Obsah (7)

§ 238§ 652§ 657§ 654§ 171§ 190§ 179

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Reet Allikvere, Indrek Parrest, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-15

) § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada. 13.12.2017 määrusega võttis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse. Vastus apellatsioonkaebusele

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht 5
2. Esmalt lahendab ringkonnakohus poolte taotlused uute tõendite vastuvõtmiseks apellatsioonimenetluses. Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega 02.01.201711.01.2017 e-kirjavahetuse hageja ema ja kostja vahel, millega soovib tõendada, et hageja ema ei ole koostööle orienteeritud ega lähtu lapse huvidest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nimetatud kirjavahetusel asja lahendamisel tähtsust, kuna hageja ema ja kostja vahelised suhted ei ole käesoleva vaidluse esemeks (

§ 238lg 1 p 1).

Ringkonnakohus jätab nimetatud kirjavahetuse asja juurde võtmata, kuna see ei ole asja õigemaks lahendamiseks vajalik (

§ 652lg 1 p 2 ja lg 4).

Kuna tõend on esitatud elektrooniliselt, siis kostjale tõendit füüsiliselt ei tagastata.

1. Hageja esitas 28.12.2017 kostja ja tema pere majandusliku seisundi kohta uued tõendid ning palus need võtta asja juurde: 1) äriregistri kehtivate andmete väljatrükk OÜ XXX kohta 07.11.2017 seisuga; 2) OÜ XXX
2. aasta majandusaasta aruanne; 3) väljavõte YYY 07.11.2017 seisuga; 4) äriregistri väljatrükk OÜ XXX kohta 29.11.2016 seisuga; 5) äriregistri väljatrükk RRR OÜ kohta 29.11.2016 seisuga; 6) CCC OÜ
3. aasta majandusaasta aruanne; 7) väljavõte CCC kodulehelt 07.11.2017 seisuga; 8) T OÜ
4. aasta majandusaasta aruanne; 9) L OÜ kodulehe väljatrükk 08.11.2017 seisuga; 10) äriregistri väljatrükk AL OÜ kohta 03.11.2017 seisuga; 11) AL OÜ lapsehoidja tööpakkumine; 12) mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri väljatrükk EEE kohta 08.11.2017 seisuga; 13) mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri väljatrükk LLL kohta 08.11.2017 seisuga; 14) kostja postitus Facebook’is 22.09.
6. Ringkonnakohus ei võta asja juurde äriregistri väljatrükki OÜ XXX kohta 29.11.2016 seisuga ja äriregistri väljatrükki RRR OÜ kohta 29.11.2016 seisuga, kuna need tõendid on juba toimikus olemas (kd I tl 21-24). Samuti ei võta ringkonnakohus asja juurde äriregistri väljatrükki AL OÜ kohta 03.11.2017 seisuga ja AL OÜ lapsehoidja tööpakkumise kuulutust, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust. Ülejäänud tõendid on asjakohased ja lubatavad ning asja lahendamise jaoks vajalikud. Ringkonnakohus võtab ülejäänud hageja poolt 28.12.2017 esitanud tõendid vastu (

§ 652lg 3 p 2, lg 4).

Kuna tõendid on esitatud elektrooniliselt, siis hagejale vastuvõtmata jäänud tõendeid füüsiliselt ei tagastata. 28. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata (

§ 654lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebuse märgib ringkonnakohus järgmist. 29. Kostja esitas apellatsioonkaebuses esmakordselt väite, et pärast kostja ja hageja ema abielu lõppemist elas hageja kuni maikuuni 2013 50% ajast emaga ja 50% ajast kostjaga ning kostja kandis lapsele sel perioodil elatisraha ja tegi muid täiendavaid kulutusi. Samuti väitis kostja apellatsioonkaebuses, et hageja ema on jätnud hageja 11-aastasena mitmeks päevaks üksi koju ning on teinud takistusi isa ja lapse kokkusaamistele. Tegemist on uute väidetega, mida kostja ei ole maakohtus esitanud. Kostja ei ole põhjendanud nende väidete maakohtus esitamata jätmist (

§ 652lg l p 2 ja lg 4).

Ringkonnakohus jätab need

§ 652lg 4 alusel tähelepanuta.

Lisaks eeltoodule ei ole ka tegemist asjakohaste väidetega. Ringkonnakohus märgib, et kui hageja ema ja kostja vahel on pingelised suhted, siis see ei vähenda hageja seadusest tulenevat õigust saada lahuselavalt vanemalt elatist. Samuti ei ole käesoleva vaidluse esemeks hageja ja kostja vaheline suhtlemine. 6

1. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas kostja majanduslik seisund võimaldab tal tasuda hagejale elatist miinimummääras ja kas hageja kasuks sellises suuruses elatise väljamõistmisel jääks kostja teised lapsed varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja (st kas esineb perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg 2 kolmandas lauses ettenähtud alus elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära).
2. Riigikohus on selgitanud, et lapse ülalpidamise kohustus ei tähenda üksnes vanema kohustust olemasolevat sissetulekut ja vara lapsega jagada. Vanemal on ka kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt ka nt RKTKo nr-d 3-2-1-118-12, p 15; 3-2-1-160-12, p 17). Olukorras, kus ülalpidamist andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga (RKTKo nr 3-2-1-17-16, p 14). Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks (vt ka RKTKo nr-d 3-2-1-118-12, p 14, 3-2-1-35-17, p-d 21.3, 21.4).
3. Ringkonnakohus leiab, et kuigi seaduses sätestatud elatise miinimumsumma (2017.a 235 eurot, 2018 a. 250 eurot) on objektiivselt võetuna küllaltki suur summa, eriti mitme ülalpeetava olemasolu korral, ei ole see iseenesest aluseks käesolevas asjas väljamõistetava elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud maakohtu järeldus, et kostja majanduslik seisund võimaldab tal tasuda hagejale elatist miinimummääras. Maakohus on selle järelduse tegemisel kostja majanduslikku seisundit põhjalikult analüüsinud.
4. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad ka hageja esitatud uued tõendid maakohtu järeldust, et kostja majanduslik seisund võimaldab tasuda hagejale elatist miinimummääras. Kostja on tegev mitmetes tegutsevates ettevõtetes, mistõttu on ebaõige kostja väide, et ta on töötu. OÜ XXX tegevus oli
5. aastal kahjumis, kuid samas on ettevõttel jaotamata kasum 9010 eurot (kd II tl 65). CCC OÜ ja T OÜ
6. aasta majandusaasta aruanded (kd II tl 69-73, 75-81) kinnitavad küll kostja väidet, et ettevõtted on kahjumis, kuid mitte seda, et ta on teinud ja teeb seal aastaid tööd tasuta. PK Ehitus kodulehe andmetel on kostja ka selle äriühingu tegevjuht (kd II tl 66) ja puudub alus eeldada, et ta tegutseb ka seal tasuta. Kõikidel nimetatud äriühingutel on aruannete järgi olnud tööjõukulud. Samuti töötab kostja L OÜ kodulehe andmetel selles äriühingus kliendisuhete alal (kd II tl 82).
7. Nagu juba eelnevalt märgitud, on OÜ-l XXX jaotamata kasum ja seetõttu on ebaõige kostja väide, et kahjumi tõttu ei saadud talle tasu maksta. Isegi kui kostjale ei oleks aastaid juhatuse liikme vm tasusid eelmärgitud äriühingutes juhtimise või töötamise eest makstud, oli kostjal kohustus leida hageja ülalpidamiseks vahendeid, nagu ringkonnakohus juba eelpool märkis. Kuna kostja reklaamib end L OÜ kodulehel spetsialistina, kes on töötanud müügi- ja turunduse alal üle 20 aasta ning kellel on ettevõtete juhtimise kogemus ja ta on ka EEE ning KKK juhatuste liige (kd II tl 86,87), ei oleks tal ilmselt raskusi leida tasustatavat tööd ka juhul, kui ta oleks muutnud kohtu jaoks usutavaks selle, et ta on aastaid tegutsenud äriühingutes tasuta, on majanduslikult väga raskes olukorras ja abikaasa täielikul ülalpidamisel. 7
8. Usutav ei ole ka kostja väide, et tema pere sissetulekuks on üksnes tema abikaasa emapalk 1600 eurot kuus. Kostja väidet arvestades jääb arusaamatuks, kuidas on perekonnal kostja abikaasa emapalga arvel, millest kantakse kostja väitel ka kõik muud elamiskulud ja makstakse 230 eurot elatist kostja tütrele KK-le, võimalik veel käia pikkadel ja kulukatel puhkusereisidel, sh pärast maakohtu otsuse tegemist 2017.a septembris reisida Bali saarele ja Vietnami, mis on tõendatud kostja 22.09.2017 postitusega Facebook´is (kd II tl 88).
9. Kostja andis oma praegusele abikaasale üle kogu oma registritest nähtuva vara, sh kinnistud ja äriühingute osalused ning lõpetas seejärel töölepingud ja juhatuse liikme lepingud osades abikaasale üle antud äriühingutes. Samuti annab ta elatist 230 eurot kuus samuti temaga koos mitte elava KK, kuid mitte hageja ülalpidamiseks. Kostja viitab apellatsioonkaebuses laste võrdse materiaalse kindlustamise vajadusele, kuid hageja suhtes ta seda ise ei järgi. Eeltoodud asjaolud viitavad kostja soovile jätta endast mulje kui varatust ja raskes majanduslikus olukorras olevast isikust selleks, et vältida rahaliste kohustuste täitmist.
10. Ringkonnakohtu hinnangul on antud juhul tegemist olukorraga, kus ülalpidamist andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid, mistõttu saab kostja varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga, mis on märkimisväärselt kõrge, nagu tuvastas õigesti ka maakohus. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka põhjendatud kostja väide, et hagejale väljamõistetud summa halvendab kostja teiste laste elustandardit ja nende tingimusi. Nagu juba eelpool märgitud, maksab kostja enda väidete kohaselt tütar KKle elatist 230 eurot kuus ja ta ei ole väitnud, et sellises suuruses elatise maksmine K-le tekitab talle raskusi.
11. Asjaolu, et kostja on varasemalt vastavalt vanemate vahelisele kokkuleppele elatist tasunud, ei välista hageja elatise nõuet PKS § 101 lg-st 1 tulenevas miinimummääras. Vaidlus puudub asjaolu üle, et enne hageja kohtusse pöördumist tasus kostja hagejale elatist igas kuus alla seaduses sätestatud miinimummäära ja see on ka tõendatud (kd I tl 8, 99, 104, 105).
12. Ringkonnakohus märgib, et hageja reisil käimine, mida eelduslikult on võimaldanud hageja ema, ei välista kostjalt elatise väljamõistmist hagetud suuruses. Selleks ei anna alust ka kostja rahulolematus sellega, et hageja sööb kiirtoitu. PKS § 105 lg 3 järgi peavad vanemad eelduslikult pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisu korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev (vt RKTKo nr 3-2-1-165-13, p 16). Käesoleval juhul puuduvad kaalukad põhjused vanemate erineva ülalpidamiskohustuse ulatuse määramiseks.
13. Eksimused isiku- või ettevõtete nimedes kohtuotsuse kirjeldavas osas ei muuda ebaõigeks maakohtu järeldusi kostja majandusliku seisundi kohta.
14. Kuna maakohtu otsus hagi rahuldamise kohta jääb muutmata, ei ole alust muuta ka otsust menetluskulude jaotuse ja kostjalt väljamõistmise osas. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (

§ 171lg 1).

Kuna määruskaebemenetlus Riigikohtus oli kostja jaoks edukas, jäävad selles menetluses hageja kantud menetluskulud tema enda kanda.

1. Hageja palub kostjalt välja mõista apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks lepingulise esindaja kulud suurusega 216 eurot. Taotluse kohaselt kulus esindajal apellatsioonkaebuse analüüsimiseks ja vastuse koostamiseks kokku 1,5 tundi. Esindaja tunnitasu on 144 eurot (käibemaksuga). Samuti palub hageja määrata, et kostja peab tasuma menetluskuludelt viivist vastavalt VÕS-s sätestatule. 8
2. Ringkonnakohus leiab, et hageja lepingulise esindaja toimingutele kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik ning tunnihind on mõistliku suurusega. Seega kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele õigusabikulu 216 eurot, mis tuleb hageja taotlusel kostjalt välja mõista koos viivisega menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
3. Riigikohus rahuldas 29.05.2017 määrusega kostja taotluse ja andis talle riigi õigusabi määruskaebuse koostamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2017 määruse peale. RÕS § 17 lg 1 järgi säilib riigi õigusabi saanud isiku õigus riigi õigusabile asja ülekandumisel mõneks teiseks sama seaduse § 4 lõikes 3 ettenähtud riigi õigusabi liigiks ning varasemalt nimetatud advokaat jätkab isikule riigi õigusabi osutamist.
4. Kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt osutas esindaja õigusabi 3,5 tundi tunnihinnaga 140 eurot, millele lisandub käibemaks 28 eurot, kokku 168 eurot, mille esindaja palub hüvitada.
5. Ringkonnakohus leiab, et taotluses märgitud toimingud ja ajakulu on põhjendatud ning taotlus tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 alusel rahuldada. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.
6. Riigikohus märkis 29.05.2017 määruses kostjale riigi õigusabi andmise kohta, et

§ 190

lg 5 alusel mõistetakse hagi rahuldamise korral kostjalt menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Riigi õigusabi tasu suuruseks kassatsiooniastmes määras Riigikohus 06.12.2017 määrusega 264 eurot. Apellatsioonimenetluses on riigi õigusabi tasu suurus 168 eurot.

§ 190

lg 5 alusel tuleb kostjalt riigituludesse välja mõista kokku seega 432 eurot.

§ 179

lg 5 järgi peab kostja täitma riigituludesse raha tasumise kohustuse lahendi jõustumisest 15 päeva jooksul. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (

§ 179lg 9).

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere Indrek Parrest Ande Tänav 9