1-17-2859/28

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg

1. jaanuar 2018 Kriminaalasja number 1-17-2859 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kriminaalasi Aleksandr Golubev süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
2. septembri 2017 otsus Apellatsioonide esitajad ringkonnaprokurör Jaanika Kõrgmaa, kannatanu OÜ V. Prokurör ringkonnaprokurör Jaanika Kõrgmaa Süüdistatav Aleksandr Golubev, isikukood: 37701173715, elukoht: XXX; kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev RESOLUTSIOON: Viru Maakohtu
3. septembri 2017 otsus jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistus
4. Aleksandr Golubevi süüdistatakse KarS § 201 lg 1 järgi selles, et tema OÜ V. juhatuse liikmena sõlmis 14.09.2011 V. OÜ nimel AS SEB Liisinguga liisingulepingu sõiduauto Mitsubishi Pajero, VIN-koodiga XX omandamiseks, mille tulemusena sai ta OÜ V. juhatuse liikmena enda valdusesse sõiduauto Mitsubishi Pajero V80, registreerimismärgiga XX , VINkoodiga XX , maksumusega 21 490 eurot. A. Golubevi volitused V. OÜ juhatuse liikmena lõppesid 09.01.2013 ning A. Golubev oli kohustatud tagastama tema valduses oleva sõiduauto Mitsubishi Pajero V80, registreerimismärgiga XX OÜ-le V. , kuid A. Golubev omastas sõiduauto, jätkates selle kasutamist ning jättes hoolimata OÜ V. uue juhatuse korduvatest nõuetest sõiduauto tagastamata. A. Golubev kasutas alates 09.01.2013 sõidukit isiklikeks otstarveteks nii Eestis, Soomes kui ka Venemaa territooriumil, kasutades sõidukit omavoliliselt kuni 13.10.2014, kui teatas auto kadumisest Venemaa politseile. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
5. Viru Maakohtu 12.09.2017 otsusega mõisteti A. Golubev süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi õigeks. OÜ V. hagi summas 28 676,90 eurot jättis maakohus läbi vaatamata. 2.
6. Asjaolu, et A. Golubevi valduses oli 09.01.2013 võõras vallasasi, on tõendatud liisingulepinguga nr L11105814 koos lisadega. A. Golubevi juhatuse liikme volituste lõppemist 09.01.2013 tõendab väljavõte äriregistri teabesüsteemist. Maakohus analüüsis süüdistatava ütlusi ning leidis, et kõrvutades neid ütlusi maakohtule esitatud teiste tõenditega, ei ole võimalik asuda seisukohale, et süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed või et need tuleks jätta tõendikogumist välja. Kõrvutades kannatanu seadusliku esindaja ütlusi süüdistatava ütlustega seoses mootorsõiduki tagastamata jätmisega kannatanule, puuduvad neis diametraalsed vastuolud. Erinevused mõningates seisukohtades on maakohtu hinnangul selgitatavad nende erinevate tõlgendustega, kus kumbki osapool peab silmas enda ärihuve. Mõlemast isikulisest tõendiallikast tuleneb see, et kannatanule ei olnud mootorsõidukit vaja ning kokkulepet ei saavutatud selles osas, milliseid rahalisi kohustusi peab kumbki pool täitma. Lisaks kirjutab maakohus lahti ka tunnistaja A.A. ütlusi ja leiab, et need on kooskõlas teiste tõenditega. Kirjalike tõenditena käsitles maakohus ka kannatanu seadusliku esindaja G.K. 08.07.2013 pöördumist süüdistatava poole ning 16.04.2014 samasisulist kirja. Maakohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber väite, et A. Golubev ei ole nimetatud kirju kätte saanud. 2.
7. Süüdistatavale konkreetset sõiduki tagastamise teadet esitatud ei ole. See viitab maakohtu hinnangul asjaolule, et süüdistatav ei ole manifesteerinud omastamistahet mingil objektiivsel avalduval moel, kasutades sõiduautot pärast juhatus liikme volituste lõppemist edasi ning sõiduauto tagastamata jätmine oli tingitud sellest, et kannatanu osanikud ei saavutanud kompromissi selles osas, kuidas kõiki osapooli rahuldaval viisil tekkinud olukord ära lahendada. Kõikidest isikulistest tõendiallika ütlustest tuleneb see, et kannatanu teised osanikud seda mootorsõidukit ei vajanud. 2.
8. Süüdistuse kohaselt seisnes süüdistatava poolt omastamistahte manifesteerimine selles, et lisaks mootorsõiduki tagastamata jätmisele pärast juhatuse liikme volituste lõppemist jätkas süüdistatav ka selle kasutamist. Maakohus leidis, et ainuüksi asjaolust, et süüdistatav kasutas sõiduautot edasi, ei saa järeldada teo toimepanija soovi käituda edaspidi ise võõra asja omanikuna. Puuduvad tõendid selle kohta, et süüdistatav tahtis jätta mootorsõiduki enda kasutusse kestvalt ning mitte kompromissi saavutamiseni. Käesolevas süüdistuses on välja toodud asjaolude kogumina see, et faktilise omanikustaatuse ülevõtmine seisnes mootorsõiduki kasutamises ja sõiduauto tagastamata jätmises. Seega ei ole süüdistuse faktilistes asjaoludes välja toodud, et omastamistahte manifesteerimist saab järeldada sellest, et süüdistatav on esinenud kuriteoteadet (sündmus Vene Föderatsioonis) tehes asja omanikuna ning maakohtul ei olnud sellest tulenevalt võimalik väljumata süüdistuse piiridest ega anda sellele õiguslikku hinnangut, kas nimetatud asjaolu jätab objektiivsele kõrvalvaatajale mulje, et toimepanija ei taha jätkata asja kasutamist võõrvaldaja, vaid omanikuna. 2.
9. Maakohus märkis, et Vene Föderatsioonis koostatud tõendite (määrus nr 168871 kriminaalasja algatamine ja menetlusse võtmine; kannatanuks tunnistamise määrus) koostaja ei ole süüdistatav ning nimetatud tõendite pinnalt ei ole võimalik asuda seisukohale, et süüdistatav on andnud tegelikkusele mittevastavaid ütlusi selle osas, kuidas toimus mootorsõiduki Mitsubishi Pajero vargusest teavitamine ning ta ei ole soovinud esineda selle mootorsõiduki omanikuna, vaid algselt ja hiljem ka nimetas süüdistatav end kasutajaks. 2 2.
10. Ka auto õigusliku aluseta kasutamise pikkus (09.01.2013 kuni 14.10.2014) ei anna alust jaatada omastamistahte manifesteerimist, kuna maakohtule esitatud tõenditest tulenevalt nõudsid kannatanu seaduslik esindaja ja tunnistaja A.A. mootorsõiduki kasutamise lõpetamist erinevate valikutevõimalusega, kuid maakohtule esitatud tõenditest ei tulene seda, et süüdistatavale oleks esitatud konkreetne nõue mootorsõiduki tagastamiseks kindlasse kohta kindlaks ajaks. Tõendite pinnalt ei ole võimalik järeldada, et A. Golubev tahtis auto omanikku sellest kestvalt ilma jätta. Maakohus käsitles väljavõtteid süüdistatava AS SEB Pank arvelduskontolt vahemikust 21.01.2013 kuni 21.05.2014, millest nähtub, et süüdistatav on AS-le SEB Pank teinud ülekandeid. Arvestades üle kantud summasid, viitavad need maakohtu hinnangul sellele, et perioodil mil toimus süüdistuse kohaselt omandamine, oli süüdistatava kasutuses veel mootorsõiduk, mida on süüdistatav kinnitanud ka enda ütlustes ehk süüdistataval on ka endal auto pere otstarbeks ning nimetatud suurendas maakohtu veendumust sellest, et ei ole võimalik asuda seisukohale, et süüdistatav pani toime talle inkrimineeritava kuriteo. 2.
11. Maakohus asus seisukohale, et esitatud tõenditest ei oma tõenduslikku väärtust: Autospirit AS-i hinnapakkumine nr 104-201; süüdistatava ID-kaardist koopia; volikiri nr L11105814/45844; Swedbank AS vastus päringule koos lisaga; määrus asitõenditeks tunnistamise ja asitõendite kriminaalasjaga ühendamise kohta koos lisaga; reisija tollideklaratsioon; informatsiooni edastamine ning päring kriminaalmenetluse nr 14240100845 raames; OÜ V. konto väljavõte; liisingupakkumus; maksegraafiku näidis kapitalirendilepingule; AS SEB infoleht kapitalirendilepingu nr L11105814 kohta; AS SEB Liising, CHB Kindlustusmaakler OÜ ja Codan Forsikring AS Eesti filiaali poolt kannatanule väljastatud arved ja AS-i SEB Pank poolt väljastatud süüdistatava konto väljavõte. Nende abil ei saa anda hinnangut, et A. Golubev pani toime mootorsõiduki omastamise ja maakohus jättis need tõendikogumist välja. 2.
12. Süüdistatava tegevuses ei ole objektiivselt avaldunud asjaolusid, mis on ära toodud süüdistuses ja mis annaksid aluse järeldada, et ta soovis saada mootorsõiduki võõrvaldajast selle faktiliseks omavaldajaks. Mootorsõiduki kasutamiseks vajalike toimingute tegemine, mida teeb ka auto omanik, ei ole maakohtu hinnangul võrdsustatav omastamistahte manifesteerimisena. See annab aluse asuda seisukohale, et isik soovib kasutada võõrast vallasasja ning sellest asjaolust ei selgu, kas ta soovib seda teha võõrvaldajana või omavaldajana. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks ehk A. Golubev tuleb õigeks mõista esitatud süüdistuses. 2.
13. Maakohus kontrollis, kas A. Golubevi tegu võiks vastata mõnele teisele karistusseadustiku koosseisule. Maakohus leidis, et tegemist ei ole ka KarS § 215 koosseisuga, sest ei ole põhjust arvata, et seadusandja soovis tunnistada vallasasja omaniku nõusolekuta kasutamise karistatavaks ka juhul, kui toimepanija valdus on tekkinud õiguslikul alusel. A. Golubev sai mootorsõiduki enda valdusesse õiguslikul alusel, sõlmides liisingulepingu. Analoogses olukorras on võimalik oma õiguste kaitseks kasutada tsiviilõiguslikke vahendeid. 2.
14. Kuna maakohus tegi õigeksmõistva otsuse, siis KrMS § 310 lg 2 alusel jäi tsiviilhagi läbi vaatamata. Apellatsioonid
15. Viru Maakohtu 12.09.2017 otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Jaanika Kõrgmaa, kes palub tühistada maakohtu otsuse, mõista A. Golubev süüdi KarS § 201 lg 1 järgi 3 ja mõista karistuseks rahaline karistus 200 päevamäära, rahuldada kannatanute tsiviilhagi kohtu poolt määratud ulatuses ning tühistada maakohtu otsus kriminaalmenetluse kulude osas ning mõista A. Golubevilt välja menetluskulud. 3.
16. Prokuröri hinnangul on vaidlusaluseks küsimuseks see, kas A. Golubev pani toime pärast oma juhatuse liikme volituste lõppemist OÜ-s V. sõiduauto enda valdusesse jätmise, selle edasise kasutamise ning tagastamata jätmisega toime vaidlusaluse sõiduauto omastamiseks ehk kas ta pööras enda valduses oleva sõiduauto pärast enda juhatuse liikme volituste lõppemist ebaseaduslikult enda kasuks. Maakohus ei ole seejuures hinnanud tõendeid kogumis, on jätnud tõendite hindamisel arvestamata elulise usutavuse kriteeriumi. 3.
17. Apellatsioonis leitakse, et vaidlust ei ole selles, et A. Golubev sõlmis liisingulepingu, vaid on kaheldav, kas nimetatud lepingu sõlmimine, kooskõlastamata teiste osanikega, oli OÜ V. huvides või oli sellise lepingu sõlmimise eesmärk algusest peale kantud süüdistatava isiklikust huvist ja vajadusest. Tunnistaja A. A ütlustest tuleneb, et süüdistatav soovis seda siiski isiklikuks kasutamiseks. Isikliku kasutamise soovile viitab ka see, et A. Golubev lasi sõiduauto tehnilisse passi kasutajana lisada ka oma abikaasa, kellel ei olnud puutumust osaühinguga. Süüdistatav tunnistas, et tema abikaasa on selle autoga ka sõitnud. Samuti ei ole süüdistatav esitanud OÜ V. raamatupidamisse mitte ühtegi sõidulehte ega muud dokumenti, mis andnuks ülevaate sellest millal, kus ja kuidas nimetatud sõiduautot kasutati. Töösõitudega seotud kilometraaži ei suutnud süüdistatav nimetada. A. Golubev oli teadlik, et sõiduauto väljanõudmine osaühingu poolt oli raskendatud, kuna OÜ V. juhatuse liikmel ja osanikel Vene Föderatsiooni kodanikena ei olnud õigust seda sõiduautot juhtida. Nimetatud olukorda ärakasutades valdas ja kasutas ta sõiduautot osaühingu tahte vastaselt 1 aasta 9 kuu vältel kuni selle ärandamiseni Venemaal. 3.
18. Apellatsiooni kohaselt ei ole usutav, et tunnistajate A.A. i poolt kirjeldatud pöördumised, et süüdistatav auto tagastaks, ei oleks jõudnud A. Golubevini. Maakohus leides, et süüdistatav ei pruugi olla kirju kätte saanud, ei arvestanud elulise usutavuse kriteeriumiga. Prokurör ei nõustu maakohtuga ka selles, et kirja sisust lähtuvalt ei saa väita, et süüdistatav on vara enda kasuks ebaseaduslikult pööranud. OÜ V. on nõudnud selgelt autoga seonduva küsimuse lahendamist tähtajaga 14 päeva ning esitanud erinevaid variante, kuid see ei tähenda, et esitatud ei ole konkreetset mootorsõiduki tagastamise teadet. 3.
19. A. Golubev oli teadlik, et tal ei ole seaduslikku õigust sõiduautot pärast enda volituste lõppemist juhatuse liikmena edasi kasutada ning tal oli kohustus sõiduk tagastada. Sõiduauto väljanõudmine oli raskendatud ka seetõttu, et süüdistatav kasutas sõiduautot nii Eestis, Soomes kui ka Venemaa territooriumil. A. Golubev oli teadlik, et kui OÜ V. soovib seoses sõidukiga mingeid tehinguid teha, siis saab seda teostada ainult Eesti territooriumil, kuid auto asus enamuse ajast Venemaal. Seejuures kandis autoga seotud kulutusi osaühing. Ei ole võimalik nõustuda maakohtuga, et süüdistatav jättis mootorsõiduki enda kasutusse vaid kompromissi saavutamiseni. Ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus OÜ V. kandis igakuiselt kulusid seoses sõiduautoga, mida neil ei olnud võimalust kasutada, ei olnud OÜ V. nii pika aja jooksul huvitatud asja lahendamisest. 3.
20. Kogumis saab järeldada, et A. Golubev on omastamistahte manifesteerinud enda valdusesse jätmisega, selle jätkuva kasutamisega ning tagastamata jätmisega.
21. Viru Maakohtu 12.09.2017 otsuse peale esitas apellatsiooni ka kannatanu OÜ V. juhatuse liige G.K. , kes palub tühistada maakohtu otsuse ning teha asjas uus otsus, millega mõistetakse A. Golubev süüdi KarS § 201 lg 1 järgi ning rahuldatakse kannatanu tsiviilhagi ja mõistetakse 4 see välja A. Golubevilt OÜ V. kasuks. 4.
22. Apellatsioonis leitakse, et kohtulik uurimine oli ühekülgne, puudulik ning rikutud on ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Maakohus ei ole igakülgselt hinnanud tõendeid. Maakohus on valesti leidnud, et A. Golubevi tehtud isiklikud maksed AS-le SEB Pank on seotud sõiduauto reg.nr XX liisinguga. Nendel maksetel ei ole mingit seost OÜ V. ja AS SEB Pank vahel sõlmitud liisingulepinguga. 4.
23. OÜ V. leiab, et A. Golubev täiel määral mõistis, et on sõiduki enda kasuks pööranud, kuigi selleks puudusid igasugused õiguslikud alused. Süüdistatav ainuisikuliselt määras, et sõidukile ei sõlmita täielikku kindlustus ehk kasko kindlustus, mis taganuks kindlustusandja poolt sõiduki väärtuse hüvitamise sõiduki hävinemise või varguse korral. OÜ-l V. puudus võimalus kasko kindlustuse sõlmimiseks, kuna kindlustusandja poolt on nõutav kindlustatava sõiduki ette näitamine. Süüdistatav ei esitanud sõidukit ka kohustuslikule tehnilisele ülevaatusele ning andis sõidukit kasutada oma abikaasale. 4.
24. Maakohus on alusetult ignoreerinud tõendeid, mis olid süüdistatavale esitatud sõiduki tagasisaamiseks. A. Golubev ei ole tagastanud sõidukit mõistliku aja jooksul. Maakohus jättis hindamata süüdistatava käitumise peale seda, kui politsei temaga ühendust võttis seoses käesoleva kriminaalasjaga. Enne ühendust võtmist ületas süüdistatav korduvalt Eesti ja Vene Föderatsiooni piiri, kuid peale nimetatud ajahetke sisenes A. Golubev Euroopa Liitu läbi Läti, Leedu, Soome, kuna süüdistatav kartis, et sõiduk peetakse Eesti Vabariiki sisenemisel kinni. 4.
25. A. Golubev tuleb süüdi mõista ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel tuleb välja mõista ka tsiviilhagi, mille suurus on tõendatud kohtulikus menetluses uuritud tõenditega. Vastus apellatsioonidele
26. Tartu Ringkonnakohtu 10.10.2017 määrusega võeti apellatsioonid menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni 30.10.
27. 5.
28. Nimetatud ajaks esitas oma kirjalikud seisukohad süüdistatav A. Golubevi kaitsja, kes leiab, et esitatud apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Maakohus on teinud kogutud tõendite ja tuvastatud asjaolude hindamisel õiged järeldused ja järginud põhimõtet, et kõik kahtlused tuleb hinnata süüdistatava kasuks. A.A. i ja OÜ V. esindaja G.K. i ütluste eesmärk on, et otsus oleks tehtud A. Golubevi kahjuks. 5.
29. Prokurör viitab asjaoludele, millised on seotud sõiduauto ostmisega ja kasutamisega A. Golubevi poolt sel ajal, millal tema oli OÜ V. juhatuse liige, s.o kuni 09.01.2013, kuid selles osas ei ole tuvastatud, et A. Golubev oleks rikkunud kehtivat seadust ning need asjaolud ei tõenda kuidagi, et A. Golubev oleks sel pole omastamistahet manifesteerinud. 5.
30. Ei ole selge, kuidas asjaolu, et OÜ V. juhatuse liikmel ja osanikel Vene Föderatsiooni kodanikena ei olnud õigust seda sõiduautot juhtida, raskendas sõiduauto väljanõudmist. On tuvastatud, et A. Golubev kasutas sõiduautot nii Venemaa kui ka Eesti Vabariigi territooriumil. Seejuures osaühingu juhatuse liikmed kohtusid temaga Sankt-Peterburgis sõiduauto asukohas, pärast seda paigaldasid sõiduauto peale GPS-anduri ja jälgisid sõiduauto liikumist vähemalt 3 kuu jooksul. Samas nad ei ole võtnud tarvitusele mitte mingeid meetmeid selleks, et võtta sõiduk A. Golubevi valdusest ära. Ei ole pöördunud ka politseisse, vaatamata sellele, et esitatud avalduse alusel oli alustatud käesolev kriminaalasi ja sõiduk oli kuulutatud tagaotsitavaks. 5.
31. Prokuröri väide, et OÜ-le V. ei olnud see sõiduauto üleüldse vajalik, ei ole õige ning see ei tule tunnistaja A.A. i ega kannatanu esindaja G.K. i ütlustest. A. Golubevi ütlusest tuleneb, et need isikud soovisid kasutada sõiduautot selleks, et kaubelda temaga, sundida teda loobuda temale kuuluvatest osadest OÜ-s V. Eestis ja Venemaal. 5 5.
32. Apellatsioonist ei nähtu, millised tõendid tõendavad asjaolu, et A. Golubev on saanud kätte OÜ V. kirjad. Asjaolu, et kirjad olevat/olid saadetud Venemaalt A. Golubevi peamisele elukoha aadressile Narva-Jõesuus, iseenesest ei tõenda seda. Prokurör järeldab, et kõiki tõendeid koos hinnates ei ole eluliselt usutav süüdistatava väide, et temani ei jõudnud kirja ega e-kirja teel osaühingu nõue lõpetada sõiduki kasutamine ja lahendada sõidukiga seonduv küsimus tähtajaga 14 päeva. Samas ei ole arusaadav, milliseid konkreetseid tõendeid tuleb hinnata koos, millest oleks võimalik järeldada, et A. Golubev sai kirjad kätte. On eluliselt usutav, et reaalses elus võib juhtuda, et postisaadetis ei jõua adressaadini, eriti siis, kui kiri ei olnud saadetud tähitud kirjana. Maakohus ei ole rikkunud elulise usutavuse kriteeriumit. 5.
33. Prokurör jättis tähelepanuta maakohtu järelduse, et saadetud kirjades ei ole osutatud konkreetset kuupäeva ja kohta, millal ja kuhu A. Golubev peab sõiduki viima. Märgitud 14päevane tähtaeg küsimuse lahendamiseks pigem tähendab seda, et osaühingu juhatuse liikmed ise ei soovinud võtta sõidukit osaühingu valdusse, aga soovisid sõiduki abil kaubelda A. Golubeviga tema osade omandamiseks. Sõiduki kasutamine peale seda, kui A. Golubev ei olnud OÜ V. juhatuse liige, ei tõenda seda, et tema pööras sõiduki enda kasuks, s.o omastas sõidukit. 5.
34. Kohtuistungil uuritud tõenditest võib järeldada, et algusest peale A. Golubev soovis omandada sõidukit endale kui füüsilisele isikule. Tema soov ei olnud suunatud sellele, et sõiduk jääb tulevikus OÜ V. omandisse. Kasutades juhatuse liikme volitusi, A. Golubev üksnes sõlmis liisingulepingu osaühingu nimel. Eeltoodud asjaoludest olid teadlik teised osanikud ja olid nõus sellega. Selliste järelduste kasuks räägivad tõendid ja asjaolud, millistele on viidatud kaitsja kohtukõnes (täpsemalt välja toodud vastuses). 5.
35. A. Golubevi ütlused liisingumaksete tasumise osas ei ole ümber lükatud, kuna kohtule ei ole esitatud teiste osanike töötasu suurust, mida nad said Venemaa ettevõttes. Alates sügisest 2011 kuni jaanuarini 2013 osanikud ei ole esitanud A. Golubevile pretensioone ostetud sõiduki osas. Üksnes pärast seda, kui osanikel tekkisid küsimused A. Golubevile seoses osaühingus rahaliste vahendite puudumisega, siis jaanuaris 2013 toimus vestlus, sealhulgas sõiduki omandamise osas. Seejuures osanikud olid nõus sellega, et sõiduk endiselt jääb A. Golubevi kasutusse, vaatamata sellele, et tema juhatuse liikme volitused lõppesid. Jaanuaris 2013 Narvas ja märtsis-aprillis 2014 Sankt-Peterburgis teistel osanikel oli reaalne võimalus võtta sõiduk A. Golubevi valdusest ära, kuid nad ei teinud seda ega pöördunud politsei poole vastava avaldusega. Tunnistaja A.A. i ütlused, et nad ei taibanud seda teha, ei ole eluliselt usutavad. Ehk osanikud ei olnud huvitatud sõiduki tagastamisest osaühingu valdusse, aga oli huvitatud üksnes selles, et sundida A. Golubevi loobuma temale kuuluvatest osakutest. Alates aprillist 2014 tunnistaja A.A. paigaldas sõidukile GPS-anduri A, Golubevi elukoha aadressil, Sankt-Peterburis selleks, et jälgida sõiduki liikumist. Jälgimine kestis 2-3 kuud, kuid vaatamata sellele ei olnud ette võetud meetmeid selleks, et sõiduk oleks kinni peetud ja A. Golubevlit ära võetud. Vaatamata sellele, et sõiduk on üle antud OÜ-le V. vastutavale hoiule, käesoleva ajani osanikud ei ole avaldanud soovi reaalselt sõidukit kasutada. Tunnistaja A.A. ja kannatanu esindaja G.K. andsid ütlusi, et osaühing ei vajanud sõidukit varem ega vaja ka praegu. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
36. Ringkonnakohus, uurinud maakohtu otsust, kohtuistungite protokolle, apellatsioone, kaitsja vastust apellatsioonidele ja kriminaalasjas kogutud tõendeid, leiab, et Viru Maakohtu 12.09.2017 otsus süüdistatava A. Golubevi õigeksmõistmises KarS § 201 lg 1 järgi tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 6
37. Ringkonnakohus uuris süüdistatavale käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistust ning leiab, et maakohtu otsuses esitatud tõendite analüüs ja motiveeriv põhiosa on õigusliku järelduse tegemiseks olnud küllaldane ja kohtu siseveendumuse kujunemine seeläbi jälgitav. Kindlasti pole tõendeid hinnatud ühekülgselt ja valikuliselt nagu leitakse apellatsioonides. Asjaoludele, millel võib olla kaalu KarS § 210 lg 1 järgi A. Golubevile esitatud süüdistuse õigeks lahendamiseks on omistatud ka tähelepanu. Selle tulemusena on maakohus õigesti järeldanud, et süüdistatav tuleb sõiduauto Mitsubishi Pajero, registreerimismärgiga XX , VINkoodiga XX omastamises õigeks mõista.
38. Apellatsioonikohus märgib, et apellatsioonid sisaldavad ka mõningaid asjaolusid, mis ei oma asja lahendamiseks kaalu ja jätab need tähelepanuta. Juba maakohtus peetud istungite protokollidest avaldub, et kohtulik uurimine ja isikuliste tõendite küsitlemine on olnud koormatud ka süüdistuse seisukohalt paljuski mitteolulisega (näit. süüdistatava ja kannatanu seadusliku esindaja G.K. i ning tunnistaja A.A. i tööalased ja eluolulised suhted). Maakohus on asjasse mittepuutuva ja laialaivalguva info jätnud õigustatult otsuse põhiosast välja.
39. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on ringkonnakohtul õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, sealhulgas ka maakohtust erinevalt. Vältimaks aga maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Nimelt peab ringkonnakohus sellisel juhul lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Taolisi vigu ringkonnakohus käesoleval juhul ei tuvastanud ja seega ei asu ringkonnakohus juba maakohtus hinnatud tõendite põhjal tegema A. Golubevi osas süüdimõistvat otsust. Vastasel korral rikuks ringkonnakohus käesolevas asjas oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme. Maakohtus esitatud ja apellatsioonis korratud riikliku süüdistaja väheveenvad argumendid on jäänud samaks.
40. KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et uuritud tõendite alusel kujundab kohus endas veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Selle nõude järgimine on maakohtu otsuses jälgitav.
41. Asjas on vaidlusaluseks küsimuseks see, kas A. Golubev, pärast oma juhatuse liikme volituste lõppemist OÜ-s V. , pani sõiduauto enda valdusesse jätmisega, selle edasise kasutamise ning tagastamata jätmisega toime vaidlusaluse sõiduauto omastamise ehk kas ta pööras enda valduses oleva sõiduauto pärast volituste lõppemist ebaseaduslikult enda kasuks.
42. KarS § 201 lg 1 järgi karistatakse valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest. Omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine" sisustatakse kohtupraktikas nn manifesteerimisteooria alusel. Enda või kolmanda isiku kasuks pööramine kujutab endast selle teooria kohaselt tegu, mille põhjal saab järeldada teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või lasta seda teha kolmandal isikul.
43. Maakohus on A. Golubevile esitatud süüdistuse põhjal teinud vajaliku analüüsi ja osundanud seejuures viimase aja Riigikohtu praktikale. Ringkonnakohus leiab, et uuritavas asjas on oluline viidata muuhulgas Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-49-16 p-s 17 märgitule, et järelduseks, mille kohaselt valdaja soovis asja enda või kolmanda isiku kasuks pöörata peab olema süüdistuses toodud ja kohtuotsuses tuvastatud mingi asjaolu või asjaolude kogum, mis jätaks objektiivsele kõrvaltvaatajale mulje, et toimepanija ei taha jätkata asja kasutamist võõrvaldajana nagu senimaani, vaid omavaldajana, st faktilise omanikustaatuse üle võtta. 7 Näiteks võib omastamistahte manifesteerimisega olla tegemist siis, kui valdaja toimetab kasutatava asja asukohta, mida omanik ei tea või kust asja väljanõudmine on omaniku jaoks ebamõistlikult koormav.
44. Uuritava süüdistuse puhul sellised asjaolud usaldusväärselt tuvastatud pole, ning sellele seisukohale on asunud ka maakohus. Asjas ei ole esitatud veenvaid faktilisi asjaolusid, et süüdistataval oli tahtlus sõiduki asukohta aktiivselt varjata ja seeläbi soov sõiduki kui asja faktiline omanikustaatus üle võtta.
45. Maakohus tuvastas õigustatult, et süüdistatava ütlusi ei tule lugeda mitteusaldusväärseteks ning diametraalsed vastuolud A. Golubevi ütluste ja kannatanu esindaja ning tunnistaja A.A. i ütlustes puuduvad.
46. Süüdistatava käitumises võib seoses sõiduki kasutamisega esineda mõningaid minetusi ja arusaamatust, kuid see ei pea veel tähendama, et tegemist on kuriteoga. Prokurör on apellatsioonis välja pakkunud, et asjas võiks teha süüdimõistva otsuse elulise usutavuse kriteeriume silmas pidades, kuid ringkonnakohus nagu maakohuski taolise tõendite nappuse puhul sellise ühekülgse järeldusega ei nõustu. Apellatsioonis on tõstatatud mitmeid kahtlusi, kuid veenvaid tõendeid nende tõendamiseks asjas ei leidu.
47. Üksnes valduses oleva võõra asjaga seotud kohustuste täitmata jätmisega aga ei väljendata veel selgelt võõrast omandit kahjustavat hoiakut. Vastupidine seisukoht tähendaks tsiviilõiguslike vahendite kasutamise võimatust ja kriminaalasja alustamise kohustust iga juhtumi puhul, kui võõrast asja õigel ajal ei tagastata (RKKKo nr 3-1-1-109-12, p 9).
48. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et peale seda kui süüdistatava A. Golubevi volitused OÜ V. juhatuse liikmena lõppesid 09.01.2013, ei saa veel järeldada, et seejärel süüdistatav omastas või pööras enda kasuks tema valduses oleva sõiduki Mitsubishi Pajero V
50. Kriminaalasjas pole vaidlust selles, et A. Golubevi valduses oli alates 09.01.2013, pärast tema OÜ-s V. juhatuse liikme volituste lõppemist, sõiduauto Mitsubishi Pajero, reg.nr XX . Vaidlust pole ka selles, et süüdistatav kasutas sõidukit pärast seda kui tema juhatuse liikme volitused OÜ-s V. olid lõppenud.
51. Prokuröri arvates on süüdistuse KarS § 201 lg 1 järgi sisustamiseks küllaldane asjaolu, et pärast OÜ-s V. juhatuse liikme volituste lõppemist oli alates 09.01.2013 sõiduk süüdistatava valduses ja kasutades seda edasi ning jättes OÜ-le V. selle tagastamata, pööras sõiduki pärast juhatuse liikme volituste lõppemist enda kasuks.
52. Vaidlust pole selles, et A. Golubev sõlmis 14.09.2011 sõiduki osas liisingulepingu, kuid prokurör püstitab kahtluse, et kas nimetatud lepingu sõlmimine oli OÜ V. huvides või oli algusest peale sellise lepingu sõlmimise eesmärk kantud süüdistatava isiklikust huvist ja vajadusest. Samas ei osuta prokurör usaldusväärsetele tõendite, mis taolist väidet kinnitaksid.
53. Apellandi OÜ V. kaebuses on leitud, et maakohus hindas vääralt süüdistatava poolt AS-le SEB Liising tehtud makseid. Ringkonnakohus ei näe siin midagi kummastavat, sest maakohus märkis, et süüdistatav on AS-le SEB Liising alates jaanuarist 2013 üle kandnud summad, mis viitavad sellele, et ajaperioodil, mis süüdistuse kohaselt toimus A. Golubevi poolt sõiduki omastamine, oli süüdistatava käsutuses veel teine sõiduk pere otstarbeks.
54. OÜ V. osaniku A.A. i ütlustest nähtub, et aastatel 2013-2014 kohtusid nad süüdistatavaga ning nägid tema valduses sõidukit Mitsubishi Pajero, registreerimismärgiga XX , kuid nimetatud kordadel ei esitatud selget nõuet sõiduki enda valdusse võtmiseks, vaid olulisemaks 8 vaidlusküsimuseks olid rahalised suhted varasemate töösuhete pinnalt. Küsimusele, kas toimunud kohtumistel oli A. Golubeviga juttu sellest, et teised osanikud ostavad või võtavad tasuta A. Golubevilt tema osaku, vastas tunnistaja A.A. , et „võimalik, et tuli ettepanek anda ettevõttele selle osaku üle varasemalt kulutatud pangakontolt oleva raha osalise mahakandmise teel“ (KoTo lk 50). Aastatel 2013-2014 oli OÜ V. töötajatel võimalus sõiduk korduvalt ära võtta ja selles osas reaalseid samme astuda, kuid ometigi nad seda ei teinud, mis kinnitab, et nad polnud sõidukist huvitatud.
55. Ilmekaks näiteks on siinjuures tunnistaja A.A. i ütlused GPS seadme paigaldamisest märtsaprill 2014 sõidukile Mitsubishi Pajero, registreerimismärgiga XX , mis süüdistuse kohaselt nimetatud ajaperioodil oli süüdistatava A. Golubevi poolt omastatud. Tunnistaja andis ütlusi, et OÜ V. nimel paigaldasid nad sõidukile GPS seadme A. Golubevi elukohas Peterburis, kus neil oli ka temaga jutuajamine. „Minu mäletamist mööda toimus see pärast meie isiklikku kohtumist märtsi lõpus aprilli alguses
56. Seda otsust tegin mina ettevõtte huvides. Mina ise paigaldasin seda GPS majakat. Hiljem andsin oma partneritele G ja S üle, kes ei teadnud sõiduauto asumise kohta. Ma ei tea, ma ei mäleta, kas ma seda ütlesin, kuid välja öeldi, et nüüd võime teada, kus asub sõiduauto.“ Tunnistaja mäletamist mööda teatasid nad ka Eesti politseile ehk menetlejale, et nad paigaldasid sõidukile GPS seadme. Tema teada töötas GPS seade 2-3 kuud. Tunnistaja käest küsiti maakohtus, et miks märtsis-aprillis 2014 toimunud kohtumise ajal ei võtnud ta A. Golubevilt sõidukit ära, millele ta vastas, et „andke retsept, mis moel teen, kui vestluse ajal sõbrad olles arutasime ettevõtte arendamist ja samal ajal auto tagastamise tingimusi“ (Ko To lk 51).
57. Siinkohal tekib põhjendatult küsimus, miks OÜ V. oma esindajate näol ei esitanud A. Golubevile konkreetset tingimusteta nõuet lõpetada sõiduki isiklikuks otstarbeks kasutamine, vaid paigutas A. Golubevi poolt sõiduki jätkuva kasutamise huvides hoopis tehnikaseadmeid.
58. Väide, et süüdistataval oli algusest peale huvi kasutada sõiduautot ainult isiklikes huvides, ei saa olla asjakohane olukorras, kus A. Golubev ajaski sõidukiga tööasju, olles OÜ V. juhatuse liige. Samas kasutatakse vabariigis igapäevaselt ettevõtete arvel olevaid tuhandeid sõidukeid muuhulgas ka isiklikuks otstarbeks. Seega prokuröri apellatsioonis sisalduv seisukoht, et „A. Golubev ei kasutanud sõiduautot Mitsubishi Pajero peamiselt ärilistel huvidel, vaid kasutas seda faktiliselt kui enda oma isiklikul äranägemisel ja huvidel“ ja hiljem valdas ja kasutas sõidukit OÜ V. tahte vastaselt 1 aasta ja 9 kuu vältel kuni selle ärandamiseni Venemaal, ei saa olla asjaoluks, millest järeldada omastamise kui süüteokoosseisu olemasolu. Millistel usaldusväärsetel tõenditel rajaneb prokuröri apellatsiooni üldsõnaline ja samas kategooriline väide, et A. Golubev on manifesteerinud omastamistahet sõiduki enda valdusse jätmise ja OÜ-le V. tagastamata jätmisega, jääb arusaamatuks.
59. Maakohus on andnud juba asjakohase hinnangu süüdistaja väitele, et süüdistatav pidi kindlasti kätte saama nõudekirjad sõiduki tagastamise kohta. Maakohtu järeldusega mittenõustuvalt leiab prokurör, et pole eluliselt usutav, et süüdistatav ei saanud postisaadetisi OÜ V. nõuete kohta kätte. Samas pole asja materjalide juures ühtegi tõendit selle kohta, mis lükkaks ümber A. Golubevi väited, et tema pole OÜ V. sõidukit puudutavaid kirju kätte saanud.
60. Kummastav on ka asjaolu, et 08.07.2013 OÜ V. juhatuse esimees G.K. saadab A. Golubevile aadressil Narva-Jõesuu, XXX kirja, milles palub sõiduki kasutamine lõpetada ning pakub valikutena kas sõiduk osaühingult välja osta või panna sõiduk avalikuks müügiks. Mõni aeg hiljem märts-aprill 2014 paigaldatakse OÜ V. töötajate poolt aga sõidukile GPS jälgimisseade, millega aktsepteeritakse justkui A. Golubevi poolt sõiduki jätkuvat kasutamist. Eelkirjeldatud OÜ V. juhatuse liikme ja osanike tegevusest ei tulene kuidagi, et süüdistatavale oleks esitatud konkreetne nõue tagastada sõiduk kindlaks ajaks. 9
61. A. Golubev on andnud maakohtus ütlusi, et ta kasutas sõidukit Mitsubishi Pajero oma töökohustuste täitmiseks. Kasutajana kanti tehnilisse passi A. Golubev ja Maria Golubeva, kes oli sel ajal OÜ V. peadirektor Venemaa territooriumil. See tegi töökohustuste täitmise kergemaks. Tal oli õigus sellesse passi kantuna juhtida sõidukit Eesti Vabariigi territooriumil ja väljaspool. Süüdistatav rõhutas, et tema töötasu vähendati liisingulepingust tulenevate maksete võrra ja see küsimus otsustati koosolekul. „2011 aastal olin nõus selle kompromissiga hoolimata sellest, et OÜ V. oli võimeline maksma või teenindama seda sõiduautot. Kuid olles selle ettevõtte juht ja ainsa töötajana OÜ V. i territooriumil püüdsin igati ettevõtte kulusid vähendada. See läbi võtsin selle kohustuse enda peale“ (Ko To lk 64). Enne
62. aastat ei olnud kellegil tema suhtes mingeid pretensioone. Pretensioonid tekkisid 2012 lõpus, kui tema Moskva kolleegid G.K. ja S.S. jäid tööst ilma. Süüdistatav selgitas maakohtus, et
63. aasta jaanuari koosolekul otsustati ettevõtte osanike poolt ettevõtte suunda muuta ning tegeleda kolmandate asjadega võrreldes sellega, millega tegeleti kolme ja poole aasta jooksul ettevõtte asutamise hetkest. Seega tegi ta otsuse endalt OÜ V. -i juhatuse liikme volituste maha võtmise kohta, mis ei segaks järgnevat tegevust enamike otsuste tegemise osas. Koosolekul osalejad said aru, et ülejäänud osavõtjad äriühingus ei oma võimalust õiguslikult selle sõiduauto kasutamiseks, sest tegemist oli Venemaa Föderatsiooni residentide ja kodanikega, kes elasid ja töötasid selles ettevõttes Venemaal. Maakohtus küsiti süüdistatavalt, et mille alusel ta jätkas sõiduki kasutamist kui ta ei olnud enam OÜ V. juhatuse liige ning liisinguleping oli sõlmitud SEB panga ja V. OÜ vahel, ning ta selgitas järgmist. „… tehnilise passi alusel, mis oli minu käes. Teiseks, hoolimata sellest, et võtsin endalt juhatuse liikme volitused maha, jäi tööleping lõpetamata. Kolmandaks, sõiduauto loovutamisega seoses küsimusi või pretensioone ei tulnud minu kolleegide poolt. Venis ainult otsustamine selle sõiduauto ümbervormistamise kohta, et poleks seda SEB Pank Liisingu ja OÜ V. i lepingut vahel, kuid selles asjas mingeid otsuseid ei tehtud OÜ V. i kehtiva juhatuse poolt. Nad hakkasid käsitlema sõiduautot ja omapoolseid rahalisi pretensioone üheskoos“(Ko To lk 65p). „Pärast seda kui ma lahkusin juhatuse esimehe ametikohalt oli minu kolleegidel põhimomendiks täielik minu välja arvamine OÜ V. ist nagu osanik ja seda nii Venemaa Föderatsiooni territooriumil asuvast ettevõttest kui Eesti territooriumil asuvast ettevõttest. Seega kõik ülejäänud vestlused toimusid vajaduse teemal minu osakute loovutamise kohta, mida tehakse teiste OÜ V. i osanike kasuks ja selle sõiduauto küsimus ei olnud neil niivõrd oluline ning jäi siis kaudseks. Minu endistel kolleegidel oli ostueesõigus nende osakute osas. Kuid neid osakuid ei soovinud nad absoluutselt, kuid püüdsid neid kätte saada tasuta loovutamise korras… Neilt ei tulnud sõiduauto üleandmise nõuet. Kõik said aru ainult sellest, et tuleb see sõiduauto ümber vormistada, et OÜ V. i bilansilt ära võtta, kuid juhatuse järgmine esimees ei võtnud mingit tegevust ette pangaga. Nende poolt laekusid teised ettepanekud, mis olid seotud juba sellega, et nad esitasid minu vastu rahalised pretensioonid. Ütlesid mingisuguste rahaliste hüvitiste kohta, mis on minu poolt, millega ei olnud ma nõus nii varemalt kui hetkel. Seega sõiduautoga seotud küsimus muutus teisejärguliseks“ (Ko To lk 60-61). 2014 aasta märtsi-aprilli sündmuste osas, täpsemalt 08.04.2014, on A. Golubev märkinud järgmist. See toimus Peterburis Rubtsovi tänaval. „Korteri aknast märkasin, et parklas, mis asub maja ees, sõiduauto Mitsubishi juures on kaks tundmatut noormeest, signalisatsioon läks tööle, läksin trepist alla ja need kaks isikut, keda ma ei tundnud nimetasid end OÜ V. esindajana.“ Viie minuti pärast ilmusid maja nurga tagant seaduslikud OÜ V. -i esindajad G.K. i ja A.A. i näol ja seejärel oli vestlus viie liikme vahel. „Kõik neli oponenti püüdsid minu vastu esitada mingisuguseid pretensioone, mis olid seotud mingisuguste osakute loovutamisega Eesti OÜ V. is ja Venemaa OÜ V. is…. nõudmiseks oli minu poolne osakutest keeldumine nende kasuks. Tehti katseid avaldada vaimset ja füüsilist mõju… tegemist oli ähvardamise ja 10 katsetega, et mind sõidukisse toppida, et notari juurde viia. Pärast kirjeldasin seda kõike avalduses politseis.“
64. Tõendites sisalduv teave ei veena kohut järeldama, et süüdistatav manifesteeris oma tahet jätta omanik asjast kestvalt ilma ja käituda edaspidi ise asja faktilise omanikuna või lasta seda teha kolmandal isikul. Valdaja tahe võib piirduda sooviga võõrast asja üksnes ajutiselt edasi kasutada ja süüdistatava tegevuses pole tuvastatav, et tal oli tahtlus sõiduk ebaseaduslikult enda või kolmandate isikute kasuks pöörata. Ringkonnakohus nõustub uuritud tõenditest tulenevalt maakohtu järeldusega, et süüdistatav ei ole omastamise süüteokoosseisu jaatamiseks vajalikult manifesteerinud omastamistahet pärast juhatuse liikme volituste lõppemist sõidukit kasutades. Juba maakohtus tuvastatud ja eespool kohtu poolt viidatud asjaolud tõendavad, et OÜ V. osanikud ja A. Golubev ei saavutanud läbirääkimiste käigus kompromissi kuidas olukorda lahendada, mistõttu jäi ka sõiduki konkreetne tagastamine lahendamata. Ainuüksi asjaolu, et süüdistatav kasutas pärast juhatuse liikme volituste lõppemist sõidukit edasi, ei saa veel järeldada tema soovi käituda edaspidi kestvalt sõiduki omanikuna. Samuti ei tõenda omastamistahte manifesteerimist õigusliku aluseta sõiduki kasutamise aja pikkus (09.01.2013 kuni 14.10.2014). Tõendid ei kinnita prokuröri väidet, et A. Golubev soovis sõiduki võõrvaldajast saada faktiliseks omavaldajaks.
65. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Tiit Lõhmus Aarne Sarjas /allkirjastatud digitaalselt/ 11 Mati Kartau