RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-15-2894 Määruse kuupäev Tartu, 28. veebruar 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Viive Ligi ja Jaak Luik Kohtuasi Raul Värvi

) § 637 lg 1 p 2, § 638 lg 4). Ringkonnakohus viitas

§ 632lg-le 1, § 62 lg-le 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 135 lg-le 1 ning leidis, et apellatsioonkaebuse esitamise 30-päevane tähtaeg hakkas kulgema alates otsuse kättetoimetamisele järgnevast päevast (

1. aprill 2017). Ringkonnakohus viitas TsÜS § 135 lg-le 2 ja § 136 lg-le 6 ning leidis, et apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg saabus
2. mail 2017 (ringkonnakohtu lahendis ekslikult märgitud
3. aprillil 2017). Apellatsioonkaebus saabus ringkonnakohtusse
4. mail 2017 ehk pärast apellatsioonkaebuse esitamiseks antud tähtaja möödumist.
5. Hageja esitas
6. juunil 2017 taotluse ennistada apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg. Taotluse põhjenduste kohaselt ei teadnud hageja lepinguline esindaja ega hageja enne
7. juunit 2017, et hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja sai maakohtu otsuse kätte
8. aprillil
9. Hageja teadis, et maakohtu otsus saadi kätte
10. mail
11. Seda kinnitas ka Tartu Maakohtu referent
12. mail 2017 saadetud e-kirjas. Kohtumenetlus toimub asjas, kus kostjaks on riik. Hageja ei saanud avaliku õiguse normidest tulenevalt valida, kelle pakutavat tervishoiuteenust ta tarbib. Pooled on subordinatsioonisuhtes. Asjaolu, et vanglas osutatakse tervishoiuteenust eraõiguslikus vormis, ei saa vähendada praeguses menetluses riigi (kostja) kohustust tagada hagejale nõuetekohane esindus kohtus. Riigi õigusabi mõtteks on, et kaebeõigus oleks riigi toel tagatud. Kui kaebus jääb tähtaegselt esitamata riigi õigusabi osutava advokaadi õigusvastase tegevuse tõttu, siis ei ole kaebeõigus tagatud. Riigil oli kohustus tagada hageja kaebeõigus. Kuna riik ei ole põhiõiguste kandja, ei ole praeguses vaidluses asjakohased argumendid, mille kohaselt tähtaja ennistamisel rikutakse teise poole õigust võrdsele kohtupidamisele. Kuna riik on kostjaks, ei saa riigi kohustuste mittenõuetekohane täitmine tuua kaasa hageja halvemat kohtlemist. See rikuks poolte võrdsust (

§ 7). Hageja kaitseb oma põhiõigusi.

1. Tartu Ringkonnakohus jättis
2. juuni
3. a määrusega hageja menetlustähtaja ennistamise taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus viitas

§ 67lg-le 1 ning leidis, et praeguses asjas ei olnud alust tähtaega ennistada.

Mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks tähendab

§ 67lg 1 järgi seda, et tähtaja möödalaskmiseks peab olema objektiivne põhjus.

Selliseks põhjuseks on sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa (Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-07, p 10;
3. jaanuari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-06, p 12). Esindaja käitumine ja teadmine loetakse

§ 217

lg 6 kohaselt tsiviilkohtumenetluses võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega ning seetõttu oli nii maakohtu otsuse kättesaamine riigi õigusabi korras määratud esindaja poolt kui ka apellatsioonkaebuse tähtaegselt esitamata jätmine 2

§ 67

lg 1 mõttes, ei pea sellest tulenevalt ühe menetlusosalise esindaja hooletuse riski kandma teine menetlusosaline (Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10). Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et Tartu Maakohtu referendi esitatud maakohtu otsuse kättetoimetamise aeg oli hageja lepingulise esindaja jaoks eksitav. Ringkonnakohus leidis aga, et see ei ole piisavaks objektiivseks asjaoluks, mis viiks tähtaja möödalaskmise hageja mõjusfäärist välja. Hagejat maakohtus esindanud riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevus omistatakse sellele vaatamata hagejale kui esindatavale. Ringkonnakohtu hinnangul oli vale hageja väide, et riik ei taganud kaebeõigust. Riigi õigusabi korras määratud esindajat ja riiki ei saa samastada. Ringkonnakohus viitas advokatuuriseaduse (AdvS) § 43 lg-le 1, mille kohaselt on advokaat õigusteenust osutades sõltumatu ning juhindub seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, advokaadi kutse-eetika nõuetest ning headest kommetest ja südametunnistusest. See kehtib ka riigi õigusabi korras määratud esindaja kohta. Ringkonnakohus viitas, et AdvS § 44 lg 1 p 2 järgi pidanuks riigi õigusabi korras määratud esindaja teavitama hagejat sellest, millal maakohtu otsus kätte saadi. Ringkonnakohus leidis aga, et riigi õigusabi korras määratud esindaja kohustuste rikkumist ei saa omistada riigile. Erinevalt kriminaal- ja halduskohtumenetlusest, kus üheks pooleks on riik või kohalik omavalitsus, toimub tsiviilkohtumenetlus võrdsete menetlusosaliste vahel ja vaidluse sisu tuleneb eraõigussuhtest. Asjaolu, et maakohtu otsuse kättetoimetamisest jättis teavitamata ja apellatsioonkaebuse esitamata riigi õigusabi korras määratud esindaja, ei ole tähtaja ennistamise aluseks. Vastupidine seisukoht ei oleks kooskõlas menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega ja seaks menetlusosalise, keda esindas lepinguline esindaja, kes ei ole riigi õigusabi korras määratud, menetluslikult oluliselt halvemasse olukorda võrreldes menetlusosalisega, keda esindab riigi õigusabi korras määratud esindaja. Hüpoteetilises olukorras, kus näiteks mõlema poole esindajad esitaksid kaebuse objektiivse mõjuva põhjuseta hilinenult, tuleks ühele menetlusosalisele tähtaeg ennistada, kuid teisele mitte. Selline menetlusosaliste ebavõrdne kohtlemine tsiviilkohtumenetluses ei oleks menetlusõiguslikult kuidagi õigustatud (Riigikohtu
3. mai
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Hageja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu
6. juuni
7. a ja
8. juuni
9. a määrused, ennistada apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ja saata asja ringkonnakohtule hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on nii nagu kriminaal- ja halduskohtumenetluses ka praeguses asjas menetluse üheks pooleks riik ning hagejale on kahju tekkinud avaliku ülesande täitmisel (kinnipeetavaid ravides täidab vangla avalikku ülesannet). Tavapäraselt ei arutata tsiviilkohtumenetluses küsimust, kas riik on kellegi põhiõiguseid asjakohaselt taganud. Olukorras, kus isik kaitseb tsiviilkohtumenetluses riigi vastu oma Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-st 3 tulenevat põhiõigust tervise kaitsele vangistuses, tuleb talle sõltumata formaalsest menetlusliigist tagada samavõrd tõhus menetlus ja edasikaebeõigus. Seda nõuab EIÕK art 6 lg 1 ja art 13 kohaldamispraktika. Hageja ei saanud valida, kellega ta sõlmib lepingulise suhte ja kelle vastu peab ta kahju tekkimise korral hagi esitama. Kvaliteetse ravi tagamine on kinnipeetava põhiõigus, mille kaitseks tõhusa menetluse tagamine on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika järgi riigi kohustus. Praeguses asjas vaieldakse, kas hagejale tagati vanglas 3

§ 7

on võimalik tõlgendada selliselt, et see on kooskõlas EIÕK art 6 lg-ga 1 ja art-ga 13 ning EIK-i praktikaga. Praegusel juhul ei tähenda tähtaja ennistamine poolte ebavõrdset kohtlemist seaduse või kohtu ees, sest riigi õigusabi eesmärgiks on tagada, et edasikaebeõigus on riigi toel tagatud. Riik ei ole seda eesmärki praegu saavutanud. Riik ei ole põhiõiguste kandja. Seetõttu ei saa väita, et riik oleks ilma jäetud EIÕK art 6 lg-s 1 sätestatud õiglasest menetlusest, kui vastaspooleks oleva hageja menetlustähtaeg ennistatakse. Riigil ei saa olla ka riigi õigusabi korras esindajat. Kohus ega riigi õigusabi korras määratud esindaja ei selgitanud hagejale, et

§ 217lg 6 järgi omistatakse esindaja teadmine ka hagejale.

Seetõttu ei teadnud hageja sellega arvestada. Arvestades praegust asja, on sellise selgitamiskohustuse täitmata jätmine asjaolu, millest tulenevalt ei olnud apellatsioonitähtaja kulgemisest teadmine hageja mõjusfääris. Hageja tegi kõik endast oleneva, et edasikaebeõigus oleks tagatud, kuid riigi õigusabi korras määratud esindaja ei teavitanud hagejat kohtuotsuse kättesaamisest, samuti ei teavitatud hagejat apellatsioonitähtaja algusest ja lõpust ning riigi õigusabi korras määratud esindaja ei esitanud apellatsioonkaebust. Selline kogum on

§ 67lg 1 järgi apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise aluseks.

1. Kostja ei vastanud hageja määruskaebusele. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu
3. juuni
4. a ja
5. juuni
6. a määruseid tühistada. Ringkonnakohtu määrused tuleb jätta

§ 695ja § 691 p 1 alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

9. Hageja tugineb määruskaebuses sellele, et apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg tuleks ennistada, kuna apellatsioonkaebus jäi tähtaegselt esitamata hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse tõttu. 10.

§ 67

lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel ja tähtaja möödalaskmine ei võimalda enam menetlustoimingut teha või põhjustab talle muu negatiivse tagajärje. Ringkonnakohus on asjakohaselt viidanud kolleegiumi varasemas praktikas väljendatud seisukohale, et mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks tähendab

§ 67lg 1 järgi seda, et tähtaja möödalaskmiseks peab olema objektiivne põhjus.

Selliseks põhjuseks on sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa (vt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 9;
3. mai
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-07, p 10;
5. jaanuari
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-06, p 12).
7. Riigikohtu halduskolleegium (vt Riigikohtu
8. detsembri
9. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-61-12, p 13) ja kriminaalkolleegium (vt Riigikohtu
10. märtsi
11. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-3-13, p 15) on leidnud, et kaebuse esitamise tähtaeg tuleb ennistada, kui kaebus jääb esitamata riigi õigusabi korras määratud esindaja õigusvastase tegevuse tõttu (st menetlusosalisele ei olnud kaebeõigus riigi toel tagatud). Riigikohtu tsiviilkolleegium on pärast eelviidatud Riigikohtu halduskolleegiumi ja kriminaalkolleegiumi lahendite tegemist leidnud, et asjaolu, et apellatsioonkaebuse esitamisega hilines hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja, ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks

§ 67lg 1 mõttes ega erandlikuks asjaoluks, mis annaks aluse 4

§ 67lg 1 mõttes.

Kolleegium järgib selles osas ringkonnakohtu määruse põhjendusi ning

§ 689lg 5 ja § 695 alusel neid kõiki ei korda.

12. Kolleegium viitas varasemas lahendis, milles leidis, et riigi õigusabi korras määratud esindaja poolt kaebuse hilinenult esitamine ei ole

§ 67

lg 1 mõttes mõjuvaks põhjuseks kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks, muu hulgas ka sellele, et erinevalt kriminaal- ja halduskohtumenetlusest, kus üheks pooleks on riik või kohalik omavalitsus, toimub tsiviilkohtumenetlus võrdsete menetlusosaliste vahel (vt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10). Kolleegiumi hinnangul ei saa sellest seisukohast aga järeldada, nagu sõltuks riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse

§ 67

lg 1 mõttes mõjuvaks põhjuseks lugemine asjaolust, kas riik on menetluse üheks pooleks või mitte. Kolleegium selgitas viidatud lahendi p-s 10, miks tsiviilkohtumenetluse olemusest tulenevalt ei ole põhjendatud ennistada menetlustähtaeg üksnes asjaolu tõttu, et menetlustähtaja lasi mööda riigi õigusabi korras määratud esindaja (st lugeda see mõjuvaks objektiivseks põhjuseks). Kolleegium jääb viidatud lahendis väljendatud seisukohtade juurde ja rõhutab, et ühe menetlusliigi raames tuleb menetlusosalisi kohelda võrdselt ning ka seetõttu ei saa riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse

§ 67

lg 1 mõttes mõjuvaks põhjuseks lugemine sõltuda asjaolust, kas riik on tsiviilkohtumenetluses üheks pooleks või mitte.

1. Kolleegium rõhutab, et haldus- ja tsiviilasjade eristamisel ei saa lähtuda ainuüksi sellest, kes on vaidluse pooled. Määrav on õigussuhte sisu ja nõude õiguslik iseloom. Praeguses asjas tuleneb hageja nõue sellest, et väidetavalt ei tagatud talle vanglas asjakohast meditsiinilist abi, kostja ei määranud hagejale õiget diagnoosi ning hagejale ei kohaldatud õiget ravi. Riigikohtu halduskolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et vangla arst osutab tervishoiuteenust eraõiguslikus suhtes. Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalik-õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingu pooleks siiski vangla. See ei muuda aga õigussuhte olemust. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab vangistusseaduse § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise üle otsustatakse seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Vanglas osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedi kontrollimine ja tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine on maakohtu pädevuses (vt Riigikohtu
2. detsembri
3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-10, p 9). Kuna praeguse vaidluse sisu tuleneb eraõiguslikust suhtest ning see lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus, siis tuleb asja menetlemisel arvestada tsiviilkohtumenetluses kehtivaid põhimõtteid, kuigi üheks menetlusosaliseks on riik. Kolleegium on varasemas praktikas muu hulgas rõhutanud, et kõigile menetlusosalistele võrdselt kehtib ka

§ 66

, mille järgi, kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista. Kui asjaolu, et menetlustähtaja lasi mööda riigi õigusabi korras määratud esindaja, oleks mõjuv objektiivne põhjus menetlustähtaja 5

§ 217

lg 6 järgi loetakse tema esindaja käitumine ja teadmine võrdseks hageja enda käitumise ja teadmisega. See tähendab, et kuna hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja sai otsuse kätte, siis hakkas kulgema apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg, ning et kuna hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja jättis apellatsioonkaebuse esitamata, siis loetakse, et ka hageja ei ole apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega järginud. Maakohus ei pidanud hagejale selgitama, et kui hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja saab otsuse kätte, siis hakkab kulgema apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg, mille jooksul tuleb ringkonnakohtule apellatsioonkaebus esitada, ning et kui selle apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja jooksul kaebust ei esitata, siis loetakse, et apellatsioonkaebus on esitatud hilinenult. Seega ei rikkunud kohus selgitamiskohustust. 16. Hageja esitas ise (ilma vandeadvokaadist esindajata) 19. jaanuaril 2018 Riigikohtule seisukoha.

§ 218

lg 3 esimese lause järgi võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Eeltoodu tõttu ei võta kolleegium viidatud seisukohta toimikusse ning see tagastatakse hagejale. 6

§ 190lg 4 kohaselt.

Seetõttu tuleb hagejalt riigituludesse välja mõista kautsjon 100 eurot. Kuigi

§ 179

lg 5 järgi tuleb üldjuhul kohtulahendi alusel raha riigituludesse tasuma kohustatud isikul täita lahend 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest, siis võttes praeguses asjas arvesse, et isik on kinnipeetav, määrab kolleegium, et kautsjon tuleb riigituludesse tasuda kahe kuu jooksul lahendi jõustumisest.

§ 179

lg 9 järgi tuleb tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 18. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta

§ 171lg 1 alusel hageja kanda. Tambet Tampuu Viive Ligi Jaak Luik 7