Obsah (9)

§ 267§ 1028§ 254§ 29§ 255§ 78§ 79§ 4§ 270

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 20. november 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-14-

) § 268 lg 1 alusel kingisaajate jämeda tänamatuse tõttu (

§ 267p 1).

Kingisaajate jämedat tänamatust

§ 267

p 1 mõttes kujutavad endast alljärgnevad asjaolud: - kingisaajad on ähvardanud kinkija elukaaslase vara hävitamisega; - kingisaaja M.R. õde on viimase teadmisel ja heakskiidul kinkijat sõimanud ja ähvardanud; - kingisaajad on kohtusse esitanud hagi, milles on teotavaid ja teadvalt valesid faktiväiteid. Hageja kinkelepingust taganemist ei ole vaidlustatud. Kinkelepingust taganemise tõttu on

§ 1028lg 1 järgi kostjatel kohustus saadu tagasi anda.

Kostjad on kohustatud asjaõigusseaduse (AÕS)§ 80 lg 1 alusel andma hagejale üle ka kinnisasja valduse.

1. Kostja I (I.M. ) ja kostja II (R.M. ) vaidlesid hagile vastu ning leidsid, et
2. juulil 2014 sõlmitud kinkeleping on näilik ja tühine. Tegelikkuses sõlmisid M.R. ja hageja elukaaslane M.K. varasemalt suulise vahetuslepingu, millega M.R. andis talle kuulunud R. kinnistu M.K. le (
3. mai 2014 kinkeleping) ja vastutasuks kinnistule kinkis hageja H.S. le ja M.R. le kaasomandisse korteri (
4. juuli 2014 kinkeleping). Kostjad viitasid Tartu Ringkonnakohtu lahendile tsiviilasjas nr 2-14-55766, mille kohaselt ei olnud M.R. tahe M.K. t tasuta rikastada vastusooritust saamata. Kostjate arvates ei soovinud ka hageja M.R. t tasuta rikastada, vaid täitis omapoolselt kinkelepingut vormistades vahetustehingut. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg-st 2 on näilik tehing tühine. Tühisest tehingust ei saa taganeda.
5. Kostja H.S. võttis hagi õigeks. MAAKOHTU LAHEND
6. Viru Maakohus rahuldas
7. jaanuari 2017 otsusega hagi ning kohustas kostjaid andma nõusolek kustutada kinnisasja registriosa nr XXX kohta avatud II jaost omanikuna M.R. ja H.S. ja kanda omanikuna sisse hageja ning anda üle kinnisasja valdus. Maakohus märkis, et kohtuotsus asendab TsÜS § 68 lg 5 tähenduses H.S. ja M.R. seadusjärgsete pärijate I.M. ja R.M. vastavat nõusolekut. Maakohus jättis poolte menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja esitas M.R. le ja H.S. le
8. detsembril 2014 kinkelepingust taganemise teate. Kinkija sõimamist, laimamist, tema lähedase inimese vara hävitamisega ähvardamist saab kohtu hinnangul lugeda jämedaks tänamatuseks

§ 267p 1 mõttes.

Kohtumenetluses esitatud materjalides kinkija ja tema elukaaslase suhtes teotavate ja teadvalt valede faktiväidete esitamine on samuti käsitletav jämeda tänamatusena. Nii M.R. kui H.S. olid teadlikud, millise lepingu sõlmivad, milline on lepingu ese, selle asukoht ja seisukord. Meelemuutus (R. kinkelepingust taganemise avaldus, süüdistavad väited petmises ja kelmuses) toimus pärast seda, kui sekkusid kostjad I.M. ja R.M. . Ka eeltoodu on maakohtu hinnangul käsitletav jämeda tänamatusena. Kostjate I ja II väide, et H.S. ei ole mitte kunagi suhetes hagejaga näidanud üles mistahes kujul tänamatust, on paljasõnaline. Maakohus leidis, et kinkeleping ei ole tühine, kuna see on notariaalselt tõestatud ning notar on poolte tahet kontrollinud. Tõendamata on kostjate vastuväide, et poolte vahel oli kokku lepitud vahetustehing. 23. mail 2014 M.R. ja M.K. vahel sõlmitud kinkeleping ning vaidlusalune kinkeleping ei ole koosvõetuna käsitletavad vahetustehinguna

§ 254mõttes.

Varjatava tehingu korral soovisid pooled varjatud tehingu näol tegelikke õiguslikke tagajärgi. Õiguslikud tagajärjed, mis oleksid realiseerunud vahetuslepinguga, realiseerusid käesoleval juhul kahe kinkelepinguga. Isegi kui M.R. soov oli vabaneda R. kinnistust ja saada vastu korter, siis tema tahe ja soov realiseerus kahe kinkelepingu kaudu. Tagajärjed on samad, kui oleks sõlmitud 3 notariaalne vahetusleping. Nii M.R. l kui hagejal puudus igasugune vajadus varjata kolmandate isikute eest oma tehingute tegelikku tahet. Maakohus leidis, et tsiviilasjas nr 2-14-55766 tehtud ringkonnakohtu lahend ei ole siduv käesolevas tsiviilasjas. Kuigi mõlema vaidluse faktilised asjaolud suures osas kattuvad, on siiski tegemist eraldiseisvate vaidlustega erinevate poolte vahel. Kinkelepingust taganemise tõttu on

§ 1028lg 1 järgi kohustus saadu tagasi anda.

Kuna kinkelepingust taganemisega langeb kostjatel ära ka õigus kinnisasja valdamiseks, on kostjad kohustatud AÕS § 80 lg 1 alusel andma hagejale üle ka kõnealuse kinnisasja valduse. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. I.M. (kostja I) ja R.M. (kostja II) esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus TsMS § 232 lg-t 1, jättes hindamata asjas tähtsust omavad asjaolud ja tõendid. Kostjad on kogu menetluse kestel tuginenud sellele, et
2. juuli 2014 kinkeleping on näilik ja tühine ning esitanud sellekohased tõendid. Tartu Ringkonnakohtu lahend tsiviilasjas nr 2-14-55766 on vaid üks tõenditest, millele kostjad tuginesid. Sisuliselt oli poolte vahel kokku lepitud vahetustehing, kuna poolte tahe ei olnud suunatud vara kinkimisele ja perekondade vastastikusele rikastamisele. Tühisest tehingust ei saa taganeda. Seega on maakohus ebaõigesti rahuldanud hageja nõude esitatud kujul. Hagi rahuldamiseks pidanuks kohus tuvastama kinkelepingu ja taganemise kehtivuse. Kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta. Mingil alternatiivsel alusel, sh tühise tehingu tagasitäitmisena, ei ole hageja oma nõuet esitanud. Samuti on maakohus ebaõigesti rahuldanud valduse üleandmise nõude, kuna hageja ei ole väitnud, et kostjatel oleks korteri valdus, rääkimata selle tõendamisest. Apellatsioonkaebuse täienduses leidsid kostjad, et isegi kui kinkeleping kehtib, siis ei ole täidetud taganemise formaalsed ega materiaalsed eeldused. Hageja ei ole ise taganemisavaldust esitanud. Advokaat Tambet Laasiku poolt allkirjastatud taganemisavaldusele ei ole lisatud volikirja. TsÜS § 128 lg-st 1 tulenevalt on teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud ühepoolne tehing tühine. Hageja väide nagu oleks M.R. käitunud jämedalt tänamatult on paljasõnaline ja tõendamata. Lähedase käitumise eest Riigikohtu praktika kohaselt kingisaaja ei vastuta.
3. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, leides, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu
5. jaanuari 2017 otsus tuleb tühistada osas, millega kohustati I.M. t ja R.M. t (M.R. seadusjärgsed pärijad) andma nõusolek kustutada kinnisasja asukohaga XXX Kohtla-Järve linn (kinnistusregistri registriosa nr XXX) kohta avatud registriosa II jaos omanikuna M.R. ja kanda omanikuna sisse E.K. . Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab E.K. hagi I.M. ja R.M. vastu rahuldamata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kostja I ja kostja II on alusetult oma apellatsioonkaebuse põhjendustes lähtunud Tartu Ringkonnakohtu
6. detsembri 2016 otsusest tsiviilasjas nr 2-14-
7. Kuna tegemist oli jõustumata kohtulahendiga, siis ei omanud selline otsus tõendi tähendust.
8. Eelkõige märgib ringkonnakohus, et TsMS § 456 lg 2 p 1 kohaselt on maakohtu otsus jõustunud osas, millega tuvastati H.S. kohustus anda nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriossa nr XXX kantud kinnistu asukohaga XXX Kohtla-Järve linn ½ 4 mõttelise osa suhtes H.S. kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, mille kohaselt saab kinnistu ½ mõttelise osa omanikuks E.K. , ning asendati H.S. tahteavaldus käeoleva kohtuotsusega. Kuna maakohtu otsus on nimetatud osas jõustunud, siis ei saa seda enam vaidlustada muul viisil kui teistmenetluses (TsMS § 456 lg 1) ning ringkonnakohus antud menetluses ei kontrolli jõustunud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.
9. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja I ja kostja II hagile esitatud vastuväite kohaselt
10. juuli 2014 kinkeleping näilik ja tühine, sest sisuliselt oli poolte vahel kokku lepitud vahetustehing. Vahetustehing koosneb 23.05.2014 kinkelepingust, millega M.R. kinkis M.K. le (hageja elukaaslane) R. kinnistu asukohaga Jõhvi vald Sompa küla, ning 10.07.2014 kinkelepingust, millega hageja kinkis M.R. le ja H.S. le korteriomandi Kohtla-Järvel XXX . Lähtudes kostjate I ja II vastuväitest tuleb esmalt lahendada küsimus, kas vaidlusaluse korteriomandi omandi üleandmise aluseks on vahetusleping või kinkeleping. Vahetuslepingu sõlmimist ei välista iseenesest asjaolu, et sõlmiti kaks eraldi lepingut ning mõlemad vormistati kinkelepingutena. Tehingute tõlgendamisel tuleb TsÜS § 75 ja

§ 29järgi juhinduda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.

10.

§ 254

lg 1 kohaselt vahetuslepinguga kohustuvad lepingupooled vastastikku teineteisele üle andma eseme ja tegema võimalikuks eseme omandi või muu esemele käsutusõigust andva õiguse ülemineku. Sama paragrahvi lg 2 järgi kohaldatakse vahetuslepingule vastavalt müügilepingu kohta sätestatut, kusjuures kumbagi lepingupoolt vaadeldakse tema poolt üleandmisele kuuluva eseme suhtes müüjana ja talle üleandmisele kuuluva eseme suhtes ostjana. Kui käesoleval juhul asuda seisukohale, et võimaliku vahetuslepingu poolteks pidid olema M.R. ja M.K. , siis pidanuks M.K. omalt poolt andma M.R. le üle mingi varalise hüve, mis poolte kokkuleppe kohaselt tulnuks lugeda vastusoorituseks M.R. poolt M.K. le üle antud R. kinnistu omandiõiguse eest.

§ 255kohaselt eeldatakse seejuures, et vahetamisele kuuluvate esemete hind on võrdne.

Samas on

§ 255dispositiivne säte ning pooled võivad kokkuleppel sellest kõrvale kalduda.

11. Praegusel juhul puudub M.K. poolne otsene varaline sooritus M.R. le. Kostjate I ja II seisukoha kohaselt 10.07.2014 kinkelepinguga täitis E.K. M.K. kohustuse, mis tulenes M.R. ja M.K. vahelisest vahetuslepingust.

§ 78

lõike 1 kohaselt võib kohustuse täita ka kolmas isik ning seda ei pea tegema lepingu pool isiklikult. M.R. l kui vaidlusaluses kontekstis võlausaldajal puudus alus kolmanda isiku (E.K. i) poolse täitmise vastuvõtmisest keelduda, kuivõrd asjaoludest ei nähtu, et võlgnik (M.K. ) oleks vastu vaielnud sellele, et kohustuse täidaks tema asemel kolmas isik (

§ 78lg 2).

Vahetuslepingu olemasolu ei välista asjaolu, et vastusoorituse saajaks ei olnud mitte üksnes M.R. , vaid lisaks ka H.S. . M.R. l kui vastavas võlasuhtes võlausaldajal oli õigus teise lepingupoolega kokku leppida selles, kuidas kohustus täidetakse, mh selliselt, et kohustus täidetakse osaliselt kolmandale isikule (H.S. le). Muuhulgas oleks võimalik tugineda

§ 79lõikele 1, kuna korteriomand anti notariaalse lepingu alusel üle M.R.

ja H.S. kaasomandisse M.R. nõusolekul ja heakskiidul. Samas ei ole vahetuslepingut M.R. ja M.K. vahel sõlmitud otseste tahteavalduste vahetamise teel (TsÜS § 68 lg 2), milles sõnaselgelt oleks avaldunud tahe tuua kaasa konkreetne õiguslik tagajärg, s.o sõlmida vahetusleping, mille kohaselt M.K. pidi võõrandama M.R. le korteri vastusooritusena M.R. poolt M.K. le võõrandatud maatüki eest.

1. Vahetuslepingu sõlmimist saaks tuletada lepingupoolte kaudselt avaldatud tahtest (TsÜS § 68 lg 3), kuid ringkonnakohtu arvates ei ole asjas tõendatud, et poolte tahe oli sõlmida kinnistute vahetusleping ja olla üheselt seotud just vahetuslepingule omaste õiguslike tagajärgedega. 5 Kostja I ja kostja II on oma vastuväidetes hagile tuginenud asjaolule, et 10.07.2014 kinkeleping on näilik ja seetõttu tühine, sest hageja ei ole soovinud M.R. t tasuta rikastada, vaid täitis kinkelepingut vormistades pooltevahelist vahetustehingut. Seega vastuväidetest nähtub, et 10.07.2014 kinkeleping on tühine, kuna hageja soovis kostjate väitel täita vahetustehingut, kuid samas ei ole kostja I ja kostja II selgitanud, millist vahetustehingut ja kelle vahel hageja täitis. Ringkonnakohus asus käesoleva otsuse p-s 12 seisukohale, et iseenesest hageja kolmanda isikuna võis täita M.K. kohustuse, mis tulenes M.R. ja M.K. vahelisest vahetuslepingust, kuid samas ei nähtu asja materjalidest, et hageja tahe oli 10.07.2014 kinkelepingu sõlmimisel suunatud M.K. kohustuse täitmisele. Hageja ei ole möönnud seda, et kinkelepingu sõlmimisega ta täitis M.K. vahetuslepingust tulenevat kohustust ning seetõttu puudub alus asuda seisukohale, et hageja tegelik tahe ei olnud sõlmida kinkelepingut, vaid täita M.K. kohustust. Ei 23.05.2014 ega 10.07.2014 notariaalselt tõestatud kinnisasjade kinkelepingus ei ole mistahes viiteid sellele, et poolte vahel oli veel muid kokkuleppeid seoses kinnistute omandi üleandmisega. Mõlemal juhul on notar pooltele selgitanud (p 6.2), et käesolevasse lepingusse tuleb märkida kõik lepingu eseme kinkimisega seotud kokkulepped.
2. Asjaolu, et 23.05.2014 ja 10.07.2014 kinkelepingu vahel on seos (23.05.2014 kinkelepinguga kinkis M.R. M.K. le (hageja elukaaslane) kinnistu ning 10.07.2014 kinkelepinguga kinkis hageja M.R. le ja H.S. le korteriomandi) ei tähenda seda, et kinkelepinguid tuleks vältimatult käsitada ühtse vahetuslepinguna. Õigussuhte vahetuslepinguna kvalifitseerimine omab tähtsust eeskätt tähendust kontekstis, kas vahetuslepingu poolel on alust tugineda sisuliselt müügilepingu rikkumisest tulenevatele õiguskaitsevahenditele (

§ 254lg 2).

Vahetuslepinguga saaks praegusel juhul tegemist olla, kui leiaks kinnitust, et 23.05.2014 ja 10.07.2014 kinkelepingud olid näilikud ning nendega sooviti varjata tegelikult kavandatud vahetuslepingut. TsÜS § 89 lg 1 järgi loetakse näilikuks tehingut, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta muljet tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. 14. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul tõendatud, et hageja ning kostja I ja kostja II olid omavahel kokku leppinud, et kinkelepingul ei ole tegelikult kinkelepingule omaseid õiguslikke tagajärgi. Asjas kogutud materjalid ei võimalda asuda seisukohale, et hageja kinkelepingu sõlmimisel soovis täita oma elukaaslase M.K. kohustust, mis tulenes M.K. ja M.R. vahel väidetavalt sõlmitud vahetuslepingust, mitte aga ei olnud tema tahe suunatud kinkelepingu sõlmimisele. Kinkelepingut ei muuda vahetuslepinguks ka asjaolu, et pooled leppisid eelduslikult vaikimisi kokku vastastikuste kinkelepingute sõlmimises. Niisugune kinkelepingute omavaheline seotus ei ole praegusel juhul õiguslikult kvalifitseeritav, tegemist võiks olla mittetäieliku kohustusega

§ 4tähenduses.

Sellest lähtudes oli kumbki kinkeleping tasuta tehing, kuna puudus õiguslikult siduv kohustus vastusoorituseks. Pooled võisid omavahelise usalduse alusel arvestada suulise kokkuleppega vastastikuste kinkelepingute osas, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei saa kumbagi kinkelepingut lugeda teise kinkelepingu mõttes vastusoorituseks. Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et soov sõlmida vahetusleping ning selle varjamine näilikuna mõeldud kinkelepingutega ei ole käesolevas asjas tõendamist leidnud. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja ning kostja I ja kostja II sõlmisid 10.07.2014 kinkelepingu, millel olid ja on kinkelepingule omased õiguslikud tagajärjed. Kinkelepingut puudub alus pidada näilikkuse tõttu tühiseks. 6 15. Kuna 10. juuli 2014 kinkeleping ei ole näilik tehing, siis ei ole see ka tühine ja iseenesest oli hagejal võimalik kinkelepingust seaduses sätestatud alustel taganeda. Kinkelepingust taganemiseks peavad olema täidetud nii formaalsed kui materiaalsed eeldused. Ringkonnakohus leiab, et kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Kinkelepingust taganemine on toimunud

§ 270lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Ringkonnakohus jätab Ts

MS § 652 lg-s 3 märgitud aluste puudumise tõttu tähelepanuta kostja I ja kostja II apellatsioonkaebuse täiendustes 17.10.2018 esitatud väite, et kuna advokaat Tambet Laasiku poolt allkirjastatud taganemisavaldusele ei ole lisatud volikirja, siis ei ole formaalsed eeldused täidetud. Nimetatud vastuväite oleks pidanud kostjad esitama juba maakohtus. Ringkonnakohus leiab, et praeguses asjas ei esine aluseid kinkelepingust taganemiseks

§ 267p 1 järgi, s.o ei ole täidetud kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused.

Riigikohus on selgitanud, et "jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria peab

§ 267

p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (vt nt Riigikohtu

1. detsembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, p-d 26-27). Lisaks saab "jäme tänamatus" avalduda üldjuhul kingisaaja (mitte tema lähedase) käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut.
2. Hageja on sisustanud jämedat tänamatust oma 09.12.2014 taganemisavalduses (I kd tl 15). Avalduses märgitu kohaselt: 1) võttis H.S. kinkija ja tema elukaaslasega kahel korral (28.09.2014 ja 22.10.2014) ühendust ning soovis raha, ähvardades raha mittesaamisel põletada maha hageja elukaaslase kuuluv maja; 2) hagejat sõimas M.R. õde R.L. ; 3) M.R. esitas hageja elukaaslase M.K. vastu hagiavalduse, milles on esitatud hagejat ja tema elukaaslast solvavaid ja au teotavaid väiteid. Ringkonnakohtu istungil hageja täiendavalt märkis, et M.R. jäme tänamatus avaldus selles, et 28.10.2014 ta ähvardas ja sõimas hagejat. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist jämeda tänamatuse väljendusega

§ 267p 1 mõttes.

Hageja poolt esile toodud asjaolud ei anna alust asuda seisukohale, et M.R. oleks käitunud hageja või tema lähedaste suhtes viisil, mida tuleks pidada jämedaks tänamatuseks. H.S. on kostjana hagi õigeks võtnud ning tema käitumise kaudu ei ole võimalik sisustada M.R. käitumist. Samuti ei anna M.R. õepoolne väidetav hageja ähvardamine ja sõimamine asuda seisukohale, et M.R. oli kinkija suhtes jämedalt tänamatu. Hageja ringkonnakohtu istungil esitatud väide, et M.R. oli teda 28.10.2014 ähvardanud ja sõimanud, ei ole tõendatud. Taganemisavalduses ei ole märgitud, et M.R. 28.10.2014 ähvardas ja sõimas kinkijat ning seetõttu oli ta jämedalt tänamatu. Kuna M.R. suri 16.03.2015, siis on asjas ainult hageja väide ning M.R. ei ole saanud sellele esitada vastuväidet. Asja materjalide kohaselt on tsiviilasjas nr 2-14-55766 poolena vande all üle kuulatud M.K. (hageja elukaaslane), kelle ütluste põhjal ei ole võimalik tuvastada, kas telefonivestluses ähvardas maja põlema panna M.R. või H.S. (I kd tl 216). Samuti ei selgu M.K. ütlustest, millal toimus nimetatud telefonivestlus. Ringkonnakohtu arvates isegi kui möönda, et M.R. ühel korral (kindlakstegemata kuupäeval) telefonivestluses ütles M.K. le, et kui ta ei saa maja tagasi, siis paneb selle põlema, ei ole tegemist jämeda tänamatusega, mis annaks aluse hagejale kinkelepingust taganeda. Arvestades M.R. vanust ning tervislikku seisundit ei olnud selline temapoolne ähvardus tõsiseltvõetav. Jämeda tänamatusena ei ole käsitletav asjaolu, et M.R. esitas hageja elukaaslase M.K. vastu hagiavalduse, ning samuti ka hagiavalduses esitatud asjaolud ja väited. TsMS § 3 lg 1 alusel on 7 isikul õigus pöörduda kohtusse seaduses sätestatud korras oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks ning hagi esitamine ei ole jäme tänamatus kinkija vastu. Seega on 10.07.2014 kinkeleping kohustustehinguna kehtiv. Puuduvad alused tuvastamaks käsutustehingu (asjaõiguslepingu) tühisust. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus hagi kostja I ja kostja II vastu rahuldamata. 17. Ringkonnakohus ei hinda asjas esitatud tunnistajate K.V. (I kd tl 204) ja K.S (I kd tl 202) ütlusi, sest need ei asjakohased 10.07.2014 kinkelepingust taganemise vaidluses. 18. Kuna hagi jääb kostja I ja kostja II vastu rahuldamata, siis jäävad kostja I ja kostja II menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad kostja I ja kostja II menetluskulud ringkonnakohtus samuti TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Maakohus ei ole määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust ja seetõttu TsMS § 177 lg 2 alusel määrab maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson