Obsah (5)
§ 97§ 120§ 101§ 102§ 100KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Harju Maakohus Kohtunik Andres Suik Otsuse tegemise aeg ja koht 20.10.2017, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-12625 Tsiviilasi X
) § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased.
§ 97
p 1 kohaselt ülalpidamist on õigustatud saama alaealine laps.
§ 120
lõike 4 kohaselt ühine hooldusõigus ei välista last kasvatava vanema õigust esitada teise vanema vastu hagi lapse ülalpidamise väljamõistmiseks. Kohtu arvates tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest tagamaks lapse arenguks piisavad vahendid. Hageja nõue on esitatud seadusega ettenähtud elatise suuruse alammääras. Kohus on seisukohal, et sellises määras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab tal normaalselt kasvada ja areneda. Riigikohus on 09.03.2005 otsuse nr 3-2-1-7-05 p-s 20 asunud seisukohale, et elatise suurus, milleks on pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus. Riigikohtu 24.10.2012 otsuse 3-2-1-118-12 p-st 16 ja 16.01.2013 otsuse 3-2-1-160-12 p-st 17 järeldub kooskõlas
§ 101
lg 1 sätestatuga eeldus, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada. Kuna hageja nõuab kostjalt 3
(7)2-17-12625 elatist miinimummääras, siis ka käesoleval juhul ei ole vajadust tõendada ega analüüsida lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi.
- Hageja isale kuulub sõiduk (tl 30, 51), samuti 2 kinnistut (tl 31, 53) ja tema töötasu märtsist 2017 kuni august 2017 oli kokku summas 9276,30 eurot (tl 46). Rahvastikuregistri väljavõttest nähtuvalt kostjal peale hageja teisi ülalpeetavaid ei ole (tl 6), kuid hageja seaduslikul esindajal on lisaks veel üks ülalpeetav (tl 5). Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid oma sissetulekute kohta, mistõttu tulenevalt TsMS 230 lg 3 tegi kohus päringud registritele, krediidiasutustele, Maksu- ja Tolliametile ja Sotsiaalkindlustusametile. Krediidiasutustes kostjal kontod puuduvad. Kostjale kuulub sõiduauto (tl 56) ja kaks kinnistut (tl 55). Sotsiaalkindlustusameti vastusest nähtub, et kostja on saanud töövõimetuspensioni viimase 12 kuu jooksul kogusummas 3137,46 eurot ja sotsiaaltoetust kogusummas 533,65 eurot (tl 79). Maksu- ja Tolliametile esitatud
- aasta tuludeklaratsiooni kohaselt saab kostja ka renditulu või litsentsitasusid,
- aastal kokku summas 2002,27 eurot (2502,84-500,57) (tl 86 pöördel). Kostja ei esitanud kohtule tõendit töövõimetuse kohta, vaid on väitnud, et on 80% töövõimetu. Arvestades, on kostja saab töövõimetuspensioni, on siiski tõendatud kostja osaline töövõimetus. 8.
§ 102
lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla
§ 101lg-s 1 sätestatud määra.
Sama lõike neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PSK § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on 22.03.2017 lahendis 3-2-1-174-16 p 13 selgitanud, et tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte ning leidnud, et
§ 102
lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka Riigikohtu 19.10.2015 lahend nr 3-2-1-119-15, p 11). Käesolevas asjas puudub vaidlus, et kostja on osaliselt töövõimetu ning saab töövõimetuspensioni ja sotsiaaltoetusi (vt tl 79). Samas kuulub kostjale ka kaks kinnisasja (vt tl 55) ja sõiduauto (tl 56), mistõttu kohus ei loe kostja osalist töövõimetust käesolevas asjas mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks. 9. Kohus leiab, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, nt vajadusel müües oma vara (vt nt Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Kohus märgib, et kostja omanduses on sõiduk ja kaks kinnisasja, samuti teenib kostja muud tulu. Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja osaline töövõimetus olla põhjuseks, miks kostja ei saaks maksta hagejale elatist, kuna kostjal on olemas sissetulek ja vajadusel piisav vara, mida kostja saab müüa. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt muud vara peale kuusissetuleku, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole alust jätta temalt välja mõistmata elatise alammäära (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-19-07, p 12; 3-2-1-14-08, p 11; 3-2-1-2-09, p 13). Kohtu hinnangul on kostjale kuuluvad kaks kinnisasja (vt tl 55) ja sõiduauto (tl 56) piisavaks varaks, mille arvelt täita seaduses ettenähtud miinimumelatise maksmise kohustust. Asjakohatu on kostja soov arvesse võtta, et kostja pärandab oma kinnisvara hagejale. Kohtul puudub võimalus kontrollida, kellele kostja oma kinnisvara pärandab, pealegi vajab laps ülalpidamist olevikus, mida ei saa asendada võimalus hüpoteetilise kinnisvara omandamiseks kunagi tulevikus. Lisaks eelnevale tuleb märkida, et vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Vanem peab hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras (vt Riigikohtu 17.12.2012 lahend nr 3-1-1-118-12 p 15). Vanemal on kohustus oma alaealist 4
(7)2-17-12625 last ülal pidada ning kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, seetõttu on lapsele elatise maksmine rahas lapse huvides. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama
§ 102
lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. 10. Kostja väitel elab hageja suvel ja alates aprillikuust ka nädalavahetustel ema juures ning novembrist aprillini (kui lapse ema on Eestist ära) isa ja vahel ka vanavanemate juures. Alaealise lapse vanem täidab
§ 100
lg 2 kohaselt lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel täies ulatuses eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Hageja isa kinnitab, et laps elab isa juures kooliperioodil (tl 9), seega puudub vaidlus selle üle, et suvisel koolivaheajal elab laps ema juures. Riigikohus on 08.01.2014 otsuse nr 3-2-1-165-13 p-s 12 selgitanud, et kui lapsel on vahelduv elukoht (viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast), tuleb seda asjaolu elatise väljamõistmisel arvestada. Kohus leiab, et kuivõrd hageja elab osa aega ka oma kostjast ema juures, on lapse emal
§ 100
lg 2 kohaselt kohustus täita ülalpidamiskohustust elatise maksmise teel osaliselt.. Kohus asub seisukohale, et puudub alus hageja elatisenõude täielikuks rahuldamata jätmiseks, sest enamuse aastast (väljaspool suvist ca 3-kuulist koolivaheaega) viibib laps siiski isa juures, kes kannab seetõttu ka suuremaid kulusid lapse ülalpidamiseks. Seejuures kinnitab kostja, et on iga-aastaselt novembrist aprillini Eestist ära, seega antud perioodil kostja hageja ülalpidamises ei osale.
- Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja nõue tuleb rahuldada osaliselt põhjusel, et hageja elab osa aega ema juures ja kostja täidab sellega osaliselt ka oma ülalpidamiskohustust. Hageja elamine osaliselt kostja juures põhjustab kostjale erinevat liiki kulusid, mida peetakse ülalpidamiskohustuse täitmiseks (eluasemekulud, toidukulud, transpordikulud, sidekulud, meelelahutuskulud, terviskulud), mistõttu tuleb kostja juures viibitavat aega arvestada elatise väljamõistmisel. Riigikohus on 03.06.2015 otsuses nr 3-2-1-56-15 leidnud, et elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid oluline on ka see, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks sel ajal ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. Sõltumata sellest, kui palju aega viibib laps kummagi vanema juures, võivad ühe vanema tehtavad kulutused lapse ülalpidamiseks olla suuremad, kui see vanem katab suurema osa lapse vajadustest (kulutused riietele, huviringidele, kooli- ja lasteaiakulud jne). Kohus märgib, et käesolevas asjas ei ole pooled esitanud tõendeid selle kohta, mitu kuud ja päeva täpselt laps ema või isa juures elab, samuti ei ole pooled esitanud tõendeid, kui mitme euro ulatuses nad täpselt hageja kulutusi on kandnud. Kohus peab eeltoodut aga täiesti mõistetavaks ja normaalseks, sest kohtu arvates ei ole võimalik eeldada, et vanemad oma lapse viibimiskoha ja lapsele tehtavate kulutuste osas raamatupidamisliku täpsusega arvestust peaksid ja muuhulgas ka kulutšekke säilitaksid. Kohus lähtub lapse ema juures olemise aja määratlemisel vaidlustamata asjaolust, et hageja elab suvel ema juures ja kostja kannab lapse kulusid kolme suvekuu kestel (vt tl 18-19).
- Riigikohtu 16.10.2013 otsuse nr 3-2-1-69-13 p-des 20-21 on selgitatud, et vanema eluruumi kasutamisel saab laps kasutuseeliseid. Ühtlasi märkis Riigikohus, et kui lapse kasutuses oleva eluruumi osa kasutuseelise väärtust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on ebamõistlikult raske või kulukas, võib kohus TsMS § 233 järgi otsustada lapse kasutuseelise väärtuse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt. Pooled ei ole käesolevas asjas eluruumi kasutuseelist puudutavaid tõendeid esitanud. Pooled pole viidanud kasutuseelise väärtusele, mida hageja saab osa aega 5
(7)2-17-12625 aastast ema juures elades kostja eluruumi kasutades või mida saab hageja osa aega aastast isa juures elades isa eluruumi kasutades. TsMS § 233 tuleneb, et kui vaieldava nõude suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Kohus leiab, et käesolevas asjas tuleb elatise suurus (arvestades mh kasutuseeliste väärtust) kindlaks määrata lähtuvalt TsMS § 233 kohtu siseveendumuse alusel, sest hageja elatisenõude täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha. Isegi, kui kohus üritaks hageja elatisenõude suurust täpselt kindlaks määrata, oleks selle kindlakstegemine seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega. Nagu mainitud, asjas ei ole esitatud tõendeid, mitu kuud ja päeva täpselt laps ema või isa juures elab. Samuti ei ole pooled esitanud tõendeid, kui mitme euro ulatuses nad täpselt hageja kulutusi on kandnud. Toimiku lk 32-45 esitatud lapse isa pangakonto väljavõttest nähtub küll lapsele teatud regulaarsusega kogumisraha maksmine, kuid hageja pole väitnud, et see oleks seotud lapse igapäevaste kulude kandmisega. Kohus rõhutab veelkord, et kohtu arvates ei ole võimalik eeldada, et vanemad oma lapse viibimiskoha ja lapsele tehtavate kulutuste osas raamatupidamisliku täpsusega arvestust peaksid ja muuhulgas ka kulutšekke säilitaksid. See ei oleks vähemalt üldjuhul reaalselt võimalik ka põhjusel, et perena elades teostatakse igapäevaste tarbekaupade ostmist ühiselt, mitte näiteks nii, et ostetakse eraldi tšeki alusel toitu isale ja eraldi tšeki alusel lapsele. Samuti ei sisalda poodide ega teenusepakkujate (nt juuksur, kino jm) arved infot selle kohta, kelle tarbeks ostetavat kaupa või teenust kasutama hakatakse. 13. Hageja ei ole vaidlustanud kostja väidet, et hageja elab suvel ca 3 kuu kestel ema juures ning nendel kolmel kuul on lapsega seotud kulutused ema kanda (vt tl 18-19). Lapse isa kinnitab, et laps elab isa pere juures kooliperioodil (vt tl 9). Poolte esitatud asjaolude kohaselt viibib hageja seega kostja juures ja kostja kannab lapse kulusid ligikaudu 1/4 aastast. Seetõttu leiab kohus TsMS § 233 alusel, et hageja poolt kostjalt nõutava elatise määra (235 eurot) tuleb vastavalt vähendada. Arvestades lapse poolt isa juures elamise aega (ca 9 kuud) peaks kostja kui lapse ema maksma selle aja eest elatist 9 x 235 eurot = 2115 eurot. Arvestades aga lapse poolt kostja juures elamise aega (ca 3 kuud), peaks lapse isa maksma selle aja eest hoopis ise elatist 3 x 235 = 705 eurot. Tasaarvestades nimetatud summad, peab kostja maksma hagejale elatist summas 2115 – 705 = 1410 eurot aastas. Seega tuleb kostjal tasuda hagejale elatist 117,50 eurot kuus (1410/12). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja elatise summas 117,50 eurot kuus alates hagiavalduse esitamisest (24.08.2017) kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kohus märgib, et paljasõnalised on kostja väited, nagu oleks lapse väljaminekud kolmel suvekuul suuremad kui kooliperioodil. 14.
§ 100
lõike 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatisena). Kohus selgitab, et muul viisil ülalpidamise andmine on väga erandlik. Sellise piirangu eesmärk on lastele regulaarse ning stabiilse ülalpidamise tagamine. Last ülal pidama kohustatud vanem (kostja) ei saa elatise maksmise kohustuse täitmisel arvestada selle rahaga, mida kostja kulutab lapsele temaga koosoldud aja sisustamiseks ega ka lapsele antud taskurahaga. Kui lapsest lahuselav vanem soovib lisaks igakuisele miinimumelatisele osta asju, tasuda muude teenuste eest ning anda lapsele taskuraha, siis ta võib seda teha täiendavalt igakuisele elatisele.
§ 100
lg 2 teise lause kohaselt on lapsega kooselaval vanemal kohustus kasutada elatist lapse huvides. Vastavalt Riigikohtu seisukohale on vanem ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Üksnes juhul, kui lapse eest iga päev hoolitsev vanem annab enne nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatist maksma kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud (vt Riigikohtu 16.01.2013 otsus nr 6
(7)2-17-12625 3-2-1-159-12 p 11). Kuna hageja seaduslik esindaja on käesolevas asjas esitatud hagiavalduses märkinud elatise saajaks Xxxx Juuse, siis on ta sellega andnud nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks alaealisele lapsele ja elatis tuleb kanda hageja Xxxxkontole. 15. Juhindudes TsMS § 445 lg-s 1 sätestatust määrab kohus kohtuotsuses kindlaks ka kohtuotsuse täitmise korra ja tähtaja. Maksmata elatis tuleb kostjal tasuda viivitamatult pärast kohtuotsuse jõustumist ja jooksev elatis
§ 100
lg 4 kohaselt iga kalendrikuu eest ette vastava iga kuu eest ette, s.o hiljemalt eelneva kuu viimasel kuupäeval hageja Xxxx arvelduskontole nr XXXX, selgitusega "elatisraha." Vältimaks korduvat kohtu poole pöördumist, on ülalpidamist saama õigustatud lapse huvides määrata elatise suurus kindlaks nii, et miinimumelatise suuruse muutudes ei osutuks käesoleva kohtulahendiga väljamõistetud elatis 0,5 kordsest miinimumelatisest väiksemaks. Hageja on taotlenud elatise väljamõistmist lähtudes Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast (tl 9). Kohus rahuldas hageja nõude 50% ulatuses. Seega määrab kohus, et käesoleva kohtuotsusega väljamõistetud elatise summa muutub koos Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära muutumisega nii, et väljamõistetud elatis peab moodustama veerandi (25%) Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.
- Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamise osas (TsMS § 238 lg 5).
- Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et arvestades hagi osalist rahuldamist 50% ulatuses, tuleb käesolevas asjas jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohus märgib täiendavalt, et pooled ei ole kohtule esitanud oma menetluskulude nimekirja.
- Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik 7
(7)