1-17-1494/36

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2018, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-1494 Kohtukoosseis Sten Lind, Ivi Kesküla, Urmas Reinola Istungisekretär Elina Huobolainen Eelistungi aeg
2. jaanuar 2018 Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu
3. augusti 2017 otsus Kriminaalasi Hardi Hollandi süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi üldmenetluses Apellant kaitsja Süüdistatav Hardi Holland isikukood 39402284218; Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, kriminaalkorras karistatud Pärnu Maakohtu 19.10.2015 otsusega KarS § 184 lg 1 - § 25 lg 2 järgi 1aastase vangistusega, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata Prokurör Helga Aadamsoo Kaitsja Margo Põbo Resolutsioon
4. Tühistada Pärnu Maakohtu
5. augusti 2017 otsus ja saata kriminaalasi Pärnu Maakohtu samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks.
6. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. 1 Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates määruse teatavaks saamise päevale järgnevast päevast. Süüdistatav saab esitada määruskaebuse üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Pärnu Maakohus tunnistas
8. augusti 2017 otsusega H. Hollandi süüdi KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi ning mõistis talle karistuseks 3 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 19.10.2015 otsusega mõistetud karistuse võrra ja mõistis liitkaristuseks 4 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus luges tõendatuks, et autost, mida juhtis H. Holland ja mille kõrvalistmel istus WV, leiti kokku 60 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja kuuluvat MDMA-d sisaldavat tabletti. 27 tabletti olid auto juhiukse taskus olevas kilekotis, kolm tabletti olid lahtiselt kõrvalistme all ja ees ning 30 tabletti olid kõrvalistuja istme all olevas kilekotis. Tabletid sisaldasid kokku 5,68 g MDMA-d, millest piisab narkojoobe tekitamiseks umbes 40 inimesele. Kohus märkis, et tunnistaja WV ütluste kohaselt palus ta H. Holland sõidutaks ta Härma kaubahoovi, kus ta pidi kokku saama isikuga, kes soovis osta narkootikume. Härma kaubahoovis pidas politsei neid kinni. Tunnistaja ütluste kohaselt hankis ta narkootikumid päev varem Tallinnast. Ka siis oli H. Holland talle autojuhiks. Tunnistaja kinnitusel ei teadnud H. Holland tablettide ostmisest ega nende müügist midagi. H. Holland võis tablettide pakkidega kokku puutuda, kui ta püüdis neid autos peita. Samas väitis tunnistaja, et andis H. Hollandile pärast Tallinnas käimist kolm tabletti. Kohtuistungil avaldati tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused selle kohta, et Tallinnas ostis tabletid H. Holland. Kohus leidis, et seega on tunnistaja ütlused, et H. Holland ei teadnud narkootilise aine ostmisest, omavahel vastuolus. Kohus märkis, et Riigikohtu praktika kohaselt tuleb ütlused tõendikogumist jätta välja üksnes osas, milles vastuolu esineb. Kohus märkis: „WV kohtus antud ütlused süüdistatava osaluse kohta narkootilise aine käitlemises on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Kohtu hinnangul ta oma ütluste muutmist kohtule veenvalt põhjendada ei suutnud. Eeltoodust tulenevalt tuleb tema kohtus antud ütlused selles osas jätta tõendikogumist välja.“ Kohus refereeris süüdistatava ütlusi, mille kohaselt käitles ta ainult kolme tabletti ega teadnud ülejäänud tablettidest midagi. Kohus leidis, süüdistatav oli siiski teadlik kõigist tablettidest ja käitles neid. Seda näitas kohtu hinnangul, et osa tablettidest olid juhiukse taskus. Uksetaskus olnud kotil tuvastati H. Hollandi DNA. H. Hollandi väite, et kolm lahtisena leitud tabletti kukkusid ilmselt välja tema jope taskust, lükkab ümber tablettide asukoht autos. Järgnevalt kirjeldas maakohus seda, milline oli sündmuste käik H. Hollandi ja WV ütluste kohaselt ning leidis, et kui neist ütlustest lähtuda, oleks H. Hollandi tegu käsitatav kaasaaitamisena narkootilise aine käitlemisele. Nimetatud käsitluse lõpetuseks märkis kohus, et ei pea eluliselt usutavaks ja tõepäraseks, et H. Holland pani toime vaid kaasaaitamisteo.
9. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni H. Hollandi kaitsja M. Põbo, kes palub maakohtu otsus tühistada ja mõista H. Holland õigeks või vähendada H. Hollandi karistust, jätta vangistus KarS § 74 lg 5 alusel tingimisi kohaldamata ning kohaldada H. Hollandi suhtes elektroonilist järelevalvet. Kaitsja märgib, et nii H. Holland, kui ka WV on kinnitanud, et H. Holland ei olnud autos olnud tabletikogusest teadlik. Kohtu vastupidised järeldused põhinevad oletustel. Kaitsja hinnangul ei ole tõendamist leidnud asjaolud, mis võimaldavad teha järeldusi selle kohta, et H. Holland ja WV olid kaastäideviijad. 2 Kaitsja tsiteerib kohtu seisukohta, et süüdistatava ja tunnistaja ütlustest lähtudes tuleb H. Hollandit pidada kaasaaitajaks, märkides aga, et ka sellest ei nähtu, miks kohus on käsitanud H. Hollandit kaastäideviijana. Apellant vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et WV ütlused tuleb osaliselt kõrvale jätta. Ühtlasi märgib kaitsja, et kohtuotsusest ei selgu, millises osas on kohus WV ütlusi arvestanud. Samuti vaidleb kaitsja apellatsioonis vastu H. Hollandile mõistetud karistusele.
10. Tallinna Ringkonnakohus korraldas
11. jaanuaril 2018 eelistungi, kuna leidis, et maakohtu otsuse põhistuses on ebaselgusi ja vastuolusid, mis võivad olla käsitatavad olulise menetlusõiguse rikkumisena. Kaitsja asus eelistungil seisukohale, et kohus on oluliselt menetlusõigust rikkunud, ning leidis, et kriminaalasi tuleb saata arutamiseks teisele kohtukoosseisule. Prokurör leidis, et maakohtu otsuse põhistused ei ole kõige õnnestunumad, kuid temale on kohtu järeldused arusaadavad. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on kohtuotsuse tegemisel rikkunud oluliselt menetlusõigust ning ringkonnakohtul ei ole võimalik tehtud vigu kõrvaldada.
13. Ringkonnakohus peab põhjendatuks apellatsioonis esitatud etteheidet, et maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, mis osas on maakohus tunnistaja WV ütlused tõendite kogumist välja jätnud. Ringkonnakohus leiab, et selline ebaselgus kujutab endast põhistamiskohustuse rikkumist. Kuna sellest tulenevalt ei ole jälgitav, kuidas kohus jõudis otsuses tehtud järeldusteni, on tegemist rikkumisega, mis võis kaasa tuua põhjendamatu kohtuotsuse. Seega on tegemist olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Maakohtu otsuse kohaselt olid tunnistaja WV kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlused omavahel osaliselt vastuolus. Kohus on otsuses märkinud, et kohtus antud ütluste kohaselt ostis narkootilisi aineid tema, kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt aga H. Holland. Maakohus nentis kokkuvõtvalt, et tunnistaja kohtus antud ütlused selle kohta, et süüdistatav ei teadnud narkootilise aine ostmisest midagi, on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Järgnevalt refereeris maakohus Riigikohtu praktikat, mille kohaselt tuleb sellise vastuolu tuvastamise korral ütlused kõrvale jätta üksnes osas, milles vastuolud esinevad. Seejärel võttis maakohus oma seisukoha WV ütluste osas kokku järgmiselt: “WV kohtus antud ütlused süüdistatava osaluse kohta narkootilise aine käitlemises on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Kohtu hinnangul ta oma ütluste muutmist kohtule veenvalt põhjendada ei suutnud. Eeltoodust tulenevalt tuleb tema kohtus antud ütlused selles osas jätta tõendikogumist välja.” See, et kohus on pidanud vajalikuks pühendada terve lõigu pühendanud selle selgitamisele, et vastuolu annab alust jätta ütlused üksnes osaliselt kõrvale, tähendab, et kohus on pidanud võimalikuks mingis osas WV ütlustele tugineda. Millises osas täpselt kohus WV ütlused tõendikogumist välja jätab, jääb ebaselgeks. Nimelt ei selgu otsusest, kas vastuolu tõttu kõrvale jäetud osa piirdub üksnes faktiga, kes narkootilise aine Tallinnas soetas, või mõjutab kõnealune vastuolu WV ütluste usaldusväärsust (tema kirjeldust H. Hollandi rollist) laiemalt. Tähelepanu väärib, et kohtu formuleeringud tuvastatud vastuolu kohta on erinevad ja erinev on ka nendest tulenev vastuolu ulatus. Kui esmalt räägib kohus vastuolust küsimuses, kas H. Holland teadis narkootilise aine ostmisest, siis hiljem ütleb kohus, et vastuolu puudutab H. Hollandi osalust narkootilise aine käitlemises tervikuna. Eriti viimase versiooni puhul tekib 3 küsimus, mis on see osa WV ütlustest, mida kohus pidas usaldusväärseks, ning millise asjaolu tuvastamisel kohus WV ütlustele tugines. Ka seda otsusest ei selgu. Kuna maakohus on toonitanud, et jätab ütlused tõendikogumist välja osaliselt, peab ringkonnakohus põhistamisnõude rikkumiseks ka seda, et kohtuotsusest jääb arusaamatuks, mis on see osa WV ütlustest, mida kohus peab usaldusväärseks.
14. Ebaselgust küsimuses, millises ulatuses maakohus WV, aga ka süüdistatava H. Hollandi ütlusi usaldusväärseks peab, suurendab asjaolu, et maakohus on otsuses kirjeldanud kahte erinevat sündmustikku, millest üks põhineb süüdistatava ja tunnistaja ütlustel andes neile ka erineva õigusliku hinnangu. Esmalt on kohus öelnud, et peab tõendatuks seda, et H. Holland osales narkootilise aine käitlemises kaastäideviijana. Seejärel on kohus konstrueerinud sündmuste käigu sellisena, nagu seda kirjeldasid H. Holland ja WV, ja leidnud, et sellisel juhul tuleb H. Hollandit käsitada kaasaaitajana WV toimepandud kuriteole. KrMS § 306 lg 1 p-de 1 – 4 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel jõudma ühesele seisukohale, kas tegu, milles isikut süüdistatakse, on toime pandud, ja kas selle pani toime süüdistatav. See otsus peab rajanema kohtus uuritud tõenditel. Seega peab kohus jõudma tõendite alusel ühesele järeldusele, millised asjaolud tuleb lugeda tõendatuks. See tähendab ühtlasi, et kui kohus on teinud tõendite kogumi alusel ühe järelduse, ei või kohus anda samadele tõenditele ka teist hinnangut ning esitada ka alternatiivset versiooni toimunust. On ilmne, et kohus ei või otsuses üheaegselt öelda, et ta (osaliselt) ei tugine mingile tõendile, ning seejärel alternatiivselt sellele siiski tugineda. See, kui kohus esitab kaks alternatiivset tõendite analüüsi ja kirjeldab neist tulenevalt kahte erinevat sündmuste käiku, millele annab erineva õigusliku hinnangu, annab alust väita, et kohus ei ole veendunud tõenditele antud hinnangus ja peab vähemalt võimalikuks mõlemat versiooni. Eelnevat ei muuda tõik, et maakohus on lõpetuseks nentinud, et ei pea eluliselt usutavaks ja tõepäraseks, et H. Holland pani toime vaid kaasaaitamisteo. Eluline usutavus on üks kriteerium tõendi usaldusväärsuse hindamisel. Seega ei ole õiguspärane see, kui kohus esmalt tugineb tõendile mingite asjaolude tuvastamisel ja seejärel ütleb, et tuvastatud asjaolu ei ole eluliselt usutav. Ka ei ole kuidagi käsitatav piisava põhjendusena see, kui kohus jätab ühe versiooni kõrvale üldsõnalise konstateeringuga, et peab teist versiooni eluliselt usutavamaks.
15. Ringkonnakohus leiab, et olukord, kus kohus mõistab isiku süüdi kuriteo täideviimises, kuid möönab otsuses võimalust, et isik oli kaasaaitaja, kujutab endast vastuolu otsuse põhiosas tuvastatud asjaolude ja kohtuotsuse resolutiivosa järelduste vahel. Seega on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses. Sellest tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi vastavalt KrMS § 341 lg-le 2 maakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus. Kuna kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine puudutab üksnes kohtuotsuse tegemist, saadab ringkonnakohus kriminaalasja vastavalt KrMS § 341 lg-le 4 maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks. Seoses apellatsiooni taotlusega jätta menetluskulud riigi kanda märgib ringkonnakohus, et kohtul ei ole andmeid apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude kohta. (allkirjastatud digitaalselt) 4