← Eesti

2-17-1643/41

Obsah (8)§ 654§ 651§ 456§ 442§ 230§ 53§ 173§ 163

Tsiviilasi nr: 2-17-1643 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-17-1643 Otsuse tegemise aeg ja koht 31.01.2018, Tallinn Kohtukoosseis Ee

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega hageja nõue elatise väljamõistmiseks alates hagi esitamisest jäeti otsuse resolutsiooniga 480 ulatuses rahuldamata, ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja ajavahemikul alates hagi esitamisest kuni maakohtu otsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud elatise võlg 480 eurot. Samuti tuleb täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni, märkides, et nõue elatise väljamõistmiseks ajavahemiku 01.02.2016-31.01.2017 eest jääb rahuldamata. Muus osas tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

§ 654

lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses. 26. Hageja on esitanud nõude kostjalt PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras (s.o pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära) elatise väljamõistmiseks alates hagi esitamisest (01.02.2017), samuti nõude ülalpidamiskohustuse täitmiseks tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagi esitamist (s.o ajavahemik 01.02.2016-31.01.2017). Pooled ei ole menetluses vaielnud selle üle, et XX (hageja) on kostja ja AA (ema) ühine laps, kes kolis koos emaga elama Rootsi ja on seal elanud üle kuue aasta. Lapse emal on peale hageja veel kolm alaealist ülalpeetavat ja kostjal on lisaks hagejale veel üks alaealine ülalpeetav. Seega on AA ülalpidamisel käesolevalt neli alaealist ja kostja ülalpidamisel kaks alaealist last. Hageja ema praegusel hetkel ei tööta. 27.

§ 651

lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus on rahuldanud hagi osaliselt ning mõistnud kostjalt välja igakuise elatise hagejale tema ülalpidamiseks alates 01.08.2017 kuni hageja täisealiseks saamiseni 08.08.2020 suuruses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale (maakohtu otsuse tegemise hetkel 235 eurot kuus). Maakohus on otsuses määranud, et elatis tuleb kanda hageja ema arveldusarvele selgitusega „Elatisraha“. Samuti on kohus määranud, et hageja emal on õigus väljamõistetud elatise käsutamiseks. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega tema nõue elatise väljamõistmiseks alates hagi esitamisest (kuni otsuse tegemiseni) jäeti 480 ulatuses rahuldamata, ning samuti osaliselt osas, millega jäeti rahuldamata nõue elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagi esitamist. Hageja palub selle nõude rahuldada 1415 euro ulatuses. Muus osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud ning vastavas osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause kohaselt jõustunud.

28. PKS § 96 ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku 6

(11)Tsiviilasi nr: 2-17-1643 ülalpidamise (vt nt Riigikohtu 23.04.2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04, p 10; 09.03.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 16, ja 16.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-21-160-12, p 16). Lapse ülalpidamise kohustus on lapse mõlemal vanemal (vt Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 13). Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt Riigikohtu 17.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult (vt Riigikohtu 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele elatist makstes. Seejuures tuleb elatist maksta PKS § 100 lg 4 järgi iga kalendrikuu eest ette (vt Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 11). Lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema vastava kohustuse ulatust. PKS § 105 lg 3 järgi peavad vanemad eelduslikult pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisu korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev (vt Riigikohtu 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16). Seega tuleb hagejate ülalpidamisnõude lahendamisel anda mh hinnang vanemate võimalustele last üleval pidada.
  1. Elatise miinimummäär vastavalt PKS § 101 lg-le 1 oli
  2. a-l 235 eurot kuus. Seda on õigesti märkinud ka maakohus. Maakohtu otsuse põhjenduste (p 2) järgi on kostja võimeline hagejale miinimummääras elatist maksma. Kostja ei ole ka väitnud, et tema varanduslik seis ei võimalda hagejale alates hagi esitamisest miinimummääras elatist tasuda. Alates hagi esitamisest (01.02.2017) kuni maakohtu otsuse tegemiseni (29.09.2017) pidi kostja seega elatist tasuma kaheksa kuu eest (alates veebruarist kuni septemberini (k.a)) kokku 1880 eurot (8*235). Tõenditest nähtuvalt on kostja sellel perioodil tasunud hageja ema pangakontole elatisena 1400 eurot (tl 93). Selle asjaolu üle puudub apellatsioonimenetluses ka vaidlus.
  3. Maakohus on otsuse põhjendustes (p-s 2) teinud tasaarvestuse kostja poolt alates 01.02.2017 tasutud elatise osas. Kostja tasutud elatist 1400 eurot on maakohus pidanud võrdseks ligikaudu kuue kuu elatisega ning leidnud, et kui elatis kuuluks väljamõistmisele alates 01.02.2017, siis tasaarvestuse tulemusel kuulub elatis väljamõistmisele (kuus kuud hiljem), s.o alates 01.08.
  4. Ringkonnakohtu hinnangul on selline käsitlus eelkõige eksitav ning viinud osaliselt ka hageja nõude põhjendamatu rahuldamata jätmiseni. Maakohtu otsuse resolutsioon ei vasta

§ 442

lg 5 teise lause nõuetele, mille järgi peab resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Maakohus on jätnud otsuse põhjendustes käsitletud tasaarvestuse resolutsioonis kajastamata. Samas on kostja asja materjalidest nähtuvalt tasunud elatist ka ajavahemikul alates 01.08.2017 kuni maakohtu otsuse tegemiseni (29.09.2017) ning neid makseid on maakohus tasaarvestuse tegemisel arvestanud. Seetõttu võib otsuse täitmisel (mh sundtäitmisel) tekkida oluline ebaselgus küsimuses, millise ajavahemiku osas on kostja oma kohustused täitnud. 7

(11)Tsiviilasi nr: 2-17-1643
  1. Ringkonnakohtul on võimalik ülalkäsitletud maakohtu viga parandada ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja ajavahemikul alates hagi esitamisest kuni maakohtu otsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud elatise võlg 480 eurot (s.o 1880€ - 1400€), märkides selle summa ka otsuse resolutsioonis.
  2. Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et nõue ülalpidamiskohustuse täitmiseks tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagi esitamist tuleb jätta rahuldamata. Sellekohaseid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb ringkonnakohtu hinnangul küll muuta, sh täiendada. Maakohus on jätnud nõude rahuldamata, kuna isa on maakohtu hinnangul kõnealusel ajavahemikul poja ülalpidamises osalenud, samuti põhjusel, et lapse ema ei ole esitanud kostjale selgesõnalist nõuet elatise maksmiseks.
  3. PKS § 108 alusel võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Tagasiulatuva elatise väljamõistmisel PKS § 108 lg 1 alusel tuleb lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu 26.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). Seega saab ka ajavahemikul aasta enne hagi esitamist määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse õigustatud isiku toonaste vajaduste järgi PKS § 99 mõttes, arvestades mh ka kohustatud isiku varalist seisundit PKS § 102 ja § 105 lg 3 mõttes. Arvestades, et miinimumelatis
  4. a jaanuaris oli 235 eurot kuus ning
  5. a-l (11 kuud) 215 eurot kuus, moodustaks miinimummäärast lähtuv elatis ajavahemiku eest aasta enne hagi esitamist 2600 eurot ((11*215) + 235). Kolleegium märgib, et PKS § 108 eesmärk on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vt Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1136-13, p-d 11-12). Riigikohtu tsiviilkolleegium on viimasena viidatud lahendis leidnud, et teatud juhtudel võib ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. Nimetatud asjaolu tuleb arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates.
  6. Ka maakohus on otsuses tuginenud mh viidatud Riigikohtu lahendile ning lugenud hageja esindaja poolt kohtule esitatud suhtluskirja (tl 36) põhjal tõendatuks, et kostjal oli lapse emaga kokkulepe, mille kohaselt maksis ta raha poja ema nõudel ja suuremate asjade ostmiseks. Regulaarse elatise maksmine kerkis päevakorda alles siis, kui hageja esindaja oli pöördunud Rootsi riigi poole elatisabi maksmiseks kostjat informeerimata. Kolleegiumi hinnangul võib selle järeldusega nõustuda. Suhtluskirjast nähtub, et vähemalt
  7. a eest ei ole hageja ema pidanud põhjendatuks regulaarseid makseid (miinimummääras) kostjalt nõuda. Kohtu ette toodud asjaoludest järeldub, et ka varasemalt, alates hageja koos emaga elamaasumisest Rootsi, ei ole kostja regulaarseid elatist tasunud ning hageja (või hageja ema) ei ole seda temalt ka nõudnud. Kolleegium 8
(11)Tsiviilasi nr: 2-17-1643 märgib, et kuigi hageja ema avaldused hageja suhtes siduvad ei ole, saab viidatud asjaolu kolleegiumi hinnangul PKS § 108 rakendamisel siiski arvesse võtta.
  1. Samuti on maakohus põhjendatult arvestanud asjaoluga, et poeg on viibinud isa juures aprillis-mais 2016.a-l vähemalt neli päeva, juunist kuni augustini
  2. a-l 1 kuu 18 päeva ja 2016-2017 aastavahetusel 17 päeva. Ka hageja esindaja on apellatsioonkaebuses nõustunud, et koolivaheaegadel isa juures viibitud aega (umbes 2 kuud, elatis 430 eurot) tuleb arvestada.
  3. Lisaks maakohtu põhjendustele märgib ringkonnakohus, et kostja panagakonto väljavõttest (tl 93) nähtuvalt on ta tasunud ajavahemikul 01.02.2016-31.01.2017 hageja ema panagakontole elatisena kokku 1280 eurot, s.o pangakonto väljavõtte järgi 09.02.2016, 02.06.2016, 21.11.2016, 04.12.2016 ja 01.01.2017 tehtud maksed. Lisaks ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul tuvastanud piisavalt asjaolusid järeldamaks, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine võib asetada kostja äärmiselt raskesse olukorda ning olla talle ebamõistlikult koormav. Seetõttu pidas ringkonnakohus vajalikuks PKS § 108 järgse nõude aluseks olevaid asjaolusid täiendavalt selgitada ning koguda

§ 230

lg 3 alusel uusi tõendeid kostja teiste ülalpeetavate kohta, kostja ja tema praeguse abikaasa sissetulekute kohta ajavahemikul 01.01.2016-01.02.2017 (tl 122), samuti selle kohta, kui palju ja millal on hageja ema saanud Rootsi riigilt peretoetusi (tl-d 155 ja 164).

  1. Kostja poolt apellatsioonimenetluses esitatud pangakontode väljavõtted ajavahemiku 01.02.2016-31.01.2017 kohta (tl-d 126, 127–140, 141-144, 145–151 ja 171) üldjoontes kinnitavad kostja menetluses esitatud väiteid, et püsiv töötasu tal puudub ning pere peamiseks sissetulekuks on emapalk ja lähedastelt saadav rahaline toetus. Samas ringkonnakohus märgib, et lapse ülalpidamise kohustus ei tähenda üksnes vanema kohustust olemasolevat sissetulekut ja vara lapsega jagada. Vanemal on ka kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt ka nt Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15;
  2. jaanuari
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Arvestades kostja poolt vaidlustamata hageja väiteid kostja elustiili kohta (eluaseme remont ja renoveerimine, auto ostmine, puhkusereisid jne), on kostja tegelikud sissetulekud pangakontodelt nähtuvast tõenäoliselt mõnevõrra suuremad.
  4. Samas tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvestada, et kostjal on ka teine alaealine laps, kes ei tohi osutuda PKS § 108 järgse nõude rahuldamisel hagejast varaliselt vähem kindlustatuks (PKS § 102 lg 2). Lisaks saab kolleegiumi hinnangul praegusel juhul arvestada sellega, et osa hageja vajadustest oli ajavahemikul 01.02.2016-31.01.2017 kaetud riiklike peretoetustega (vt ka Riigikohtu 28.10.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1124-15, p 16; 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Kostja on sellele asjaolule nii maa- kui ringkonnakohtu menetluses tuginenud. Vastusena kohtu küsimustele on hageja esindaja selgitanud, et saab ja sai hagi esitamisele eelnenud ajal 9

(11)Tsiviilasi nr: 2-17-1643 Rootsi riigilt lastetoetust nelja lapse peale kokku 5800 Rootsi krooni kuus, millest hageja osa moodustab 1050 Rootsi krooni (tl-d 162 ja 166). Hageja vanust arvestades ei ole tema vajadused ajavahemikul aasta enne hagi esitamist võrreldes hagi esitamise ajaga eeldatavalt oluliselt muutunud. Seda ei ole pooled menetluses ka väitnud. 39. Eelmärgitud asjaolusid nende kogumis arvestades võib kolleegiumi hinnangul nõustuda maakohtu lõppjäreldusega, et kostja on ajavahemikul 01.02.2016-31.01.2017 poja ülalpidamises piisaval määral osalenud ning PKS § 108 alusel esitatud nõude rahuldamiseks alust ei ole. Maakohus on

§ 442

lg 5 vastu eksides jätnud otsuse resolutsioonis ajavahemiku 01.02.2016-31.01.2017 eest esitatud elatisnõude osas selge seisukoha võtmata. Ringkonnakohus saab selle puuduse kõrvaldada.

  1. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ekslikult lugenud ülalpidamiskohustuse täitmiseks kostja poolt
  2. a-l vahetult poja kasutuses olevale arvelduskontole kantud 435 eurot. Selliseid maksed ei seondu eelduslikult lapse igapäevaste vajaduste rahuldamisega ning neid saaks ülalpidamiskohustuse täitmisena arvestada ainult vanemate kokkuleppel või lapsega koos elava vanema heakskiidul. Taolise kokkulepet või heakskiitu ei ole võimalik kohtu ette toodud asjaoludest järeldada. Eelmärgitut arvestades, tuleb kõnealused põhjendused maakohtu otsusest välja jätta.
  3. Vastuseks apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib kolleegium, et kostja ega maakohus ei ole pidanud elatiseks hageja esindaja pangakontole
  4. a märtsis kantud 1550 eurot (kostja selgituste kohta vt tl 91), s.o haagise müügist saadud raha. Selles osas on kaebuse etteheited maakohtule ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatud. Kolleegium ei nõustu ka hageja esindaja arvamusega, et hagejatele tuleb igal juhul tagada seadusjärgne miinimumelatis. Senine kohtupraktika sellist käsitlust ei toeta. Üksikjuhtumi asjaolud võivad anda alust vähendada elatist alla seadusjärgse miinimumi (vt ka Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 11 jj koos nendes viidatud varasema kohtupraktikaga).
  5. Iseenesest põhjendatud on apellatsioonkaebuse etteheited maakohtu poolt 14.09.2017 kohtuistungi protokolli menetlusosalistele nähtavakstegemisega viivitamise kohta.

§ 53

lg 2 järgi on menetlusosalisel õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allkirjastamisest. Sama lõike kohaselt teavitab kohus menetlusosalisi protokolli allkirjastamise ajast ja edastab protokolli neile elektrooniliselt viivitamata pärast allkirjastamist, kui menetlusosalised on kohtule teatavaks teinud oma elektronposti aadressi. Maakohus on toimiku materjalide põhjal istungi protokolli allkirjastanud 15.09.2017 (tl 91 pöördel), kuid pole seda menetlusosalistele edastanud. Kohtute infosüsteemi andmetest nähtuvalt on protokoll menetlusosalistele nähtavaks tehtud alles 29.09.2017, s.o maakohtu otsuse kuulutamise päeval. Siiski ei anna apellatsioonkaebuse väited kolleegiumile alust arvata, et tegemist oleks praegusel juhul olulise menetlusõiguse normi rikkumisega. 10

(11)Tsiviilasi nr: 2-17-1643 43. Nõustuda ei saa hageja esindaja arvamusega, nagu võiks menetlusosaline kohtu poolt tutvumiseks saadetud protokolli täiendusi esitada. Viidatud

§ 53

lg-st 2 tuleneb õigus taotleda protokolli parandamist, protokolli täienduste esitamise õigust seadus ette ei näe.

  1. Kostja on 15.01.2017 vastuses apellatsioonkaebusele palunud kohtul võtta seisukoht Rootsi riigi poolt tema vastu esitatud nõuetega, mis seonduvad elatisabi maksmisega hagejale. Kuivõrd elatisabi maksmise põhjendatus ei ole käesoleva asja esemeks ega oma apellatsioonkaebuse lahendamise seisukohalt tähtsust, ei pea ringkonnakohus võimalikuks selles osas otsuses seisukohta võtta.
  2. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohustati kostjat kandma elatis ema arvelduskontole selgitusega „Elatisraha“ ning määrati, et emal on õigus elatist käsutada. Ringkonnakohus siiski märgib, et elatise käsutamise õiguse otsuse resolutsioonis nimetamine on iseenesest sisutu ja võib olla ka eksitav, kuna elatist peab ema PKS § 100 lg 2 teise lause järgi kasutama hagejate ülalpidamiseks ja nende huvides, mitte aga vabalt. Ülalpidamiseks kulutatava raha kasutamiseks ei ole vajalik kohtu luba (vt PKS § 130). Täitemenetluses raha kostjalt sissenõudmiseks piisab raha hageja esindajaks oleva ema kontole maksmise tingimusest. Seega võib ema tema kontole lapse elatisena laekunud raha käsutada, kuid ta peab seda tegema lapse (hageja) huvides (vt ka Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 13.4). Menetluskulude jaotus 46.

§ 173

lg 1 teise ja kolmanda lause järgi esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus, märkides vajadusel ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. Hagi osalise rahuldamise tõttu jätab ringkonnakohus nii maakohtu menetluses kantud kui apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

§ 163lg 1 alusel poolte endi kanda.

Kolleegium märgib, et poolte taotlustest ega asja materjalidest ei nähtu, et pooltel oleks menetluses kulusid tekkinud. Samuti ei ole kohtud teinud asja menetlemisel

§-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.