli ilmse ebatäpsusega

§ 447

lg 2 tähenduses, mis ei mõjutanud määruse sisu ning maakohus oli õigustatud nimetatud ebatäpsust määrusega parandama. Määruskaebustes esitatud seisukoht, et edasikaebamise korra muutmine mõjutab oluliselt 26.10.2017 määruse sisu, on ekslik.

§ 4771

lg 2 teise lause kohaselt esialgsele õiguskaitsele kohaldatakse hagi tagamise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 390

lg 2 teine lause sätestab, et määruskaebuse esitamine hagi tagamise või ühe tagamisabinõu teisega asendamise määruse peale peatab määruse täitmise. Asja materjalidest nähtuvalt peatas maakohus esialgse õiguskaitse korras 06.09.2017 määrusega täitemenetluse täiteasjades nr 084/2011/48 ja nr 084/2011/51 ning 26.10.2017 määrusega muu hulgas tühistas 06.09.2017 määrusega peatatud täitemenetluse täiteasjades nr 084/2011/48 ja nr 084/2011/51. Kuna maakohus tühistas 26.10.2017 määrusega muu hulgas 06.09.2017 esialgse õiguskaitse korras peatatud täitemenetluse, oli maakohtu poolt põhjendatud edasikaebe korra juures selgitada, et selle määruse peale edasikaebamisel tuleb lähtuda

§ 390lg 2 teises lauses sätestatust.

Seetõttu ei ole põhjendatud määruskaebuse esitajate tuginemine

§ 478lg-s 4 sätestatule.

16. Seoses määruskaebuste rahuldamata jätmisega jäävad määruskaebustega seotud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel määruskaebuste esitajate endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja