KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Määruse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2018 Tartu Tsiviilasja number 2-17-8832 Tsiviilasi Eesti

§ 187

lg 1 alusel kostjate ühisvara jagamise kompromissi tagasivõitmist täitemenetluses.

§ 187

lg 1 tagasivõitmise eeldused on täidetud, olemas on kehtiv täitedokument ja nõue on sissenõutav, nõuet ei ole muul viisil võimalik rahuldada, tehinguga on kahjustatud võlausaldajate huve. Hageja taotles nõuda tagasivõidetava tehingu alusel saadu välja kostjate ühisvara hulka ja ühisvara jagada uuesti hageja poolt taotletud viisil.

1. Kostja I vaidles hagile vastu ning palus jätta selle läbi vaatamata või tagastada perspektiivituse tõttu või alternatiivselt jätta hagi rahuldamata. Hageja ei olnud tsiviilasjas nr 2-15-14591 kohtumenetluse pooleks ja kohtuotsus on jõustunud. TsÜS § 88 lg 2 järgi ei laiene käsutuskeeld enne käsutuskeelu andmist tekkinud asjaõiguste teostamisele. Käsutuskeeld kinnisasjadele seati
2. märtsil 2007, kostjate asjaõigused nendele kinnistutele tekkisid ammu enne käsutuskeelu seadmist, s.o aastal
3. Kohtuotsuse resolutsioonis ei väljendu kostja I tahteavaldus TsÜS § 67 lg 1 mõttes, tegemist ei ole käsutustehinguga. Maakohus on kostjate abielu lahutanud ja vara jaganud, kohtuvaidluse käigus pooled kompromissile ei jõudnud. Kompromissi saab vormistada iseseisva dokumendina või kanda protokolli, istungi protokollis ei kajastu pooltevahelisi läbirääkimisi ega mistahes kokkuleppeid. Tegemist on jõustunud kohtuotsusega, kohtuotsus ei ole tehing ja seda ei saa muuta ega tühistada kolmanda osapoole taotlusel. Asjakohased ei ole väited T.A. lahusvara kohta, need asjaolud on 2 kohtuotsusega juba tuvastatud. Vara on jagatud ja seda ei ole enam võimalik teistkordsaelt jagada. Ka kinnistute vara väärtus on kohtuotsusega tuvastatud.
4. Kostja II palus jätta hagi läbi vaatamata. Kostjate poolt ei ole esitatud ühtegi tahteavaldust, mida saaks käsitleda ühisvara jagamise kokkuleppena. Poolte ühisvara suhe lõppes abielu lahutamisel jõustunud kohtuotsusega ning selle tühistamist ei saa nõuda. Kuna ühisvara jagamise kokkulepet ei ole, ei saa nõuda ka uuesti ühisvara jagamist. MAAKOHTU LAHEND
5. Tartu Maakohus jättis
6. jaanuari 2018 määrusega hagiavalduse läbi vaatamata põhjusel, et hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada (TsMS § 423 lg 2 p 2). Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda, sh kostja I riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud koos käibemaksuga 587 eurot 4 senti. Vaidlust ei ole, et Tartu Maakohtu
7. detsembri 2016 jõustunud otsusega tsiviilasjas nr 2-15-14591 lahutati kostjate abielu ja jagati ühisvara. Maakohus leidis, et kuna jõustunud kohtuotsus ei ole hinnatav käsutustehinguna või kompromisskokkuleppena, ei saa esitatud hagiga taotletavat eesmärki saavutada. Maakohus märkis, et käesoleva määruse jõustumisel tuleb kostja II
8. detsembril 2017 esitatud vastuhagi saata eraldi hagina vastavalt kohtualluvusele menetlusse võtmise otsustamiseks. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
9. Hageja palub määruskaebuses Tartu Maakohtu
10. jaanuari 2018 määruse tühistada ja saata asi uuesti menetlemiseks samale maakohtule. Maakohus on jätnud oma otsuse põhjendamata ning kohaldanud valesti tagasivõitmise regulatsiooni. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et jõustunud kohtuotsus ei ole hinnatav käsutustehinguna või kompromissina. Tartu Maakohtu
11. detsembri 2016 otsusest nr 2-15-14591 nähtuvalt on pooled kokku leppinud, kuidas ühisvara jagada ning kohus on ühisvara jagamise menetluskulude jaotamisel rakendanud kompromissi sõlmimise kohta sätestatut. Üksnes jõustunud kohtuotsuse olemasolust ei saa järeldada, et kostjate ühisvara jagamise kokkulepet ei saa

§ 190alusel kehtetuks tunnistada.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt on pankrotiseaduses sisalduva tehingu tagasivõitmise regulatsiooni võimalik kohaldada ka hagi õigeksvõtule ja kohtuotsusega tunnustatud nõuetele. Tagasivõitmise korras ei tunnistata kehtetuks mitte kohtulahendit, vaid õiguslikku toimingut ehk hagi õigeksvõttu. Samuti on võimalik jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõuete tagasivõitmine pankrotimenetluses, kus kohus ei kontrolli nõude tunnustamise eeldusena seda, kas nõude aluseks olevat tehingut oleks võimalik tagasi võita, ning tagasivõitmise alused võivad ilmneda alles pärast nõude tunnustamise kohta otsuse tegemist. Seetõttu ei takista nõude tunnustamine, isegi kui selle kohta on tehtud jõustunud kohtulahend, hilisema tagasivõitmise tagajärgede arvestamist edasises pankrotimenetluses (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-157-16, p 13). Lisaks on Tartu Maakohtu

1. detsembri 2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-14591 kostjate ühisvara jagatud käsutuskeeldu rikkudes ja soodustatud isikut menetlusse kaasamata. Kohtu poolt ühisvara jagamise korral on samuti tegemist kinnisasja käsutamisega, sest muudetakse asja juriidilist staatust. Kohtu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või ametiisiku antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on TsÜS § 88 lg 1 esimese lause kohaselt tühine. Seega toob kohtu või muu pädeva asutuse või isiku seatud käsutuskeelu rikkumine kaasa nii keeldu rikkuva 3 käsutustehingu, kui ka nt täitemenetluses vara müümise tühisuse. Riigikohtu senises praktikas on järeldatud, et käsutuskeelu sisuga vastuolus oleval hagi tagamise määrusel pole materiaalõiguslikku tagajärge, sest selle alusel ei saa kannet teha kinnistusraamatusse (Riigikohtu
2. aprilli 2004 määrus nr 3-2-1-48-04, p 14). VASTUSTAJATE SEISUKOHT
3. Kostjad vaidlevad määruskaebusele vastu, leides, et kohtumääruse tühistamiseks alust ei ole. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
5. jaanuari 2018 määrus tuleb tühistada ning hagiavaldus tuleb saata maakohtule läbivaatamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada.
6. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on vaidlustatud määruses ebaõigesti jätnud hagi läbi vaatamata põhjusel, et hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Alusetu on maakohtu seisukoht, et antud juhul on ühisvara jagamise tagasivõitmine takistatud TsMS § 457 lg 1 järgi, sest on olemas jõustunud kohtuotsus, millega kostjate abielu on lahutatud ning ühisvara jagatud. Ühisvara jagamise tagasivõitmise nõude õiguslik alus on hageja käsitluse kohaselt

§-d 187, 188 ja 190.

§ 187

sätestab tagasivõitmise üldised eeldused.

§ 187

lg 1 esimese lause kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudja huvisid.

§ 187

lg 2 kohaselt võib sissenõudja tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument, tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni.

§ 190

p 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe sõlmiti pärast täitemenetluse alustamist.

§ 190järgi eeldatakse tagasivõidetava tehinguga võlausaldajate huvide kahjustamist.

Hagiavaldusest nähtuvalt on antud juhul täidetud vara tagasivõitmise üldised

§ 187

lg-tes 1 ja 2 sätestatud eeldused, s.o hagejal nõude olemasolu kostja I vastu, sissenõudjat kahjustava kostjate I ja II tehingu sõlmimine, sissenõudjal täitedokumendi olemasolu ja selle sissenõutavus, samuti see, et hageja on täitemenetluses pööranud sissenõude kostja I varale, kuid sellega ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist ja puuduvad alused eeldada, et sissnõude pööramine viiks nõude rahuldamiseni. Kostja I on süüdi tunnistatud Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud

1. aprilli 2015 otsusega kriminaalasjas nr 1-11-5397 maksukuriteo toimepanemises ning temalt on välja mõistetud solidaarselt teiste süüdistatavatega Eesti Vabariigi kasuks maksukuriteoga tekitatud kahju kokku summas 515 815 eurot 10 senti. Kohtutäituri
2. juuni 2017 teatisest (I kd tl 113) nähtub, et kohtutäituri poolt läbi viidud täitetoimingute tulemusena ei ole kahjunõude katteks kostjalt raha laekunud; kostja I ainuomandisse kuulub Tartu Maakohtu
3. detsembri 2016 kohtuotsuse nr 2-15-14591 alusel kinnistu XXX (registriosa nr XX), mis on koormatud hüpoteegiga summas 25 000 eurot Armand Reinmaa kasuks.
4. Ringkonnakohus leiab, et õige on hageja viide kohtpraktikale, mille kohaselt tehingu tagasivõitmise regulatsiooni on võimalik kohaldada ka hagi õigeksvõtule ja kohtuotsusega tunnustatud nõuetele. Riigikohus on asunud seisukohale, et jõustunud kohtulahendiga tunnustatud 4 nõuete tagasivõitmine on võimalik pankrotimenetluses, kus kohus ei kontrolli nõude tunnustamise eeldusena seda, kas nõude aluseks olevat tehingut oleks võimalik tagasi võita, ning tagasivõitmise alused võivad ilmneda alles pärast nõude tunnustamise kohta otsuse tegemist. Seetõttu ei takista nõude tunnustamine, isegi kui selle kohta on tehtud jõustunud kohtulahend, hilisema tagasivõitmise tagajärgede arvestamist edasises pankrotimenetluses (vt Riigikohtu
5. veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-16, p 13). Ringkonnakohtu hinnangul kehtib see järeldus võlausaldajate kaitse huvides ka

§ 190kohta.

Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et Tartu Maakohtu 7. detsembri 2016 otsuse puhul on sisuliselt tegemist poolte kompromissi või hagi õigeksvõtuga, millele laieneb vara tagasivõitmise regulatsioon ning on

§-de 187 ja 190 alusel tagasivõidetav toiming. Kohtuotsuses märkis maakohus, et „pooled on iseseisvalt kokku leppinud, kuidas ühisvara jagada ning kuigi kohus ei ole veendunud, et ühisvara jagamine on toimunud võrdsetes osades, tuginedes sellele, et mõnel kinnistul lasub keelumärge, on pooled sellise jagamise nõusolekut kohtule väljendanud ning kohus ei saa hagimenetluses ületada haginõude piire ja teha pooltele ettekirjutust, kuidas vara teisiti jagada”.

1. Asja materjalidest nähtub, et Tartu Maakohtu
2. detsembri 2016 otsusega jagati kostjate ühisvara käsutuskeeldu rikkudes. Elektroonilise kinnistusraamatu väljavõttest (I kd tl 20, 21) nähtuvalt olid kinnistutele registriosa numbritega XX ja XX kohtumääruse alusel kantud käsutamise keelumärked (Põhja Ringkonnaprokuratuuri kaudu) Eesti Vabariigi kasuks. TsÜS § 88 lg-st 1 tulenevalt on kohtu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või ametiisiku poolt antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing tühine. Tühine on ka täitemenetluses, hagi tagamiseks või pankrotihalduri poolt tehtud käsutus, mis rikub eelmises lauses nimetatud käsutuskeeldu. Riigikohus on asunud
3. aprilli 2004 kohtulahendi nr 3-2-1-48-04 p-s 14 seisukohale, et eelnevast järeldub, et kohtu poolt hagi tagamise abinõu valik eeldab kinnistusraamatu seisu teadmist, et vältida sellise hagi tagamise määruse tegemist, mis küll formaalselt kehtib, kuid millel pole materiaalõiguslikku tagajärge, sest selle alusel ei saa kannet teha kinnistusraamatusse. Samas ka jõustunud hagi tagamise määrus, milles sisalduv käsutus on TsÜS § 88 lg 1 alusel tühine, ei võimalda kinnistusraamatusse vastavat kannet teha. Tartu Maakohus on
4. detsembril 2016 tehtud kohtuotsuses juhtinud menetlusosaliste tähelepanu asjaolule, et kinnistutel lasub keelumärge ning hageja ei saa tehtud kohtulahendi alusel pöörduda kinnistusameti poole kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Eeltoodust tuleneb, et maakohus on teinud kohtulahendi, millel pole ülalmärgitud Riigikohtu lahendist tulenevalt materiaalõiguslikku tagajärge ega ole täidetav. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson