KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-17-961 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11.10.2017, Tallinn Kohtukoosseis Reet Allikvere, Kaupo Paal, Imbi Sidok-Toomsalu Tsiviilasi XX hagi YY vastu elatise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 21.03.2017 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik YY apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuse hind 1260 eurot Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuse hind 855 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), seaduslik esindaja CC Kostja: YY (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX) Kirjalik menetlus Menetluse liik RESOLUTSIOON
- Jätta Harju Maakohtu 21.03.2017 otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.
- Rahuldada poolte taotlus ja võtta tsiviilasja juurde nende poolt esitatud Harju Maakohtu 14.06.2017 määrus. Menetluskulude jaotus Apellatsiooniastme menetluskulud jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist 1 otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 11.01.2017 esitas XX (hageja) Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista elatis 235 eurot kuus alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni. Hagiavalduses on hageja nõude põhjendusena märkinud kostja keeldumise ülalpidamiskohustuse täitmisest. Hageja ema (hageja seaduslik esindaja) tegevusalaks on tõlkimine ja eratundide andmine vabakutselisena. Lisaks saab hageja seaduslik esindaja Sotsiaalkindlustusametilt igakuist peretoetust 50 eurot kuus. Hageja seaduslik esindaja on esitanud hageja vajaduste loetelu ühe kuu kohta, mille kohaselt eluasemekulud on 150 eurot, kulutused toidule 80 eurot, kulutused transpordile 120 eurot, sidekulud 5 eurot, kulutused tervishoiule 5 eurot, kulutused hügieenitarvetele 5 eurot, kulutused riietele ja jalanõudele 50 eurot, muud vältimatud püsikulutused (lasteaiakulud, tantsutrenn, jalgpallitrenn) 70 eurot. 21.02.2017 kohtuistungil tõi hageja seaduslik esindaja välja, et kostja maksis pool lasteaia ja trenni kuludest kuni juulini 2016, alates sellest ei ole kostja üldse maksnud, kuna kostja väidab, et hageja seaduslik esindaja saab peretoetust, mis katab kõik kulud. Hageja seaduslik esindaja leiab, et lapse kulud ei piirdu ainult lasteaia ja trenniga. Hageja seaduslik esindaja ostab lapsele kõik vajaliku, riided jne. Hageja seaduslik esindaja leidis, et tema tegeleb kogu lapse elukorraldusega. Hageja seaduslik esindaja õpetab teda, tegeleb tema arvetega. Kogu lapse elu käib hageja seadusliku esindaja ümber. Laps on kostja juures nädalavahetustel, mõnikord ka reedel. Umbes kümme päeva kuus viibib laps kostja juures. Kostja vastuväited Kostja ei tunnistanud hagiavalduses esitatud nõudeid. Kostja leidis, et asja menetlus tuleks lõpetada, kuna kostjal ja hageja seaduslikul esindajal on omavahel kehtiv kokkulepe, et nad kasvatavad last võrdsetel alustel, mis tähendab, et laps on ca 50% ajast kostja kasvatada ja hooldada ning ca 50% ajast hageja seadusliku esindaja kasvatada ja hooldada. Kostja märkis, et kui laps on tema juures, siis tasub kostja kõik tema ülalpidamisega seonduvad kulud (toitmine, riietamine, kodukulud, transport jne) ja kui laps on hageja seadusliku esindaja juures, siis on sel ajal tema kohustus katta kõik lapsega seotud kulutused. Lapse lasteaia ja trennidega seotud kulutused tasuvad kostja ja hageja seaduslik esindaja samuti 50/50 põhimõttel, kasutades selleks eelisjärjekorras riiklikku lapsetoetust, mis laekub lapse ema arveldusarvele. Kostja leidis, et hageja seadusliku esindaja poolt esitatud kulud lapse vajaduste täitmisel on mitte asjassepuutuvad, kuna temal on need kulud tema 50% hooldamise ajal ja kostjal on sarnased kulud tema 50% hooldamise ajal. Kostja täpsustab, et hageja seadusliku esindaja poolt esitatud andmed on osaliselt ka valed. Kostjale teadaolevalt maksab hageja seaduslik esindaja 150 eurot kuus nii enda kui lapse eest kokku, rentides ühte pisikest tuba majast. Samuti tekitab küsimusi lapse peale kulutatav 120 eurot kütuse peale. Kostjale 2 jääb mulje, et hageja seaduslik esindaja on sinna lahtrisse märkinud enda ja lapse kulud kokku, mitte aga ainult lapse omad. 21.02.2017 kohtuistungil oli kostja seisukohal, et laps on pool aega tema juures ja pool aega hageja seadusliku esindaja juures. Elatist kostja maksnud ei ole. Kui laps elab kostja juures, kannab kõik kulud kostja. Kostja maksis 50 eurot lapse lasteaia ja trenni kulude katteks. Neljapäeva õhtul kell 17 läheb kostja lapsele lasteaeda järgi ja laps on kostja juures kuni pühapäeva õhtu kella 21ni. See teeb kokku 76 tundi. Laps elab enamus aega kostja juures. Sel ajal toidab ja riietab last kostja. Kokku elab laps hageja seadusliku esindajaga 60 tundi nädalas, koos kostjaga 76 tundi nädalas. Kostja ei ole nõus hageja seadusliku esindaja väitega, et laps elab temaga. Laps elab pool ajast kostja juures, lasteaed ei ole kohustuslik. Kostja selgitas, et maksis alates 2015 sügisest kuni 2016 juulini iga kuu hageja seaduslikule esindajale 50 eurot, lisaks laekus lapse emale 50 eurot lapsetoetust iga kuu. Kokku tegi see 100 eurot, millest hageja seaduslik esindaja pidi tasuma igakuiselt 60-70 eurot lasteaia maksu ja trennide kulusid. Seega kostja leiab, et see aeg oli tema poolt üle makstud olukord, sest hageja seaduslik esindaja ei panustanud ise ühtegi senti lapse lasteaia ja trennide kuludesse, samas kui hoopis talle jäi üle iga kuu 30-40 eurot (100-60/70=30/40). Kui kostja üks hetk avastas, et selline ebaõiglus on korraldatud, siis kostja teatas, et nii ei ole õiglane ja et tema enam mõnda aega ei maksa seni kuni lapse ema on tagasi lasteaia ja trenni kuludesse panustanud selle, mis ta iga kuu selle skeemiga teenis ehk 30-40 eurot. Arvestades, et hageja seaduslikule esindajale laekus jätkuvalt riiklik lapsetoetus 50 eurot, jäi tal seega iga kuu tasuda vaid 10-20 eurot. Kui lähtutaks kokkuleppest see pooleks tasuda, siis kostjal ei oleks vaja lapse lasteaia ja trennikulusid väga pikka aega tasuda. Seetõttu ei ole kostja neid tasunud alates
- aasta suvest, sest need on juba ette makstud. Kostja tõi välja, et on nüüdseks maksnud
- aasta jaanuari ja veebruari eest hageja seaduslikule esindajale 70 eurot lasteaia ja trennikulude eest. Kostja on esitanud kohtule lapsele tehtud kulutused ajavahemikul 18.01.2017-17.02.2017, mille kohaselt eluasemekulud on 50 eurot, kulutused toidule ja olmele 86,62 eurot, kulutused transpordile 50 eurot, sidekulud 5 eurot ning kulutused lasteaia ja trennidele 35 eurot. Kokku 226,62 eurot. Maakohtu otsus 21.03.2017 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja ülalpidamiseks alates 18.01.2017 kuni hageja täisealiseks saamiseni (s.o kuni 29.12.2028) välja igakuise elatisraha, mille suurus vastab 2/3 suurusele igakordsest kehtivast elatise miinimummäärast, millest on maha arvestatud pool riigi tasutavast lapsetoetuse summast. Kohus määras, et aastal 2017 tuleb kostjal maksta elatist summas 140 eurot kuus. Samuti märkis kohus, et elatise suurus muutub koos Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära muutumisega. Väljamõistetud elatis vastab 2/3 suurusele igakordsest kehtivast elatise miinimummäärast, millest on maha arvestatud pool riigi tasutavast lapsetoetuse summast. Kohus määras elatise tasumise iga kalendrikuu eest ette, so iga järgmise kuu elatis tuleb tasuda hiljemalt eelneva kuu viimasel kuupäeval hageja seadusliku esindaja CC pangakontole nr XXXXXXXXXXXXXXXX. Kohus juhindus otsuse tegemisel perekonnaseaduse (PKS) §-s 96, § 97 p-s 1, § 99 lg-tes 1 a 2 ja § 101 lg-s 1 sätestatust. Riigikohus on andnud juhiseid (nt 3-2-1-118-12, p 16; 3-2-1-16012, p 17), et kuna PKS § 101 lg-s 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär, ning et vanemalt lapsele elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimumist suuremas määras peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus 3 olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud. Riigikohtu kolleegium on korduvalt märkinud, et elatisehagi rahuldamiseks tuleb tuvastada kohustatud isiku ülalpidamise kohustuse rikkumine, mis võib seisneda esmajoones ülalpidamise ebapiisavas või ebaregulaarses andmises (nt 3-2-1-57-04, 3-2-1-108-07). Seega saab elatisehagi rahuldada üldjuhul üksnes ülalpidamiskohustuse rikkumise korral. Kostja on omaks võtnud, et alates
- aasta sügisest kuni
- aasta juulini maksis ta iga kuu hageja seaduslikule esindajale 50 eurot lasteaia ja trenni kulude eest (I kd, lk 41 pöördel). Sellele tugineb ka hageja seaduslik esindaja (I kd, lk 18). Täiendavalt pole kostja hagejale elatist maksnud, kuivõrd kostja leiab, et 50% ajast elab hageja tema juures. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja on kostja laps ja on õigustatud kostjalt ülalpidamist saama. Pooltel on vaidlus selle üle, kas laps elab võrdselt 50% ajast hageja seadusliku esindaja juures ja 50% ajast kostja juures ning kas sellest lähtuvalt tuleb kostjal täiendavalt elatist maksta. Riigikohus (3-2-1-66-08, p 20) on leidnud, et elatise väljamõistmisel on oluline arvestada, kumma vanema juures laps elab ning kas ja kui palju suhtleb laps lahus elava vanemaga või kas lapsel on vahelduv elukoht mõlema vanema juures. Vanematel on PKS § 49 järgi laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Üheks vanema kohustuseks on PKS § 60 lg-s 1 sätestatud alaealise lapse ülalpidamiskohustus. Eelduslikult täidavad vanemad oma kohustusi vabatahtlikult. Seega, kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, on kohtul võimalik elatise väljamõistmisel arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Kui lapsel on vahelduv elukoht ja laps viibib mõlema vanema juures sama suure osa ajast, võib tekkida ka olukord, kus mõlemad vanemad täidavad ülalpidamiskohustust vahetult ning elatist ei tulegi välja mõista. Seega tuleb kohtul käesolevas menetluses esitatud tõenditele tuginedes hinnata, kas laps viibib mõlema vanema juures olulise osa ajast. Hageja seaduslik esindaja väidab, et kostja valetab, kui ütleb, et laps viibib tema juures neljapäeva õhtust pühapäeva õhtuni. Hageja seaduslik esindaja toob välja, et enamik reedetel on laps käinud lasteaias, kuhu teda viib hageja seaduslik esindaja. Samuti leiab hageja seaduslik esindaja, et ei ole reaalne, et laps saaks olla kõikidel nädalavahetustel ainult kostjaga, sest ka hageja seaduslik esindaja külastab lapsega regulaarselt sugulasi-tuttavaid, käiakse sünnipäevadel ja muudel üritustel. Hageja seaduslik esindaja on lasteaia direktori tõendiga tõendanud, et laps ei ole puudunud järgnevatel reedestel päevadel: 02.09, 09.09 ja 30.09 aastal 2016; 14.10 aastal 2016; 11.11 ja 18.11 aastal 2016; 09.12 ja 16.12 aastal 2016 ning 20.01 ja 27.01 aastal 2017 (I kd, lk 63). Samuti on hageja seaduslik esindaja tõendanud, et ta viibis lapsega 18.02.2017 (laupäevane päev) SA Teaduskeskuses AHHAA (I köide, lk 61). Kostja on kohtule esitanud tšekid kuupäevadega 20.01.2017 (reede), 21.01.2017 (laupäev), 26.01.2017 (neljapäev), 27.01.2017 (reede), 28.01.2017 (laupäev), 29.01.2017 (pühapäev), 01.02.2017 (kolmapäev), 02.02.2017 (neljapäev), 03.02.2017 (reede), 04.02.2017 (laupäev), 05.02.2017 (pühapäev), 09.02.2017 (neljapäev), 10.02.2017 (reede), 11.02.2017 (laupäev), 12.02.2017 (pühapäev), 13.02.2017 (esmaspäev) (I kd, lk 68-70). Arvestades hageja seadusliku esindaja esitatud tabelit (I kd, lk 48) ja kostja poolt esitatud tšekke (I kd, lk 68-70) pidas kohus tõendatuks, et laps viibis ajavahemikul 20.01.201713.02.2017 kostja juures umbes 10 ööpäeva, seega kindlasti mitte pool ajast nagu väidab kostja. Kohus pidas ka oluliseks tõendiks hageja seadusliku esindaja esitatud kirja (I kd, lk 62), milles kostja 15.11.2016 tõdeb, et peaks lapsega harvem suhtlema hakkama. Kohtu 4 hinnangul oleks taoline väljendusviis ebatõenäoline, kui laps elaks pool aega kostja juures. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et on põhjendamatu lugeda justkui viibiks laps pool ajast kostja juures. Arvestuslikult saab lugeda, et laps viibib kostja juures keskmiselt 10 ööpäeva kuus, s.o umbes 1/3 ajast. Kohus leidis, et seda saab pidada oluliseks osaks ajast. Kohus pidas vaieldamatuks, et kostja kannab lapse toitlustamiskulud sel ajal kui laps viibib temaga. Seega kulutab hageja seaduslik esindaja, sel ajal kui laps viibib kostjaga, lapsele vähem, eelkõige vähem toidule ja vaba aja veetmisele. Kohtu hinnangul tuleb elatise väljamõistmisel arvestada asjaolu, et lahus elav vanem ehk kostja kannab lapse ülalpidamiskulusid ajal, mil laps viibib kostja juures. Kuna PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad, kulub lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Praeguses asjas on tõendamist leidnud, et laps viibib kostja juures keskmiselt 10 ööpäeva kuus, s.o umbes 1/3 ajast. Lapse viibimisega kostja juures vähenevad vastavas ulatuses need lapsega seotud tavapärased kulutused, mida tuleb teha hageja seaduslikul esindajal, kelle juures on lapse peamine elukoht. PKS § 96 ja § 97 p 1 järgi peab vanem alaealist last ülal pidama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele elatist makstes. Kohus leidis, et tõendatuks tuleb lugeda, et laps elab koos hageja seadusliku esindajaga ja vahepeal viibib kostjal külas. Seega kostja lapsega koos ei ela ja kostjal tuleb PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust täita lapsele elatist makstes osas, mil laps elab emaga. Kohus selgitas, et eluliselt on usutav, et kostjal on lapsega seotud kulud ajal, mil laps viibib tema juures ehk 1/3 ajast. Kostja täidab seda osa oma ülalpidamiskohustusest vahetult. Samamoodi on usutav, et ka hageja seaduslikul esindajal on kulud, millal laps elab tema juures, st 2/3 ajast. Vähendamaks seadusjärgset elatist proportsionaalselt selle aja kestusega, mille vältel laps kummagi vanema juures viibib, tuleks tuvastada, et lapse viibimisel kostja juures väheneb vastavas ulatuses need lapsega seotud tavapärased kulutused, mida tuleb teha hageja seaduslikul esindajal, kelle juures on lapse peamine elukoht. Käesoleval juhul on kostja tõendanud, et hageja seadusliku esindaja poolt tehtavad lapsega seotud kulutused vähenevad 1/3 ulatuses tulenevalt sellest, et niisuguses mahus viibib laps igakuiselt kostja juures. Kõige suuremas osas vähenevad toitlustamiskulud, sest laps viibib kostjaga päevadel, millal ei ole lasteaeda, seega kõik söögikorrad jäävad kostja kanda. Kohus nõustus kostja väidetega, millest tulenevalt on hageja seadusliku esindaja kulu lapse söögile nädala sees väiksem, kuna laps saab lasteaias süüa. Küll aga ei nõustunud kohus kostja seisukohaga, et hageja seaduslikul esindajal ei kulu lapse peale üldse söögiraha. Asjaolu, et laps saab lasteaias süüa, ei tähenda, et laps ka kodus süüa ei võiks ja ei sööks (vahepala jne). Arvestada tuleb ka sellega, et laps ei pruugi käia kõikidel päevadel lasteaias. Fakt, et hageja seaduslikul esindajal kulub lapse peale söögiraha, on elementaarne. Vastavalt Riigikohtu praktikale saab lähtuda sellest, et osa lapse vajadustest on kaetud riiklike toetustega (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-124-15 p 16; nr 3-2-1-37-11 p 16). Riiklikku 5 peretoetust tuleb ülalpidamiskulude kandmisel arvestada ½ ulatuses kummagi last kasvatava vanema kasuks. Käesolevas asjas on leidnud tõendamist, et hageja seaduslik esindaja saab oma arvele igakuiselt 50 eurot riiklikku peretoetust (I kd, lk 38). Seega väheneb kostja osalus lapse ülalpidamises 25 euro võrra. Alates 01.01.2017 on elatise miinimummääraks 235 eurot. Kui lahutada sellest kostja osalus riiklikust lapsetoetusest (25 eurot), siis peaks kostja maksma elatist 210 eurot kuus. Kohus leidis, et kuivõrd hageja viibib kostja juures 1/3 kuust, s.o 2/3 ajast hageja seadusliku esindaja juures, tuleb kostjal maksta igakuine elatisraha, mille suurus vastab 2/3 suurusele igakordsest kehtivast elatise miinimummäärast, millest on maha arvestatud pool riigi tasutavast lapsetoetuse summast. Seega tuleks kostjal maksta elatist 140 eurot (235-25=210 eurot, 210/3=70 eurot, 2*70=140 eurot) kuus. Arvestades nii riikliku peretoetusena makstavat summat kui ka lapse regulaarset viibimist kostja juures pidas kohus põhjendatud elatise summaks 140 eurot kuus. Juhindudes TsMS § 163 lg-st 1 ja hagi osalisest rahuldamisest pidas kohus põhjendatuks jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kostja apellatsioonkaebus 10.04.2017 esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustab kostja Harju Maakohtu 21.03.2017 otsuse täies ulatuses ja palub teha uue lahendi, millega määrata, et kostja ei pea tasuma hagejale mitte midagi. Kostja taotleb kohtult lahendina, et kostja ei peaks hagejale midagi maksma ja sealjuures tasuksid kostja ja hageja seaduslik esindaja edaspidi lapse lasteaiatasu ja lapse trennide tasud pooleks, lastes vastavatel asutustel või isikutel saata kummalegi vanemale arve 50% ulatuses. Samuti leiab kostja, et ka riiklik lapsetoetus tuleks edaspidi kanda 50% ulatuses kummalegi vanemale. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud järgmised asjaolud. Kostja elatab oma last riiklikult nõutud ulatuses ja seega puudub hagil alus. Nõude põhjendusena tõi hageja välja, et kostja keeldub ülalpidamiskohustuse täitmisest. Hageja väide ning seega ka nõue on vale ning alusetu, sest hagejal on vahelduv elukoht mõlema vanema juures ja seetõttu kostja täidab oma ülalpidamiskohustust pidevalt. See on leidnud kostja poolt tõendamist ka alama astme kohtus, kui kohus palus pooltel tõendada oma kulud hageja peale kohtu poolt ette antud kuuajalises vahemikus. Kostja tõendas kulusid hageja peale selles ajavahemikus summas 226,62 eurot, mis on rohkem kui pool poolest elatise miinimummäärast, millest on maha arvestatud pool riiklikku lapsetoetust (pool 50 eurost), kuna riiklik lapsetoetus laekus täies ulatuses hageja seaduslikule esindajale. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kohus on õigustatud elatist välja mõistma üksnes juhul, kui vanem ei täida lapse ülalpidamise kohustust. Kostja elatab oma last seadusega sätestatud määras ja isegi rohkem ehk piisavalt ja järjepidevalt. Laps elab suurusjärgus pool aega kostja juures. Maakohus on poolte esitatud tõendeid ebaadekvaatselt hinnanud, leides, et laps elab 2/3 ajast koos hageja esindajaga ja 1/3 ajast kostjaga. Nii kostja kulude tõendist kui ka hageja esindaja tõendist (kaasüürnike tõend) tuleb välja, et hageja on kostjaga koos olnud 15-l erineval päeval kohtu poolt vaatluse all olnud kuuajalise ajavahemiku jooksul. Seega laps viibib mõlema vanema juures enamvähem sama suure osa ajast ja mõlemad vanemad täidavad ülalpidamiskohustust vahetult. Samuti leiab kostja, et maakohus on teinud matemaatiliselt ebaloogilise tehte väljanõutava elatise suurust arvestades. Kostja leiab, et korrektne arvutuskäik oleks selline, et kogu lapse elatisest ehk 470 eurost 2/3 on lapse ema kasutada ja 1/3 on lapse isa kasutada. Vastavad summad on 313 eurot 6 ja 157 eurot. Seega lapse ema kasutada kogu lapse elatisest oleks 313 eurot. Lahutades sellest lapse ema enda panuse 210 eurot ja tema kätte laekuva lapsetoetuse 50 eurot, jääb puudu 53 eurot. Kostja leiab, et kostja peaks lapse emale juurde maksma 53 eurot, et lapse ema kasutada oleks 2/3 lapse elatisest vastavalt 2/3 ajale. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja leiab, et kostja ei ole esitanud tõendeid, mis annaksid aluse lapsele elatise maksmisest hoidumiseks ega vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Hageja apellatsioonkaebus 20.04.2017 esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja Harju Maakohtu 21.03.2017 otsuse resolutsiooni punktid 1-4 ja palub teha uue lahendi, millega kohustada kostjat maksma hagejale kuni hageja täisealiseks saamiseni elatist pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Hageja hinnangul on maakohus jätnud arvesse võtmata järgmised olulised asjaolud, sealhulgas ka põhjuse, miks hageja kohtusse pöördus. Kostja keeldus oma lapsele piisavalt ja regulaarselt elatist maksmast alates
- aasta juulist, mil hageja hakkas elama emaga isast lahus. Alates
- aasta juulist keeldus kostja hagejale üldse maksmast, mida kostja ka ise tunnistab. Tõend, milles on välja toodud nii lapse enda soovimatus isaga kui ka isa soovimatus lapsega nii tihti aega koos veeta, tõendab selgelt, et lapse viibimine isa juures nii tihti, nagu on aset leidnud
- aasta jaanuaris ja veebruaris ning nagu kostja valelikult ka varasema kohta väidab, ei ole olnud varasemalt reaalne praktika. Alles alates hagi esitamisest on kostja hakanud püüdma jõuliselt ja valelikult tõendada lapse ülalpidamises osalemist, kuigi oli vahetult enne seda lapse emale teada andnud, et soovib lapsega edaspidi harvem suhelda ja keeldub ka edaspidi lapsele maksmast. See on märk ilmselgest pahausksest silmakirjalikkusest, mida ei ole õiglane võtta aluseks elatise miinimummäära vähendamisel. Hageja märgib, et tulenevalt isa elukoha ja lapse kooli asukoha vahelisest kaugusest ei ole võimalik mõistlikult eeldada, et laps saaks ka tulevikus nii tihti isa juures ühe kuu lõikes viibida, kuna laps hakkab käima käesoleva aasta sügisest oma elukohajärgses koolis, mis asub isa elukohast 40 km kaugusel. See tähendab reaalselt seda, et laps saaks soovi korral viibida isa juures üle nädala nädalavahetuseti ehk 4-6 päeva kuus. Hageja märgib, et põhjus, miks ta kohtusse pöördus, seisneb selles, et kostja on olnud vastutustundetu isa ja inimene juba pikka aega, kes ei ole täitnud oma kohustusi lapse ees juba lapse sünnist alates. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja esitab hageja väiteid ümberlükkavad väited. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 21.03.2017 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 7 Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Samuti on maakohus jaganud vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamisel õigesti tõendamiskoormise. Maakohus on pooltele selgitanud perekonnaseaduse sätete kohaldamist (t.l. 9, 73). Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja kannab lapse toitlustamiskulud sel ajal, kui laps viibib temaga. Seega kulutab hageja seaduslik esindaja, sel ajal kui laps viibib kostjaga, lapsele vähem, eelkõige vähem toidule ja vaba aja veetmisele. Kohtu hinnangul tuleb elatise väljamõistmisel arvestada asjaolu, et lahus elav vanem ehk kostja kannab lapse ülalpidamiskulusid ajal, mil laps viibib kostja juures. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, mille kohaselt asjas esitatud poolte seletuste ja esitatud tõendite kohaselt viibib laps kostja juures keskmiselt 10 ööpäeva kuus, s.o umbes 1/3 ajast. Maakohtu seisukoha õigsust tõendab ka hageja poolt tõendina lisatud Harju Maakohtu 14.06.2017 määrus, millega määrati kindlaks lapse XX ja isa YY vaheline suhtlemise kord (määrus jõustus 01.07.2017). Nimetatud määruse kohaselt viibib XX oma isa juures keskmiselt kuus 30% ajast. Kokkuvõtvalt on seda kinnitanud ka kostja 25.09.2017 esitatud menetlusdokumendis. Ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna aga alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära võib olla muu hulgas see, et laps elab mingi osa ajast lahuselava vanema juures. Kui elatist nõutakse miinimummääras, võib eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt osas, mis vastab kulutustele, mis tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks teha, arvestades aega, mille laps veedab tema juures. Kolleegiumi arvates tuleb mõjuva põhjuse hindamisel arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Samas tuleb arvestada, et kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Elatise suurust ei saa aga määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. Hageja seaduslik esindaja on alates hagi esitamisest kinnitanud, et kostja ei ole alates 2016 juulikuust üldse tasunud raha lapse ülalpidamiseks (t.l. 18). Hageja seaduslik esindaja on kinnitanud, et lapse kogu elu korraldab tema ka ajal, mil laps viibib kostja juures: kõik lepingulised kohustused lapse suhtes on sõlminud tema; suhelnud valla- ja riigiametnikega, lasteaia, perearstiga. Perearsti, hambaarsti jm raviarstide juures käib vaid tema lapsega; lapse huviringidesse ja trennidesse registreerimise ja nende eest tasumisega tegeleb ainuisikuna; lapse arenguvestlustel ja koosolekutel käib vaid tema; samuti kõikide lapse arenguks ja eluks vajalike asjade soetamisega tegeleb vaid tema (kulutused riietusele, ravimitele ja vitamiinile, 8 hügieenitarvetele, lasteaia tasu, huvialadele ja trennile) (t.l.45) Hageja on esitanud ka vastavad tõendid (t.l.48-61). Kostja neid väiteid ümber lükanud ei ole. Kostja on esile toonud vaid kulutusi toidule, transpordile, eluasemele, sidele (t.l.66). Maakohus leidis õigesti, et käesoleval juhul on kostja tõendanud, et hageja seadusliku esindaja poolt tehtavad lapsega seotud kulutused vähenevad 1/3 ulatuses tulenevalt sellest, et niisuguses mahus viibib laps igakuiselt kostja juures. Kõige suuremas osas vähenevad toitlustamiskulud, sest laps viibib kostjaga päevadel, millal ei ole lasteaeda, seega kõik söögikorrad jäävad kostja kanda. Maakohus nõustus kostja väidetega, millest tulenevalt on hageja seadusliku esindaja kulu lapse söögile nädala sees väiksem, kuna laps saab lasteaias süüa, kuid ei nõustunud kostja seisukohaga, et hageja seaduslikul esindajal ei kulu lapse peale üldse söögiraha. Asjaolu, et laps saab lasteaias süüa, ei tähenda, et laps ka kodus süüa ei võiks ja ei sööks (vahepala jne). Arvestada tuleb ka sellega, et laps ei pruugi käia kõikidel päevadel lasteaias. Pooled on esitanud 21.09.2017 ja 25.09.2017 taotluse võtta tsiviilasja juurde Harju Maakohtu 14.06.2017 määrus, millega maakohus määras kindlaks lapse XX ja YY suhtlemiskord. Ringkonnakohus leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele. Arvestades ülaltoodut ei anna apellatsioonkaebustes toodud väited alust kaevatava otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 9