← Eesti

3-16-2520/22

Obsah (8)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 158§ 201§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 17.01.2018, Tallinn Haldusasja number 3-16-2520

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-16-2520 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Harju maavanem otsustas 20.10.2016 korraldusega nr 2558-k anda Tallinnas Ehitajate tee 84a asuv 10 396 m2 suurune maatükk maareformi seaduse (MaaRS) § 28 lg 1 p 4 alusel Tallinna linna munitsipaalomandisse. Nimetatud maa jääb osaliselt endise maaüksuse nr 66 peale, mille osas on XX tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks ja mille tagastamist ta taotleb. Harju maavanem andis 08.02.2017 korralduse nr 216-k, millega täiendas 20.10.2016 korralduse põhjendusi alljärgnevalt. Tegu on kortermajade vahelise haljastatud puhkeotstarbelise õuealaga, mis on sellisena kasutuses 1960-ndate aastate teisest poolest. Hooviala kuulus
  2. aastal Riigivaraameti poolt Tallinna linnale üle antud Tallinna Teedevalitsuse vara hulka ning anti
  3. aastal Tallinna Kommunaalameti bilanssi. Tallinna linnal on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg-st 3 tulenevalt kohustus tagada selle maa avalik kasutus. Ehitajate tee 84a maa diagonaalsuunas tükeldamine ei ole maakorralduslikult mõistlik. XX poolt tagasi taotletaval maa-alal asuvad liivakast, korvpalliplats ja õueala läbivad teed, mis on rajatud enne MaaRS jõustumist. Maaüksus täidab sotsiaalmaa funktsioone, arvestades, et Mustamäe linnaosa üldplaneeringu kohaselt on mikrorajoonide ja linnaosa mikrotasandi rohevõrgustiku aluseks suuremad haljasmaad ja ühendused mikrorajooni sisemusse jäävatel aladel.
  4. XX esitas 07.12.2016 halduskohtule kaebuse, paludes maavanema 20.10.2016 korraldus tühistada. Vaidlusalune maatükk ei täida sotsiaalmaa funktsiooni, seda kasutatakse parkimiseks. Tõendatud ei ole, et maa oleks sotsiaalmaa ülesannetes olnud MaaRS vastuvõtmise ajal. Korralduses puuduvad kaalutlused, miks on maa tagastamisele eelistatud selle munitsipaalomandisse andmist. Kaebajat ei kuulatud ära. Maavanem on kord juba samasisulise haldusakti vastu võtnud, kuid selle tühistas kohus haldusasjas nr 3-11-
  5. Asjakohane ei ole vastustaja väide, et õuealal asuvad rajatised. Puuduvad tõendid nende rajamise kohta ning need on praegusel ajal väga kehvas seisukorras. Maa tagastamise korral saaks kaebaja rajada sinna parkla ja lahendada seeläbi ümbruskonnas oleva parkimisprobleemi. Maa tagastamata jätmine on ebaproportsionaalne.
  6. Harju maavanem ja Tallinna linn palusid jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud korralduses toodud seisukohtade juurde.
  7. Tallinna Halduskohus jättis 28.02.2017 otsusega kaebuse rahuldamata. Õige on kaebaja seisukoht, et esialgsel kujul ei vastanud maavanema 20.10.2016 korraldus haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 56 sätestatud põhjendamisnõuetele. Maavanema 08.02.2017 korraldusega ei ole 20.10.2016 korraldust muudetud, sest haldusakti resolutiivosa on jäänud samaks. Maavanema 08.02.2017 korraldust saab käsitada sarnaselt haldusakti põhjenduste täiendamisega kohtumenetluse käigus. Käesoleval juhul on usutav, et maavanem lähtus nendest põhjendustest juba 20.10.2016 korralduse andmise ajal. Korralduses on õigusliku alusena viidatud Tallinna Linnavaraameti 14.06.2016 maa munitsipaalomandisse 2

(6)3-16-2520 andmise taotlusele ja võib eeldada, et maavanem lähtus selles taotluses esitatud põhjendustest ja kaalutlustest. MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad, mis antakse munitsipaalomandisse MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel. Nimetatud sätte alusel antakse munitsipaalomandisse sotsiaalmaa. Sotsiaalmaa mõistet MaaRS ei sisusta. Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 13 kohaselt on sotsiaalmaa näol tegemist maaga, millelt ei taotleta kasumit, kusjuures sotsiaalmaaks on ka üldkasutatav maa, sh avalikult kasutatava haljasala ja pargi maa. Seega saab kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil oleva avalikult kasutatava haljasala maa anda sotsiaalmaana munitsipaalomandisse, kui eesmärgiks on haljasala senise avaliku kasutuse jätkamine. Maa sotsiaalmaana munitsipaliseerimine saab toimuda juhul, kui kõnealune maa täidab praegu ja täitis MaaRS vastuvõtmise ajal faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-44-05). Avalikult kasutatava haljasala puhul saab sotsiaalmaa funktsioonist rääkida juhul, kui tegemist oli enne MaaRS jõustumist haljasalana rajatud või sellisena avalikkusele kasutatavaks tehtud haljastatud territooriumiga ning hiljem ei ole selle maa funktsioon olulisel määral muutunud. Eeldama ei pea selle ala iseäranis aktiivset kasutamist. Sotsiaalmaa funktsioon võib haljasalal olla, kui igaühel on võimalik soovi korral seal viibida, läbi jalutada jms. Seal ei pea faktiliselt tegelema mingisuguste eriliste puhketegevustega. Maavanem leidis õigesti, et tegemist on sotsiaalmaa tunnustele vastava maaga. Tegemist on korruselamute vahel paikneva ja juba elamurajooni kavandamisel ja ehitamisel sellisena ette nähtud haljasalaga. Vastustaja esitatud
  1. aasta projektjoonis näitab, et praeguste Ehitajate tee 84, 86 ja 88 vahele kavandati haljasala rajamine koos kõnealuste korterelamutega. Joonise pinnalt on usutav, et haljasala moodustas osa terviklikust elamukvartalist ning oli algusest peale kavandatud rajatava elukeskkonna osana ning avalikult kasutatavana. Tegemist ei ole juhuslikult tühjaks jäänud maatükiga. Kuigi konkreetseid tõendeid haljasala rajamise aja kohta ei ole, ei saa olla kahtlust selles, et see rajati enne MaaRS jõustumist. Ehitajate tee 84 ja 88 hooned võeti esmakordselt kasutusele
  2. aastal ning usutavasti rajati umbes samal ajal ka nende hoonete vahel olev haljasala. Maal asuvate korvpalliväljaku rajatise ja liivakasti valmimise aeg ei ole sotsiaalmaa funktsiooni seisukohast oluline. Haljasala põhiolemus ei sõltu liivakasti ja korvpalliväljaku olemasolust, vaid sellest, et tegemist on linnakeskkonnas oleva avalikkusele ligipääsetava eesmärgipäraselt haljastatud territooriumiga. Pole alust väita, et vaidlusaluses kohas haljasala enam ei asu või tegemist pole sotsiaalmaa funktsiooniga maaga. Toimikus olevatelt fotodelt nähtub, et tegemist on jätkuvalt enam-vähem hooldatud muruga kaetud väljakuga, kus kasvavad mõned puud. Kuigi fotode pinnalt on usutav, et liivakast ja palliplats on kehvas olukorras, on need siiski olemas ning teatud vaba aja tegevusteks kasutatavad. Haljasala läbivad teed, mida inimesed saavad kasutada. Asjaolu, et aja jooksul on ümberkaudsete majade elanikud asunud üht osa haljasalast kasutama mootorsõidukite parkimiseks, ei anna alust väita, et tegemist on sotsiaalmaa funktsiooni minetanud maatükiga. Maa munitsipaalomandisse andmine oli kooskõlas MaaRS §-s 2 sätestatud eesmärgiga. Kuigi maareformi eesmärgiks on eelkõige maa tagastamine, on antud juhul tegemist erandiga, mis õigustab maa munitsipaalomandisse jätmist. Haljasala on ilmselgelt rajatud osana terviklikust korterelamute rajoonist. MaaRS §-s 2 nimetatud „praeguste maakasutajate seadustega kaitstud huvid“ ei piirdu pelgalt nõukogude ajal maakasutusõiguse saanud konkreetsete isikute huvidega, vaid hõlmavad ka konkreetselt määratlemata isikute või avalikkuse huvi selle vastu, et maa jääks avalikult kasutatavaks ka pärast maareformi. 3
(6)3-16-2520 Selleks, et tagada vaidlusaluse maa senine sotsiaalmaa funktsioon, tuleb tagada sealse haljasala oluliste piiranguteta avalik kasutus. Maa eraomandis oleku korral ei ole see võimalik ilma omaniku omandiõiguse väga olulise piiramiseta. Kaebajal ei ole võimalik maad isiklikel eesmärkidel kasutada. Pole alust väita, et huvi maa avaliku kasutamise vastu tulevikus kaoks. Seega ei saa vastustajale ette heita, et ta ei kaalunud võimalust tagastada maa kaebajale koos avalikes huvides piirangute seadmisega. Vastustaja on põhimõtteliselt õigesti leidnud ka seda, et maa arvelt saaks tulevikus luua avalikke parkimisvõimalusi. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et maa tagastamise korral oleks tal paremad võimalused ümbruskonna elanikele vajalike parkimisvõimaluste pakkumiseks. Kohtuotsusega asjas nr 3-11-2446 tühistati maavanema varasem maa munitsipaalomandisse andmise otsus põhjusel, et maavanem oli eiranud asjaolu, et kaebaja on taotlenud maa tagastamist. Kohtuotsuses võetud seisukohast, et maavanema kaalutlusõigus ei olnud vähenenud nullini, ei saa järeldada vajadust anda kaebaja huvile suurem kaal, kui maavanem on uue haldusaktiga teinud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 28.02.2017 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde ning esitab halduskohtu otsusele järgmised vastuväited. Halduskohus sisustas otsuses maatüki faktiliselt sotsiaalmaana kasutamise mõiste ebaõigesti. Iga muruga kaetud maatükk ei ole haljasala, mis tuleks anda munitsipaalomandisse. Nii lai tõlgendus ei ole kooskõlas MaaRS mõttega. Maa haljasalana munitsipaalomandisse andmine oleks põhjendatud, kui sinna oleks rajatud park või paigutatud esteetilisel viisil taimestik. Ehitajate tee 84a maa-ala ei paikne isegi korralikult hooldatud muruplatsi. Platsil kasvab paar puud ja mõnes kohas muru, kuid need on hooldamata. Tegemist on mullase ja songitud platsiga. Õige ei ole kohtu järeldus, et haljasala on rajatud osana terviklikust korterelamute rajoonist. Isegi kui majade juurde oli algselt kavandatud haljasala, ei ole menetluses tõendatud, et MaaRS vastuvõtmise ajal oli maa-ala ka tegelikult sotsiaalmaana kasutusel. Maa-ala ei ole praegu kasutusel sotsiaalmaana. Halduskohus möönis, et inimeste harjumused muutuvad ja tänapäeval mängivad selliste elamurajoonide lapsed õues oluliselt vähem. Seega ei täida maaala esialgset funktsiooni. See ei sobi ka parkimiseks, sest selleks ei ole loodud vajalikke tingimusi. Seal asuv mänguväljak on väga kehvas olukorras ja kasutusest välja langenud. Maa ei ole faktiliselt sotsiaalmaana kasutuses. Haldusasjas nr 3-11-2446 tühistas kohus maavanema varasema maa munitsipaalomandisse andmise korralduse ning leidis, et kohus ei saa olla kindel, et maavanemal tuleb samasisuline haldusakt uuesti välja anda. Vastustaja ja kohus ei ole eeltoodud lahendi mõttega arvestanud. Kohtu eesmärk oli anda vastustajale juhised uue korralduse tegemiseks, sest maatüki munitsipaalomandisse andmine ei olnud põhjendatud. Maa munitsipaalomandisse andmine rikub ulatuslikult kaebaja õigusi. Halduskohus ei ole otsuses esitanud ühtegi põhjendust, miks on maa-ala sotsiaalmaana kasutamine vältimatu. Kohus ei ole otsuses arvestanud proportsionaalsuse põhimõttega, jättes kaebaja need väited üldse käsitlemata. Vastustaja oleks pidanud tegema kaebaja õigusi vähem rikkuva korralduse. 4
(6)3-16-2520 Näiteks oleks saanud seada avalikes huvides maa-ala kasutamiseks tingimusi või kitsendusi. Linn on pidevas muutumises. Ei saa olla kindel, et aastakümne pärast on maa-ala ümber jätkuvalt samasugused kortermajad. Kaebajal on eraomanikuna võimalus rajada maa-alale korralik parkla ja sellest võidaksid kõik korrusmajade elanikud. Seega on maa tagastamine avalikes huvides. Vaidlustatud korralduses puuduvad põhjendused. Kohus on möönnud, et korraldus ei vasta HMS § 56 nõuetele. Kohus ei põhjendanud, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt ta järeldas, et hiljem esitatud põhjendused on samad, millest lähtuti korralduse andmisel. Asjaolu, et kohus aktsepteeris põhjendamispuuduste kõrvaldamist, ei ole HMS §-ga 56 kooskõlas.

§ 158lg 2 kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga.

Haldusakti ei saa kohtumenetluse ajal muuta. Korraldus tuleb formaalse õigusvastasuse tõttu tühistada.

  1. Harju maavanem ja Tallinna linn paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde ning nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (

§ 201lg 4).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

  1. Halduskohus tuvastas otsuse põhjendustes, et 20.10.2016 korraldus on oluliste põhjendamispuudustega, kuid pidas võimalikuks arvestada vastustaja poolt kohtumenetluse käigus esitatud põhjendustega (08.02.2017 korraldus). Kaebaja on õigesti viidanud kohtupraktikale, mille kohaselt ei ole kaalutlusotsustuste korral täiendavate põhjenduste esitamine kohtumenetluse ajal üldjuhul lubatav. Samas ei ole tegemist absoluutse keeluga. Kui kohus on veendunud, et kohtumenetluses esitatud põhjendused olid haldusakti andmise aluseks, võib nendega arvestada ning haldusakti ei pea formaalse õigusvastasuse tõttu tühistama. Selline võimalus tuleneb ka HMS §-st
  2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käesolevas asjas ei ole alust kahelda, et kohtumenetluse käigus esitatud põhjendused vastavad 20.10.2016 korralduse andmise õiguslikele ja faktilistele alustele ning arvesse võetud kaalutlustele. Nagu halduskohus märkis, lähtuti 20.10.2016 korralduse andmisel muu hulgas Tallinna Linnavaraameti 14.06.2016 taotlusest. Nimetatud taotluses on välja toodud, et vaidlusaluse maa näol on tegemist korterelamute vahelise haljastatud õuealaga, mis on täitnud sotsiaalmaa funktsiooni 1960ndatest aastatest alates ning linn soovib ka edaspidi säilitada maatüki avalikult kasutatava hoovialana. Taotluses on hinnatud kaebaja vastuväiteid ning leitud, et üldsuse huvi jätkata maatüki avalikku kasutamist üldkasutatava maana on kaalukam erahuvist saada maatükk tagasi. Vastustaja on 08.02.2017 korralduses tuginenud samadele põhjendustele, mis veenab ringkonnakohut, et 20.10.2016 korraldus anti linna 14.06.2016 taotluses esitatud põhjendustega nõustudes.

§ 158lg 2 ei keela täiendavate põhjenduste esitamist.

Vastustaja ei ole 20.10.2016 korraldust põhjendades tuginenud asjaoludele, mida korralduse andmise ajal ei esinenud. 9. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et halduskohus on sotsiaalmaa mõistet tõlgendanud liiga laialt. Vaidlusalune maa-ala oli nii MaaRS jõustumise kui ka 20.10.2016 korralduse 5

(6)3-16-2520 andmise ajal faktiliselt kasutuses avaliku haljasalana. Asjaolu, et kortermajade vaheline ala on korrastamata, ei tähenda, et see on faktilisest kasutusest välja langenud. Kaebaja ei ole väitnud, et maad kasutatakse mingil muul eesmärgil. Suurte korrusmajade vahelisel rohealal on oluline tähendus ümberkaudsete elanike elukeskkonna tasakaalustamisele ka siis, kui lapsed seal igapäevaselt ei mängi või elanikud seda muul viisil aktiivse puhkuse veetmise kohana ei kasuta. Kaebaja tõlgendus, mille kohaselt peab haljasala esinema pargina või olema esteetiliselt kujundatud, ei tugine õigusnormile. Halduskohus on sotsiaalmaa olemust, samuti küsimust, kas sotsiaalmaa oli olemas nii MaaRS jõustumise kui ka korralduse andmise ajal, ammendavalt analüüsinud ning ringkonnakohus ei pea sellekohaste põhjenduste kordamist vajalikuks.
  1. Kaebaja leiab, et majadevaheline haljasala võiks olla eraomandis, mistõttu on maa tagastamine jätmine ebaproportsionaalne. Kaebaja on selgitanud, et ta soovib tagastatavale maale rajada valvega parkla ning osutada parkimisteenust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sotsiaalmaa funktsiooni säilimiseks on vajalik haljasala oluliste piiranguteta avalik kasutus ning see on kõige paremini tagatud, kui maa on munitsipaalomandis. Eraomaniku huvi ei ole ilmselgelt suunatud sellele, et tema kinnistu oleks avalikus kasutuses. Lisaks ei ole kaebaja tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks Ehitajate tee 84a maa osas tervikuna, vaid kaebajal on nõudeõigus üksnes diagonaalselt üle maatüki jooksva siilu osas. Korterelamute vahelise haljasala jagamine osadeks ei ole sellisel viisil õigustatud.
  2. Haldusasjas nr 3-11-2446 ei ole üheski kohtulahendis tehtud siduvalt kindlaks, et vaidlusaluse maatüki munitsipaalomandisse andmine oleks igal juhul õigusvastane. Sellist järeldust ei nähtu ka kohtuotsuse põhjendustest. Kohus on seal üksnes möönnud, et maa munitsipaliseerimist ei saa pidada ainuvõimalikuks lahenduseks ning arvestada tuleb kaebaja huvidega.
  3. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud (esindajakulu 1089 eurot) tema enda kanda (

§ 108lg 1). Vastustaja ja kolmas isik ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.