See on hageja alternatiivne nõudealus. Kostja vastuväited Kostja kirjalikus vastuses hagi ei tunnista. Hageja ja kostja töötasid aastatel 2013-2014 AS-is Merko Infra projektides „Auvere Elektrijaama valgustus ja nõrkvoolu tööd“ ja „330kV õhuliin Eesti Elektrijaama uuele energiaplokile“. Nimetatud projektide raames tegi hageja kostjale mitmeid hinnalisi kingitusi: lisaks 2000 eurole uue kaamera Canon EOS 3D Mark III koos objektiiviga, uue mobiiltelefoni Samsung Galaxy Note 3 ning sülearvuti Sony VAIO. AS Merko Infra lõpetas hagejaga töösuhte augustis 2014 seoses töölepingu rikkumisega ning esitas M. Vihharevi vastu nõude tööandjale tekitatud kahju hüvitamiseks. Tsiviilasja 2-14-62732 menetluses on kostja kohtus tunnistajana üle kuulatud. Kostja andis ütlusi, et hageja tellis erinevatele objektidele mittevajalikku ning objektile mitte jõudnud kaupa. Kohe, kui hageja sai kätte tööandja hagi tema vastu (19.02.2015 kell 14:47), esitas hageja 19.02.2015 e-kirjaga kell 16:25 omakorda nõude kostja vastu tagastada kingitud raha summas 2000 eurot, käsitledes nimetatud summat laenuna. Kostja sellega nõus ei ole. Tegemist on kingitusega. Hageja on pangaülekande tegemisel märkinud selgituseks „kanne“, mitte „laen“. Hagejal oli kombeks teha oma meeskonnaliikmetele ilma selge põhjenduseta kingitusi, mida kostja on avaldanud tsiviilasjas 2-14-62732 antud ütlustes. Nimetatud tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja on kostjale raha kinkinud vahetult pärast seda, kui hageja oli oma arvelduskontole teinud teadmata päritoluga sularahaga suuri sissemakseid (27.06.2013 sularaha sissemakse 10 000 eurot ja ülekanne kostjale 28.06.2013; 07.04.2014 sularaha sissemakse 11 000 eurot ja ülekanne kostjale samal päeval). Kokku on kahe aasta jooksul hageja kontole laekunud 225 206.91 eurot sularahas. Hagejal oli võimalik teha kostjale ilma selge põhjuseta ülekandeid ja hinnalisi kingitusi. Kostja on tunnistanud, et eksis ettevõttes kehtestatud eeskirja vastu kingituste saamise ja tegemise kohta. Hageja viide, et kingituste saamisest mitteteatamine on altkäemaksu võtmine, jääb arusaamatuks. Kui hageja on seisukohal, et ta andis kostjale altkäemaksu, tuleb see ka sõnaselgelt avaldada ja kostja saab sellisel juhul esitada oma seisukoha. Tähtajatu laenulepingu korral tuleb selle ülesütlemisest teatada kaks kuud ette. Sellest tulenevalt on vale hageja viivisearvestus alates 20.02.2015. Alusetut rikastumist ei saa toimuda, kui poolte vahel on vaidlus, kas tegemist oli laenulepinguga või kinkelepinguga. 2 Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Võlaõigusseaduse (
) § 259 lg 1 kohaselt Kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama.
lg 1 ja 2 kohaselt Kinkija avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks peab olema tehtud kirjalikult, kui seadusest ei tulene teisiti. Kinkelepingust tuleneva kohustuse täitmisega loetakse kinkeleping kehtivaks ka juhul, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud vorminõuet ei ole järgitud.
lg 1 kohaselt Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
lg 1 kohaselt Lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohus on seisukohal, et käesolevas vaidluses ei ole võimalik kohaldada alusetu rikastumise sätteid (
1027-1028), sest mõlema poole väitel oli hageja ja kostja vahel lepinguline suhe, mille alusel hageja kandis kostja pangakontole kokku 1000 eurot ning andis kostjale sularaha kokku 1000 eurot. Käesolevas vaidluses on hageja tõendanud kostjale raha üleandmise. Kostja on kohustatud hagejale raha tagasi maksma juhul, kui poolte vahel oli sõlmitud laenuleping (
Kui poolte vahel oli sõlmitud kinkeleping, siis sellest ei ole hageja kinkijana taganenud ning kostjal kingisaajana saadu tagastamise kohustus puudub (
Riigikohtu lahendi 3-2-1-145-16 p 13.1. kohaselt „Kolleegium selgitab, et kinkelepingu põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Kolleegium rõhutab, et otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga
lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada. Üksnes põhjendamatu makse tegemisest ei saa järeldada, et sõlmitud on kinkeleping.“ Laenulepingu sõlmimise kohta on Riigikohus lahendis 3-2-1-109-11 punktis 11 märkinud järgmist: „Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega.
lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. … Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. … Kolleegium on seisukohal, et üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenuleping sõlmituks …“ Laenulepingu sõlmimise kokkuleppe olemasolu tõendamiskoormis lasub hagejal. Kohus on seisukohal, et hageja on teinud raha ülekandeid sooviga kostjat rikastada, st et hageja on teinud kostjale kingitusi. Oluline see, et raha kanti kostjale üle samal või 3 hiljemalt järgmisel päeval, kui hageja oli oma pangakontole sisse maksnud suure summa sularaha. 27.06.2013 maksti hageja kontole sularaha 10 000 eurot ja hageja tegi ülekande kostjale 28.06.2013 (tl 116); 07.04.2014 toimus sularaha sissemakse summas 11 000 eurot ja ülekanne kostjale tehti samal päeval (tl 117). Puudub mõistlik põhjendus, miks kostja oleks pidanud küsima 500 euro kaupa laenu nimelt nendel kuupäevadel. Kostja pangakonto väljavõtete kohaselt (tl 110 ja 112) oli tema pangakontol piisav summa: 28.06.2013 900 eurot ja 7.04.2014 lausa 2850 eurot. Hageja poolt üle kantud 500 eurot kostjale antud laenuna ei ole kohtu jaoks usutav. Kohtu käsitlust toetab ka teine asjaolu: hageja ei tea, millistel kuupäevadel ta andis kostjale üle sularaha. Hageja ei ole pidanud vajalikuks isegi enda jaoks üles märkida, millise summa ta millisel kuupäeval kostjale sularahas üle andis, st millal ta sõlmis kostjaga väidetava(d) laenulepingu(d). Laenulepingu sõlmimise tõendamiskohustus lasub hagejal. Hageja nõue sularahas antud laenu osas põhineb ainult kostja poolt antud tunnistusel teises tsiviilasjas (tl 47), kus kostja on väitnud täpsustamata kuupäevadel sularaha saamist kingitusena hagejalt. Kostja ütluste kohaselt soovis hageja kostjat rikastada, pakkudes võimalust saada esemelisi kingitusi ja andes sularaha või tehes panga kaudu kostja arvele makseid. Samas ei ole hageja õigeks võtnud ja kinnitanud kallite esemeliste kingituste tegemist kostjale, mida kostja on samuti tunnistajana kinnitanud (kaamera Canon EOS 3D Mark III koos objektiiviga, mobiiltelefoni Samsung Galaxy Note 3, sülearvuti Sony VAIO). Selline valikuline üleantu aktsepteerimine seab taas kahtluse alla hageja väite laenulepingute sõlmimise kohta. Hagejal endal puudus tahe sularahas antud summasid tagasi nõuda, sest hageja ei tea, millise summa ja millal ta kostjale üle andis. Laenulepingu kohaselt antakse üle rahasumma, mille tagastamises lepitakse ka kokku, sest laenuandja on huvitatud laenusumma tagasisaamisest, see on laenu andmise põhimõte. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Käesolevas asjas ei ole hageja tõendanud seda, et ta oli alates raha üleandmisest/ülekandmisest huvitatud kostjale üle antu tagasisaamisest. Kostja esindaja on esitanud kohtule taotluse 15.02.2017 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Hageja esindaja vaidleb protokolli parandamise taotlusele vastu, sest kohtuistungi protokoll ei ole istungil räägitu stenogramm. Kohus jätab kostja taotluse protokolli parandamiseks rahuldamata, sest taotletud parandus: lisada protokolli sõnad „vist ka“ ja „alguses“, ei ole menetlusosalise avaldus või taotlus TsMS § 50 lg 1 p 6 mõttes. Kostja vastuväidete põhisisu on kohtu hinnangul õigesti protokollitud. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas menetluses hageja poolt kantud kulud jäävad hageja enda kanda. Kostjal menetluskulude hüvitamise nõuet ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.