RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2154677 Otsuse kuupäev Tartu, 7. märts 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle Seppik K

) § 445 alusel kohtuotsuse täitmise korra ja tähtaja määramist. Kostja ei ole võimeline 79 000 eurot kohe tasuma. Kinnistu sundmüügi korral kaotaksid kostja ja tema laps elukoha; teine kostjale kuuluval kinnistul asuv elumaja on elamiskõlbmatu. Kostjal on varalised kohustused ja seetõttu on ta nõus väljamõistetavat summat tasuma osamaksetena kuni kümne aasta jooksul üks kord aastas

1. detsembriks või kohtu äranägemisel. Kuigi kostjale kuuluvad kinnisasjad ja osaühingute osad, ei ole tal võimalik neid võõrandada ja selle arvel hüvitist tasuda, sest hageja on kohtule ühisvara jagamiseks esitatud hagis arvanud kõik (v.a üks kinnistu) kostjale kuuluvad varad (sh lahusvara) ühisvara hulka ja nõudnud selle jagamist. Hageja ei ole nõustunud mõne vaidluse esemeks oleva kinnistu võõrandamisega ja selle arvel kulude katmisega. Kostja leidis, et ühisvara vaidluse lõppemisel on tal võimalik kaasomandiosa kaotuse eest hüvitist tasuda.
2. Tartu Maakohus rahuldas
3. augusti
4. a otsusega hagi. Maakohus lõpetas poolte kaasomandi kinnistule, jättis kinnistu kostja ainuomandisse ning kohustas hagejat andma nõusolek kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 79 000 eurot ning määras otsuse täitmise tähtajaks kolm kuud poolte ühisvara jagamise kohtuasjas (tsiviilasi nr 21462803) tehtud lahendi jõustumisest. Kohus jättis hagimenetluse kulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2640 eurot, määrates ka menetluskulude tasumise tähtajaks otsuse täitmise tähtaja. Kohus märkis, et menetluskulude tasumata jätmise korral tuleb kostjal tasuda viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 järgi. Maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse menetlus peatada, sest asjas ei ole peatamise aluseid

§ 356lg 1 mõistes.

Maakohus määras kindlaks ka kostja menetluskulud suurusega 1574 eurot 19 senti. 3.

1. Kohus on seotud hagis või vastuhagis nimetatud kaasomandi lõpetamise viisiga. Praegusel juhul on kaasomandi lõpetamist taotlenud üksnes hageja, kostja ei ole vastuhagi esitanud. Kostja on hagile vastu vaielnud, põhjendades seda eeldatava sooviga tulevikus kinkelepingust taganeda, mille tulemusel hagejal puuduks kaasomandist tulenev õigussuhe kostjaga ning hagi ei saaks enam kohtus menetleda. Kuna hageja on nimetanud vaid ühe kaasomandi lõpetamise viisi (jätta kinnisasi kostja ainuomandisse ja kohustada kostjat hüvitama hagejale tema kaasomandiosa väärtus), siis sai kohus lahendada hagi vastavalt hageja taotlusele. Eksperdihinnangu kohaselt oli kinnistu väärtus
2. mai
3. a seisuga 158 000 eurot ning kinnistu ½ mõttelise osa väärtus on seega 79 000 eurot. 3.
4. Seadusest ei tulene, et kostjal tuleks hüvitada hagejale kaasomandiosa väärtus kohe. Põhjendatud on ajatada

§ 445lg 1 alusel kohtuotsuse täitmine.

Mõistlik ei ole kohtuotsuse täitmist ajatada kümneks aastaks. Lähtuda saab sellest, et ühisvara jagamise vaidlus tsiviilasjas nr 21462803 jõuab lahendini mõistliku aja (aasta-kahe) jooksul. Sellest lähtudes tuleb määrata otsuse täitmise tähtajaks kolm kuud poolte ühisvara jagamise kohtuasjas (tsiviilasi 21462803) tehtud lahendi jõustumisest. Kuna otsuse täitmise tähtajaks on kolm kuud ühisvara jagamise asjas tehtava kohtulahendi jõustumisest, tuleb ka menetluskulude viivist arvestada kolme kuu möödumisest kuni kohtuotsuse täitmiseni. 4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohtuotsuse täitmine ajatati, määrati kostja menetluskuludeks 1574 eurot 19 senti, määrati kostja menetluskulude tasumise tähtajaks otsuse täitmise tähtaeg ning mõisteti menetluskulude tasumata jätmisel kostjalt välja seadusjärgne viivis. Kostja leidis vastuses kaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata. 3

§ 445

lg 1 mõttega ei ole vastuolus kohtuotsuse täitmise tähtaja sidumine kindlalt saabuva sündmusega, milleks võib olla ka teises kohtuasjas menetlust lõpetava lahendi tegemine. Mõlemad tsiviilasjad, s.o nii praegune tsiviilasi kui ka maakohtu menetluses olev tsiviilasi nr 21462803 on omavahel tihedalt seotud, kuna mõlemas vaieldakse abikaasade ühise omandi (asjaõigusseaduse (AÕS) § 70) jagamise üle. Ehkki kaasomandi ja ühisomandi lõpetamise ning vara jagamise puhul kohalduvad mõned erisused, lähtutakse üldjoontes mõlemal juhul samadest põhimõtetest (AÕS § 70 lg 6, perekonnaseaduse § 37 lg 3). 5.

1. Riigikohus on asjas nr 3213917 tehtud otsuses (pd 10 ja 13) rõhutanud, et kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest. Muu hulgas tuleb arvestada sellega, et kaasomanikud on omavahelistes suhetes kohustatud järgima tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §s 138 sätestatud hea usu põhimõtet. Olukorras, kus kaasomandi lõpetamine menetlusosalise taotletud viisil ei oleks kohtu hinnangul kooskõlas hea usu põhimõttega, peab kohus menetlusosalisele selgitama, miks kaasomandit sellisel viisil lõpetada ei saa ning millisel viisil kaasomandi lõpetamine oleks kohtu arvates sobiv. Kohus saab lõpetada kaasomandi selle jätmisega ühele kaasomanikule üksnes juhul, kui kaasomanik on asja omandamisest huvitatud ja nõus teistele kaasomanikele nende osa rahas välja maksma. Praegusel juhul on kaasomandi lõpetamine maakohtu otsuses märgitud viisil kooskõlas mõlema poole huvide ja õigluse põhimõttega, samuti hea usu põhimõttega. Kostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud ning on ka vastuses apellatsioonkaebusele kinnitanud oma huvi jääda vaidlusaluse kinnisasja ainuomanikuks, samuti valmidust tasuda hageja kaasomandiosa väärtus kolme kuu möödumisel pärast seda, kui on jõustunud kohtulahend poolte ühisvara jagamise kohta. 5.
2. Maakohtu otsuses märgitud kohtuotsuse täitmise kord on mõistlik ega kahjusta ebaproportsionaalselt hageja huve. Põhjendatud on kostja seisukoht, mille kohaselt kaasomandi jagamisel ning selle kohta tehtava kohtulahendi täitmise korra kindlaksmääramisel on alust võtta arvesse ka poolte vahel samal ajal pooleli olevat ühisvara jagamise vaidlust ja selle mõju kostja varalisele seisundile. Ühisvara jagamise vaidluse tulemustest sõltuvad nii kostja majanduslik olukord kui ka kostja käsutada oleva vara koosseis tervikuna. Kuni ühisvara jagamise vaidluse lahendamiseni ei ole üheselt selge, milline vara on poolte ühisvara, milline aga kostja lahusvara. Seega selgubki alles ühisvara jagamise tulemusena, kui palju kuulub kostjale vara, mille käsutamise ainuõigus tal on ning mille arvel on tal võimalik täita muu hulgas kohustust hüvitada hagejale kaasomandiosa väärtus. Kostja suhtes võiks viia äärmise ebaõigluseni olukord, kus enne ühisvara jagamise vaidluses lahendi jõustumist ei ole tal majanduslikult võimalik tasuda kaasomandi jagamisel hagejale võlgnetavat hüvitist muul viisil kui vaidlusalusele kinnisasjale (eluase) sundkorras sissenõude pööramise teel. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest lähtudes kaaluks tema huvi saada kaasomandiosa kaotuse eest kohest rahalist hüvitist üles kostja huvi säilitada endale ja alaealisele lapsele eluase ning lahendada poolte varalised suhted tervikuna. 4

§ 445

lg 1 alusel otsuse täitmise kord kindlaks kas selliselt, et hüvitise tasumine ajatatakse kümnele aastale, või kohtu äranägemisel. Ehkki kostja ei esitanud sõnaselget taotlust siduda kaasomandi lõpetamisel tasuda tuleva hüvitise maksmise tähtaeg tsiviilasjas nr 21462803 tehtava lahendi jõustumisega, väljendas kostja siiski selgelt, et tema võimekus hüvitist tasuda sõltub ühisvara jagamise vaidluse lahendamisest. Maakohus leidis põhjendatult, et kümneks aastaks kohustuse täitmise ajatamist ei saa pidada põhjendatuks, kuid lähtuda saab sellest, et ühisvara jagamise vaidlus jõuab lahendini mõistliku aja, s.o aasta-kahe jooksul. Seega ei ole maakohus väljunud taotluse piiridest. 5.5. Põhjendatud ei ole ka hageja väited, et kuna kostja ei esitanud

§ 174

lg 10 kohast kinnitust, et ta ei ole käibemaksukohuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, siis ei ole võimalik määrata kostja menetluskuludeks õigusabikulusid koos käibemaksuga. Kostja on füüsiline isik ning vaidlus puudutab eluasemena kasutatava kaasomandi jagamist, seega puudus alus vaikimisi eeldada, nagu oleks vaidlus seotud kostja ettevõtlusega. Menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb lähtuda hagita menetluse regulatsioonist ja kohtu uurimisprintsiibist. Kohtul oli kahtluse korral võimalus kontrollida kostja staatust Maksu- ja Tolliameti avalikust käibemaksukohustuslaste registrist (https://apps.emta.ee/e-service/doc/a0003.xsql). 5.6. Nõustuda saab hagejaga, et maakohtu otsuse resolutsioon on menetluskuludelt tasuda tuleva viivise osas sõnastatud ebatäpselt (p 2.3). Selles osas on võimalik kohtuotsuse resolutsiooni täpsustada ning sõnastada p 2.3 selliselt, et see vastaks

§ 177lg 4 sõnastusele.

5.

1. Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude nõude sissenõutavaks muutumise kohta leidis ringkonnakohus, et maakohus on õigesti ja põhjendatult sidunud menetluskulude tasumise tähtaja otsuse enda täitmise tähtajaga. Põhjendatud ei ole muuta maakohtu otsuses märgitud menetluskulude jaotust ega ka rahalist suurust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti maakohtu otsus muutmata ja hageja apellatsioonkaebus rahuldamata, samuti osas, millega määrati kostjale menetluskulude tasumise tähtajaks otsuse täitmise tähtaeg, jäeti muutmata kostja menetluskulude suurus maakohtus ja jäeti apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Lisaks palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles hagejalt mõisteti kostja kasuks välja 675 eurot apellatsiooniastme menetluskulu. Hageja esitas kassatsioonimenetluse kulude nimekirja, mille kohaselt on tema kulud 900 eurot (sh käibemaks). Hageja palub kuludelt välja mõista seadusjärgse viivise. Kaebuse järgi ei anna

§ 445lg 1 kohtule alust menetlusosalise nõusolekuta otsuse täitmist ajatada.

Kaasomandi jagamisel tuleb omandi kaotuse eest tagada isikule kohene ja õiglane hüvitis ning omandist ilma jäänud kaasomaniku nõusolekuta ei saa kohus ajatada kohtuotsuse täitmist. 5

§ 174lg 10 tähenduses.

1. Kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kostja palus hagejalt kassatsiooniastme menetluskuluna välja mõista 808 eurot 30 senti (sh käibemaks) ning seadusjärgse viivise. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles ringkonnakohus täpsustas maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.3 ja luges selle esimese lause kohaselt kostja menetluskulude tasumise tähtajaks otsuse täitmise tähtaja. Tühistatud osas on

§ 691

p 5 alusel võimalik teha uus otsus, millega jätta otsuse resolutsiooni pst 2.3 välja esimene lause. Poolte vastastikused menetluskulude nõuded tuleb tasaarvestada. Ülejäänud osas saab jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 9. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse seisukohaga, et

§ 445lg 1 ei anna kohtule alust menetlusosalise nõusolekuta otsuse täitmist ajatada.

Riigikohus on varasemas praktikas kaasomandi lõpetamise vaidluste kohta leidnud, et

§ 445

lg 1 järgi võib kohus poole taotlusel näha ette ka otsuse vabatahtliku täitmise mõistliku tähtaja, mille kestel saab omandamiseks kohustatud kaasomanik või ühisomanik nt võtta laenu hüvitise maksmiseks, vältides kohest täitemenetluse algatamise võimalust (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3211417, p 26.1). Riigikohus ei ole sidunud sellist võimalust taotluse esitaja vastaspoole nõusolekuga. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et omandi kaotuse eest tuleb tagada võimalikult kohene (ja õiglane) hüvitus. Samas ei ole kohtud teinud otsust, millega oleks hageja juba praeguseks omandi kaotanud. Maakohtu otsuse resolutsiooni p 1.5 kohaselt on määratud otsuse täitmise tähtajaks kolm kuud poolte ühisvara jagamise kohtuasjas tehtud lahendi jõustumisest. Seega kehtib otsuse täitmise tähtaeg nii kostja (kohustus maksta 79 000 eurot) kui ka hageja jaoks (kohustus anda nõusolek kinnistusraamatu omanikukande muutmiseks). Ka ilma tähtaega määramata ei oleks kohtuotsusel omandiõiguse küsimuses kujunduslikku toimet (vt ka Riigikohtu
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3217416, p 18.2). Ringkonnakohus on otsuse täitmise viisi määranud konkreetse vaidluse eripärasid (samal ajal poolelioleva teise vaidluse iseloom ning poolte huvid) arvestades, pannes otsuse täitmise erandlikult sõltuma praeguse vaidlusega sisuliselt seotud kohtuasja lahendamisest kui kindlasti saabuvast sündmusest. Tähtaega on võimalik mh määrata kindlalt saabuva sündmusega (

§ 62lg 1 ja Ts

ÜS § 134 lg 2).

1. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohus väljunud kostja taotluse piiridest. Ringkonnakohus on kolleegiumile arusaadavalt tuginenud kostja taotluses selgelt väljendatud seisukohale, et tema võimekus hüvitist tasuda on sõltuvuses ühisvara jagamise vaidluse lahendamisest. Samuti on jälgitavad ja õiged ringkonnakohtu järeldused selle kohta, et kostja ei esitanud taotlust hilinenult.
2. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et kostja ei esitanud taotlust menetluskulude tasumine ajatada ning seetõttu ei saanud kohus menetluskulude tasumist ajatada.

§ 445lg 1 esimene 6

§ 445lg 1 esimest lauset ja ajatanud menetluskulude tasumise kostja taotluseta.

Nimetatud osas tuleb kohtulahendid tühistada. Seega tuleb kostjal menetluskulude kindlaksmääramise osas kohtuotsust täita tavakorras, st kohe otsuse jõustumise järgselt, tasudes täitmisega viivitamise korral ka seadusjärgset viivist.

1. Kolleegium jätab tähelepanuta hageja kassatsioonkaebuse väited kostja maakohtu menetluskuludele käibemaksu lisamise ebaõigsuse kohta. Maakohus on mõneti erandlikult määranud hagi rahuldamisest ja menetluskulude kostja kanda jätmisest hoolimata rahaliselt kindlaks ka kostja menetluskulude suuruse maakohtus. Kuna aga hagejalt ei ole kostja kasuks maakohtu menetluskulusid välja mõistetud, ei saadud hageja õigusi kostja menetluskulude kindlaksmääramisega rikkuda.
2. Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, peab kolleegium

§ 173

lg 3 esimese lause kohaselt määrama kindlaks ka menetluskulude jaotuse kassatsiooniastmes. Kolleegium leiab, et menetluskulud kassatsiooniastmes tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamise ulatust arvestades jätta

§ 171lg 1 ja § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Kolleegium ei näe alust tühistada ringkonnakohtu otsust apellatsioonimenetluse kulude jaotuse ja hagejalt apellatsiooniastme kulude väljamõistmise osas. 14. Kolleegium märgib menetluskulude kindlaksmääramise kohta seda, et praegu on maakohus mõistnud kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja 2640 eurot ja ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks 675 eurot. Kolleegiumi hinnangul tuleb

§ 445

lg 1 teise lause järgi poolte vastastikused menetluskulude nõuded tasaarvestada (vt ka Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3219116, p 18). Selle tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 1965 eurot. Pooled on taotlenud (ja kohtud on taotlused rahuldanud) vastaspoolelt väljamõistetavatelt menetluskuludelt viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi. Et tasaarvestuse tulemusena lõppevad poolte vastastikused nõuded kattuvas osas, tuleb viivis kostjalt hageja kasuks välja mõista tasaarvestuse tulemusena hüvitamata jäävalt menetluskulude osalt 1965 eurot.

§ 689lg 21 alusel esitab kolleegium otsuse tervikresolutsiooni.

15. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada kaebuselt tasutud kautsjon. Ants Kull 7