Obsah (4)

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 58). PRIA juhindus kohtumenetluses esitatud põhjendusest haldusakti andmise ajal (RKHKo 3-3-1-29-12, p 20). Põhjendused kattuvad suures osas PRIA veebilehe selgitustega, miks ja kes peavad püsirohumaad tagasi rajama (tl 46-48). 2) Püsirohumaade pindala oli

a 191 413,24 ha, kogu põllumajandusmaa pindala oli 780 944,87 ha, mis teeb suhtarvuks 0,
a oli võrdlussuhtarv 0,2685, mistõttu muutus suhtarv 8,73% ehk rohkem kui 5%. Liidu õigusest tuleb liikmesriigile kohustus tagada püsirohumaa tagasirajamine, kui püsirohumaa suhtarv kogu põllumajandusmaasse on vähenenud üle 5% (määruse nr 639/2014 art 44 lg 2). Kuna PRIA andmetel vähenes suhtarv riiklikul tasandil rohkem kui 5%, on Eestil kohustus tagada püsirohumaa tagasirajamine. Riigisiseses õiguses (määruse nr 32 § 12 lg 2) püsirohumaa tagasirajamise kohustuse osas on tehtud viide EL-i õigusele. 3) PRIA valem (X=a/c×b) ei ole sõnaselgelt sätestatud määruse nr 1307/2013 art-s 45 ega määruse nr 639/2014 art-s
Määruse nr 639/2014 art 44 lg 3
lõik on asjakohane säte, sest reguleerib %-määra arvutamist üldiselt. PRIA valem kajastab viidatud elemente: taotleja kasutuses olev maa, mis muudeti püsirohumaast muu kasutusega maaks eelneva kahe kalendriaasta jooksul (a); kogu Eesti lõikes tagasi rajatav püsirohumaa pindala (b); Eesti kogu maa, mis muudeti püsirohumaast muu kasutusega maaks eelneva kahe kalendriaasta jooksul (c). Määruse nr 639/2014 art 44 lg-d 2 ja 3 ei jäta liikmesriikidele kaalutlusruumi. PRIA sai vahetult tugineda viidatud määrusele, ilma et Eestil tulnuks vastu võtta täiendavaid rakendusakte (ELTL art 288 lg 2; Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadus § 2). Määruse nr 1307/2013 art 45 lg 2
lauset saab suhtarvu osas pidada piisavalt selgeks, et seda täiendava riigisisese õigusaktita rakendada. Viidatud säte ei näe liikmesriigile ette kaalutlusruumi. 4) Määruse nr 1307/2013 art 45 lg 3 annab liikmesriigile õiguse valida suhtarvu arvestamise tasand. Seda kinnitab määruse nr 1307/2013 põhjenduste p 42
lause ja määruse nr 639/2014 põhjenduste p
Määruse nr 32 § 12 lg 8 kohaselt peetakse Eestis arvestust püsirohumaa säilitamise üle riiklikul tasandil. Vaidlust ei ole määruse nr 639/2014 art 44 lg 2 p-i a eelduste täidetavuse kontrollimisel, et kohaldamisele ei kuulu määruse nr 1307/2013 art 45 lg 1, kuna Eesti ei ole rakendanud nn loasüsteemi, ning tegemist on määruse nr 1307/2013 III jaotise
ptk-s nimetatud kohustusega säilitada püsirohumaa. Määruse nr 639/2014 art 44 lg 2 p-i b kohaselt peab maa olema 2 aasta jooksul muudetud püsirohumaast muu kasutusega maaks. Kaebaja esitas taotluse
a ja muutis vaidlusaluse maa püsirohumaast haritavaks maaks 2015.-
a, seega määruse nr 44 lg 2 p-i b kohaselt viimase 2 aasta jooksul. Kaebaja on tagasimuutmiskohustusega põllumajandustootja, kui tema kasutuses oli püsirohumaa. 5) Kuna puuduvad otsesed tõendid, kuidas vaidlusalust maad 2012-
a kasutati, tuleb lähtuda PRIA-le esitatud taotlustest ja elulise usutavuse kriteeriumist. Kui 2012-
a oli maa üles haritud ja seal oli kasvatatud teravilja, võib eeldada, et kaebaja pidanuks sellest teadlik olema. Arusaamatuks jääb, kuidas kaebaja taotles
a vaidlusalusele maale kui püsirohumaale toetust, kui seal ei olnud eelneva 5 aasta jooksul kasvanud rohttaimed. Kaebaja pole vastupidist tõendanud. Usutav ei ole kaebaja väide, et 2012-
a oli vaidlusalune maa üles haritud ja seal ei kasvanud rohttaimed 5-l järjestikul aastal. Vaidlusaluse maa
a ja
a deklareerimata jätmine püsirohumaana ei mõjuta kaebajale kohustuse panemist. Püsirohumaade säilitamise kohustus kehtis Eestis juba varasemalt. Kehtivast õigusest tulenevate kohustuste võimalik puudulik teavitamine seondub hea halduse põhimõttega, kuid 3 ei võta taotlejalt kohustust viia end kurssi toetusega kaasnevate kohustuste ja võimalike riskidega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
Luhamaa PM OÜ esitas 04.09.2017 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 04.08.
a otsus ja teha asjas uus otsus, millega tühistada PRIA 29.12.
a teatis. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) PRIA-l puuduvad andmed maa kasutuse kohta 2010-
a, kuna maad sel perioodil ei deklareeritud. Puudub info 5-aastase katkematu rohttaimede kasvamise kohta. See välistab, et kõnealust põllumassiivi võiks lugeda püsirohumaaks ja panna kaebajale teatises sätestatud kohustuse. PRIA esitas andmed, et sama põllumassiiv oli 2012-
a kasutuses põllumaana, millel kasvatati liblikõieliste ja kõrreliste segu. Kohus on ekslikult järeldanud, et liblikõielised ja kõrrelised on heintaimed. Kõrrelised on nii heintaimed kui teravili. Tüüpiliselt kasvatatakse liblikõielise taime allakülviga just teravilja, mis tähendab, et 2012-
a oli tegemist külvikorraga hõlmatud põllumaaga. PRIA kinnitas, et 2012-
a oli maa kasutuses põllumaana. Kohus on määrusi nr 639/2014 ja 1307/2013 ebaõigesti kohaldanud. 2) Ekslikult deklareerimine ei tohiks osutuda määravaks. Euroopa Kohtu otsuses asjas C-47/13 tuuakse välja, et maa püsirohumaana kvalifitseerimisel omab tähendust maa tegelik kasutamine. PRIA ei ole tõendina esitanud andmeid temale esitatud taotluste kohta. Kohus on tuginenud vaid PRIA väidetele, mis on tõendamata. Teatis on vastuolus kehtiva õigusega ja PRIA on rikkunud

§-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet, kuna on jätnud olulisi asjaolusid tuvastamata. Kohus rikkus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 1 nõuet. Kui PRIA oleks haldusmenetluse viinud läbi korrektselt, s.t teavitanud menetluse algatamisest (

§ 35

lg 1), ära kuulanud menetlusosalise arvamuse (

§ 40

) ja viinud läbi vaidemenetluse (

§ 71), olnuks võimalik kohtumenetlust vältida.

Seega ei nõustu kohtuga, et PRIA rikkumised haldusmenetluse läbiviimisel ei mõjuta menetluse tulemust.

PRIA esitas 20.09.2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Vaidlusalune põllumassiiv kvalifitseerub püsirohumaade arvestusse kuuluvaks maaks, sest sellel on kasvanud katkematult rohttaimed vähemalt 5 aastat. Diner OÜ (ärinimi kuni 18.06.2014 AS Diner) märkis
a taotlusel põllumassiivil (aastal 2010 ja enne oli põllumassiivi nr 62654733661) kasvavaks kultuuriks heintaimed ja põllumassiivi püsirohumaaks. Aastatel 2010-2011 toetusi ei taotletud, kuid ei ole alust arvata, et nendel aastatel oleks põllumassiivil kasvatatud muud kultuuri või oleks maad hoitud mustkesas, mis oleks püsirohumaa vanuse arvestamise katkestanud. Kuna
a Luhamaa PM OÜ taotlusel on põllumassiiv märgitud püsirohumaaks ja rohumaa rajamise aastaks on 2009, siis kuulub vaidlusalune maa püsirohumaa arvestusse. 2) PRIA ei nõustu kaebaja väitega, et vaidlusalune maa võis aastatel 2012-2013 olla kasutuses põllumaana, millel kasvatati teravilja kultuuri liblikõieliste-kõrreliste seguna, s.t püsirohumaana arvestamist katkestavat kultuuri.
a taotluse kohaselt on Diner OÜ vaidlusalusel massiivil asuval põllul nr 47 kasvavaks kultuuriks märkinud heintaimed ja rohumaa rajamise aastaks
a taotlusel on M. Pihlak märkinud põllul nr 2 kasvavaks kultuuriks rohttaimed (liblikõielised-kõrrelised). Seega oli mõlemal aastal tegemist rohumaale taotletud toetustega. Liblikõieliste-kõrreliste kultuuride segu käsitletakse vastavalt põllumajanduskultuuride loetelule mitmeaastaste heintaimedena. Kultuuride klassifikaatori järgi kuulub liblikõieliste-kõrreliste segu rohttaimede loetellu ega katkesta rohumaa vanuse arvestamist. Rohumaade vanuse lugemise katkestavad heintaimede monokultuuri, teraviljade, köögiviljade ja püsikultuuride kasvatamine või maa mustkesas hoidmine. Kultuuride klassifikaatori järgi on ekslik kaebaja arusaam, et 2012-
a vaidlusalusel maal kasvanud 4 taimed ei olnud rohttaimed. Tõele ei vasta kaebaja väide, et
a vaidlusalust maad keegi ei kasutanud. Taotleja M. Pihlak on
a taotlenud vaidlusalusele põllumassiivile ühtset pindalatoetust ja maad kasutanud. Vaidlusalune maa on olnud vähemalt alates
a kuni
a AS Diner (esindaja L. Pihlaka) ja M. Pihlaka kasutuses, kes on PRIA-lt toetusi taotlenud. 3) Üksnes menetlus- või vorminõuete rikkumised ei saa olla haldusakti tühistamise aluseks (

§ 58). Kaebaja on saanud teatisele omapoolsed vastuväited esitada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
Ringkonnakohtus vaidlevad pooled selle üle, kas kaebaja poolt PRIA-le
ja
aastal põllumaana deklareeritud põllumassiiv 62654649595 oli enne selle üles harimist püsirohumaa, mille osas tekkis kaebajal määruse nr 639/2014 artikli 44 p 2 alusel püsirohumaa tagasirajamise kohustus. Teatises püsirohumaa tagasirajamise kohustuse kohta tugines PRIA määruse 1307/2013 artikli 45 lõikele 2, mille kohaselt tagavad liikmesriigid, et artikli 4 lõike 1 punktis h osutatud püsirohumaa pindala suhtarv kogu kohaselt deklareeritud põllumajandusmaa pindalasse ei vähene rohkem kui 5% võrreldes liikmesriikide poolt
aastal kindlaks tehtud suhtarvuga. Määruse nr 639/2014 artikli 44 p 2 kohaselt, kui tehakse kindlaks, et määruse nr 1307/2013 artikli 45 lõike 2 esimeses lõigus osutatud suhtarv on vähenenud üle 5% võrreldes kõnealuses artiklis osutatud võrdlussuhtarvuga, näeb asjaomane liikmesriik ette nii kohustuse muuta alad tagasi püsirohumaa all olevateks aladeks kui ka eeskirjad, millega hoida ära püsirohumaa uusi muutmisi.
Kaebaja leiab, et temale teatisega pandud kohustus, rajada tagasi püsirohumaa, on õigusvastane, kuna põllumassiiv 62654649595, mille kaebaja deklareeris
ja
aastal üles haritud põllumaana, ei olnud enne seda püsirohumaa. Halduskohus lähtus püsirohumaa määratlemisel määruse 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktis h sätestatud definitsioonist. Määruse 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktis h sätestatu kohaselt on püsirohumaa ja püsikarjamaa maa, mida kasutatakse rohu või muude rohttaimede kasvatamiseks kas looduslikul viisil (isekülvi teel) või harimise teel (külvamise teel), ning mis ei ole põllumajandusliku majapidamise külvikorraga hõlmatud viis aastat või kauem; see võib hõlmata muid liike, nagu karjatamiseks sobivad põõsad ja/või puud, tingimusel, et rohi või muud rohttaimed jäävad valdavaks, samuti, liikmesriikide otsuse korral, karjatamiseks sobiv ja kohalike tavadega seotud maa, kus rohi ja muud rohttaimed ei ole tavapäraselt karjamaal ülekaalus. Kaebaja märgib, et ainuüksi asjaolu, et PRIA-l puuduvad andmed maa kasutuse kohta aastatel 2010 ja 2011, välistab kõnealuse põllumassiivi lugemise püsirohumaaks, sest puudub informatsioon 5-aastase katkematu rohttaimede kasvamise kohta (st püsirohumaa olemasolu kohta). Põllumassiivi kvalifitseerumise püsirohumaaks välistab kaebaja arvates ka asjaolu, et PRIA andmetel oli põllumassiiv
ja
aastal kasutuses (deklareeritud) põllumaana, millel kasvatati liblikõieliste ja kõrreliste segu. Kaebaja arvates on halduskohtu järeldus, mille kohaselt on liblikõielised ja kõrrelised vaid heintaimed, ekslik, sest kõrrelised on ka teravili.
Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus ei ole asjaolude hindamisel eksinud. Ringkonnakohus märgib esmalt, et vaidlust ei ole selle üle, et aastatel 2009 ja 2014 esitatud pindalatoetuse taotlustes märgitud andmetel oli vaidlusaluse maa maakasutuse tüübiks PR ehk püsirohumaa. Sealjuures taotles
aastal vaidlusalusele maale kui püsirohumaale toetust kaebaja ise. Seega oli PRIA-l alus eeldada, et põllumassiivil kasvatati rohttaimi. Kaebaja ei ole käesolevas haldusasjas seda eeldust ümberlükkavaid tõendeid esitanud. Selliseks tõendiks ei saa pidada ka ringkonnakohtule esitatud kinnistu kinkelepingut, milles on lepingu esemeks 5 oleva kinnistu sihtotstarbeks märgitud maatulundusmaa, kuna ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebaja poolt rohumaana kasutatavat maad võiks liigitada mõne muu sihtotstarbe kohaselt (vt Vabariigi Valitsuse 23.10.
a määrus nr 155 „Katastriüksuste sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“). Uurimispõhimõttest tulenevalt võtab ringkonnakohus kaebaja poolt esitatud kinnistu kinkelepingu haldusasja materjalide juurde. Seega ei ole kaebaja väited ekslikust deklareerimisest veenvad.
Haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja muutis vaidlusaluse maa püsirohumaast haritavaks maaks
ja
aastal. Seega tuleb selgitada, kas
aasta alguse seisuga oli vaidlusaluse maa puhul tegemist püsirohumaaga. Määrus 1307/2013, milles toodud püsirohumaa definitsioonile nii kaebaja kui ka halduskohus tuginevad, jõustus 20.12.2013 ning kuulus tervikuna (v.a artiklis 74 märgitud artiklid, mida kohaldati alates määruse jõustumisest) kohaldamisele alates 01.01.
Enne määruse 1307/2013 jõustumist kehtis määruse artikli 4 lõike 1 punktis h tooduga sarnane püsirohumaad määratlev norm määruses 1120/2009 (määrus jõustus tervikuna 01.01.2010 ning kaotas kehtivuse 26.06.2014). Määrus 1120/2009 iseseisvat püsirohumaa definitsiooni ei anna, küll aga annab artikli 2 punktis c püsikarjamaa definitsiooni, millest on püsirohumaa määratlemisel lähtunud ka Euroopa Kohus kohtuasjas C-47/
Vastav definitsioon ei erine oluliselt määruse 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktis h toodud definitsioonist, mistõttu peab ringkonnakohus halduskohtu viiteid Euroopa Kohtu lahendile kohtuasjas C-47/13 asjakohasteks. Määruse 1120/2009 artikli 2 p c kohaselt on püsikarjamaa maa, mida kasutatakse rohu või muude rohttaimede looduslikuks kasvatamiseks (isekülvi teel) või harimiseks (külvamise teel) ning mis ei ole põllumajandusettevõtte külvikorraga hõlmatud viie aasta jooksul või kauem, välja arvatud maa, mis on tootmisest kõrvale jäetud vastavalt nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2078/92, tootmisest kõrvale jäetud maa vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1257/1999 artiklitele 22, 23 ja 24 ning tootmisest kõrvale jäetud maa vastavalt nõukogu määrusele (EÜ) nr 1698/2005; ning sel eesmärgil „rohi või muud rohttaimed“ – kõik rohttaimed, mis tavapäraselt leiduvad looduslikel karjamaadel või mis tavaliselt sisalduvad liikmesriigi (kas loomade karjatamiseks või mitte) karja- või rohumaade jaoks mõeldud seemnete segudes. Liikmesriigid võivad lisada I lisas loetletud põllukultuure.
Euroopa Kohus on eelviidatud normi tõlgendades leidnud, et liidu seadusandja ei omista mingit tähtsust küsimusele, mis liiki rohttaimi konkreetselt kõnealusel maaüksusel kasvatati. Asjaolu, et määratlus võtab kokku rohu ja muud rohttaimed, näitab, et seal saab toimuda sätte tähenduses külvikord üksnes siis, kui toodetakse mõnda muud kultuuri kui rohttaimed. Ka ei ole nõutav, et sinna maaüksusele oleks külvatud sama liiki rohttaime, mida seal enne kasvatati. Määruse nr 1120/2009 artikli 2 punkti c tähenduses „püsikarjamaa“ kvalifitseerimise tarvis omab tähtsust kõnealuse maa tegelik kasutamine. Ei rohttaime liigi vahetus ega ka kasutatud tehniline protsess, näiteks kündmine või korduskülv pärast maapinna ettevalmistamist, ei oma selle kvalifitseerimise osas mingit mõju. Ühtlasi leiab Euroopa Kohus, et kui minna üle ühelt rohumaatüübilt teisele, siis ei saa seda lugeda „külvikorraks“, mis välistab „püsikarjamaa“ kvalifikatsiooni. Vastasel juhul oleks keeruline saavutada püsirohumaade säilimise eesmärki (vt kohtuasi C-47/13, p-d 33-38). Ringkonnakohus leiab, et Euroopa Kohtu poolt esile toodud põhimõtted on asjassepuutuvad ka käesolevas vaidluses.
Õige on kaebaja väide, et aastate 2010 ja 2011 kohta PRIA-le vaidlusaluse maa suhtes toetuse taotlusi ei esitatud. Sellest ei saa siiski ilma kogutud tõendeid hindamata järeldada, et maa kasutusotstarve võrreldes
aastaga muutus. Nimelt ilmneb AS Diner (praeguse ärinimega Diner OÜ)
a taotlusest, et vaidlusalusel põllul nr 47 kasvatati heintaimi, mida taotleja täpsustas kui liblikõieliste-kõrreliste segu, kusjuures rohumaa rajamise või allakülvi aastaks on märgitud
Toetustaotlusest võib seega teha järelduse, et alates allakülvi aastast 2009, olukord ei muutunud. M. Pihlaku poolt
a esitatud taotlusel põllu nr 2 kohta 6 märgitakse kasvatatavaks põllumajanduskultuuriks „rohttaimed l/k“ ehk samuti liblikõielistekõrreliste segu. Seega saab taotlusest järeldada, et M. Pihlak käsitles liblikõieliste-kõrreliste segu rohttaimede, mitte teraviljana. Asjaolu, et mõlemal toetustaotlusel on maakasutuse tüübiks märgitud „P“, mitte „PR“, ei viita samuti sellele, et maa kasutamine rohumaana katkes. Nimelt on „P“ tähistus toetustaotluse vormi juhendi1 kohaselt väga lai: „teraviljad, kaunviljad, õli- ja kiukultuurid, sööti jäetud maa, muud tehnilised kultuurid, ravim- ja maitsetaimed, rühvelkultuurid, köögivili, haljasväetistaimed, maasikas, lühiajaline rohumaa ja pikaajalised heinaseemnepõllud“ ega kinnita seetõttu seda, et maaüksusel kasvatati liblikõieliste-kõrreliste segu teraviljana. Ühtlasi tuleb käesoleval juhul määravaks pidada Euroopa Kohtu seisukohta, mille kohaselt omab rohumaa kvalifitseerimise seisukohast tähtsust maa tegelik kasutamine. Ringkonnakohus võtab vastustaja poolt ringkonnakohtule esitatud vastuse lisad (pindalatoetuste taotlused 2009., 2012.,
ja
aasta kohta) haldusasja materjalide juurde ning leiab, et ka neid arvestades ei ole halduskohus asjaolude hindamisel eksinud.
Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga nii selles, et PRIA 29.12.
a teatist tuleb käsitleda kaebajat koormava haldusaktina kui ka selles, et teatises kui haldusaktis esinevad vormipuudused ja haldusakti andmisel on eksitud menetlusreeglite vastu. Ka ringkonnakohtu jaoks on usutav, et vastustaja juhindus kohtumenetluses esitatud põhjendustest faktiliselt juba haldusakti andmise ajal (vt halduskohtu otsuse p 10). Kuna halduskohus on õigesti kindlaks teinud, et vastustaja ei teinud otsuse tegemisel sisulisi vigu, st ei eksinud õiguse tõlgendamisel ega asjaolude hindamisel, ei saa ringkonnakohus nõustuda kaebaja arvamusega selles, et PRIA rikkumised haldusmenetluse läbiviimisel mõjutasid menetluse tulemust. Ringkonnakohus leiab, et ka teatise tühistamise korral tuleks PRIA-l väljastada uus sama sisuga haldusakt.

§ 58

sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Käesoleval juhul ei mõjutanud menetluslikud eksimused teatise sisulist õigsust.

Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 04.08.
a otsus kaebuse rahuldamata jätmise osas muutmata. Ringkonnakohus tagastab kaebajale Luhamaa PM OÜ äriregistri kehtivate andmete väljatrüki. Ringkonnakohtul puudub nimetatud tõendi asja materjalide juurde võtmiseks vajadus, sest ringkonnakohtule on äriregistri andmed kättesaadavad. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna halduskohus tegi otsuse kaebaja kahjuks, jäid poolte menetluskulud halduskohtus nende endi kanda. Alates 01.01.2018 kehtib HKMS § 108 lg 61, mis sätestab: „Vastustaja kanda võib jätta tühistamiskaebuse esitamisega seotud kaebaja menetluskulud juhul, kui kohus jätab oluliste põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata eelkõige kohtumenetluses esitatud põhjenduste tõttu, millest kohtu hinnangul haldusorgan juhindus haldusakti andmisel.“ Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud sättele tuginedes tuleb kaebaja menetluskulud halduskohtus ning ringkonnakohtus PRIA-lt välja mõista. Käesoleva haldusasja materjalidest ilmneb, et haldusakti andmise faktilised ja õiguslikud põhjendused esitas vastustaja alles kohtumenetluse käigus. Eeltoodust tulenevalt ei saa välistada, et kui PRIA oleks haldusmenetluse korrektselt läbi viinud, olnuks võimalik kohtumenetlust vältida. Seetõttu mõistab ringkonnakohus kaebaja poolt halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud (riigilõivu kokku 30 eurot, vt tl 13 ja 84) PRIA-lt kaebaja kasuks välja. /allkirjastatud digitaalselt/ 1 Vt maaeluministri 17.04.
a määruse nr 32 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus“ lisa 1 „Pindalatoetuste taotlus ja maksetaotlus“ 7

🔗 Ametlikule allikale