Obsah (4)

§ 121§ 249§ 207§ 114

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene 30. jaanuar 2018, Tartu Haldusasi M.H. kaebus Tartu Vangla te

) § 121 lg 1 p 1 alusel, kuna vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses ja nimetatud sätte p 4 alusel, kuna kaebaja ei ole kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Määruse põhjendused olid järgnevad. 4.

1. Vaidlustatud justiitsministri
2. oktoobri
3. a määrus nr 21, millega muudeti vangla sisekorraeeskirja, on õigustloov akt, mistõttu ei saa seda halduskohtus vaidlustada. Seetõttu tagastas halduskohus kaebuse nimetatud osas

§ 121lg 1 p 1 alusel.

4.

1. Kaebaja on vaidemenetluses vaidlustanud ka Tartu Vangla direktori
2. mai
3. a käskkirja nr 1-1/49, millega muudeti Tartu Vangla kodukorda ja kehtestati Tartu Vangla territooriumil üldine suitsetamiskeeld. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 5 kohaselt tuleb kinnipeetavatel enne halduskohtusse pöördumist läbida kohustuslik kohtueelne menetlus. Tartu Vangla edastas kaebaja vaide Justiitsministeeriumile
4. oktoobril
5. Justiitsministeerium registreeris vaide
6. oktoobril 2017, mistõttu lõppes vaide läbivaatamise tähtaeg
7. novembril 2017 (VangS § 11 lg 7). Järelikult ei olnud kaebaja kaebust esitades veel kohtueelset menetlust läbinud. 4.
8. Halduskohus leidis, et kaebaja vabastamine esialgse õiguskaitse esitamisel riigilõivu vabastamisest on põhjendatud. 4.
9. Kaebaja esitas esialgse õiguskaitse taotluse vaide menetluse ajal, järelikult on see lubatav (

§ 249

lg 2).

§ 249

lg 1 kohaselt võib kohus kohaldada esialgset õiguskaitset, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse või kaebuse eesmärgi saavutamine osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (

§ 249lg 3).

Kaebaja on esialgse õiguskaitse vajadust selgitades märkinud, et suitsetamise keelu tõttu tarbib ta varasemast suuremas koguses rahusteid, mis aitavad tal magama jääda. Maksatsirroosi tõttu peab ta piirama ravimite tarvitamist. Kaebaja on suitsetanud 29 aastat ning suitsetamine aitaks tal leevendada kannatusi, mida ta varem hoidis kontrolli all antidepressantidega. Tartu Vangla on esitanud ka tõendi selle kohta, et suitsetamisest loobumisega seonduvalt on kaebajal korduvalt toimunud vestlused psühhiaatriga ja vaimse tervise õega. Psühhiaatri ettekirjutusel tõsteti kinnipeetava raviannuseid suitsetamisest loobumise võõrutusnähtude vähendamiseks. Tartu Vangla on kaebajale võimaldanud piisavalt abi saamaks hakkama suitsetamisest loobumisega ja tulemaks toime võõrutusnähtudega. Ei ole alust järeldada, et suitsetamisvõimaluse puudumisest tingitud ebameeldivused tekitaksid isikule pöördumatuid või raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi olukorras, kus see protsess toimub regulaarse nõustamise tingimustes ning vaevusi korrigeeritakse ravimitega. 2 MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. M. H esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu
2. novembri
3. a määruse tühistada osas, millega tema kaebus tagastati ning esialgse õiguskaitse taotlus jäeti rahuldamata. Justiitsministeeriumi väide seoses psühhiaatrilise abi andmise ja nõustamisega kaebajale on vale. Psühholoog on kaebajale öelnud, et kui ta suitsetamist vabatahtlikult maha jätta ei soovi, ei ole võimalik teda aidata. Kaebaja ravimitoosid on tõstetud nii suureks, et ta magas terve päeva ja öö. Tartu Vangla viivitas vaide edastamisega Justiitsministeeriumile 21 päeva. Tartu Vangla direktori käskkiri rikub õigust varale ja on diskrimineeriv. Kinnipeetavatelt võeti ära õigus otsustada ise suitsetamise üle. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
5. M. H on vaidlustanud Tartu Halduskohtu
6. novembri
7. a määruse resolutsiooni p-de 1 ja
8. Kuna

252 lg 7 kohaselt esitatakse esialgse õiguskaitse määruse peale esitatud määruskaebus otse ringkonnakohtule, peab ringkonnakohus kontrollima määruskaebuse nõuetele vastavust selles osas (

§ 207lg 1).

Määruskaebuses on esitatud taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kuna Tartu Halduskohus vabastas

1. novembri
2. a määruse resolutsiooni p-ga 2 kaebaja riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel, kehtib käesoleval juhul menetlusabi jätkuvuse eeldus tulenevalt

§ 114lg-st 2.

1. Halduskohus on määruses õigesti tagastanud kaebuse mõlemad osad. Kuna justiitsministri määrus, millega muudeti senini kehtinud suitsetamise korda, on õigustloov akt, ei saa selle peale esitatud kaebusi halduskohus pädevuse puudumise tõttu läbi vaadata. Kohtule ongi ta kaebuses esitanud nõuded ainult eelnevalt nimetatud justiitsministri määruse peale, kuigi vaidemenetluses on ta vaidlustanud ka Tartu Vangla direktori
2. mai
3. a käskkirja nr 1-1/49 millega muudeti kodukorda ning viidi sinnagi sisse suitsetamise keeld. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja ei ole läbinud kaebuse esitamise hetkeks kohustuslikku kohtueelset menetlust. Määruskaebuses on kaebaja väitnud, et Tartu Vangla viivitas vaide edastamisega Justiitsministeeriumile. Kaebaja esitas vaide Tartu Vanglale
4. oktoobril
5. Vaie Justiitsministeeriumile edastati aga alles
6. oktoobril
7. Haldusmenetluse seaduse § 80 lg 1 sätestab, et kui vaie vastab haldusmenetlus seaduses sätestatud nõuetele, edastab haldusorgan vaide koos vajalike dokumentidega vaide saamisest alates seitsme päeva jooksul haldusorganile, kes teostab haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet. Kuigi vaide esitamisest kuni selle edastamiseni vaideorganile kulus rohkem kui seitse päeva, on viivitus tingitud ilmselt ka sellest, et kaebaja täiendas
8. oktoobril 2017 oma vaiet ning soovis vaidlustada ka VsKE § 641 p
9. Isegi kui vaie oleks Justiitsministeeriumile edastatud varasemalt, ei oleks kaebuse esitamise ajaks vaideorgan jõudnud veel vaideotsust teha, sest selleks on VangS § 11 lg 7 kohaselt aega 30 päeva, arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile.
10. Ringkonnakohus on
11. detsembri
12. a määruses asjas nr 3-17-1449 p-s 25 põhjalikult käsitlenud suitsetamise mõju inimese tervisele ja tõdenud, et üldteadaolevalt kahjustab krooniline tubakasuitsetamine südame-veresoonkonda, hingamis-, seede-, kusesuguelundkonda ja meeleelundeid ning on paljude haiguste tekkepõhjuste hulgas olulisim välditav ohutegur. Tubakasuitsetamist peetakse sõltuvushaiguseks, mis kahjustab närvisüsteemi ja on seotud vähemalt 25 haiguse tekkega. Ringkonnakohus nõustub, et mõni või 3 koguni enamus eelpool kirjeldatud võõrutusnähtudest võib mõnel üksikul juhul esineda, kuid on seisukohal, et suitsetamisest tingitud terviseriskid on märksa tõsisemad kui viidatud võimalikud võõrutusnähud nende kogumis. Ravimitooside suurendamine ei ole iseenesest märk sellest, et esialgse õiguskaitse kohaldamine oleks põhjendatud. Kaebaja väited selle kohta, et ta on saanud vanglalt nõustamist seoses oma terviseseisundi ja suitsetamisest loobumisega on vastuolulised. Kaebaja väide, et teda ei ole sel teemal aidatud, on väär, sest tegelikkuses on kaebajale tagatud adekvaatne nõustamine ja ravi (tl 32).
13. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb M. H määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
14. novembri
15. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 3 muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ 4