lõike 2 punktile 3, § 9 lõigetele 2 ja 9, § 20 lõikele 1, § 21 lõikele 1, § 22 lõikele 1, § 221 lõigetele 1, 4 ja 6, § 223 lõikele 1, § 23 lõigetele 1, 11 ja 2 ning § 31 lõike 1 punktile 8, aga samuti Rae valla üldplaneeringule ja Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kehtestatud maa ostueesõigusega erastamise korra punktile 13.2 ning punktidele 131 ja 132. Maakorraldusseaduse § 5 sätestab maakorraldusele esitatavad põhinõuded.
lg 2 p 3 kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna kui sellel asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised. Antud juhul see kaebajate õigustega otseses puutumuses ei ole, sest kaebajad taotlevad maa ostueesõigusega erastamist. MaaRS § 9 lg 9 seostub aga kohaliku omavalitsuse pädevusega, kuid mis puudutab maa erastamise ulatust, siis olukorras, kus õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik soovib osta maad rohkem kui 2 ha ja õigustatud subjekt soovib maa tagastamist ning nad ei jõua omavahel kokkuleppele, erastatakse vastavalt eelnimetatud seaduse § 9 lõikele 2 elamu omanikule vabade piirnevate maade arvel kuni 50 ha, aga olukorras, kus elamu omanik saab piirnevate maade arvel erastada vähem kui 20 ha maad, on tal õigus tagastatava kinnistu arvelt erastada täiendavalt maad 20 hektarist puudujäävas osas, kuid mitte rohkem kui jääb maad õigustatud subjektile. Antud juhul sellist situatsiooni ei esine, sest kaebajatele erastatakse üle 20 hektari, ligikaudu 39,47 ha.
lg 1 esimese lausega on sätestatud, et erastamisele kuulub maa, 4 mida
alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Sama seaduse § 21 puudutab maa erastamise ja maa kasutusvaldusesse saamise õigustatud subjektide ringi ning seonduvalt eelnimetatuga ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust olnud.
RS § 221 lg 1 kohaselt võib ostueesõigusega maad erastada sama seaduse paragrahvides 7, 8, 9, 10, paragrahvi 20 lõigetes 11 ja 12 ning paragrahvis 21 sätestatud ulatuses, kui paragrahvist 221 ei tulene teisiti. MaaRS § 221 lg 4 reguleerib maa ostueesõigusega erastamise ulatust kaasomandis oleva ehitise puhul ning sama paragrahvi kuuenda lõike kohaselt määrab erastatava maa suuruse ja piirid kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Seonduvalt eelnimetatuga vallavalitsuse tegevuses mingisugust vastuolu täheldada ei saa.
lõigetega 1 ja 11 reguleeritakse maa erastamist, katastriüksuse moodustamise tööde tellimist, vastavate tähtaegade arvestamist ja sellekohase tegevusetuse tagajärgedega seonduvaid küsimusi ning käesoleva vaidluse kontekstis see otseselt asjassepuutuv ei ole. Pigem tuleb selles tähenduses oluliseks pidada MaaRS § 23 lõikes 2 sätestatut, millele on vaidlustatud korralduses ka viidatud ja mille kohaselt otsustatakse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine pärast seda, kui valla- või linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud. Eelnimetatu võib olla tähenduslik hinnangu andmisel vabade piirnevate maade olemasolu või puudumise suhtes. MaaRS § 223 lg 1 puudutab ostueesõigusega erastatava maa müügihinda, kuid selles ei ole praeguses menetlusjärgus vaidlust olnud.
lg 1 punktile 8 on samuti viidatud, mis sätestab, et riigi maareserv jäetakse riigi omandisse. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kehtestatud maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 13.2 kohaselt määratakse ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks sama korra punktides 131 ja 132 sätestatud korras. Eelnimetatud punktid omakorda seostuvad ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramisega ning sellega, mida ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramisel veel täiendavalt tuleb arvestada. 14. Vastustaja on osundanud Sillaotsa maaüksusel asuvate ehitiste juurde ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramisel paljudele
ja teiste õigusaktide sätetele, kuid osade viidete puhul jääb nende seos käesoleva vaidluse kontekstis suhteliselt kaugeks. Samas on teatav puutumus olemas ning kokkuvõttes seda siiski etteheidetavaks pidada ei saa. Antud juhul nähtub vaidlustatud haldusaktist, et Sillaotsa maaüksusel asuvate ehitiste kaasomanikud ei ole sama maaüksuse tagastamise õigustatud subjektiga maa jagamise osas kokkuleppele jõudnud, milles mingisugust sisulist vaidlust ka olla ei saa. Haldusasja materjalide juurde ei ole taolist dokumenti esitatud. Tallinna Halduskohtu 29.09.2009 otsuse punktis 24 haldusasjas nr 3-08-2282, millele on kaebaja 28.01.2016 vastuses ühtlasi ka viidatud ja millega kohustati vastustajat kaebajate ostueesõigusega erastamise avaldusi kolme kuuga lahendama, on samuti tõdetud nõuetekohase kokkuleppe puudumist erastatava ja tagastamisele kuuluva maa piiride kulgemise osas. Seetõttu on määranud vald vastavalt MaaRS § 9 lg 9 ja § 221 lg 6 erastatava maa ligikaudse suuruse ja piirid ise kindlaks. Lähtuvalt eeltoodust tuleb kohtul kontrollida ja hinnata kas ostueesõigusega erastatava maa ligikaudse suuruse ja piiride määramisel on lähtutud asjakohastest õigusnormidest ja kas seejuures ei ole tehtud olulisi kaalutlusvigu. 15. Käesoleva vaidluse puhul ning vallavalitsuse 16.06.2015 korralduse nr 911 andmise aluseks olevatest õigusnormidest on eelkõige asjassepuutuvad MaaRS § 9 lg 2 ja MaaRS § 221 lõikes 1 sisalduv regulatsioon, mille kohaselt võib erastada ostueesõigusega maad sama seaduse paragrahvides 7, 8, 9, 10, paragrahvi 20 lõigetes 11 ja 12 ning paragrahvis 21 sätestatud ulatuses, kui MaaRS § 211 ei tulene teisiti.
reguleerib maa tagastamist linna piirides, § 8 ENSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maa tagastamist (jagamist) ning § 10 väljaspool linna piire asuva maa tagastamist, millel asuvad riigi, kohaliku omavalitsuse või juriidilise isiku hooned (rajatised). Seega on antud juhul olulise tähendusega
paragrahv 9, mis reguleerib sellise väljaspool 5 linna piire asuva maa tagastamisega seonduvaid küsimusi, millel asuvad füüsilise isiku hooned. MaaRS § 9 lõike 2 esimese lause kohaselt ja olukorras, kus õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik soovib osta maad rohkem kui 2 ha ja õigustatud subjekt soovib maa tagastamist ning nad ei jõua omavahel kokkuleppele kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks, erastatakse elamu omanikule vabade piirnevate maade arvel kuni 50 ha. MaaRS § 9 lg 2 teise ja kolmanda lausega sätestatakse, et kui elamu omanik saab piirnevate maade arvel erastada vähem kui 20 ha maad, on tal õigus tagastatava kinnistu arvelt erastada täiendavalt maad 20 ha-st puudujäävas osas, kuid mitte rohkem, kui jääb õigustatud subjektile ja et vabade piirnevate maade puudumisel jagatakse maa õigustatud subjekti ja elamu omaniku vahel võrdsetes osades, kusjuures elamu omanikul ei ole õigust nõuda rohkem kui 20 ha maad. Antud juhul sellist situatsiooni tekkinud ei ole, kus kaebajad saaksid erastada vähem kui 20 hektarit. Kaebajatele on peetud võimalikuks erastada ligikaudu 39,47 hektarit maad. Kaebajate põhiväide väljendub aga selles, et erastada peaks saama 50 hektarit ja et neile erastatakse lubatavast või võimalikult saadaolevast 10 hektari võrra vähem. 16. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega, mille kohaselt peaks saama neile 10 hektari võrra rohkem maad erastada. Vastustajaga tuleb nõustuda selles, et
lõikest 2 ei saa järeldada seda, et ostueesõigusega erastatava maa suurus peab olema ilmtingimata 50 hektarit. See võib olla ka väiksem, kusjuures erastatava maa suurus sõltub veel ka vabade piirnevate maade olemasolust. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kehtestatud maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 132 alapunkti 7 kohaselt loetakse
lg 2 ja § 221 lõigete 2 ja 22 mõttes piirnevateks vabadeks maadeks maaüksusi (endisi kinnistuid või nende osi), mis külgnevad selle maaga, millel asub maa ostueesõigusega erastamist taotlevale isikule kuuluv elamu ja mille suhtes ei ole esitatud tagastamise või kompenseerimise või asendamise avaldusi, või mille kohta oli küll esitatud asendamise või kompenseerimise avaldus, kuid nimetatud avalduses väljendatud soovi muutmise tähtaeg on möödas, või mis ei kuulu täies ulatuses tagastamisele. Õigusvastaselt võõrandatud maad, mille osas on tagastamise taotlused lõpuni lahendamata, ei ole vaadeldavad vabade maadena. Vastustaja on kaebuse kohta antud kirjalikus vastuses üsna veenvalt selgitanud ja põhjendanud miks ei saanud kaebajatele rohkem maad erastada. Küsimus on selles, et vastavad menetlused ei olnud lõppenud. Pooleliolevaid menetlusi on vastustaja kajastanud Harju Maavalitsusele saadetud 2016. aasta I kvartali aruandes, mis on ühtlasi ka haldusasja materjali juurde esitatud. Vastavalt
lõikele 2 saab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine realiseeruda alles pärast seda kui valla- või linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud. Kaebajate väited 50 hektari suuruse maa erastamise võimalikkusest jäävad vastustaja põhjendatud seisukoha taustal paljasõnalisteks. Tallinna Halduskohtu 09.11.2015 ja 28.12.2015 määrustega jäeti kaebused käiguta ning selgitati muuhulgas, et kui kaebajate arvates peaks olema erastamine 50 ha suuruses mahus võimalik, siis tuleks tuua täpselt välja ja nimetada, milliste maade arvelt seda teha saaks. E. H.e 11.12.2015 ja M. O. M. 28.01.2016 vastustes on küll tehtud vallavalitsusele erinevaid etteheiteid seonduvalt vaide väidetavalt ebapädeva lahendamisega ja U. M. tagastusnõude väidetava aegumisega ning asutud seisukohale, et 10 hektarit vaba maad on alusetult välja jäetud, kuid selgelt arusaadavat kirjeldust või siis mingisugust lihtsakoelist joonist, millest ilmneksid taolise 10 hektari suuruse maatüki ligikaudsed piirjooned ning võimalik asukoht, ei ole haldusasja materjalide juurde esitatud. Asendiplaanilt (tl 52 ja 85), mille kaebajad vastusena kaebuse käiguta jätmise määrusele saadetud vastuse raames esitasid ja millel on teatud maa-alad roheliseks värvitud, ei selgu nende maa-alade pindala ega järeldu ka seda, et tegemist oleks ilmtingimata vabade maadega. Kaebajad on viidanud veel ka väidetavalt kokkulepitud piiridele (haldusasi 3-15-2413, tl 6567), kuid see ei ole kooskõlas haldusasjas nr 3-08-2282 tehtud lahendi punktiga 24 ega vaidlustatud korralduses nr 911 märgituga, millest nähtuvalt ei ole kaebajad maa jagamise kokkulepet esitanud. Seda ei ole esitatud ka käesoleva haldusasja menetlemise raames. Vastuolu väljendub veel ka selles, et kaebajate väitel tuleks erastada maad 50 ha ulatuses, kuid väidetavalt kokkulepitud piire kajastavatelt ja kolmel leheküljel esitatud plaanidelt (haldusasi 3-15-2413, tl 65-67) järeldub, et 6 vastava maa-ala pindala oleks olnud kokku 43,71 ha, aga mitte 50 hektarit. Nendel plaanidel ei ole praeguse vaidluse juures enam otsest tähendust, sest olukorras, kus õigustatud subjektidega ei ole maa jagamise osas kokkulepet saavutatud, määrab erastatava maa suuruse ja piirid kindlaks vald ning sellele eelnenud arutelusid, jooniseid või erinevaid ligikaudseid variante, mida võidi kaaluda, ei saa käsitada kokkulepitud piiridena.
lg 5 kohaselt võidakse kohaliku omavalitsuse vastava haldusakti üle järelevalvemenetlus küll algatada, kuid otseselt vaidealluvusega see ei seostu ja see ei tähenda ka seda, et maavanem teostaks valla tegevuse suhtes teenistuslikku järelevalvet. Arvestades asjaolu, et vaidlustatud korralduse nr 911 tühistamiseks ei olnud alust, jääb rahuldamata ka vaidlusaluse küsimuse uuele otsustamisele suunatud kohustamisnõue. 19. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuste esitajate kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Enno Loonurm Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.