Obsah (10)

§ 1027§ 396§ 268§ 259§ 29§ 16§ 20§ 4§ 619§ 1028

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2017 Tartu Tsiviilasja number 2-16-96

§ 1027-1028), mis oli hageja alternatiivne nõudealus.

1. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Hageja ja kostja töötasid aastatel 2013-2014 AS-is Merko Infra projektides „Auvere Elektrijaama valgustus ja nõrkvoolu tööd“ ja „330kV õhuliin Eesti Elektrijaama uuele energiaplokile“, mille raames tegi hageja kostjale mitmeid hinnalisi kingitusi: lisaks 2000 eurole uue kaamera Canon EOS 3D Mark III koos objektiiviga, uue mobiiltelefoni Samsung Galaxy Note 3 ning sülearvuti Sony VAIO. AS Merko Infra lõpetas hagejaga töösuhte augustis 2014 seoses töölepingu rikkumisega ning esitas hageja vastu nõude tööandjale tekitatud kahju hüvitamiseks. Tsiviilasja 2-14-62732 menetluses on kostja kohtus tunnistajana üle kuulatud. Kostja andis ütlusi, et hageja tellis erinevatele objektidele mittevajalikku ning objektile mitte jõudnud kaupa. Hageja esitas samal päeval, kui sai kätte tööandja hagi tema vastu (
2. veebruaril 2015) nõude kostja vastu tagastada kingitud raha summas 2000 eurot, käsitledes nimetatud summat laenuna. Hageja on püüdnud kostjat (teise tsiviilasja tunnistajana) mõjutada. Seda kinnitavad hageja saadetud e-kirjad, millest on näha, et kostja soovib kohtumenetluse ajal tunnistajaga kohtuda, et arutada tema vastu esitatavat hagi. Hageja esitas hagi pärast seda, kui kostja oli tunnistajana ütlusi andnud. Hageja nõudis väidetava laenu tagastamist esimest korda
3. veebruaril 2015, millele ei järgnenud mingit muud tegevust võla sissenõudmiseks. Kostja hinnangul on tegemist kingitusega. Kostja on kinkelepingu sõlmimise asjaolusid selgitanud vande all antud ütlustega tsiviilasjas nr 2-14-
4. Nimetatud tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja on kostjale raha kinkinud vahetult pärast seda, kui hageja oli oma arvelduskontole teinud teadmata päritoluga sularahaga suuri sissemakseid (27.06.2013 sularaha sissemakse 10 000 eurot ja ülekanne kostjale 28.06.2013; 07.04.2014 sularaha 2 sissemakse 11 000 eurot ja ülekanne kostjale samal päeval). Kokku on kahe aasta jooksul hageja kontole laekunud 225 206,91 eurot sularahas. Hagejal oli võimalik teha kostjale ilma selge põhjuseta ülekandeid ja hinnalisi kingitusi. Kostja on tunnistanud, et eksis ettevõttes kehtestatud eeskirja vastu kingituste saamise ja tegemise kohta. Tähtajatu laenulepingu korral tuleb selle ülesütlemisest teatada kaks kuud ette. Sellest tulenevalt on vale hageja viivisearvestus alates
5. veebruarist
6. Alusetut rikastumist ei saa toimuda, kui poolte vahel on vaidlus, kas tegemist oli laenulepinguga või kinkelepinguga. MAAKOHTU LAHEND
7. Tartu Maakohtus jättis
8. märtsi 2017 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus jättis kostja taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldamata. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole käesolevas vaidluses võimalik kohaldada alusetu rikastumise sätteid (

§ 1027

-1028), sest mõlema poole väitel oli hageja ja kostja vahel lepinguline suhe, mille alusel hageja kandis kostja pangakontole kokku 1000 eurot ning andis kostjale sularaha kokku 1000 eurot. Hageja on tõendanud kostjale raha üleandmise. Kostja on kohustatud hagejale raha tagasi maksma juhul, kui poolte vahel oli sõlmitud laenuleping (

§ 396lg 1).

Kui poolte vahel oli sõlmitud kinkeleping, siis sellest ei ole hageja kinkijana taganenud ning kostjal kingisaajana saadu tagastamise kohustus puudub (

§ 268lg 1).

Maakohus oli seisukohal, et hageja on teinud raha ülekandeid sooviga kostjat rikastada, st et hageja tegi kostjale kingitusi. Oluline on see, et raha kanti kostjale üle samal või hiljemalt järgmisel päeval, kui hageja oli oma pangakontole sisse maksnud suure summa sularaha. 27.06.2013 maksti hageja kontole sularaha 10 000 eurot ja hageja tegi ülekande kostjale 28.06.2013 (tl 116); 07.04.2014 toimus sularaha sissemakse summas 11 000 eurot ja ülekanne kostjale tehti samal päeval (tl 117). Puudub mõistlik põhjendus, miks kostja oleks pidanud küsima kahel korral 500 eurot laenu nendel kuupäevadel. Kostja pangakonto väljavõtete kohaselt (tl 110 ja 112) oli tema pangakontol piisav summa: 28.06.2013 900 eurot ja 7.04.2014 2850 eurot. Hageja poolt üle kantud 500 eurot kostjale antud laenuna ei ole kohtu jaoks usutav. Teine oluline asjaolu on, et hageja ei tea, millistel kuupäevadel ta kostjale sularaha üle andis. Hageja ei ole pidanud vajalikuks isegi enda jaoks üles märkida, millise summa ta millisel kuupäeval kostjale sularahas üle andis, st millal ta sõlmis kostjaga väidetava(d) laenulepingu(d). Laenulepingu sõlmimise tõendamiskohustus lasub hagejal. Hageja nõue sularahas antud laenu osas põhineb ainult kostja poolt antud tunnistusel teises tsiviilasjas (tl 47), kus kostja on väitnud täpsustamata kuupäevadel sularaha saamist kingitusena hagejalt. Kostja ütluste kohaselt soovis hageja kostjat rikastada, pakkudes võimalust saada esemelisi kingitusi ja andes sularaha või tehes panga kaudu kostja arvele makseid. Samas ei ole hageja õigeks võtnud ega kinnitanud kallite esemeliste kingituste tegemist kostjale, mida kostja on samuti tunnistajana kinnitanud (kaamera Canon EOS 3D Mark III koos objektiiviga, mobiiltelefoni Samsung Galaxy Note 3, sülearvuti Sony VAIO). Selline valikuline üleantu aktsepteerimine seab taas kahtluse alla hageja väite laenulepingute sõlmimise kohta. Hagejal endal puudus tahe sularahas antud summasid tagasi nõuda, sest hageja ei tea, millise summa ja millal ta kostjale üle andis. Laenulepingu kohaselt antakse üle rahasumma, mille tagastamises lepitakse ka kokku, sest laenuandja on huvitatud laenusumma tagasisaamisest, see on laenu andmise põhimõte. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. 3 Käesolevas asjas ei ole hageja tõendanud seda, et ta oli alates raha üleandmisest/ülekandmisest huvitatud kostjale üle antu tagasisaamisest. Maakohus jättis hageja poolt kantud kulud hageja enda kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. Kostjal menetluskulude hüvitamise nõuet ei ole. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Hageja palus välja mõistetud summa üle kanda hageja abikaasa Angelina Vihharevi arveldusarvele. Kõik menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) kohaldas maakohus valesti materiaalõiguse norme. Maakohus hindas vääralt kinkelepingu sõlmimise eeldusi

§ 259lg 1 alusel.

Kohus hindas vääralt laenulepingu sõlmimise eeldusi, sh et hageja ütles 19.02.2015 e-kirjas laenulepingu üles. Kohus ei tuvastanud õigesti lepingupoolte tegelikku tahet

§ 29alusel.

Kohus andis vale tõlgenduse apellandi pakkumusele ja kostja nõustumusele

§ 16

ja

§ 20järgi; 2) tuvastas maakohus ebaõigesti faktilised asjaolud.

Maakohus tuvastas ebaõigesti, et hagejal oli lepingu sõlmimise hetkel tahe tagasi nõuda kostjalt 1000 eurot. Samuti selle, et kostja oli teadlik kohustusest tagastada hagejale 1000 eurot ning 19.05.2015 e-kirja sisu, milles hageja palus tagastada 2000 eurot; 3) jättis maakohus tähelepanuta tõendi, milleks oli Merko Infra AS kingituste saamise ja tegemise eeskiri (hageja 19.10.2016 seisukoha lisa 1); 4) hindas maakohus ebaõigesti 19.02.2015 e-kirja ja laenulepinguga seotud pangakonto väljavõtteid ning kostja 26.11.2014 kinnitust; 5) tuvastas maakohus valesti, millised õigussuhted poolte vahel olid; 6) jäi arusaamatuks, miks kostja ei teavitanud oma tööandjat väidetavast kinkelepingust, kuna tööandja sissekorra reeglite järgi on see kohustuslik ja teavitamata jätmise eest on ette nähtud sanktsioonid; 7) jäi ebaselgeks väidetava kinkelepingu eesmärk; 8) kui ei ole selge, kas tegemist oli laenu- või kinkelepinguga, siis on kohtul õigussuhete kvalifitseerimiskohustus. 5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, taotles selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata jätmist. Kostja palus menetluskulud jätta hageja kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus õigesti tuvastanud, et poolte vahel ei ole laenusuhet. Kostja on seisukohal, et maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel on sõlmitud kinkeleping, st et hageja on teinud kostjale ülekandeid sooviga kostjat tasuta rikastada; 2) on hageja etteheited tema poolt esitatud 19.02.2015 e-kirja osas alusetud. Põhjus, miks hageja hakkas kostjalt raha tagasi nõudma, peitub selles, et kostja oli üks peamisi tunnistajaid mainitud tsiviilasjas ning hageja eesmärgiks on tunnistaja diskrediteerimine (kostja osales uurimises, et tuvastada hageja tekitatud kahju AS-ile Merko Infra); 4 3) on maakohus õigesti tuvastanud, et poolte vahel on kinkeleping. Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu otsusega ei anna alust väitmaks, et maakohus on tõendite hindamisel menetlusõigust rikkunud; 4) puudub vajadus pooltevahelise õigussuhte täiendavaks kvalifitseerimiseks. Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel oli kinkeleping. Sellises olukorras puudub maakohtul kohustus analüüsida veel mingeid täiendavaid võimalikke õigussuhteid. Kostja juhib tähelepanu, et pooled arutasid õigussuhte kvalifitseerimise küsimust ka kohtuistungil, kusjuures lisaks alusetu rikastumise õigusliku kvalifikatsiooni käsitlemisele arutati veel ka mittetäieliku kohustuse õiguslikku konstruktsiooni, kusjuures kostja selgitas, et isegi, kui oleks tegemist mittetäieliku kohustusega, ei kuuluks hageja hagi ikkagi rahuldamisele (

§ 4lg 3).

Lähtudes eeltoodust on hageja etteheited maakohtule seoses õigussuhte kvalifitseerimise küsimusega alusetud, kuna maakohus on pooltevahelise õigussuhte õigesti kvalifitseerinud kinkelepinguks ning lisaks on maakohus õigusliku kvalifikatsiooni küsimusi pooltega arutanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
2. märtsi 2017 otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuse jätab ringkonnakohus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus leidis ebaõigesti, et poolte vahel sõlmiti kinkeleping. Maakohus põhjendas õigussuhte kvalifitseerimist kinkelepinguna eelkõige järgmiste asjaoludega: hageja maksis oma kontole sisse sularaha vahetult enne kostjale ülekannete tegemist; kostjal puudus mõistlik põhjendus laenu küsida, kuna tema enda kontol oli piisavalt raha; hageja ei teadnud, millistel kuupäevadel ta andis kostjale sularaha üle. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 259

lõike 1 kohasel on kinkelepingu olemuslikuks tunnuseks kinkija tahe kingisaajat tasuta, ilma mistahes vastusooritusteta, rikastada. Mitte ükski maakohtu tuvastatud asjaoludest ei viita sellele, et hageja soovis kostjat tasuta rikastada. Maakohtu tuvastatud asjaolud võivad tõendada laenusuhte puudumist, kuid mitte kinkelepingu sõlmimist. Kinkelepingu sõlmimist ei tõenda ka kostja väited selle kohta, et ta on saanud hageja käest ka varem hinnalisi esemeid (fotoaparaat, telefon, jm). Kostja esitatud asjaolude pinnalt ei ole võimalik järeldada, et sooritused tehti ilma vastusoorituseta. Seega ei ole tegu kinkelepinguga (

§ 259lg 1).

8. Maakohus leidis õigesti, et poolte vahel ei ole ka laenulepingut. Kuigi pooled ei vaidle, et hageja andis raha kostjale üle, ei ole tuvastatud kostja kohustust rahasumma tagasi maksta. Ilma selleta ei saa tegu laenulepinguga olla (

§ 396lg 2).

Samas jättis maakohus analüüsimata, kas raha üleandmised võisid olla mõeldud mõne muu lepingu täitmiseks.

1. Apellant tugineb apellatsioonkaebuses mh faktiliste asjaolude ebaõigele tuvastamisele. TsMS § 653 kohaselt, kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata. Ringkonnakohus nõustub osaliselt apellandi väitega ning esitab põhjendused, miks tuleb maakohtule esitatud tõendeid osaliselt teisti hinnata. 5
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse läbivaatamisel saab ringkonnakohus kvalifitseerida pooltevahelist õigussuhet maakohtust erinevalt ja tegemist ei ole pooltele üllatusliku otsusega. Ringkonnakohus tugineb õigussuhet kvalifitseerides üksnes maakohtus poolte poolt esitatud asjaoludele ning hindab maakohtule esitatud tõendeid, kohaldatav materiaalõigus ei sea pooli menetluslikult uude olukorda, ei muuda tõendamiskoormist ning ei anna alust taotleda täiendavate tõendite esitamise õigust. Pooli esindasid maakohtus advokaadid ning kohus arutas pooltega õiguslikku kvalifikatsiooni, sh kas pooltevahelisele suhtele saaks kohaldada kinkelepingu, laenulepingu, alusetu rikastumise või mittetäieliku kohustuse sätteid.
3. Ringkonnakohus leiab, et poolte esitatud asjaolude kohaselt sõlmisid pooled käsunduslepingulaadse kokkuleppe (

§ 619

lg 1) ning kostjale üle antud raha oli mõeldud sellest lepingut tulenevate kohustuste täitmiseks.

1. Hageja esitas hagiavalduse lisana
2. novembri 2014 kinnituse (tl 7), mille kohaselt sai kostja hageja käest muuhulgas
3. juuni 2013 ülekandega 500 eurot,
4. aprilli 2014 ülekandega 500 eurot ja mõnel korral sularaha 500 eurot kaupa. Kinnituses on märgitud, et raha ja muud esemed saadi projektide „210 Auvere elektrijaama kõrgepinge õhuliin“ ja „232 Auvere elektrijaama valgustus ja nõrkvooli tööd“ vältel. Samuti on kinnituses märgitud, et kostja on AS-i Merko Infra elektritööde osakonna tehnik. Ka kostja kinnitas vastuses hagiavaldusele, et ta sai hinnalisi kingitusi nimetatud projektide raames (tl 43, 47). See tõendab, et raha üleandmine oli seotud Auvere elektrijaama töödega ning poolte tööalase suhtega. Väärib tähelepanu, et
5. novembri 2014 kinnituses märgitud rahasummad ja üleandmise kuupäevad kattuvad hagis taotletuga, sh maksekorraldustega (tl 5-6).
6. Hageja esitas maakohtule tõendina kohtuistungi protokolli tsiviilasjas nr 2-14-62732 (tl 823). Nimetatud kohtuistungil kuulati üle tunnistajad Steve Sulev (käesolevas asjas kostja) ja Juri Marenkov. Tunnistaja Steve Sulev ütles kohtuistungil, et ta on allkirjastanud kinnituse, mille kohaselt kostja (selles tsiviilasjas Maksim Vihharev, käesolevas asjas hageja) tegi S. Sulevile ettepaneku kirjutada alla aktile tarnete kohta, mida ei pidanud toimuma ja pakkus selle eest raha (tl 14 jj). Tunnistaja sedastas seejuures, et ta ei mäleta, millal ettepanek tehti, kuid see võis olla
7. aastal. S. Sulev ütles, et: „ettepanku sisu oli materjaliaktidele allakirjutamine, 40 % sellest summast. Ta keeldus skeemi selgitamast“. Kostja kinnitusel oli objekt töös sellel hetkel, kui ta selle ettepaneku tegi. Tasu pidi olema rahas. S. Sulev ütles: „40% ja sinna juurde minu arust käis 8000 eurot“. Ringkonnakohtu hinnangul tõendas hageja eeltooduga, et ta tegi kostjale
8. a ettepaneku lepingu sõlmimiseks, mille kohaselt pidi kostja allkirjastama aktid tarnete kohta, mis ei pidanud toimuma. Vastutasuna selle eest pidi saama kostja raha. Selline leping vastab käsunduslepingu tunnustele (

§ 619

lg 1) , kuna kostja pidi hagejale teenuseid osutama (allkirjastama aktid) ja hageja pidi selle eest kostjale raha maksma. Kostja kinnitas kohtuistungil, et allkirjastas sellekohase kinnituse. Seega ütles kostja, et ta sõlmis hagejaga eeltoodud sisuga lepingu. Kuna hageja esitas kohtuistungi protokolli koos kostja eeltoodud ütlustega ise, võttis hageja kostja öeldu sisuliselt omaks ning see viitab poolte ühisele arusaamale sõlmitud tehingu sisust (

§ 29lg 1).

1. Kostja esitas kohtule tõendina Harju Maakohtu
2. oktoobri 2016 otsuse (tl 75-98). Maakohus leidis, et Maksim Vihharev (käesolevas asjas hageja) rikkus AS-ga Merko Infra 6 sõlmitud töölepingut tahtlikult, mh tellis kolmandatelt isikutelt asju, mida ei antud üle või ei kasutatud sihipäraselt (tl 91, 95). Maakohus mõistis M. Vihharevilt välja AS-i Merko Infra kasuks 95918,08 eurot. Ringkonnakohus leiab, et esitatud kohtuotsus tõendab, et hageja põhjustas kolmandale isikule tahtlikult kahju.
3. Ringkonnakohus on seisukohal, et eelnimetatud poolte esitatud tõenditest saab järeldada, et poolte ühine tahe oli sõlmida leping, mille kohaselt kohustus kostja allkirjastama toimumata tarnete vastuvõtmise, hageja pidi selle eest aga tasuma kostjale rahas. Selline leping vastab teenuse osutamise lepingu tunnustele, eelkõige võib tegu olla käsunduslepinguga (

§ 619lg 1). 16. Ringkonnakohus leiab, et sõlmitud käsundusleping on tühine Ts

ÜS § 86 lg 1 alusel, kuna see on heade kommete vastane. Tehingut võib pidada heade kommetega vastuolus olevaks TsÜS § 86 lg 1 mõttes siis, kui tehing on vastuolus ausalt ja õiglaselt mõtleva inimese sündsustundega. Sõlmitud lepingu eesmärgiks oli teenida rahalist kasu läbi kolmandale isikule tahtliku kahju tekitamise. Kolmas isik (AS Merko Infra) kandis kahju, kuna ta tasus raha kauba tarnete eest, mida ei toimunud. Selline olukord sai võimalikuks tänu selle, et kostja allkirjastas kauba vastuvõtmise aktid, kuigi kaupa üle ei antud. Hageja maksis selle eest kostjale raha. See sarnaneb kelmusega. Selline tegevus ei ole kooskõlas ausalt ja õiglaselt mõtleva inimese väärtushinnangute ja sündsustundega. 17. TsÜS § 84 lg 1 teise lause kohaselt kuulub tühise tehingu alusel saadu tagastamisele alusetu rikastumise sätete alusel (

§ 1028lg 1).

Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja ei saa kostjalt nõuda üle antud raha siiski tagasi, kuna

§ 1028

lg 2 p 3 sätestab, et üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või selle eesmärgiga. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole TsÜS § 86 lg 1 eesmärgi ja mõttega kooskõlas, et hageja saab tagasi lepingu täitmisena tasutud raha, kui lepingu täitmise eesmärgiks oli mh kolmanda isiku tahtlik kahjustamine. Tehingu tühisuse kaasa toonud normi eesmärgiks ei ole käesoleval juhul tehingupoolele garantii andmine, et ta saab makstud raha tagasi juhul, kui tehingu tühisus tuvastatakse. Raha tagastamine suurendaks tehingu heade kommete vastasust. 18. Ringkonnakohus jätab TsMS § 171 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda, kuna apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et juhul, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kuna maakohus ei määranud kindaks menetluskulude rahalist suurust, määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse TsMS § 174 lg 4 ja TsMS § 177 lg 2 kohaselt kindaks määrusega pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist. /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp 7 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi