Obsah (9)

§ 203§ 209§ 184§ 424§ 349§ 64§ 68§ 76§ 63

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus 29. jaanuar 2018, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-16-11536 Kohtukoosseis Sten Lind, Meel

§ 203

lg 1 järgi ja Tarmo Laaso süüdistuses

§ 203

lg 1,

§ 209

lg 2 p 1, § 344 lg 1, § 345 lg 1 ja § 349 järgi üldmenetluses prokurör, süüdistatav Tarmo Laaso kaitsja AP isikukood XXXXXXXXXXX; elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel eesti keel; XXX; töökoht XXX; kriminaalkorras karistatud Harju Maakohtu otsusega XX.XX.XXXX

§ 184

lg 2 p 2, § 344 lg 1, § 345 lg 1, § 424 ja § 121 järgi Tarmo Laaso isikukood 38304155215; elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; XXX; töökoht XXX; kriminaalkorras karistatud, viimati Harju Maakohtu 02.09.2013 otsusega

§ 424

järgi Sven Sillar (AP kaitsja); Mart Missik (Tarmo Laaso kaitsja) Merika Nimmo RA (esindaja Aivar Pilv); TL; AS A; T AS; K OÜ 1 RESOLUTSIOON

1. Prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata. Tarmo Laaso kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.
2. Tühistada Harju Maakohtu
3. mai 2017 otsus Tarmo Laasole mõistetud karistuste ning RA tsiviilhagi rahuldamise osas. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.
4. Tühistatud osas saata kriminaalasi Harju Maakohtu samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks.
5. Jätta rahuldamata AP kaitsja Sven Sillari taotlus täpsustada maakohtu otsust ja määratleda, millises rahasummas on AP-l õiguse hüvitisele alusetult vahi all veedetud aja eest.
6. Mõista riigieelarve vahenditest RA-le tema apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 840 eurot.
7. Määrata süüdistatav AP-le riigi õigusabi osutanud vandeadvokaat Sven Sillari apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest saadava tasu suuruseks 240 eurot. Riigi õigusabi kulu jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanutel on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Tulenevalt KrMS § 344 lg-st 2 on kannatanul õigus esitada kassatsioon ainult tsiviilhagi puudutavas osas. Menetluskulusid puudutavas osas on prokuratuuril või isikul, kellele pandi kohustus menetluskulud hüvitada, võimalik vaidlustada ringkonnakohtu otsust määruskaebe korras. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.1 AP-le ja Tarmo Laasole esitati

§ 203

lg 1 järgi süüdistus selles, et nad süütasid 09.06.2016 kella 22.45 ajal Harjumaal, Viimsi vallas, Haabneeme alevikus, XXX asuva maja kõrval parklas 8831,76 eurot maksva sõiduauto Volvo V70 registreerimismärgiga XXXXXX, mis kuulus Swedbank Liisingule ja mida liisis RA. Süüdistuse kohaselt sõitsid Tarmo Laaso ja AP Tarmo Laaso kasutuses olnud sõiduautoga BMW X5, mis kandis registreerimismärki YYYYYY, Viimsisse ning parkisid auto CCC maja juurde. Seejärel läksid nad XXX asuva maja kõrval olevale parkimisplatsile. Sõiduauto Volvo V70 süütamiseks oli neil kaasas autobensiin, mis oli pakendatud kahte läbipaistvasse kilekotti, mis olid omakorda pakendatud teise läbipaistmatusse kilekotti, millest üks oli valget värvi 2 Statoili logoga kilekott. Ühe kilekottidest viskasid nad auto kõrvale maha ning teise sõiduki esiklaasile. Seejärel süütasid nad põlevvedeliku tikkude abil. Auto süttis koheselt ja sai tulekahju tulemusel tugevaid tule- ja kuumakahjustusi. 1.2 Tarmo Laasole esitati

§ 209lg 2 p 1 järgi süüdistus veel selles, et ta sõlmis TL-na esinedes erinevates kauplustes kokku nelja Apple i

Phone 6s ja kahe Galaxy S6 Edge+ järelmaksuga ostu lepingut, kavatsemata lepingust tulenevaid kohustusi täita. Telefonide järelmaksuga ostu lepinguid sõlmides pani T. Laaso süüdistuse kohaselt toime veel

§ § 345 lg 1 ja 344 lg 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod, allkirjastades lepingud TL nimel ja kasutas võltsitud dokumente järelmaksu saamiseks. Kuna lepingute sõlmimiseks esitas T. Laaso TL nimele välja antud juhiloa nr XXXXXXXXX, pani ta toime ka

§ 349järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2.1 Harju Maakohus mõistis 30. mai 2017 otsusega AP

§ 203lg 1 järgi õigeks.

T. Laaso tunnistas kohus

§ 203

lg 1, § 209 lg 2 p 1, § 344 lg 1, § 345 lg 1, § 349 järgi süüdi.

§ 203lg 1 järgi karistas kohus T.

Laasot 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega.

§ 209

lg 2 p 1, § 344 lg 1, § 345 lg 1, § 349 järgi kvalifitseeritavate kuritegude eest mõistis kohus T. Laasole ühe karistuse, milleks oli kolm aastat vangistust.

§ 64lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuse 4 aastat 6 kuud vangistust.

Sellest karistusest luges kohus

§ 68lg 1 alusel kantuks 2 päeva vangistust.

Karistuse kandmise alguseks luges kohus

1. oktoobri
2. Maakohus mõistis Tarmo Laasolt RA kasuks välja 3762,39 eurot, AS A kasuks 2494,94 eurot, T AS kasuks 728,59 eurot ja K OÜ kasuks 1647,80 eurot. 2.2 Kohus leidis, et AP süü Volvo süütamises koos T. Laasoga ei ole tõendatud. Maakohus ei pidanud piisavaks seda, et sündmuskohalt leitud esemed on seostatavad AP-ga. Nimelt sisaldas Volvo katuselt leitud tikutopsilt võetud DNA-proov AP DNA-d ning selle parkla lähedalt, kus Volvo seisis, leiti Statoili kirjadega kilekott, millel tuvastati AP sõrmejäljed. Kohus leidis , et DNA- ja sõrmejäljeekspertiisi aktid ei anna muud teavet peale selle, et AP on tikutoosi ja kilekotti katsunud. Sellest aga ei piisa tunnistamaks kõigi tõendamisesemete esinemist ehk isiku süüd temale inkrimineeritud kuriteos (RK seisukoht otsuses nr 3-1-1-1512). Kohus arvestas, et AP selgitusel võis ta tikutoosi ja kilekotti puutuda BMW-s kaasreisijana viibides. 2.3 T. Laasole mõistetud karistusi põhjendas maakohus järgnevalt: „Kohus leiab, et Tarmo Laaso käitumisele on kohtueelsel menetlusel antud õige karistuslik hinnang

§ 203lg 1, § 209 lg 2 p 1, § 349, § 344 lg 1, § 345 järgi.

Karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige isiku süüd ning karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Tarmo Laaso on kriminaalkorras karistatud, viimati Harju Maakohtu otsusega 02.09.2013 kriminaalasjas nr 1-11-8140

§ 424järgi (kd 2 tl 151-157).

Tarmo Laaso´l puuduvad kindlad rahalised vahendid igapäevase eluga toimetulekuks (kd 2 tl 158-159). Kohtule on esitatud OÜ XXX 17.04.2017 kiri (kd 2 tl 192) selle kohta, et nad on nõus sõlmima esimesel võimalusel töölepingu Tarmo Laaso´ga. Kohus leiab, säärane kiri ei pruugi näidata tegelikke asjaolusid ning Laaso tungivat soovi lõpuks tööle asuda. Tarmo Laaso näol on tegemist isikuga, kelle puhul on uute kuritegude toimepanemise oht tavapärasest märkimisväärselt kõrgem. Süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ja tagajärgedest suudab käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus.“ 2.4 Tsiviilhagide rahuldamist põhjendas maakohus järgnevalt: 3 „Antud kriminaalasjas esitas kannatanu RA tsiviilhagi summas 3762,39 eurot, kannatanu AS A tsiviilhagi summas 2494,94 eurot eurot, kannatanu T AS summas 728,59 eurot ning kannatanu K OÜ summas 1647,80 eurot. Kahju tekitaja vastutus kahju tekitamise eest on välistatud ainult juhul, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Antud juhul on süüdistatava süü kahju (RA´le kahju summas 3762,39 eurot, K OÜ´le kahju summas 1647,80 eurot, AS A kahju summas 2494,94 eurot ning kannatanu T AS kahju summas 728,59 eurot) tekitamises täielikult tõendatud. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteo või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Kriminaalasjas kontrollitud tõenditega on tuvastatud, et süüdistatava süülise käitumise tagajärjel on tekitatud varaline kahju esitatud tsiviilhagide ulatuses. Kohtu hinnangul on varalised kahjud tekkinud Tarmo Laaso õigusvastase käitumise tõttu, kuna need on tekitatud kannatanute omandi rikkumisega VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes ning VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama kui ta on kahju tekitamises süüdi. Kuna kriminaalasja kohtuliku uurimisega on süüdistatava süü kahjude tekkimises täies ulatuses tõendatud, siis tuleb kohaldada VÕS § 1043 sätteid ning varaline kahju tuleb hüvitada kahju kannatanud isikutele süüliselt kahju tekitanud isikule kuuluvate varaliste vahendite arvelt täies ulatuses, st varaline kahju tuleb täies ulatuses kannatanute kasuks süüdistatavalt välja mõista.“ 3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör ja T. Laaso kaitsja. 3.1 Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist AP

§ 203

lg 1 järgi õigeksmõistmise osas, AP

§ 203

lg 1 järgi süüditunnistamist ja tema karistamist 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. Veel taotleb prokurör AP-le

§ 76

lg 8 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuseks 3 aasta 7 kuu 16 päeva pikkuse vangistuse mõistmist. Prokurör leiab, et maakohus on teinud uuritud tõenditest ebaõiged järeldused. Ka on kohtu põhjendused puudulikud ja üldsõnalised. Prokurör möönab, et kohtule ei ole esitatud otseseid tõendeid, mis tõendaks, et AP osales süütamises. Samas ei ole välistatud süüdimõistva otsuse tegemine ka ainult kaudsete tõendite alusel. Praegusel juhul on olemas süüdimõistva otsuse tegemiseks piisav kaudsete tõendite kogum. Prokuröri hinnangul kinnitavad AP süüd esiteks T. Laaso ebaõiged ütlused selle kohta, kellega koos ta kuriteo toime pani. Nimelt väitis Tarmo Laaso ülekuulamisel, et pani nimetatud kuriteo toime koos MG-ga, kes suri 18.08.

1. Tarmo Laaso versioon sõiduki süütamise kohta koos MG-ga ei leidnud kohtus tõendamist. AP kaitseks on andnud ütlusi ka T. Laaso elukaaslane KK, kelle sõnul oli tema kõnealuse kuriteosündmuse toimumise ajal koos AP-ga. Prokurör leiab, et KK antud ütlused on tervikuna ebausaldusväärsed ning tuleb kohtuotsuse tegemisel kõrvale jätta. Nimelt ei mäletanud tunnistaja kohtueelses menetluses nimetatud päeva ja selle sündmuste kohta sisuliselt mitte midagi. Prokurör leiab, et maakohus on teinud valed järeldused tunnistajate KA, MI ja KK ütlustest. Kohus on ebaõigesti väitnud, et tunnistajate sõnul olid sündmuskohal olnud meesterahvad 4 ühepikkused. Tegelikult oli kõigi tunnistajate ütluste kohaselt üks meesterahvastest veidi pikem kui teine. AP on T. Laasost mõnevõrra pikem: T. Laaso kinnitas 20.04.2017 kohtuistungil, et tema kasv on 170 cm, ja AP kinnitas 20.04.2017 kohtuistung, et tema kasv on 186 cm. Tunnistaja KK selgitas 17.04.2017 kohtuistungil, et mäletab täpselt, et meeste pead olid kõrgemal kui auto ülemine osa. Volvo V70 2,4D tehniliste andmete kohaselt on Volvo V70 2,4D kõrgus on 1540 mm. Seega sobib süüdistatavate pikkus ka nimetatud ütlustega. Samuti väitsid tunnistajad, et isikud, keda nad sündmuskohal nägid, olid keskmise kehaehitusega. Nii T. Laaso kui AP ongi mõlemad keskmise kehaehitusega. Põlengujärgselt sündmuskohalt leitud kilekottidel olnud sõrmejäljed viitavad, et sündmuskohal viibisid ja tegid auto süütamiseks vajalikke ettevalmistusi T. Laaso ja AP. Samuti sündmuskohalt leitud tikutoosilt võetud DNA-proovist saadi DNA ekspertiisil enam kui ühelt isikult pärit täisprofiil, milles ei saa kindlalt välistada AP-lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist. Kohus leidis, et DNA ja sõrmejälje ekspertiisiaktid ei anna muud teavet, kui vaid seda, et AP on tikutoosi ja kilekotti katsunud. Prokuröri hinnangul ei ole kohus toodud järeldust tehes arvestanud teisi kaudseid tõendeid, süüdistatavat iseloomustavaid asjaolusid ega ka seda, et üksnes AP oli ainsaks seoseks T. Laaso ja kannatanu vahel, olles seega ka isik, kellel oli kuriteo toimepanemiseks motiiv. Prokurör leiab, et AP-l oli teo toimepanemiseks motiiv, mis on tingitud tema seosest kannatanuga. Kannatanu RA ning tema tütar KMA, kes autot kasutas, on prokuröri hinnangul põhjendatult avaldanud kahtlust, et auto süütamine oli otseselt seotud äriühingus Y OÜ KMA ja AR vahel tekkinud erimeelsuste ning vaidlustega osaluste ja osanike rollide suhtes. AR esitas korduvalt kohtuväliselt erinevaid nõudeid KMA vastu ja ähvardas nendega mittenõustumisel pöörduda nii tsiviilõiguslike nõuetega kohtusse kui ka kuriteoteatega prokuratuuri. Samuti nähtub KMA ja AR ütlustest, et AR oli vaid mõni aeg enne edastanud süüdatud sõidukit kasutanud KMA’le ähvardava sisuga sõnumeid. AR on AP pikaajalise tuttava TL tütar. Kuigi kohtueelses menetluses ei ole tuvastatud, et AR või TL oleksid nimetatud süütamise AP-lt tellinud, leiab prokurör, et kirjeldatud asjaolud annavad AP-le selge motiivi kuriteo toimepanemiseks. Prokurör märgib, et süütamiseks tellimuse saamist on tunnistanud T. Laaso, kes ei ole aga avaldanud süütamise tellinud isikut. Prokurör leiab, et AP süüd näitab ka tema käitumine kriminaalmenetluse vältel. Nimelt keeldus AP kahtlustavana kinnipidamisel ja tõkendi kohaldamisel ütluste andmisest. Prokurör leiab, et ütluste andmisest loobumine kahtlustuse kummutamiseks, millega isik mingit puutumust ei oma, ei ole eluliselt usutav ega mõistlikult põhjendatav. AP haiguslugu ja asjatundja MV ütlused lükkavad ümber AP väited selle kohta, et ta ei saanud kuritegu toime panna, kuna oli sel ajal haige. 3.2 Tarmo Laaso kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist T. Laasole mõistetud karistuste osas ning temalt kannatanu kasuks kahjuhüvitise ja õigusabikulude hüvitise väljamõistmise osas. Kaitsja palub kergendada T. Laasole mõistetud karistust, lugeda kergem karistus raskemaga kaetuks. Ühtlasi taotleb kaitsja, et T. Laaso vangistus jäetaks osaliselt tingimisi täitmisele pööramata. Kaitsja taotleb, et kannatanu tsiviilhagi jäetaks rahuldamata ja kannatanu õigusabikulud jäetaks osaliselt riigi kanda. 5 3.2.1 Kaitsja leiab, et T. Laasole mõistetud karistus ei arvesta toimepandud teo raskust ja süüdistatava isikut. Kohtuotsuses ei selgu, milliseid asjaolusid kohus karistust mõistes arvestas. Kaitsja leiab, et kohtuotsuse motiveeritud osast ei ole võimalik aru saada, milliseid asjaolusid arvesse võttes määras kohus karistuste pikkused, arvestades, et mõlema kuriteo keskmiseks karistusmääraks oli 2,5 aastat vangistust ning kohus määras karistusteks ühel juhul 2,5 aastat ning teisel juhul 3 aastat. Samuti ei selgu kohtuotsusest, millised on need kergendavad ja raskendavad asjaolud, mis kummagi karistuse pikkuse määramisel olulised olid ja mille põhjal kujunes kohtuniku siseveendumus karistusmäärade osas. Kohus mõistis ilma jälgitavate põhjendusteta karistuse täpselt samades määrades, mida taotles prokurör käesolevas kriminaalasjas
2. aprillil
3. a peetud kohtuvaidlustes (21.04.
4. a istungi protokoll, lk 7). Kaitsja hinnangul ei ole kohus karistuse määramisel kergendavate asjaoludena võtnud arvesse T. Laaso puhtsüdamlikku kahetsust ning seda, et kuriteod pandi toime raske isikliku majandusliku olukorra mõjul (puudus töökoht, oli vaja söögiraha). Karistuse mõistmisel oleks kohus pidanud arvesse võtma, et vabanedes on T. Laasol koheselt olemas töökoht. Kohtule on esitatud OÜ X kiri selle kohta, et nad on nõus sõlmima T. Laasoga töölepingu esimesel võimalusel. Kaitsja hinnangul aitaks see kahtlemata välistada, et T. Laaso võiks töökoha puudumise tõttu asuda rahalisi vahendeid hankima ebaseaduslikul teel. Maakohus on alusetult leidnud, et see kiri ei pruugi näidata T. Laaso tegelikku soovi tööle asuda. Karistust raskendava asjaoluna on kohus käsitlenud seda, et T. Laaso on varasemast kriminaalkorras karistatud. T. Laaso varasemat karistust ei oleks aga tohtinud arvestada, sest see oli liikluskuriteo eest ega ole seotud praeguse kriminaalmenetluse esemeks olevate kuritegudega. Tulenevalt T. Laaso puhtsüdmalikust kahetsusest, sellest, et kuritegude toimepanemise ajendiks oli raske majanduslik olukord ning sellest, et OÜ X on valmis temaga esimesel võimalusel töölepingu sõlmima, oleks kohus kaitsja arvates pidanud

§ 64lg 1 järgi liitkaristuse mõistmisel lugema kergema karistuse raskemaga kaetuks.

Samadel põhjustel oleks põhjendatud šokivangistuse kohaldamine. 3.2.2 Kaitsja leiab, et kohus rahuldas alusetult tsiviilhagi täies ulatuses. Kaitsja hinnangul võib tsiviilhagi põhjendatud olla vaid osas, mis puudutab kasko omavastutust (190 eurot). Sõiduki süütamisega tekitatud kahju on hüvitanud kindlustusandja, kes maksus sõiduki omanikule Swedbank Liising AS-le 8831,76 eurot. Samuti hüvitas kindlustusandja kannatanule kui liisinguvõtjale varalise kahju 2099,41 eurot. Tarmo Laaso õigusvastase tegevuse (auto süütamise) ja kannatanu poolt kantud kulude, mille hüvitamist ta nõuab, vahel puudub põhjuslik seos. Kannatanu taotleb enne auto süütamist auto säilitamise, hooldamise, parandamise, liisimise ja omanikuvahetusega tehtud kulutuste eest. Kõik nimetatud kulutused on kantud sõltumatult auto süütamisest ning puudub igasugune põhjuslik seos nende kulutuste ja auto süütamise vahel, st auto süütamine ei toonud kaasa kahju nimetatud kulutuste näol. Kaitsja leiab, et kannatanu õigusabikulude väljamõistmine T. Laasolt täies ulatuses ei ole põhjendatud. Kaitsja hinnangul tuleks käesoleval juhul kaaluda kannatanu õigusabikulude väljamõistmist Tarmo Laasolt 50% ulatuses, kuivõrd teine süüdistatav mõisteti õigeks – sarnaselt olukorraga, kus riik hüvitab poole süüdistatava menetluskuludest juhul, kui 6 süüdistatav mõistetakse õigeks ühes kuriteos kahest. Samuti palub kaitsja kohtul hinnata kannatanu õigusabikulude suurust ja põhjendatust, arvestades, et kannatanu koostas tsiviilhagi ilma esindajata ning osales menetluses vaid seoses oma tsiviilhagiga. 4. Oma kirjalikud seisukohad esitasid kannatanu RA esindaja A. Pilv ja süüdistatava AP kaitsja S. Sillar. 4.1 Kannatanu RA esindaja leiab, et maakohus mõistus põhjendamatult T. Laaso

§ 203lg 1 järgi õigeks.

T. Laasole mõistetud karistust peab kannatanu esindaja kuriteo raskusastmele vastavaks ning leiab, et T. Laaso kaitsja apellatsiooni rahuldamiseks puudub alus. Kannatanu esindaja toetab prokuröri apellatsiooni, milles taotletakse AP süüdimõistmist. Kannatanu esindaja leiab, et maakohus on AP õigeksmõistmisel hinnanud tõendeid ebaõigesti. Kannatanu esindaja nõustub prokuröri apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtade ja tõendite analüüsiga, märkides, et need ühtivad suures osas kannatanu poolt maakohtus kohtuvaidluste käigus esitatud seisukohtadega. Kannatanu esindaja märgib, et kohtuliku uurimise käigus kontrollitud tõenditest nähtub üheselt ja ümberlükkamatult, et auto süütamisel tegutses 2 isikut. AP veetis

1. juuni
2. a koos T. Laasoga. Kinnitust ei leidnud AP ja T. Laaso ütlused selle kohta, et T. Laaso lahkus kella 20 – 21 paiku kodust MG telefonikõne peale, ütlemata KK-le ja AP-le, kuhu läheb. Sündmuskohalt leitud kilekottidelt tuvastatud sõrmejäljed on kokkulangevad AP ja T. Laaso sõrmejälgedega. T. Laaso ja AP ei ole suutnud mõistlikult, usaldusväärselt ja kontrollitavalt selgitada, millal ja kus puututi eelnevalt kokku
3. juunil
4. a sündmuskohalt leitud kilekoti, tikkude ja süütevedelikuga. Seejuures on T. Laaso väitnud, et käis sündmuskohalt leitud süütamiseks vajalikke vahendeid ostmas koos MG-ga. See välistab selle, et AP oleks saanud eelnevalt juhuslikult autos asjadega kokku puutuda. Puuduvad usaldusväärsed ja kontrollitavad ütlused, mis ajal ja kohas sündmuskohalt leitud asjad eelnevalt koos soetati nii, et oli võimalik ka AP kokkupuude nendega. Erinevate tunnistajate (eelkõige KMA, KA, MI, KK ja RS) ütlused
5. juuni
6. a sündmuste kohta on kokkulangevad ja kirjeldavad ühetaoliselt sündmuskohal auto süütamisega tegelenud isikute käitumist, välimust ja ka sõidukit (BMW X5 registrimärgiga YYYYYY), mida selleks kasutati ning millega sõitsid samal päeval nii T. Laaso kui ka AP. Tunnistajate kirjeldused sündmuskohal tegutsenud meeste pikkuse kohta ei välista süüdistatavate poolt teo toimepanemist ühiselt, sest antud ütluste kohaselt oli meeste pikkus üle auto katuse kõrguse. Kannatanu esindaja peab sarnaselt prokurörile oluliseks, et T. Laaso ei esitanud koheselt oma kinnipidamise järgselt väidet AP mitteosalemise kohta auto süütamises. See on ebatavaline ja mõistlikule isikule mitteomane käitumine. Veelgi ebatavalisem on kannatanu esindaja hinnangul, et AP ei pidanud vajalikuks tema väidetavalt põhjendamatu kinnipidamise käigus ja kahtlustuse esitamisel
7. oktoobril
8. a oma õigusi elementaarsel viisil kaitsta ja anda ütlusi, mis kummutaksid süüdistuse versiooni. Kumbki süüdistatav ei pidanud vajalikuks ennast õigustavaid seisukohti esitada ka tõkendi kohaldamisel AP väidetav tervislik seisund ei takistanud tal tervet päeva koos T. Laasoga veeta ja ringi liikuda ning see ei saanud olla takistuseks tema tegutsemisel
9. juuni
10. a õhtul koos T. Laasoga. Seda kinnitavad nii tervisekaardi andmed kui ka asjatundja MV arvamus. 7 Veel märgib kannatanu esindaja, et tähelepanuväärne on süüdistatavate ja kannatanu kahtluse kohaselt süütamisega seotud isikute omavaheline väga aktiivne suhtlus telefoni teel nii
11. juunil
12. a kui ka enne ja pärast nimetatud kuupäeva. Näiteks on T. Laaso ja AP suhelnud ajavahemikus
13. juuni kuni
14. september
15. a kokku 210 korda, millest 6 korda
16. juunil
17. a ja 3 korda
18. juunil
19. a. Kannatanu esindaja leiab, et maakohus on T. Laasole karistuse mõistmisel arvestanud kõiki kohtuliku uurimise käigus kontrollitud tõendeid ning nende alusel tuvastatud asjaolusid. Kohus on kannatanu esindaja hinnangul arvestanud järgmisi asjaolusid:  T. Laaso võttis süü süütamises omaks;  T. Laaso kinnitas, et auto süütamine oli tellitud;  T. Laaso varjab kuriteo kaasosalist või kaasosalisi ja kuriteole kihutajat ning takistab nende kriminaalvastutusele võtmist;  Süütamisega tekitati kannatanule nii varalist kui mittevaralist kahju (T. Laaso ja tema kaasosalis(t)e tegevus on olnud kannatanu ja tema perekonna jaoks äärmiselt hirmutav ja psüühilisi üleelamisi tekitav);  T. Laaso pani teo toime varalise kasu saamise ajendil. Samas on T. Laaso väited majanduslikult raskest olukorrast põhjendamatud, arvestades, et süüdistatav kasutas igapäevaselt keskmisest kallimat sõiduautot BMW X5;  T. Laaso käitumine kohtuistungil näitas, et ta tegelikult oma tegu siiralt ei kahetse ja kahetsuse avaldamise eesmärk oli üksnes kergema karistuse saamine. 4.2 AP kaitsja S. Sillar taotleb apellatsioonile esitatud vastuses, et prokuröri apellatsioon jäetaks rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Samas taotleb ta, et ringkonnakohus täpsustaks maakohtu otsust küsimuses, millises rahasummas on APl õigus hüvitisele alusetult vahi all veedetud aja eest. Kaitsja leiab, et prokuröri väited, millele tuginedes ta taotleb AP süüdimõistmist, ei ole asjakohased. Prokurör on õigesti möönnud, et tõendeid on vähe ning otsesed tõendid puuduvad üldse. Vastuseks prokuröri väitele, et T. Laaso andis ebaõigeid ütlusi mh selle kohta, kellega koos ta kuriteo toime pani, märgib kaitsja, et Tarmo Laaso kaitseplaani valik ja selle tegelikkusele vastavus ei puutu kuidagu AP süü küsimusse. Lisaks ei saa sellest, kui ilmneb, et isik, kellega T. Laaso enda väitel koos teo toime pani, tegelikult auto süütamises ei osalenud, teha järeldust, et auto süütamises osales AP. Kaitsja ei nõustu prokuröri väitega, nagu tõendaks tunnistajate ütlused AP osalust süütamises. Tunnistajad on andnud väidetavate süütajate kohta vastuolulisi ütlusi. Tunnistajad K, I ja A selgitasid ühetaoliselt, et sündmuskohal või selle läheduses nähti kahte teismelistele sarnanevat noormeest, pikkusega umbes 150-170 sentimeetrit. AP pikkuseks on väidetavalt 186 sentimeetrit. Kaassüüdistatava pikkus on 170 sentimeetrit. Kaitsja järeldab sellest, et tunnistajad pidid nägema sündmuskohal T. Laasot ja temaga koos süütamise toime pannud lühemat kasvu meesterahvast. Kaitsja leiab, et AP süüd ei tõenda ka sündmuskohalt leitud kilekotil olnud AP sõrmejäljed ning sündmuskohalt leitud tikutoosil olnud AP DNA. 8 Kaitsja märgib, et seda, milline seos on sündmuskoha lähedusest põõsast leitud kilekotil sõiduki põlemisega, selgitas süüdistatav T. Laaso. Kriminaalasjas on ilmselt aga tõusetunud põhimõtteline küsimus süüdistatava T. Laaso ütluste usaldusväärsusest. Kui pidada teda usaldusväärseks tõendiallikaks, siis tema ütlustega on tõendatud, et AP ei osalenud sõiduki süütamises. Kui aga lugeda Laaso ütlusi ebausaldusväärseteks, siis puudub põõsast leitud kilekotil üldse mõistuslikult arusaadav seos põlenguga. Nii AP, kui ka Tarmo Laaso rääkisid, et kilekott võis pärineda Laaso kasutuses olnud sõidukist ning P, kui pidevalt sõidukis viibinud isik, võis sellega juhuslikult kontaktis olla. Kilekotilt leitud sõrmejäljest ei tulene, et AP süüdanuks sõiduki või et sellel kilekotil oleks mingi mõistuslikult arusaadav seos kuriteoga Süüdatud auto katuselt leitud tikutopsidega seoses peab kaitsja oluliseks, et AP DNA leiti tikutopsi avamiskohalt, aga mitte tikkudelt. Ühtlasi juhib kaitsja tähelepanu, et seda kohta oli lisaks AP-le puutunud veel tundmatu isik. AP DNA-d tikutopsil selgitavad tema enda ütlused, mille kohaselt ta suvel grillis ja kasutas kaassüüdistatava autos olnud tikutopse. AP väidetava motiivi kohta märgib kaitsja, et prokuröri jutt motiivist ja seosest kannatanuga on õiguslikus mõttes fantaasia. Prokuröri väited ei ole leidnud kriminaalmenetluses kinnitust. Kui tõepoolest olnuks süütamisel tellijad, keda saaks seostada AP-ga, siis tulnuks nendele isikutele esitada ka süüdistus. Seoses prokuröri väitega, et kui AP ei oleks süütamisega seotud, oleks tema käitumine kriminaalmenetluses ebaloogiline, märgib kaitsja, et prokurör tugineb asjaolule, mis ei olnud kohtuliku arutamise objektiks. Kohtuistungil ei ole avaldatud AP eeluurimisel antud ütlusi. Lisaks märgib kaitsja, et isikul on õigus valida selline kaitsestrateegia, mida ta ise tahab ja õigeks peab. Kaitseplaan ei peagi olema prokuröri jaoks mõistuslikult põhjendatav, loogiline või eluliselt usutav. Seoses väitega, et kinnitust ei leidnud AP väide, et ta ei oleks terviseprobleemide tõttu saanud
20. juunil 2016 joosta ega olla üks süütajatest, kes pärast auto süttimist minema jooksid, märgib kaitsja, et süüdistataval ei ole kohustust tõendada süü puudumist. Kui süüdistatava väide jääb tõendamata, siis see jääb tõendamata ning mingeid õiguslike järelmeid sellel ei ole. Lõpetuseks märgib kaitsja, et maakohus mõistis küll AP õigeks, kuid jättis kohtuotsuses märkimata, mitu päeva oli AP põhjendamatult vahi all ning millisele rahasummale on tal seetõttu õigus. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus saab selle puuduse ise kõrvaldada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
21. Ringkonnakohus käsitleb esmalt küsimust, kas maakohtu otsus tuleb tühistada AP õigeksmõistmise osas ning AP

§ 203

lg 1 järgi süüdi mõista (I) ning seejärel küsimust, kas maakohtu otsus tuleb tühistada T. Laasole mõistetud karistuse ja kannatanu RA tsiviilhagi rahuldamise osas (II). Lõpuks (III) lahendab ringkonnakohus muud küsimused. I

1. Kohtukolleegium leiab, et prokuröri ja kannatanu RA esindaja seisukohad ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks AP õigeksmõistmise osas. 9 Kohtukolleegium märgib, et loetelu, mida apellatsioonis on nimetatud AP süüd tõendavate kaudsete tõendite loeteluks (apellatsiooni lk 3: „Prokuröri hinnangul kinnitavad AP’i süüd järgmised tõendid:“), ei ole tegelikult tõendite, vaid argumentide loetelu, kusjuures osa osa esitatud argumentidest ei põhine üldse tõenditel.
2. Sarnaselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et esitatud tõendid tõendavad kogumis üksnes seda, et auto süütas AP sõber T. Laaso koos teise meesterahvaga ning sündmuskohalt leiti esemeid, millega AP oli kokku puutunud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et selle info alusel ei ole võimalik teha järeldust, et isik, kellega koos T. Laaso auto süütas, oli just AP. Veelgi enam, AP-l on olemas alibi ja prokuröri argumendid ei anna alust lugeda AP-le alibi andnud KK ütlusi ebausaldusväärseks.
3. Tõsiasi on see, et sündmuskohalt leiti esemeid, millega AP oli kokku puutunud. Sündmuskohal vaatlusel leiti Volvo katuselt kaks tikutoosi (sündmuskoha vaatlusprotokoll: kd I; tl. 100; foto tl. 111). Tikutoosidelt ja neis olnud tikkudelt võeti kokku neli DNA-proovi, millest ühest saadi enam kui ühelt isikult pärinev täisprofiil, milles ei saa kindlalt välistada APlt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist (kd I; tl. 139). Parkla lähedalt haljasalalt leiti kaks kilekotti (kd I; tl. 100). Neis ühel tuvastati AP sõrmejäljed (kd I; tl. 133). Ainuüksi neist tõenditest ei ole võimalik teha tõsikindlat järeldust, et AP osales auto süütamisel. Tegemist on esemetega, millega AP ei pruukinud kokku puutuda just auto süütamisel. Nii ei tähenda fakt, et auto katusel olnud tikutoosil leidus AP DNA-d, tingimata, et AP oligi isik, kes pani tikutoosi auto katusele. Seda saaks väita juhul, kui oleks tõendeid, et ka autol leidus AP DNA-d või sõrmejälgi. Selliseid tõendeid kohtule esitatud ei ole. AP ise on väitnud, et tikutoos ja kilekott võisid olla autos, mida tema ja T. Laaso kasutasid (ning milles ta oli ka samal päeval viibinud), ning ta võis neid seal puutuda (kd III; tl. 2). Tõendeid, mis selle väite ümber lükkaks, ei ole. Vastupidi: DNA-ekspertiisi akt kinnitab võimalust, et AP võis olla puutunud tikutoosi varem. Nimelt leiti AP DNA-d segaproovis, s.t proov sisaldas veel kellegi teise DNA-d. Seejuures ei olnud eksperdiarvamuse kohaselt tegemist T. Laaso (ekspertiisiaktis märgitud TS) DNA-ga (kd I; tl. 139). Seega pidi olema tikutoosi puutunud kolmas isik. Kuna tunnistajate ütluste kohaselt panid süütamise toime kaks isikut ning tuvastatud on, et üks süütajatest oli T. Laaso, on ilmne, et lisaks T. Laasole ei saanud samaaegselt sündmuskohal olla ja tikutoosi puutuda nii AP, kui ka tuvastamata isik.
4. Ka tunnistajate ütluste alusel ei ole võimalik teha järeldust, et T. Laasoga koos süütas auto just AP. Mitmed tunnistajad (KA, MI, KK) nägid auto süttimise ajal ja vahetult pärast seda auto juures või selle juurest ära jooksmas kahte meesterahvast (kd I; tl. 163, 164 pöördel, 165). Tunnistaja ütlustest ei ole aga võimalik teha järeldust, et teine meesterahvas oli just AP. Ükski tunnistajatest nende meesterahvaste nägu ei näinud, kuna neil olid kapuutsid pähe tõmmatud. Ka ei ole tunnistajad kirjeldanud ühtegi muud tunnust, mille alusel oleks võimalik teist süütamises osalenud isikut identifitseerida AP-na. Prokurör leiab apellatsioonis, et koostoimes teiste kaudsete tõenditega osutavad AP-le kui ühele sündmuskohal olnud meesterahvale tunnistajate ütlused süütajate kasvu ja kehaehituse kohta. Apellatsiooni kohaselt kinnitasid kõik ülal nimetatud tunnistajad, et nende nähtud meesterahvastest oli üks teisest veidi pikem ja mõlemad olid keskmise kehaehitusega. AP ja T. 10 Laaso vastavad sellele kirjeldusele: nii T. Laaso kui AP on mõlemad keskmise kehaehitusega, kusjuures AP (enda sõnul 186 cm pikk) on T. Laasost (enda sõnul 170 cm pikk) mõnevõrra pikem. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröriga, et tunnistajad on kirjeldanud nähtud meesterahvaste kasvu ühetaoliselt. Samuti ei saa nõustuda sellega, et tunnistajate kirjeldus vastab T. Laaso ja AP tegelikule kasvule. Tunnistajatest ainus, kelle hinnang nähtud meeste kasvule vastab enam-vähem T. Laaso ja AP tegelikule kasvule, on KK. Tema sõnul olid nähtud meesterahvad keskmist kasvu ehk umbes 175-180 cm pikad. Samas ei osanud ta öelda, kas meesterahvad olid ühepikkused või mitte. Lisaks ilmneb maakohtu istungi protokollist, et KK kohtus antud hinnang nähtud meesterahvaste pikkusele on vastuolus tema kohtueelses menetluses antud ütlustega. Nimelt avaldas AP kaitsja S. Sillar KK kohtueelses menetluses antud ütlused, milles KK samuti hindas nähtud meesterahvaste kasvu keskmiseks, kuid selgitas, et see tähendab umbes 160-170 cm pikkust isikut (kd I; tl 165). Seega on tunnistaja KK hinnang nähtud meesterahvaste pikkusele ebakindel. Tunnistajad KA ja MI väitsid mõlemad, et nähtud meesterahvad olid lühemat kasvu. Tunnistaja KA hindas meeste pikkuseks ca 150 cm ja tema ütluste kohaselt olid mehed umbes ühepikkused, üks oli „nõks pikem kui teine“ (kd I; tl. 163, 163 pöördel). Täpsustavatele küsimustele vastates kinnitas tunnistaja, et silmaga märgatavat suurt pikkusevahet meestel ei olnud (kd I; tl. 164). MI ei ole maakohtus antud ütlustes öelnud, kui pikad mehed tema arvates võisid olla, kuid selgitas, et pidas neid teismelisteks, sest nad olid kõhna kehaehitusega ja lühemat kasvu (kd I; tl. 164 pöördel). Ka tunnistaja KA ütluste kohaselt olid meesterahvad pigem kõhnema kehaehitusega (kd I; tl. 163). Seega olid meesterahvad mõlema tunnistaja sõnul kõhnema, mitte keskmise kehaehitusega, nagu väidetud apellatsioonis. Eelnevast tulenevalt on tunnistajad kirjeldanud nähtud meeste kasvu ja kehaehitust erinevalt ning kolmest tunnistajast kahe ütlused nähtud meeste kasvu kohta ei lähe kokku AP kasvuga – 186 cm pikkuse meesterahva puhul ei saa rääkida lühemat kasvu isikust. Seega ei ole võimalik teha tunnistajate ütluste alusel järeldust, et T. Laasoga koos pani süütamise toime isik, kelle kasv ja kehaehitus vastab AP omale. Kuna tunnistajate ütlused ei võimalda väita, et üks Volvo süüdanutest ja seejärel joostes lahkunud meesterahvastest oleks vähemalt kasvult ja kehaehituselt sarnanenud AP-le, ei oma oma tähtsust, kas AP terviseseisund võimaldas tal
5. juunil 2016 joosta või mitte.
6. Apellatsiooni kohaselt tõendavad AP süüd veel see, et ta on seotud Volvo kasutajaga konfliktis olnud isikutega, T. Laaso andis tema kaitseks ebaõigeid ütlusi ning tema enda käitumine kriminaalmenetluses ei ole omane isikule, kes ei ole kuritegu toime pannud. Ringkonnakohus on seisukohal, et nendele väidetele ei ole üldse võimalik tugineda. Kohtuotsus peab KrMS § 60 lg 1 alusel põhinema tõenditel. Nende väidete esitamisel ei ole prokurör aga tuginenud ühelegi tõendile KrMS § 63 lg 1 tähenduses. 10.1 Prokuröri väide, et Volvot tegelikult kasutanud KMA konflikt AP sõbra TL tütre AR-ga andis AP-le motiivi Volvo süütamiseks, on oletuslik. Nimelt tunnistab prokurör ise, et tõendatud ei ole, nagu oleks TL või AR süütamise tellinud. Sellest hoolimata avaldab prokurör arvamust, et süütamine on seotud just selle konfliktiga. Prokurör märgib: „Kuigi kohtueelses menetluses ei ole tuvastatud, et AR või TL oleksid nimetatud süütamise AP-lt tellinud, siis 11 leian, et selge motiivi AP’le kuriteo toimepanemiseks on eelnevalt kirjeldatud asjaolud andnud sellegipoolest.“ Seejuures lisab prokurör, et ka T. Laaso väitel süütamine telliti, kuigi T. Laaso keeldus andmast ütlusi selle kohta, kes süütamise tellis. Ringkonnakohus on seisukohal, et kui tõendatud ei ole, et süütamine toimus AR või TL soovil, ei saa rääkida AP selgest motiivist KMA kasutuses olnud auto süütamiseks. 10.2 AP süüd ei ole võimalik tõendada ka sellega, et valeks osutusid T. Laaso ütlused, et ta pani teo toime koos MG-ga. Prokurör märgib: „Leian, et Tarmo Laaso poolt ülekuulamisel esitatud versioon sellest, et ta pani nimetatud kuriteo toime koos MG’iga oli esitatud ei kellegi muu kui just kaassüüdistatava AP kaitseks.“ See argument põhineb üksnes näiliselt tõendil – süüdistatava T. Laaso ütlustel. Esiteks tähendab tõdemus, et isik andis ebaõigeid ütlusi, et neile ütlustele ei saa tugineda – KrMS § 312 lg 1 p 2 kohaselt jätab kohus tõendi, mida ta ei pea usaldusväärseks, kõrvale. Kõrvale jäetud ütlustest ei saa teha mingisuguseid järeldusi. Teiseks tähendab tõendile tuginemine lähtumist tõendist pärinevast infost. Kindlasti ei anna ütluste ebausaldusväärseks tunnistamine võimalust lugeda nende ütluste alusel tõendatuks mingi asjaolu, mida ütlustes väidetud ei ole. Praegusel juhul on prokurör teinud järeldusi mitte ütluste sisust, vaid T. Laaso käitumisest (valetamise faktist). Sedasi toimides on prokurör eksinud tõendamisreeglite vastu. 10.3 Ühelegi KrMS § 63 lg-s 1 ettenähtud tõendiliigile ei tugine ka argument, et kui AP ei pannud toime kuritegu, on tema käitumine kriminaalmenetluses ebaloogiline.
7. Eelnevast tulenevalt ei ole lisaks sündmuskohalt leitud esemetelt saadud sõrmejälgede ja DNA muid tõendeid, mis kinnitaks AP osalemist Volvo süütamises. Seejuures ei ole võimalik kõrvaldada kahtlust, et AP sõrmejäljed ja DNA on saanud esemetele enne nende esemete sattumist sündmuskohale. Seega ei saa rääkida AP süü tuvastamiseks piisavaks kaudsete tõendite kogumist.
8. Lisaks eelnevale on T. Laaso elukaaslane KK andnud AP-le alibi. Nimelt andis KK ütlusi, et AP viibis
9. juuni 2016 õhtul T. Laaso ja KK-ga nende korteris ning jäi korterisse ka siis, kui T. Laaso ära käis. Prokurör leiab, et KK ütlused on tervikuna ebausaldusväärsed ja tuleks kohtuotsuse tegemisel kõrvale jätta. KK ütluste ebausaldusväärsust põhjendab prokurör sellega, et kui kohtus andis KK
10. juunil 2016 tehtu kohta suhteliselt detailseid ütlusi, siis kohtueelses menetluses ei mäletanud KK nimetatud päeva ja selle sündmuste kohta sisuliselt mitte midagi. Kohtukolleegium peab prokuröri väiteid, et KK ei osanud kohtueelses menetluses kõnealuse päeva kohta ütlusi anda, paljasõnaliseks. Maakohtu istungi protokolli kohaselt on prokurör küll taotlenud sel alusel KK kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist, kuid kaitsja esitas sellele vastuväite. Protokollist ei nähtu, et kohus oleks andnud loa kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks ning et KK kohtueelses menetluses antud ütlusi oleks mingis osas avaldatud (kd I; tl. 34 pöördel, 35). KK-le esitati seejärel küll küsimusi kohtueelses menetluses antud ütluste kohta, kuid neist küsimustest ja vastustest ei selgu, mis ulatuses KK kohtueelses menetluses antud ütlused kohtus antud ütlustest erinesid. Protokollis on nimetatud osas kajastatud KK ristküsitlust järgnevalt: 12 „Tunnistaja: muidugi olin ma segaduses. Esimest korda sellises olukorras. Uurija ainult pommitas enda küsimustega, muidugi see ajab segadusse. Ma tõesti ei suutnud meenutada sellest päevast kui ta küsis minult kellaajaliselt. Tunnistaja KK vastab prokuröri küsimusele: Kuidas te ei mäletanud seda, et olite sel päeval koos enda kodus nii Tarmo Laaso kui AP-ga – ma ei oska öelda kuidas ma siis ei mäletanud.“ (kd I; tl. 171). Nagu näha, on KK ise väitnud, et ta ei osanud sel päeval toimunut kellaajaliselt kirjeldada. Selle peale on prokurör esitanud suunava küsimuse, mis sisaldab kohtu jaoks kontrollimatut väidet, et KK ei mäletanud, et oli sel päeval kodus koos T. Laaso ja AP-ga. KK on üksnes nentinud, et ei oska selgitada, miks ta ei mäletanud. Eelnevast tulenevalt ei ole ringkonnakohtul võimalik teha järeldust, et KK on andnud kohtus ja kohtueelses menetluses oluliselt erinevaid ütlusi. Seega ei ole alust selle prokuröri väite põhjal KK ütlusi ebausaldusväärseks pidada. Prokurör on püüdnud apellatsioonis heita tunnistaja KK ütlustele varju ka väitega, et KK võis anda AP kasuks valeütlusi, kuna võis olla ise teo kaastäideviija või kaasaaitaja. Prokurör märgib: „Võib esitada hüpoteese KK motiividest AP kasuks valeütluste andmisel. Selliselt tekitab näiteks küsimusi asjaolu, et tunnistaja MI sõnul viibis tema poolt nähtud sõiduautos BMW X5 reg nriga YYYYYY juhiistmel veel ka kolmas isik, kuid nimetatud isik on siiski kriminaalasja kohtueelses menetluses jäänud tuvastamata ja tema panus nimetatud kuriteo toimepanemisel samuti tuvastamata.“ Sellisele oletusele konnakohus ilmselgelt tugineda ei saa. II
11. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu otsus tuleb tühistada T. Laasole mõistetud karistuste ja talt kannatanu RA kasuks välja mõistetud kahjuhüvitise osas. Kohtukolleegium leiab aga, et ringkonnakohtul ei ole võimalik neis küsimustes ise otsust teha, vaid ses osas tuleb kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja on apellatsioonis juhtinud tähelepanu, et maakohtu otsuses ei ole neid küsimusi nõuetekohaselt põhistatud. Ringkonnakohus nõustub selle väitega. Ringkonnakohtu hinnangul on nimetatud küsimuste käsitlus maakohtu otsuses nii puudulik, et tegemist on põhistuse puudumisega KrMS § 337 lg 1 p 7 tähenduses. Maakohtu otsuse põhiosa sisaldab küll karistuse mõistmist ja tsiviilhagisid puudutavaid osi, kuid need on äärmiselt napid ja pealiskaudsed, kujutades endast valdavalt õigusnormide ümberjutustusi. Otsuses ei ole esitatud faktilisi asjaolusid, mis nende küsimuste kontekstis tähtsust omavad, tõendite analüüsi ega õiguslikku analüüsi. Ka ei ole hoolimata sellest, et T. Laasole mõisteti mitu karistust ja moodustati neist liitkaristus, erinevate karistuste mõistmist eraldi käsitletud. Sama probleem esineb ka tsiviilhagide rahuldamise põhjenduste puhul. Kuigi kohus rahuldas mitme kannatanu tsiviilhagid, milles taotleti erinevate tegudega tekitatud kahju hüvitamist, on kõiki tsiviilhagisid käsitletud koos. Seetõttu ei ole kohtumenetluse pooltel võimalik argumenteeritult vaielda selle üle, kas maakohtu mõistetud ükskikkaristused ja liitkaristused olid põhjendatud või kas maakohus mõistis põhjendatult T. Laasolt välja kahjuhüvitise RA kasuks. Seda näitestab hästi asjaolu, et mõistetud karistusi vaidlustades on kaitsja esmalt ise esitanud apellatsioonis konstruktsiooni, kuidas kohus võis

§ 209

lg 2 p 1, § 349, § 344 lg 1 ja § 345 järgi kvalifitseeritud tegude 13 eest mõistetud karistuseni jõuda (st millise eriosanormi sanktsioonist kohus eelduste kohaselt lähtus). Kannatanu esindaja on omakorda esitanud loetelu asjaoludest, mida kohus on tema arvates karistuse mõistmisel arvesse võtnud. 14. Maakohtu otsuses olevas lõigust, milles on käsitletud T. Laasole karistuse mõistmist, ei selgu isegi, millised karistused milliste tegude eest kohus T. Laasole mõistab. Maakohus mõistis T. Laaso süüdi

§ 203lg 1, § 209 lg 2 p 1, § 349, § 344 lg 1, § 345 järgi.

Kohtuotsuse resolutsioonist ilmneb, et kohus mõistis T. Laasole eraldi karistuse

§ 203

lg 1 järgi ning

§ 63

lg-le 1 tuginedes ühe karistuse

§ 209lg 2 p 1, § 349, § 344 lg 1 ja § 345 järgi kvalifitseeritavate kuritegude eest.

Kohus ei ole põhiosas märkinud isegi seda, millises eriosanormis ettenähtud sanktsioonist kohus

§ 63lg-le 1 tuginedes ühe karistuse mõistmisel lähtub.

Üldse ei ole kohtuotsuse põhiosas puudutatud liitkaristuse mõistmist. Kuigi kohus mõistis kaks eraldi karistust, on kohtuotsuse põhiosas käsitletud kõiki süüteokoosseise karistuse mõistmise puhul koos. See tähendab ühtlasi, et kohus ei ole kummagi resolutsioonis nimetatud karistuse puhul esitanud põhjendusi, kuidas kohus just sellise karistusmäärani jõudis. Kohus on küll märkinud, et võtab karistuse mõistmisel arvesse isiku süü suurust, kuid otsusest ei selgu, kui suureks kohus isik T. Laaso süüd kummalgi juhul peab ja millised on kummagi mõistetud karistuse puhul süü suurust mõjutavad asjaolud. Samuti on kohus märkinud, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kas ja millised kergendavad ja/või raskendavad asjaolud kohus tuvastas ja kuidas need T. Laaso karistust mõjutavad, kohtuotsusest ei selgu. Kohtuotsuses olevad karistuse mõistmise põhjendused on fragmentaarsed ja süsteemitud. Kohus on esitanud viidanud erinevatele asjaoludele (T. Laaso on varem kriminaalkorras karistatud, tal puuduvad rahalised vahendid igapäevase eluga toimetulekuks, kohtule on esitatud kiri, et OÜ X on valmis sõlmima T. Laasoga töölepingu), kuid otsusest ei selgu, millise karistuse kohaldamise aspektiga (karistuse liigi või määra valiku, karistuse asendamise või selle tingimisi kohaldamata jätmisega) seoses kohus neid käsitleb ja mis tähenduse ses kontekstis annab.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus põhistanud ka tsiviilhagi rahuldamist. Maakohus on sisuliselt vaid deklareerinud, et süüdistatava süü kahju tekitamises on täielikult tõendatud. Kohus on nimetanud ära vaid selle, kui suur oli kannatanu väitel talle tekitatud kahju, kuid otsuses ei ole üldse käsitletud kahju tõendatuse küsimust. Samuti puudub otsuses õigusliku hinnangu põhistus – kohus on viidanud võlaõigusseaduse sätetele, kuid otsuses puudub täielikult sisuline analüüs, kas nimetatud sätete tingimused on täidetud (sh kas esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja väidetavalt tekkinud kahju vahel).
2. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks T. Laaso kaitsja taotlust jätta kannatanu RA maakohtu menetluses kantud õigusabikulud 50 % ulatuses T. Laasolt välja mõistmata. Kaitsja leiab, et olukorda, kus kaasusüüdistatav mõisteti õigeks tuleks käsitada analoogsena olukorraga, kus isik mõistetakse osaliselt õigeks. Ringkonnakohus ei pea kaitsja nimetatud olukordi analoogseteks. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 hüvitab süüdimõistva otsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Seevastu õigeksmõistva 14 otsuse korral jäävad menetluskulud KrMS § 181 lg 1 kohaselt riigi kanda. Seetõttu mõistetaksegi menetluskulud isikult, kes osaliselt mõistetakse õigeks, välja ainult osa menetluskuludest. T. Laaso puhul, kes mõisteti täies ulatuses süüdi, ei ole alust kohaldada KrMS § 181 ning tema suhtes kohaldub täies ulatuses KrMS § 180 lg
4. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 2 p-le 2, § 338 p-le 3 ja § 339 lg 1 p-le 7 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse järgmistes osades: 1) T. Laasole

§ 203

lg 1 järgi mõistetud karistuse,

§ 209

lg 2 p 1, § 344 lg 1, § 345 lg 1, § 349 järgi kvalifitseeritud tegude eest

§ 63

lg 1 alusel mõistetud karistuse ning

§ 64

lg 1 järgi mõistetud karistuse osas; 2) RA kasuks 3762,39 euro väljamõistmise osas. Kuigi põhistuse puudulikkus iseloomustab kõigi tsiviilhagide käsitlust, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse üksnes RA tsiviilhagi puudutavas osas, kuna apellatsioon on esitatud üksnes RA tsiviilhagi puudutavas osas. Tuginedes KrMS § 341 lg-le 2 saadab ringkonnakohus kriminaalasja osas, milles kohtuotsus tühistati, Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Kuna kriminaalasja tagasisaatmise põhjuseks on puudused kohtuotsuse põhjendustes, saadab ringkonnakohus kriminaalasja KrMS § 341 lg 4 alusel maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks. Kuigi KrMS § 337 lg 2 p 2 kohaselt saadetakse kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks kohtumäärusega, on Riigikohus asunud seisukohale, et maakohtu otsuse osalise tühistamise korral tuleks edasikaebeõiguse tagamiseks lahendada kriminaalasi kohtuotsusega (Riigikohtu

1. aprilli 2013 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-38-13).
2. AP kaitsja S. Sillar on apellatsioonivastuses esitanud taotluse täpsustada maakohtu otsust ja määratleda, millises rahasummas on AP-l õiguse hüvitisele alusetult vahi all veedetud aja eest. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt on võimalik täpsustada üksnes mingit maakohtu otsuses olemasolevat seisukohta. Kõnealust küsimust ei ole maakohus otsuses üldse käsitlenud. Seega ei ole võimalik ka kaitsja taotletud täpsustust teha. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) kohaselt otsustab kohus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise kohtule esitatud taotluse alusel. Vastavalt KrMS § 18 lg 1 kohaselt esitatakse taotlus maakohtule kohtumenetluse kestel. Taotluse põhjendustest ega kohtutoimikust ei nähtu, et seda oleks tehtud. Kui taotlus jäeti maakohtule esitamata, on SKHS § 21 lg 2 kohaselt võimalik see ringkonnakohtule esitada üksnes juhul, kui maakohtule jäi taotlus esitamata mõjuval põhjusel. 19.1 Kannatanu RA esindaja Aivar Pilv on esitanud taotluse mõista AP-lt ja Tarmo Laasolt RA kasuks välja apellatsioonimenetluse käigus kantud õigusabikulud 1 111,60 eurot. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-le 1 on menetluskulu valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Ringkonnakohus ei pea menetluskulusid, mille kannatanule hüvitamist esindaja taotleb, täies ulatuses põhjendatuteks. Taotlusele lisatud dokumentide kohaselt on kannatanu esindaja ajakulu apellatsioonimenetluses olnud suurem AP kaitsja omast, kelle esitatud kirjalikud seisukohad on mahult kannatanu esindaja seisukohtadega võrreldavad. Kokku on olnud kannatanu esindaja ajakulu 6 tundi 37 minutit. Samas ei sisalda kannatanu esindaja 15 seisukohad põhjalikku õiguslikku argumentatsiooni, vaid koosneb nii AP süü küsimust kui T. Laaso karisust puudutavas osas väidete loetelust. AP süüd puudutavas osas kordab kannatanu esindaja maakohtus esitatud seisukohti. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus õigusabikulusid põhjendatuks ajalises mahus, mis jääb teiste apellatsioonimenetluse poolte ajakuluga samasse suurusjärku, st 5 tunni ulatuses. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus mõistlikuks kuluks valitud esindajale 5*140=700 eurot, millele lisandub käibemaks 140 eurot. Nimetatud summas tuleb kannatanule apellatsioonimenetluse kulud hüvitada. Kannatanu esindaja on taotlenud, et kannatanu apellatsioonimenetluse õigusabikulud mõistetaks välja süüdistatavatelt. Apellatsioonimenetluses sõltub vastavalt KrMS §-le 185 see, kelle kanda menetluskulud jäävad, sellest, kes apellatsiooni esitas ja kas apellatsioon oli edukas. Praegusel juhul tuleneb nii KrMS § 185 lg-st 1, kui ka lg 2 viimasest lausest, et menetluskulud tuleb jätta riigi kanda. 19.2 AP kaitsja S. Sillar, kes kaitseb AP riigi õigusabi korras, on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt on kaitsja töö maht apellatsioonimenetluses kokku 5 tundi ning kaitsja taotleb, et tasu suuruseks määrataks koos käibemaksuga 240 eurot. Ringkonnakohus peab taotlust põhjendatuks ja rahuldab selle. Taotletud tasu suurus jääb justiitsministri määrusega ettenähtud piiridesse. Töö ajaline maht on usutav, kaitsja on vastanud argumenteeritult kõigile prokuröri apellatsiooni argumentidele. Allkirjastatud digitaalselt 16