← Eesti

1-17-2859/16

Obsah (9)§ 318§ 189§ 387§ 268§ 7§ 306§ 309§ 181§ 310

1-17-2859 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. september 2017, Narva kohtumaja Kriminaalasja number 1-17-2859 (14240100845) Kohtunik Mari-Liis Avikson K

§ 318

ja 319 alusel 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest esitada kirjaliku apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt

§ 189

lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt

§ 387

lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtulahendist teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtulahendi teinud kohtule. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Süüdistuse sisu Aleksandr Golubevi süüdistatakse selles, et tema V C OÜ juhatuse liikmena sõlmis 14.09.2011 V C OÜ nimel AS SEB Liisinguga liisingulepingu sõiduauto Mitsubishi Pajero, VIN-koodiga JMBLYV98W7J004906 omandamiseks, mille tulemusena sai ta V C OÜ juhatuse liikmena enda valdusesse sõiduauto Mitsubishi Pajero V80, registreerimismärgiga xxx, VIN-koodiga JMBLYV98W7J004906, maksumusega 21 490 eurot. Aleksandr Golubevi volitused V C OÜ juhatuse liikmena lõppesid 09.01.2013 ning Aleksandr Golubev oli kohustatud tagastama tema valduses oleva sõiduauto Mitsubishi Pajero V80, registreerimismärgiga xxx, OÜ-le V C, kuid Aleksandr Golubev omastas sõiduauto, jätkates selle kasutamist ning jättes hoolimata OÜ V C uue juhatuse korduvatest nõudmistest sõiduauto tagastamata. Aleksandr Golubev kasutas alates 09.01.2013 sõidukit isiklikeks otstarveteks nii Eesti, Soome kui ka Venemaa territooriumil, kasutades sõidukit omavoliliselt kuni 13.10.2014, kui teatas auto kadumisest Venemaa politseile. Sel moel Aleksandr Golubev pani toime valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramise, so KarS § 201 lg 1 alusel kvalifitseeritava kuriteo. II Kohtuistung Süüdistatav Aleksandr Golubev vastas kohtuistungil, et süüdistuse sisu on arusaadav, ennast süüdi ta ei tunnista. Süüdistatav andis kohtuistungil ütlusi. Prokurör leidis, et süüdistatava süü on uuritud tõenditega kinnitust leidnud. Prokurör taotles Aleksandr Golubevile karistuseks rahalist karistust 200 päevamäära ulatuses. Prokurör on seisukohal, et V C OÜ kahjunõue on põhjendatud, kuid summa suuruse osas jättis kohtu otsustada. Prokurör palus välja mõista Aleksandr Golubevilt kriminaalmenetluse kuluna sundraha teise astme kuriteo eest. Kannatanu seaduslik esindaja jäi enda tsiviilhagis välja toodud nõuete juurde nõudes süüdistatavalt 27 062,48 euro ja 1614,42 euro välja mõistmist. Kaitsja palus Aleksandr Golubev õigeks mõista. V C OÜ tsiviilhagi jätta rahuldamata ning menetluskulud jätta riigi kanda. Kohtuistungil toimus kannatanu V C OÜ seadusliku esindaja G K ja tunnistajate A T ning A A ülekuulamine. Kohus võttis vastu ja avaldas järgmised dokumentaalsed tõendid: kannatanu seadusliku esindaja kirjalik pöördumine (tl 1-3); registreerimistunnistusest koopia (tl 4); 2 1-17-2859 äriregistri väljavõte (tl 5-7); vastus uurimisasutuse päringule (tl 8); Maanteeameti vastus uurimisasutuse päringule koos lisadega (tl 9-28); SEB Pank AS-i vastus uurimisasutuse päringule (tl 29-66); Swedpank AS-i vastus uurimisasutuse päringule (tl 67-72); määrus nr 168871 (tl 73-75); määrus kannatanuks tunnistamise kohta (tl 76-80); määrus asitõenditeks tunnistamise ja asitõendite kriminaalasjaga ühendamise kohta koos lisaga (tl 81-83); reisija tollideklaratsioon (tl 84-87); informatsiooni edastamine ning päring kriminaalmenetluse nr 14240100845 raames (tl 88-90); kannatanu seadusliku esindaja kirjalik pöördumine (tl 91-92); liisinguleping nr xxxxx koos maksegraafikuga (tl 93-100); otsekorralduse maksjaleping (tl 101); V C OÜ konto väljavõte (tl 102-113); liisingupakkumus (tl 114-115); maksegraafiku näidis kapitalirendilepingule (tl 116); AS SEB infoleht kapitalirendilepingu nr L11105814 kohta (tl 117-119); AS SEB Liising, CHB Kindlustusmaakler OÜ ja C F AS Eesti filiaali poolt kannatanule väljastatud arved (tl 120-193); äriregistri teabesüsteemist väljatrükk V C OÜ registriandmete kohta (tl 194); karistusregistri väljavõte (tl 195); SEB Pank AS-i poolt väljastatud süüdistatava konto väljavõte (tl 196-208). III Kohtu järeldused süüdistuse tõendatuse osas Süüdistatav Aleksandr Golubevile on esitatud süüdistus KarS § 201 lg 1 järgi, mille kohaselt karistatakse valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest. Omastamise objektiivne koosseis on seega valduses oleva või usaldatud võõra vallasasja või vara ebaseaduslik pööramine enda või kolmanda isiku kasuks. Enda kasuks pööramine tähendab asja faktilist muutmist endale või kolmandale isikule kuuluvaks. Süüdlane peab omastamise puhul pidama asja endale ehk muudab selle endale kuuluvaks ja jätab senise omaniku talle kuulunud asjast kestvalt ilma. KarS § 201 mõttes on võõras asi, mis ei ole tema omandis (asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 68). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 49 lg 1 kohaselt on asi kehaline ese. Sama seaduse § 50 lg 2 näeb ette, et asi, mis ei ole kinnisasi, on vallasasi. Äriühingu juhatuse liikmel on seadusest ja lepingust tulenev õigus ning kohustus ühingut juhtida ja esindada, sh äriühingu nimel tema vara käsutada ja kohustusi võtta. See aga ei anna juhatuse liikmele õigust ühingu vara enda või kolmanda isiku kasuks pöörata. Käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et Aleksandr Golubevi valduses oli 09. jaanuaril 2013.a võõras vallasasi, s.o sõiduauto Mitsubishi Pajero V80 (reg nr xxx) ning põhiküsimuseks käesolevas kriminaalasjas on see, kas kohtuliku uurimise tulemusena leidis usaldusväärselt tõendamist see, et süüdistatav pani toime võõra vara ebaseadusliku enda kasuks pööramise. Vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi

) §-le 61 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, sealjuures ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. 3 1-17-2859 Seda, et Aleksandr Golubevi otseses valduses oli 09.01.2013 võõras vallasasi tõendab kohtule esitatud liisinguleping nr xxx (tl 53-59), kust nähtub, et selle lepingu on 14.09.2011.a sõlminud V C OÜ ja AS SEB Liising ning liisinguesemeks on Mitsubishi Pajero Intense Plus 3, 2 VINkoodiga JMBLYV98W7J

  1. Liisinguvõtja esindajana on nimetatud lepingu allkirjastanud Aleksandr Golubev. Vastavalt selle lepingu punktile 22.3 müüja annab eseme otsese valduse üle ostja esindajana tegutsevale liisinguvõtjale hiljemalt 30.09.
  2. Nähtuvalt maksegraafikust (tl 60) oli V C OÜ tasunud sellest liisingulepingust tulenevalt
  3. jaanuariks 2013 osamakseid kokku summas 6857, 69 eurot ning tasuda tuli veel osamakseid summas 11 113, 38 eurot. Samuti oli sõlmitud otsekorralduse maksjaleping (tl 61) ja käendus AS-i SEB Liising kasuks (tl 62), kus käendajaks oli Aleksandr Golubev, kes vastutab selle lepingu kohaselt täies ulatuses solidaarselt kohustatuga ja tagab kõiki SEB Liisingu nõudeid kohustatu vastu, mis tekivad või võivad tekkida kohustatu poolt sõlmitud lepingust. Tulenevalt tunnistaja A T ütlustest olid eeltoodud dokumentaalsed tõendid esitatud Aleksandr Golubevi poolt ka kannatanu raamatupidajale. Seda, et Aleksandr Golubevi juhatuse liikme volitused V C OÜ-s lõppesid 09.01.2013 tõendab väljavõte äriregistri teabesüsteemist (tl 5-7). Nähtuvalt mootorsõiduki registreerimistunnistusest (tl 4), mis on väljastatud 26.02.2014, on Mitsubishi Pajero, reg. nr xxx, omanikuks AS SEB Liising, vastutavaks kasutajaks V C OÜ ja kasutajaks A A . Maanteeametist saadud vastuse kohaselt (tl 9-28) toimus 20.09.2011 Mitsubishi Pajero, reg. nr xxx, omanikuvahetus, mille kohaselt sai selle mootorsõiduki omanikuks AS SEB Liising ning samuti nähtub sellest, et kannatanu on esitanud taotluse sõiduki registriandmete muutmiseks mootorsõiduki kasutajate osas. Nähtuvalt sõidukite piiriületuse piirikontrolli infosüsteemist on mootorsõiduk Mitsubishi Pajero, reg. nr xxx, ületanud riigipiiri viimati 28.03.2014 ning 2013.a ja 2014.a on toimunud korduvalt riigipiiri ületamine selle mootorsõidukiga, mille alusel saab järeldada seda, et süüdistatav kasutas seda mootorsõidukit ka pärast seda, kui lõppesid tema juhatuse liikme volitused V C OÜ-s. Süüdistatav Aleksandr Golubev ennast talle inkrimineeritavas kuriteos süüdi ei tunnistanud. Tema ütluste kohaselt 2013.a jaanuaris toimunud koosolekul kõik said aru, et ülejäänud nende äriühingus osavõtjad ei oma võimalust õiguslikult selle sõiduauto kasutamiseks, sest tegemist oli Vene Föderatsiooni residentide ja kodanikega, kes elasid ja töötasid selles ettevõttes Venemaal. Ta tegi ettepaneku kolme võimaliku variandiga. Kui puudub vajadus selle auto kasutamiseks on võimalik pangaga liisinguleping lõpetada ja sõiduauto ära anda pangale või tehes liisingu alusel makseid otsida ostja selle sõiduauto jaoks või sel ajal oli ta valmis liisingulepingu ümber vormistamiseks enda nimele olles füüsiline isik SEB pangas selle sõiduauto jääkhinna järgi selleks ajaks. Tema kolleegid hakkasid järele mõtlema. Järgnevalt mõtlesid nad väga pikalt ja nende poolt laekusid teised ettepanekud, mis olid seotud juba sellega, et nad esitasid tema vastu rahalised pretensioonid, sest tema ettepanek sõiduauto jääkmaksumusega väljaostmise kohta jäi vastu võtmata. Ütlesid mingisuguse rahalise hüvitise kohta, mis oli tema poolt, millega ei olnud ta nõus nii varasemalt kui hetkel. Seega sõiduautoga seotud küsimus muutus teisejärguliseks, ei mingit tegevust ega palveid sõiduauto kohta, mis on seotud selle ümbervormistamisega. Need rahalised nõudmised olid seoses teiste asjaoludega, keegi ei teadnud, mida tuleb sõiduautoga teha, sest nende poolt selle kasutamine Venemaa territooriumil ei olnud võimalik õiguslikult. Tema endised kolleegid ei kavatsenud seda autot kasutada Euroopa Liidu riikide territooriumil. Nõudmised auto tagastamise kohta olid tema vastu esitamata. Ta ei saanud Eestis oleva elukoha aadressil xxx ega tol ajal ajutise registreerimise elukohas Venemaal aastal 2013 mingisuguseid kirju kätte nõudmisega sõiduauto tagastamise kohta. xxx xxx tänavale, mis on tema Venemaal viibimise ajal tegelik elukoha aadress, kolis ta perekonnaga 2013.a veebruaris. Ta peab sõiduki kasutamist õiguspäraseks, kuna tasus selle sõiduauto eest olles juhatuse liige enda töötasu kulul 4 1-17-2859 ja oli valmis selle sõiduauto ümbervormistamiseks, kuid lõppotsust selle sõiduauto ümbervormistamise osas tema kolleegide poolt on teadlikult venitatud selle protsessi algatamiseks. Ühtegi ettepanekut tema kolleegide poolt, et sõiduauto oleks esitatud ja et nad hakkaksid selle müügiga tegelema ei laekunud talle. Ta oli nõus ootama autoga seonduva küsimuse lahendust kompromissi saavutamiseni. Juhul kui temalt paluks selle sõiduauto ära andmist mitte formaalselt, aga konkreetsemal kujul, et tuleb ära anda see sõiduauto teatud ajaks ja kohas ning seda koos autovõtmega või kui tema oleks enda küsimusele saanud vastuse ehk juhul kui ettevõte ei vaja seda autot, siis ta on nõus seda ostma, kuid tema kolleegid ei seadnud neid kahte küsimust üles. Järelikult oli neil kergem esitada avaldus Eesti politseile selle sõiduauto kadumise kohta, teades selle juures väga hästi, kus see asub ning GPS-majakas tõendab seda. Kohus, hinnates süüdistatava ütluste tegelikkusele vastavust, leiab, et kõrvutades neid ütluseid kohtule esitatud teiste tõenditega ei ole võimalik asuda seisukohale, et süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed ning need tuleb jätta tõendikogumist välja. Kannatanu V C OÜ seaduslik esindaja on andnud ütlused, mille kohaselt loomulikult palusid nad Aleksandr Golubevilt sõiduki tagastamist, et need rahalised kohustused oleks ettevõttelt maha võetud, kuid süüdistatav keeldus seda tegemast ja kasutas sõidukit nii Venemaal kui ka Euroopa Liidu riikide territooriumil. Algselt nad palusid temalt, et las ta ostab auto välja. Seega annab tagasi kulutatud raha ja nad siis lõpetavad SEB Pangaga liisingulepingu või süüdistatav vormistab selle lepingu ümber enda nimele, mis annab talle õiguse selle sõiduki omandamiseks. Nad nõudsid 2013.a jaanuaris, kas selle sõiduki tagastamist või selle sõiduki väljaostmist. Loomulikult andsid nad mingid objektiivsed tähtajad ja need objektiivsed tähtajad olid maksimaalselt 1-2 kuud ettevõtte jaoks. Kui süüdistatav keeldus kahju hüvitamisest, siis hakkasid nad tema käest autot tagasi nõudma. See toimus sisuliselt kohe, sest oli algselt aru saada, et keegi ei osta midagi välja. Ta hetkel ei mäleta, mis põhjusel ei võtnud ta jaanuaris 2013 Golubevi käest sõidukit. Kindlasti oli ta sõidukiga tulnud, kuid nii jaanuaris 2013 kui
  4. a lõpul kui juhtus juhukohtumine Peterburis ei olnud neil võimalik sundida sellele, kuna süüdistatav loobus sellest. Kuna tema juhtkonna liikmetest välja arvamine oli seoses tema poolt tehtud rahaliste vahendite kulutamisega ja mille osas oli samuti sõiduk Mitsubishi Pajero loomulikult tehti talle ettepanek nende kulude hüvitamiseks ja tehti ettepanek selle kohta, et süüdistatav võtaks endale sõiduki, mida V C ei vajanud ja hüvitaks V C kahju. Et see poleks tema jaoks raske rahaline koorem tehti talle järgnev ettepanek, et ta maksab kõik selle, mida V C maksis SEB pangale seisuga jaanuar 2013 ja et ta vormistaks enda nimele liisingulepingu jätkates V C OÜ-s töötegevust, kuna liisinguleping pidas silmas just väljaostmist. Tegelikult oli tegemist laenulepinguga mitte aga liisingulepinguga. Kui Golubev loobus seda tegemast, siis pidi ta kohe sõiduki tagasi andma. Golubev nõudis selle sõiduki kinkimist talle ja samuti raha, mille kohta on neil kuskil välja arvutamised, et ettevõttest lahkuda ehk ta seadis selletaolisi tingimusi. Ta arvas, et see tegevus, mida ta pidas ettevõttes, vajab vajalikku tasu, kuid talle maksti töötasu ja seega nende kokkulepete alusel, mis on fikseeritud ja rangelt ära täidetud. Hetkel ei ole ettevõttel sellist kohustust Golubevi ees ega ole olnud ka. Selleks ajaks põhjustas Golubev ettevõttele kogukahju summas peaaegu 200 000 eurot. Ta võib selles pisut eksida ja seda selle juures, et see isik sellesse ettevõttesse midagi ei panustanud. Ning maksta Golubevile tema äkitselt tekkinud nõudmiste peale ei olnud mingit mõtet, tegelikult seda küsimust isegi ei arutatud. Seda ei saa väljaarvutamiseks nimetada, sest tegemist on Golubevi nõudmistega tema välja mõeldud numbritega, mida ta ise pidas õigeks. Nad said aru, et süüdistatavaga ei saavuta kokkulepet ja tuleb lahendada küsimusi ainult selletaoliste menetluste piirides. Tuleb ka märkida, et see raha, mis oli võetud ettevõtte pangakontodelt, oli suuremas määras kui see raha, mida kulutas ettevõte liisingulepingu alusel. Nende kulud selle sõidukiga seoses kasvasid aja jooksul. Kohus leiab, kõrvutades kannatanu seadusliku esindaja ütluseid süüdistatava ütlustega seoses 5 1-17-2859 mootorsõiduki tagastamata jätmisega kannatanule, et neis puuduvad diametraalsed vastuolud. Erinevused mõningates seisukohtades on kohtu hinnangul selgitatavad nende erinevate tõlgendustega, kus kumbki osapool peab silmas enda ärihuve. Mõlemast isikulisest tõendiallikast tuleneb see, et kannatanule ei olnud mootorsõidukit vaja ning kokkulepet ei saavutatud selles osas, milliseid rahalisi kohustusi peab kumbki pool täitma. Ka ülekuulatud tunnistaja A A ütlused ei ole diametraalselt vastuolus kummagi eeltoodud isikulise tõendiallika ütlustega ning seetõttu puudub kohtul alus pidada ka seda isikulist tõendiallikat ebausaldusväärseks. Nimelt tuleneb selle tunnistaja ütlustest, et
  5. a algul toimunud kohtumisel jutt käis selle kohta, et ettevõte ei vaja seda sõiduautot ja see tuleb ära müüa ettevõttele kasulikel tingimustel. Tal ei ole meeles 100%, mida ütles Golubev, kuid ta arvatavasti nõustus, et tõepoolest ei vaja ettevõte liigseid kulutusi ja vajab raha. Nendeks kulutusteks on kohustused panga vastu selle sõiduauto maksumuse hüvitamisel. Tal ei tule täpselt meelde, kas A. Golubevil oli seoses selle sõiduautoga mingisuguseid ettepanekuid. Võib-olla olid variandid, et sõiduauto müüakse kõrvalisele isikule või seni kantud kulude maksmisel vormistatakse sõiduauto tema nimele. Tema mäletamist mööda lubas A. Golubev järele mõelda. Ta ei ostnud ettevõttelt välja seda sõiduautot. Pärast seda, kui A. Golubev ei olnud enam juhatuse liige ta palus süüdistatavalt auto tagastamist ja seda korduvalt ühiste vestluste ajal koos teiste osanikega ja tema isiklikus vestluses temaga ka.
  6. a veebruari algul toimuva vestluse ajal tõstatati muuhulgas küsimus selle sõiduauto tagastamise kohta. Räägitud on numbritest ehk sellest rahast, mida võeti ettevõtte pangakontodelt. Tema mäletamist mööda palus Aleksandr mõnda aega, et leida rahalised vahendid sõiduauto välja ostmiseks. Järgmise kõne ajal, mida tegi mitte Aleksandr, vaid talle helistati, oli keeldumine rahaliste vahendite tagastamisest, et tal ei ole alust sõiduauto tagastamiseks ka. Tegelikult asus süüdistatav kohe pärast seda kui ta arvati V C OÜ juhatuse liikmest välja ning tema abikaasa võeti maha selle osaühingu peadirektori ametikohalt tööle konkureerivas ettevõttes. Golubevil ja neil ei ole see normaalne, et jätkata suhteid. Võimalik, et tuli ettepanek anda ettevõttele osak üle varasemalt pangakontolt kulutatud raha osalise mahakandmise teel.
  7. a märtsis või aprillis seisnes vestlus selles, et tuleb ära lahendada nende ühise ettevõtte olukord ja vastavalt sellele tagastada äriühingule vara. Sellega piirdus see vestlus ning too lubas endiselt, et ta lahendab selle küsimuse ära. Ta on kindel, et vestluse ajal palusid nad süüdistatavalt autovõtmeid ja passi, kuid said keeldumise. Nad on ka kirjalikult püüdnud Aleksandr Golubevile teada anda, et peaks osaühingule vara tagastama. See toimus nii e-maili teel kui kirjalikult. Saadeti Narva-Jõesuu aadressile kirjad ja talle teadaolevale aadressile Peterburis. Pole võimalik saata Venemaalt Eestisse kirju, mis on jälgitavad. Pigem jah tuli Venemaa postiasutuselt teade, et Golubev sai kirja kätte. Võib-olla ei ole tema asjaajamises korda. Ta ei jälginud kuupäevi kirjutades kirju, et teeb kirja ära, siis on nad võitjad. Käesoleval juhul saatis võib-olla neid kirju G. K V C OÜ nimelt. Nad olid huvitatud probleemide lahendamisest, aga mitte kriminaalmenetluse algatamise ettevalmistamisest. Eeltoodud tõenditega haakub ka kannatanu seadusliku esindaja G K 08.07.2013.a pöördumine süüdistatava poole (tl 1-3). Nimetatud pöördumises on kannatanu seaduslik esindaja korranud oma nõudeid lõpetada viivitamata süüdistatava poolt ilma V C OÜ teiste osanike nõusolekuta SEB pangaga sõlmitud liisingulepingu xxx kohaselt soetatud auto Mitsubishi Pajero (reg. Märk xxx) isiklikuks otstarbeks kasutamine suvalisel viisil järgmiste valikute järgi:
  8. Osta auto osaühingult välja, tasudes kõigi mainitud auto eest osaühingu kantud faktiliste kulude eest osaühingu kasuks.
  9. Panna auto avalikuks müügiks, kooskõlastanud seda osaühingu juhatusega ning tasudes kõigi mainitud auto eest osaühingu kantud faktiliste kulude eest osaühingu kasuks. Nimetatud kirjas kannatanu seaduslik esindaja nõuab osundatud selgituste, dokumentide ja aruande esitamist ja mainitud autoga seonduva küsimuse lahendamist tähtajaga 14 päeva. Vastasel juhul jätab ta endale õiguse pöörduda pädevate organite poole. 6 1-17-2859 Samasisulise kirja on kannatanu seaduslik esindaja kirjutanud ka 16.04.2014 (tl 91-92), mille kohaselt samuti korratakse nõudmisi lõpetada viivitamatult auto Mitsubishi Pajero, reg nr xxx, mille süüdistatav on omandanud ilma teiste V C osanikega kooskõlastamata SEB pangaga sõlmitud liisingulepingu xxx alusel, isiklik kasutamine, valides selleks ühe järgmistest võimalustest:
  10. Ostes auto ühistult välja, millega kaasneb kõigi ühistu poolt antud auto jaoks faktiliselt tehtud kulutuste väljamaksmine ühistu kasuks.
  11. Olles kooskõlastanud ühistu juhatusega, panna auto avalikult müüki, makstes välja kõik ühistu poolt faktiliselt antud autole tehtud kulutused ühistu kasuks. Selle kirja kohaselt kannatanu seaduslik esindaja nõuab, et süüdistatav esitab nimetatud selgitused, dokumendid ja aruande ja lahendab ülal nimetatud auto küsimuse 14 päeva jooksul. Vastasel juhul jätab kannatanu seaduslik esindaja endale õiguse pöörduda kompetentsetesse organitesse. Nimetatud kirjade päisest nähtub, et need on saadetud kahel aadressil: xxx ja xxx. Kohtule pole esitatud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber süüdistatava ütlused selle kohta, et ta ei ole eeltoodud kirju kätte saanud. Kohus leiab, et isegi kui jaatada seda, et süüdistatav pidi need kirjad kätte saama, siis nimetatud kirjade sisu ei tõenda seda, et toimus süüdistuses toodud ajal süüdistatava poolt võõra vara ebaseaduslik enda kasuks pööramine. Nimetatud kirjade sisu kohaselt paluti süüdistataval lõpetada auto Mitsubishi Pajero, reg. nr xxx, isiklik kasutamine ja selle tegevuse lõpetamiseks on pakutud süüdistatavale erinevaid valikuvõimalusi. Kuna nimetatud kirjadest tuleneb, et neis korratakse suulise vestluse käigus toimunud palveid, siis saab kohtu hinnangul asuda seisukohale, et kannatanu seadusliku esindaja ja tunnistaja A A poolt oli süüdistatavale samuti esitatud nõudmine lõpetada kannatanule liisitud sõiduauto isiklik kasutamine erinevate valikuvõimalustega. Süüdistatavale konkreetset mootorsõiduki tagastamise teadet ei ole esitatud. Nimetatud asjaolu aga viitab samuti sellele, et süüdistatav ei ole manifesteerinud omastamistahet mingil objektiivselt avalduval moel kasutades sõiduautot pärast juhatuse liikme volituste lõppemist edasi ning sõiduauto tagastamata jätmine oli tingitud sellest, et kannatanu osanikud ei saavutanud kompromissi selles osas, kuidas kõiki osapooli rahuldaval viisil tekkinud olukord ära lahendada. Kõikide isikuliste tõendiallikate ütlustest tuleneb see, et kannatanu teised osanikud seda mootorsõidukit ei vajanud. Ka Riigikohus on enda otsuse nr 3-1-1-99-15 punktis 26 välja toonud, et kohtupraktika kohaselt sisustatakse omastamise koosseisuelementi „enda või kolmanda isiku kasuks pööramine“ nn manifesteerimisteooria alusel. Enda või kolmanda isiku kaksuks pööramist kujutab endast tegu, mille põhjal saab järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul. Seega peab isik mingil objektiivselt avalduval moel omastamistahte manifesteerima. Eelnevast järeldub, et võõra vallasasja enda või kolmanda isiku kaksuks pööramisena ei ole käsitatav võõrandaja igasugune käitumine, mis rikub asja omaniku omandiõigust (asjaõigusseaduse (AÕS) § 68). Valdaja käitumises peab objektiivselt avalduma tahe muuta asja faktilist kuuluvust ehk käituda edaspidi ise või lasta kolmandal isikul käituda asja omavaldajana. Sama otsuse punktis 27 on Riigikohus leidnud, et senise omaniku varast kestvale ilmajätmisele osutab üldjuhul just nimelt tegevus, millega süüdlane manifesteerib senise omaniku seisundi muutumise, mis seisneb tema käsutamisvõimaluse halvenemises asja või vara suhtes. Enda kasuks pööramine võib toimuda tegevusetusega vaid juhul, kui passiivseks jäämine kujutab endast ühtlasi omastamistahte manifesteerimist. Üksnes valduses oleva võõra asjaga seotud kohustuste täitmata jätmisega aga ei väljendata veel selgelt võõrast omandit kahjustatavat hoiakut. Vastupidine seisukoht tähendaks tsiviilõiguslike vahendite kasutamise võimatust ja kriminaalasja alustamise kohustust iga juhtumi puhul, kui võõrast asja õigel ajal ei tagastata. Seega pole ainuüksi liisingueseme tagastamata jätmine pärast liisingulepingu ülesütlemist veel käsitatav võõra asja ebaseadusliku pööramisena enda või kolmanda isiku kasuks, sest passiivseks jäämine ei kujuta endast omastamistahte manifesteerimist. 7 1-17-2859 Süüdistuse kohaselt on süüdistatava poolt omastamistahte manifesteerimine seisnenud selles, et ta lisaks mootorsõiduki tagastamata jätmisele pärast juhatuse liikme volituste lõppemist jätkas ka selle kasutamist. Kohus leiab, et ainuüksi asjaolust, et süüdistatav kasutas pärast juhatuse liikme volituste lõppemist sõiduautot edasi, ei saa objektiivselt järeldada teo toimepanija soovi käituda edaspidi ise võõra asja omanikuna. Puuduvad tõendid selle kohta, et süüdistatav A. Golubev tahtis jätta mootorsõiduki enda kasutusse kestvalt (vähemalt kasutusväärtuse olulise ammendumiseni) ning mitte kompromissi saavutamiseni. Kohtule esitatud määrusest nr 168871 kriminaalasja algatamisest ja oma menetlusse võtmisest
  12. oktoobril 2014.a kell 02 tundi 45 minutit nähtub, et Vene Föderatsioonis algatati kriminaalmenetlus seoses sellega, et ajavahemikus kella
  13. tunni
  14. minutist 12.10.
  15. aastal kuni kella
  16. tunni
  17. minutini 14.10.
  18. aastal varastas uurimisega tuvastamata isik xxx juures viibides salaja kodanik Aleksandr Golubevile kuuluva auto Mitsubishi Pajero, reg nr xxx MKF (Eesti), tekitades sellega viimasele suures ulatuses varalise kahju summas 550 000 rubla, misjärel põgenes kuriteokohast. Samuti on kohtule esitatud määrus kannatanuks tunnistamise kohta 14.10.2014 (tl 76-80), kust nähtub, et seoses mootorsõiduki Mitsubishi Pajero, reg nr xxx , vargusega on tunnistatud Aleksandr Golubev kriminaalasjas nr 168811 kannatanuks. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-99-15 punktis 30 välja toonud, et siiski ei ole välistatud, et asja kasutamises pärast valdusõiguse lõppemist väljendub otsese valdaja soov asi enda või kolmanda isiku kasuks pöörata. Sellise järelduse tegemiseks peab aga olema süüdistuses toodud ja kohtuotsuses tuvastatud mingi asjaolu või asjaolude kogum, mis jätaks objektiivsele kõrvaltvaatajale mulje, et toimepanija ei taha jätkata asja kasutamist võõrvaldajana, nagu senimaani, vaid omavaldajana, s.t faktilise omanikustaatuse üle võtta (või selle kolmandale isikule anda). Näiteks võib omastamistahte manifesteerimisega olla tegemist siis, kui valdaja toimetab kasutatava asja asukohta, mida omanik ei tea või kust asja väljanõudmine on omaniku jaoks ebamõistlikult koormav. Omastamistahte manifesteerimist võib üldjuhul jaatada ka näiteks siis, kui asja edasikasutamisega kaasneb selle väärtuse oluline vähenemine, kasutusviisi või – intensiivsuse oluline (ebatavaline) muutus või valdaja (kolmanda isiku) esinemine asja omanikuna või vähemalt tegeliku omaniku õiguste selge eitamine. Käesoleval juhul on süüdistuses, millega kohus on seotud, toodud asjaolude kogumina välja see, et faktilise omanikustaatuse ülevõtmine seisnes mootorsõiduki kasutamises ja sõiduauto tagastamata jätmises. Seega pole süüdistuse faktilistes asjaoludes välja toodud, et omastamistahte manifesteerimist saab järeldada sellest, et süüdistatav on esinenud kuriteoteadet tehes asja omanikuna ning kohtul ei ole sellest tulenevalt võimalik väljumata süüdistuse piiridest anda sellele õiguslikku hinnangut, kas nimetatud asjaolu jätab objektiivsele kõrvaltvaatajale mulje, et toimepanija ei taha jätkata asja kasutamist võõrvaldajana vaid omanikuna.

§ 268

lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Tulenevalt sama paragrahvi

  1. lõike esimesest lausest ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse 8 1-17-2859 eeldusi isikule omistada. (Vt nt Riigikohtu üldkogu
  2. novembri
  3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-05, p 14 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. aprilli
  5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-31-10, p 9;
  6. veebruari
  7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-106-10, p 8;
  8. oktoobri
  9. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-11, p 10 ning
  10. detsembri
  11. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-11, p 15.3). Samas peab kohus vajalikuks välja tuua, et eeltoodud Vene Föderatsioonis koostatud tõendite koostaja ei ole süüdistatav ning nimetatud tõendite põhjal pole võimalik asuda seisukohale, et süüdistatav on andnud tegelikkusele mittevastavad ütlused selles osas, kuidas toimus mootorsõiduki Mitsubishi Pajero, reg nr xxx, vargusest teavitamine ning ta ei ole soovinud esineda selle mootorsõiduki omanikuna, vaid algselt ja hiljem ka nimetas end kasutajaks. Kohus leiab, et ka auto õigusliku aluseta kasutamise pikkus (09.01.2013 kuni 14.10.2014) ei anna alust jaatada omastamistahte manifesteerimist süüdistatava poolt, kuna kohtule esitatud tõenditest tulenevalt nõudsid kannatanu seaduslik esindaja ja tunnistaja A A mootorsõiduki kasutamise lõpetamist erinevate valikuvõimalustega, kuid kohtule esitatud tõenditest ei tulene seda, et süüdistatavale oleks esitatud konkreetne nõue mootorsõiduki tagastamiseks kindlasse kohta kindlaks ajaks. Kohtule esitatud tõendite pinnalt pole võimalik järeldada seda, et A. Golubev tahtis auto omaniku sellest kestvalt ilma jätta. Kohtule on esitatud ka väljavõtted süüdistatava AS SEB Pank arvelduskontolt (tl 30-50), kust nähtub, et süüdistatav on AS-le SEB Liising üle kandnud 21.01.2013 196, 06 eurot, 21.03.2013 196, 06 eurot, 23.04.2013 187, 90 eurot, 27.05.2013 170, 90 eurot, 22.07.2013 142, 11 eurot, 17.09.2013 286, 88 eurot, 23.09.2013 0, 81 eurot, 21.10.2013 375, 65 eurot, 29.10.2013 18, 19 eurot, 21.11.2013 176, 99 eurot, 22.11.2013 20, 27 eurot, 23.12.2013 28, 15 eurot, 07.01.2014 37, 75 eurot, 15.01.2014 130, 71 eurot, 21.01.2014 18, 43 eurot, 04.02.2014 178, 58 eurot, 21.02.2014 17, 58 eurot, 04.03.2014 179, 03 eurot, 21.03.2014 3, 72 eurot, 25.03.2014 49, 92 eurot, 30.03.2014 82, 54 eurot, 31.03.2014 31 eurot, 01.04.2014 30 eurot, 21.04.2014 196, 04 eurot ja 21.05.2014 196, 61 eurot märkides viitenumbriks
  12. Arvestades üle kantud summasid viitavad need kohtu hinnangul sellele, et perioodil, mil süüdistuse kohaselt toimus mootorsõiduki omastamine süüdistatava poolt, oli süüdistatava kasutuses veel mootorsõiduk, mida on süüdistatav kinnitanud ka enda ütlustes, mille kohaselt tal on alati olnud lisaks ettevõttele kuuluvale autole ka enda auto pere otstarbeks ning nimetatu suurendab kohtu veendumust selles, et käesoleval juhul ei ole võimalik asuda seisukohale, et süüdistatav pani toime talle inkrimineeritava kuriteo. Kohus leiab, et kohtule esitatud järgmised tõendid: A AS-i hinnapakkumine nr 104-2011 (tl 5152), süüdistatava ID-kaardist koopia (tl 63), volikiri nr xxx (tl 64), Swedbank AS vastus päringule koos lisaga (tl 67-72), määrus asitõenditeks tunnistamise ja asitõendite kriminaalasjaga ühendamise kohta koos lisaga (tl 81-83); reisija tollideklaratsioon (tl 84-87); informatsiooni edastamine ning päring kriminaalmenetluse nr 14240100845 raames (tl 88-90); V C OÜ konto väljavõte (tl 102-113); liisingupakkumus (tl 114-115); maksegraafiku näidis kapitalirendilepingule (tl 116); AS SEB infoleht kapitalirendilepingu nr xx kohta (tl 117-119); AS SEB Liising, CHB Kindluustusmaakler OÜ ja C F AS Eesti filiaali poolt kannatanule väljastatud arved (tl 120-193) ja AS-i SEB Pank poolt väljastatud süüdistatava konto väljavõte (tl 196-208) ei oma mingit tõenduslikku tähendust andmaks hinnangut sellele, kas Aleksandr Golubev pani toime mootorsõiduki omastamise ja seetõttu kohus jätab need tõendid tõendikogumist välja. Eelnevat arvestades leiab kohus, et süüdistatava tegevuses ei ole objektiivselt avaldunud asjaolusid, mis on ära toodud süüdistuses ja mis annaksid aluse järeldada, et ta soovis saada 9 1-17-2859 mootorsõiduki võõrvaldajast selle faktiliseks omavaldajaks. Mootorsõiduki kasutamiseks vajalike toimingute tegemine, mida teeb ka auto omanik, pole kohtu hinnangul võrdsustatav omastamistahte manifesteerimisena, vaid see annab aluse asuda seisukohale, et isik soovib kasutada võõrast vallasasja ning sellest asjaolust ei selgu, kas ta soovib seda teha võõrvaldajana või omavaldajana. Seetõttu süüdistuses kirjeldatud ja kohtu tuvastatud süüdistatava tegevus ei ole käsitatav mootorsõiduki enda kasuks pööramisena ega vasta seega ka KarS §-s 201 sätestatud süüteokoosseisule ja süüdistatav Aleksandr Golubev tuleb mõista õigeks talle KarS § 201 lg 1 järgi esitatud süüdistuses. Kohus peab vajalikuks juhtida tähelepanu ka

§ 7

lg-le 3, mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Lähtudes

§ 306

lg 1 p-st 3 on kohtul kohustus välja selgitada, kas süüdistuses kirjeldatud ja kohtu tuvastatud teos esinevad mõne teise kuriteo tunnused. Kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-141-04 ja nr 3-1-1101-07). Tegu, mis seisneb võõra vallasasja omaniku tahte vastases kasutamises, on teatud tingimustel karistatav KarS § 215 järgi võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamisena. Süüdistuse kohaselt kasutas süüdistatav ilma seadusliku aluseta kannatanule kuuluvat mootorsõidukit. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-99-15 p-s 38 asunud seisukohale, millega kohus nõustub, et kui isik on saanud vallasasja enda valdusesse õiguslikul alusel (nt liisingu- või üürilepinguga), pole selle edasikasutamine pärast valduse õigusliku aluse äralangemist (nt lepingu lõppemist) KarS § 215 mõttes omavoliline. Sellist järeldust kinnitab kaudselt ka see, et kinnisasjade puhul tunnistab KarS § 266 karistatavaks üksnes valdaja tahte vastaselt hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseadusliku tungimise või valdaja poolt esitatud sealt lahkumise nõude ebaseadusliku täitmata jätmise. Võõrvaldaja poolt omaniku nõusolekuta kinnisasja edasikasutamine pärast valduse õigusliku aluse äralangemist (nt üüritud korteri kasutamine pärast üürilepingu kehtivuse lõppu) karistatav ei ole. Pole põhjust arvata, et seadusandja soovis KarS §-s 215 tunnistada vallasasja omaniku nõusolekuta kasutamise karistatavaks ka juhul, kui toimepanija valdus on tekkinud õiguslikul alusel, s.t ei ole AÕS § 40 lg 2 teise lause tähenduses omavoliline. Aleksandr Golubev sai mootorsõiduki enda valdusesse õiguslikul alusel sõlmides pädevust ületamata kannatanu juhatuse liikmena liisingulepingu nr L11105814 (tl 53-59). Seega ei olnud tema valdus AÕS § 40 lg 2 mõttes omavoliline ja seetõttu ei ole see, et ta jätkas pärast juhatuse liikme kohalt tagasikutsumist mootorsõiduki kasutamist käsitatav selle vallasasja omavolilise kasutamisena KarS § 215 mõttes. Kohtu hinnangul ei vasta Aleksandr Golubevile esitatud süüdistuses kirjeldatud tegevus ka ühelegi teisele kuriteokoosseisule ning analoogses olukorras on võimalik kasutada enda õiguste kaitsmiseks tsiviilõiguslikke vahendeid. Eeltoodud põhjustel mõistab kohus Aleksandr Golubevi kuriteo tuvastamatuse (

§ 309lg 2) tõttu süüdistuses Kar

S § 201 lg 1 järgi õigeks.

§ 181

lg 1 kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades

§-s 182 sätestatud erandeid. Käesolevas kriminaalasjas menetluskulud puuduvad. 10 1-17-2859 IV Tsiviilhagi

§ 310

lg 2 alusel kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse või lõpetab kriminaalmenetluse, jäetakse tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata. Kannatanu V C OÜ esitas kriminaalmenetluses tsiviilhagi 27 062,48 euro, 1614, 42 euro ja 31 769,64 euro väljamõistmiseks. Kohus oma 03.05.2017 määrusega võttis kannatanu V C OÜ tsiviilhagi menetlusse 27 062,48 euro ja 1614,42 euro väljamõistmiseks. Tsiviilhagi summas 31 769,64 eurot jättis kohus menetlusse võtmata. Kuna kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse, siis jääb tsiviilhagi läbi vaatamata. Otsuse tegemisel juhindub kohus ülaltoodust ja

§-dest 309, 311, 312, 314, 315. /allkirjastatud digitaalselt/ Mari-Liis Avikson Kohtunik 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.