← Eesti

2-14-19429/49

Tsiviilasi nr: 2-14-19429 , KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 18.12.2017, Tallinn Tsivi

) § 58 lg 1 alusel. Poolte vahel ei olnud vaidlust selle üle, et 24.09.1987 oli poolte ühine elukoht Eestis, seega kohaldus abikaasade varalistele suhetele Eesti õigus. Kostja oli seisukohal, et nii

§ 58

lg 3, § 57 lg 1, § 18 lg 1 kui ka § 33 lg-te 1 ja 4 alusel tuleks käesolevas asjas kohaldada Eesti õigust.

  1. Ebaõige ja tõendamata on hageja väide, mille kohaselt on kostja suurendanud hageja teadmata Sampo Pank AS-lt võetud laenusummat. Kostja selgitas, et hageja viidatud laenuleping oli sõlmitud Sampo Pank AS-ga 16.05.
  2. Laenu kasutamise eesmärgiks oli korteriomandi asukohaga XXX Tallinnas ostmine ning kinnistu asukohaga YYY Haabneemes ostuhinna osaline tasumine. Laenusummaks oli 191 734,95 eurot. Nimetatud lepingut kostja muutnud ega laenusummat suurendanud ei ole.
  3. Hagiavaldusest sai kostja teada, et hageja on ilma kostja nõusolekuta võõrandanud poolte ühisvaraks oleva YYY kinnistu. PKS §-le 31 tuginedes leidis kostja, et kuna kostja ei olnud YYY võõrandamiseks nõusolekut andnud ega tehingut hiljem heaks kiitnud, oli tehing tühine. Hagejal ei olnud põhjust YYY kinnistu võõrandamiseks laenu teenindamiseks. Hagejale laekus YYY üüritulu suurusjärgus 2000 eurot kuus. Pooled müüsid 19.02.2008 ühiselt korteriomandi VVV Tartus, millest laekus hageja arvelduskontole 1 050 000 krooni. Seega oli hagejal majanduslikult võimalik laenu tagasimakseid teostada ilma YYY kinnistu võõrandamiseta. Kostja leidis, et kõik maksed, mis hageja peale abielulahutust tegi, olid tehtud ühisvara arvelt. Oma lahusvara hageja ühiste kohustuste täitmisse panustanud ei ole. Kostja on tasunud oma lahusvara arvelt ühiseid kohustusi 100 000 euro ulatuses, millest poole hüvitamist saaks kostja hagejalt nõuda. Samuti märkis kostja, et ebaõige on hageja arvamus, et YYY oli hageja lahusvara. Kinnistu kinnistati abielu ajal 01.12.2004 ning seega on tegemist ühisvaraga. Vastuhagi
  4. 31.08.2015 esitas kostja vastuhagi, milles palus jagada ühisvara selliselt, et kostja ainuomandisse jätta korteriomand XXX tänaval Tallinnas ning kostja nimele registreeritud panga- ja väärtpaberikontodel olevad rahalised vahendid. Hageja ainuomandisse jätta YYY kinnistu 372/1072 suurune osa kaasomandist, nõue LL vastu 08.11.2011 tühise tehingu alusel saadud YYY kinnistu tagastamiseks, YYY kinnistu üüritulu alates poolte abielusuhete lõppemisest ning hageja nimele registreeritud panga- ja väärtpaberikontodel olevad rahalised vahendid. Lisaks esitas kostja nõude ühisvara huvides kasutatud lahusvara hüvitamiseks. Poolte abielu ja 3

(9)Tsiviilasi nr: 2-14-19429 kooselu ajal perioodil 2006-
  1. aasta lõpp oli poolte ühisvarasse laekunud II-lt ja HH-lt laenu kogusummas 2 178 000 krooni. Saadud laenuraha kasutati perekonna tavapärase elukorralduse finantseerimiseks. Nimetatud laenud tagastas kostja pärast abielusuhete lõppemist RT-lt saadud laenuga summas 1 600 000 krooni. Vastuhagi esitamise ajaks olid kõik laenudega seotud kohustused kostja poolt täidetud. Kuna kostja kasutas peale abielulahutust võetud laenu abielu ajal tekkinud võlgnevuste tasumiseks, nõudis kostja nimetatud vara hüvitamist ühisvara arvelt.
  2. Kostja oli seisukohal, et XXX tn 1-2 korteriomandi, YYY kinnistu kaasomandi osa ning LL vastu suunatud nõudeõiguse väärtuse väljaselgitamine eeldab eriteadmisi ning seetõttu esitas kostja taotluse nimetatud kinnisvara turuväärtuse väljaselgitamiseks ekspertiisi määramiseks. Hageja vastus vastuhagile
  3. Hageja oli seisukohal, et kostja pakutud viis vara jagamiseks on ebamõistlik ning ebavõrdne. Kostja nõue RT-lt võetud laenu ühisvara arvelt hüvitamiseks on alusetu. Nimetatud laen oli võetud 01.02.2008, selleks ajaks olid abielusuhted lõppenud. Hageja oli veendunud, et kostja ei ole tegelikult II-lt ja HH-lt laenu võtnud. Hageja sõnul ei vajanud pere laenu, vaid andis ise aeg-ajalt inimestele laenu. 16.02.2006 võõrandati RRR asunud kinnistu. Kinnistu oli koormatud hüpoteegiga 2,5 miljonit krooni Nordea Panga kasuks. Kui kinnistu müügist saadud rahaga oleks makstud tagasi pangalaen, oleks alles jäänud vähemalt 2 miljonit krooni. Kuna nii hageja kui ka kostja käisid tööl, oli vähetõenäoline, et 8 kuuga kulutas pere 2 miljonit krooni ja vajas eraisikutelt laenu. Hageja oli seisukohal, et RT-lt võetud laen oli võetud kostja isiklikes huvides, mitte pere huvides ning II-lt ja HH-lt laekunud raha oli hoopis laenu tagasimakse, mitte nende poolt laenu andmine. Lisaks kanti II-lt ja HH-lt saadud raha kohe üle kostja äriühingute arvelduskontodele.
  4. Kostja jättis ühisvara ja ühiste kohustuste hulgast välja perekonna poolt ühiselt pangast võetud laenu, mis sai hüvitatud YYY võõrandamisel. Juhul, kui nimetatud kinnistu võõrandamise tehing on tühine, siis tuleks mitte üksnes tagastada kinnistu, vaid ka tasuda selle võõrandamisel saadud tasu, milleks oli ühiselt võetud pangalaen. Menetluse edasine käik
  5. 23.09.2016 esitas hageja taotluse vaheotsuse tegemiseks, millega määrata kindlaks ühisvara koosseis. Kostja nõustus taotlusega. Esimese astme kohtu otsus
  6. Harju Maakohus tegi 17.03.2017 vaheotsuse, millega luges poolte ühisvaraks kinnistu 372/1072 suuruses kaasomandi osas asukohaga YYY, Haabneeme alevik, Viimsi vald, Harjumaa (registriosa nr YYYYYYYY), korteriomandi asukohaga XXX Tallinnas (registriosa nr XXXXXXX), poolte panga- ja väärtpaberikontodel olevad rahalised vahendid 31.08.2007 seisuga, kinnistu asukohaga XXX, Haabneeme alevik, Viimsi vald, Harjumaa (registriosa nr XXXXXXXX) ja kinnistu asukohaga XXX, Haabneeme alevik, Viimsi vald, Harjumaa (registriosa nr XXXXXXXX) üüritulu ajavahemikul 01.09.2007-28.11.
  8. Pooled vaidlesid kohaldamisele kuuluva õiguse üle. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 24 lg 2 järgi pärast 01.07.2002 määratakse perekonnaõiguslikele suhetele kohaldatav õigus vastavalt rahvusvahelise eraõiguse seadusele (

). Kui abielu on sõlmitud enne 01.07.2002, loetakse abikaasade varalistele õigustele kohaldatava õiguse määramisel abielu sõlmimise päevaks

§ 58lg 3 mõttes 4

(9)Tsiviilasi nr: 2-14-19429 01.07.2002. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et nende abielu on sõlmitud 24.09.1987 Tallinnas, mistõttu tuli

§ 58lg 3 mõttes lugeda poolte abielu sõlmimise päevaks 01.07.2002.

16.

§ 58

lg 1 järgi kohaldatakse abikaasade varalistele õigustele abikaasade poolt valitud õigust ning abikaasad võivad varalistele õigustele kohaldatavaks õiguseks valida ühe abikaasa elukohariigi õiguse või ühe abikaasa kodakondsuse riigi õiguse. Pooled ei ole kohaldatavat õigust valinud. Ainuüksi asjaolu, et pooled on 20.10.1995 Rootsi Kuningriigis sõlminud lihtkirjaliku abieluvaralepingu, ei tõenda, et pooled valisid kohaldatavaks õiguseks Rootsi õiguse.

§ 58

lg 3 järgi juhul, kui abikaasad ei ole kohaldatavat õigust valinud, kohaldatakse abikaasade varalistele õigustele abielu üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust (

§ 57

) abielu sõlmimise ajal.

§ 57

lg 1 järgi määratakse abielu üldised õiguslikud tagajärjed selle riigi õigusega, kus on abikaasade ühine elukoht. Seega tuleb tuvastada poolte ühine elukoht 01.07.2002 seisuga.

  1. Kostja esitatud Merivälja kooli tõendist nähtuvalt õppisid poolte ühised alaealised lapsed 2001/2002 õppeaastal Merivälja koolis Tallinnas (II kd tl 143). Ei ole usutav, et lapsed elasid vanemateta Eesti Vabariigis. Hageja ei ole kostja esitatut millegagi ka ümber lükanud. Seega luges kohus tuvastatuks, et poolte ühine elukoht 01.07.2002 seisuga oli Eesti Vabariik ning ühisvara jagamisele tuleb kohaldada Eesti õigust.
  2. Kuna poolte esitatud tõendid ei tõenda konkreetset abielu lõppemise aega, luges kohus poolte abielusuhted lõppenuks 31.08.2007 seisuga. Kuna poolte abielulised suhted lõppesid enne 01.07.2010 jõustunud perekonnaseaduse (PKS) kehtima hakkamist, siis tuleb kehtiva PKS § 210 lg 2 alusel ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda kuni 30.06.2010 kehtinud PKS
  3. peatüki
  4. jaost. Nimetatud PKS § 18 lg 2 teise lause alusel tuleb vara koosseis kindlaks määrata abielusuhete lõppemise aja seisuga. Seega tuleb ühisvara koosseis määrata kindlaks 31.08.2007 seisuga.
  5. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et pooled sõlmisid 20.10.1995 Rootsi Kuningriigis lihtkirjaliku abieluvaralepingu (I kd tl 19-23, originaal I kd tl 98). Tol ajal kehtinud PKS § 10 lg 4 kohaselt tõestatakse abieluvaraleping notariaalselt. Sama on sätestatud kehtiva PKS §-s
  6. Samuti puudub vaidlus selles, et nimetatud leping ei ole notariaalselt tõestatud ega seejärel kantud abieluvaralepingu registrisse. Seega ei ole poolte abieluvaralepingus järgitud seaduses sätestatud vormi ning see on tühine ega too kaasa õiguslikke tagajärgi. Abieluvaralepingut ei muuda kehtivaks ka hageja esitatud tõendid (YYY võõrandamisleping, konto väljavõtted, panga teatised).
  7. Pooled ei vaielnud selle üle, et ühisvara hulka kuulub kinnistu 372/1072 suuruses kaasomandi osas asukohaga YYY, Haabneeme alevik, Viimsi vald, Harjumaa ja korteriomand asukohaga XXX Tallinnas. Kohus leidis, et ühisvara hulka tuleb lugeda ka poolte panga- ja väärtpaberikontodel olevad rahalised vahendid 31.08.2007 seisuga ning kinnistu asukohaga XXX, Haabneeme alevik, Viimsi vald, Harjumaa. Kuigi hageja on nimetatud kinnistu abielusuhete lõppemise järel kostja nõusolekuta võõrandanud, siis kostjale ei ole hüvitist omandi kaotamise eest makstud. Kuna kinnistu oli abielusuhete lõppemise seisuga reaalselt ühisvarana olemas, siis tuleb lugeda ühisvara hulka kinnistu asukohaga XXX, Haabneeme alevik, Viimsi vald, Harjumaa.
  8. Kostja soovis ühisvarana jagada ka kohustusi II, HH ja RT ees kogusummas 1 600 000 Eesti krooni. Nimetatut tõendas kostja pangakonto väljavõttega (II kd tl 81-108). Kostja ei tõendanud II-ga või HH-ga laenulepingu sõlmimist. Ainuüksi ülekannetest kostja kontole selgitustega „ülekanne“ või „laen“ ei olnud tõendatud, et kostja oli laenusaaja. Kostja esitas ühiskohustuste tõendamiseks ka 19.04.2011 võlatunnistuse (II kd tl 109-113). Nimetatud võlatunnistuse p-dest 1.1.1 ja 2.1 nähtuvalt on kostja ja 5

(9)Tsiviilasi nr: 2-14-19429 RT sõlminud 01.02.2008 laenulepingu, mille kohaselt on kostjal laenust jätkuvalt tagastamata 1 600 000 Eesti krooni. Kuna poolte ühisvarasuhe lõppes 31.08.2007, siis ei kuulu 01.02.2008 võetud kohustus poolte ühisvara hulka ning seda ei saa ühisvarana jagada.
  1. Hoolimata sellest, et kohus peab kehtinud PKS § 18 lg 2 järgi määrama ühisvara koosseisu üldjuhul kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, ei tähenda see, et ühisomandis olevat vilja saaks jagada üksnes selle päeva seisuga, mil lõppesid abikaasade abielusuhted. Kuna AÕS § 71 lg 2 alusel saab kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult välja tema osale vastava vilja, siis saab ka kostja nõuda hagejalt poolte ühisvarasse kuuluva kinnistu asukohaga XXX üürileandmise korral saadud üüritulu jagamist ühisvara hulgas koosmõjus AÕS § 71 lg-ga 1 ajavahemikust 01.09.200728.11.2011, s.o kuni kinnistu võõrandamiseni. Apellatsioonkaebus
  2. 17.04.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 17.03.2017 vaheotsuse osas, milles kohus leidis, et abieluvaralepingule tuleb kohaldada Eesti õigust ning osas, millega maakohus jättis ühisvara koosseisust välja laenukohustuse AS Danske Bank ees summas 180 610,83 eurot. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega kohaldada abieluvaralepingule Rootsi Kuningriigi õigust ja tuvastada, et kogu poolte abielu jooksul soetatud vara kuulub hageja lahusvara hulka. Alternatiivselt palub hageja tühistada Harju Maakohtu 17.03.2017 vaheotsuse osas, milles kohus jättis poolte ühisvara koosseisust välja laenukohustuse AS Danske Bank ees summas 188 906,52 eurot ja teha tühistatud osas uus otsus, millega täiendada ühisvara koosseisu ja lugeda laenukohustus AS Danske Bank ees summas 188 906,52 eurot ühisvara koosseisu kuuluvaks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
  3. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et pooled ei valinud varalistele õigustele kohaldatavat õigust ja et asjaolu, et pooled sõlmisid Rootsi Kuningriigis 20.10.1995 lihtkirjaliku abieluvaralepingu ei tõenda, et pooled on kohaldatavaks õiguseks valinud Rootsi õiguse. Lähtudes sellest, et abieluvaraleping on sõlmitud Rootsis, Rootsi õiguse alusel ja kantud Rootsi abieluvararegistrisse, on hageja hinnangul tõendatud, et pooled valisid lepingule kohaldatavaks õiguseks Rootsi õiguse.
  4. Kohus on jätnud asjas tähtsust omava tõendi hindamata, rikkudes sellega TsMS §-s 232 sätestatud kohustust hinnata tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Nimelt on hageja oma 20.10.2016 menetlusdokumendi p-s 2.8 välja toonud, et kostja on ka ise pärast abielusuhete lõppemist
  5. aastal pidanud abieluvaralepingut jõus olevaks ning kogu vara hagejale kuuluvaks. Kostja tunnistab ka samade poolte vahel toimuvates erinevates tsiviilasjades (tsiviilasjad 2-08-49811 ja 2-11-40606), et tegemist on kehtiva abieluvaralepinguga. Hageja on arvamusel, et olukorras, kus kostja on ise pärast poolte abieluliste suhete lõppu läbivalt väitnud, et abieluvaraleping on kehtiv, on tõendatud, et pooled valisid abieluvaralepingule kohaldatavaks õiguseks just Rootsi õiguse ning soovisid, et kogu vara jääks hagejale.
  6. Hageja taotles maakohtus alternatiivselt, et kohus jätaks abieluvaralepingule Eesti õiguse kohaldamist reguleeriva sätte, kui selline eksisteerib, kohaldamata. Eelnimetatud taotlust põhistas hageja 23.09.2016 esitatud menetlusdokumendi punktides 2.12-2.
  7. Maakohus jättis hageja alternatiivse taotluse tähelepanuta, rikkudes kohtulahendi põhjendamise kohustust.
  8. Hageja leiab, et ebaõige on tugineda Eesti perekonnaseadusele olukorras, kus pooled sõlmisid abieluvaralepingu Rootsi õiguse alusel. Hageja rõhutab, et abieluvaralepingu 6
(9)Tsiviilasi nr: 2-14-19429 sõlmimise ajal elasid pooled Rootsis ning hagejal on Rootsi kodakondsus. Hageja hinnangul on sellises olukorras Eesti perekonnaseaduse kohaldamine välistatud.
  1. Alternatiivselt leiab hageja kaebuses, et juhul kui kohus ei nõustu, et kogu poolte abielu jooksul soetatud vara on hageja lahusvara, on otsus siiski osaliselt ebaõige, kuivõrd kohus ei ole ühisvara hulka lugenud abielu jooksul võetud laenukohustust AS Danske Bank ees summas 180 610,83 eurot. Hageja on maakohtu menetluses toonud välja, et kostja sõlmis hageja poolt talle väljastatud volikirja kasutades 16.05.2007 asjaõiguslepingu (hagi lisa 4), mille alusel kanti 29.05.2007 kinnistusraamatusse poolte ühisomandina korteriomand aadressil XXX, Tallinn. Korteriomandi ostuhinnast 140 605 eurot tasus kostja Sampo Pank AS-ist võetud laenuga, mida tagas YYY kinnistule seatud hüpoteek. AS Sampo Pank poolt hagejale saadetud teatisest (hagi lisa 8) nähtus, et kostja poolt võetud pangalaen oli märgatavalt suurem kui XXX tn korteri ostuks võetud laen. Teatest nähtuvalt oli laenujäägiks 188 906,52 eurot. Seega oli kostja hageja teadmata suurendanud laenusummat 48 300 euro võrra. Kogu laenu tagas YYY kinnistule seatud hüpoteek. Kostja jättis kohustused panga ees täitmata ning kostja makseprobleemide jätkumisel nõudis pank laenulepingu ümbertegemist hageja nimele, mistõttu oli hageja sunnitud Danske Bank AS-ga (endine AS Sampo Pank) sõlmima 23.09.2010 oma nimele uue laenulepingu, mille alusel refinantseeriti kostja poolt samas pangas abielu jooksul võetud laen (hagi lisa 9). Laenu tagatiseks jäi YYY kinnistul olev hüpoteek. 08.11.2011 oli hageja sunnitud võõrandama YYY kinnistu kolmandale isikule, kes tasus lepingu vormistamisel pangale kogu laenulepingust tuleneva kohustuse summas 180 610,83 eurot.
  2. Maakohus leidis vaheotsuses, et XXX kinnistu kuulub poolte ühisvarasse põhjusel, et kinnistu oli abielusuhete lõppemise seisuga reaalselt ühisvarana olemas. Kohus on jätnud tähelepanuta, et abielu lõppemise aja seisuga oli pooltel olemas ka ühine varaline kohustus summas 188 906,52 eurot AS Danske Bank ees, mistõttu oleks kohus pidanud nimetatud laenu lugema poolte ühisvara hulka, lähtudes samadest põhjendustest nagu XXX kinnistu ühisvarasse lugemise osas. Hageja hinnangul on ebaõige, et maakohus ei lugenud ühisvarasse kuuluvaks pangalaenu AS Danske Bank ees summas 180 610,83 eurot, kuivõrd nimetatud laen oli võetud abielusuhte ajal ning see tasuti YYY kinnistu võõrandamisest saadud rahast. Hageja hinnangul väärib märkimist ka asjaolu, et maakohus ei ole lahendis laenukohustust AS Danske Bank ees summas 188 906,52 eurot isegi mitte maininud, millega kohus rikkus TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtulahendi põhjendamise kohustust. Vastus apellatsioonkaebusele
  3. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, vaheotsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
  4. Kolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 17.03.2017 vaheotsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu vaheotsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
  5. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt vaidlustab hageja Harju Maakohtu 17.03.2017 vaheotsust osas, milles kohus leidis, et abieluvaralepingule kohaldub Eesti Vabariigi õigus ja osas, milles maakohus jättis poolte ühisvara 7
(9)Tsiviilasi nr: 2-14-19429 koosseisu hulka määramata laenukohustuse AS Danske Bank ees summas 188 906,52 eurot.
  1. Esmalt annab ringkonnakohus hinnangu apellatsioonkaebuse väidetele seoses poolte ühisvara jagamise vaidlusele kohaldatava õiguse osas. Erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusega, mille kohaselt ei tõenda poolte vahel 20.10.1995 Rootsi Kuningriigis sõlmitud lihtkirjalik abieluvaraleping, et pooled valisid kohaldatavaks õiguseks Rootsi õiguse. Kolleegiumi hinnangul ei anna vastupidiseks järelduseks alust ka hageja poolt apellatsioonkaebuses esiletoodu, et kostja on pärast poolte abieluliste suhete lõppu erinevates tsiviilasjades tunnistanud abieluvaralepingu kehtivust ja sellekohast kogu vara hagejale kuuluvust. Ringkonnakohus selgitab, et abikaasade varalistele suhetele Rootsi õiguse kohaldamise kokkulepet ei saa eeldada asjaolust, et kostja on varasemate tsiviilasjade raames pidanud poolte vahel Rootsi Kuningriigis sõlmitud abieluvaralepingut kehtivaks. Abieluvaralepingu kehtivuse jaatamine ei anna veel alust järeldusteks sellele kohaldatava õiguse valiku osas. Lisaks eeltoodule märgib kolleegium, et käesolevas ühisvara jagamise vaidluses on kostja oma positsiooni abieluvaralepingu kehtivuse osas muutnud, eitades kehtiva abieluvaralepingu sõlmimist poolte vahel. Kuivõrd hageja väited abieluvaralepingu kehtivuse varasemast tunnistamisest kostja poolt ei oma kolleegiumi hinnangul käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldatava õiguse kindlakstegemisel tähtsust, ei anna ka sellekohaseid hageja väiteid sisaldava 20.10.2016 menetlusdokumendi hindamata jätmine vaheotsuses alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks.
  2. Ka ei ole hageja toonud esile ega nähtu asja materjalidest, et kostja oleks kinnitanud Rootsi õiguse valiku kokkulepet poolte varalistele suhetele. Sellise kokkuleppe olemasolu ei nähtu ka poolte vahel 20.10.1995 Rootsi Kuningriigis sõlmitud abieluvaralepingust (I kd tl 19-23, originaal I kd tl 98). Põhjendamatu on ka hageja väide, justkui saaks abieluvaralepingu Rootsis sõlmimise ja selle Rootsi abieluvararegistrisse kandmise põhjal lugeda tõendatuks Rootsi õiguse kohaldamise valiku poolte vahel. Ka apellatsioonkaebuses märgitu, et pooled elasid abieluvaralepingu sõlmimise ajal Rootsis ning et hagejal on Rootsi kodakondsus, ei võimalda väärata maakohtu seisukohti käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldamisele kuuluva õiguse osas. Kuivõrd maakohus on vaidlustatud vaheotsuses õigesti järeldanud, et pooled ei ole kohaldatavat õigust valinud, on kohus poolte varalistele õigustele kohaldatava õiguse määramisel õigesti juhindunud rahvusvahelise eraõiguse seaduse (

) § 58 lg-s 3 ja § 57 lg-s 1 sätestatust. Seejuures on maakohus võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 24 lg 2 alusel õigesti lugenud poolte abielu sõlmimise päevaks

§ 58

lg 3 mõttes 01.07.2002 ning kostja esitatud Merivälja kooli tõendi (kd II tl 143) põhjal tuvastanud poolte ühise elukohana 01.07.2002 seisuga Eesti Vabariigi ja sellest tulenevalt ka ühisvara jagamisele kohaldatava õigusena Eesti õiguse. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu tuvastatut poolte ühise elukoha osas 01.07.2002 seisuga. Lisaks märgib ringkonnakohus, et ühisvara jagamise vaidlusele kohaldatava õiguse määramisel on kohus vaheotsuses viidatud õigusnorme kohaldanud kooskõlas Riigikohtu praktikas märgituga (vt Riigikohtu

  1. detsembri 2009 otsus asjas nr 3-2-1-119-09, p 13).
  2. Ringkonnakohus leiab vastuseks apellatsioonkaebusele, et hageja 23.09.2016 menetlusdokumendi p-des 2.12-2.18 toodud asjaolud ei anna alust Eesti õiguse kohaldamist ettenägevate õigusnormide kohaldamata jätmiseks. Eesti õiguse kohaldamine pooltevahelisele vaidlusele ei ole ringkonnakohtu hinnangul vastuolus hea usu põhimõttega ega too kaasa mõlema poole tegelikule tahtele vastupidiseid 8

(9)Tsiviilasi nr: 2-14-19429 tagajärgi. Käesolevas menetluses kostja poolt esiletoodu põhjal ei saa väita, et kostja tahe oleks suunatud abieluvaralepingu kohase varasuhte säilitamisele. Maakohus on vaheotsuses toodud motiividel ka õigesti tuvastanud pooltevahelise abieluvaralepingu tühisuse seaduses sätestatud vorminõude järgimata jätmise tõttu.
  1. Kuivõrd ringkonnakohus ei pea eeltoodud põhjendustel võimalikuks käesolevale ühisvara jagamise vaidlusele Rootsi Kuningriigi õiguse kohaldamist ega pea ka kohtu ette toodud asjaoludel võimalikuks tuvastada, et kogu poolte abielu jooksul soetatud vara on hageja lahusvara, siis jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse vastava taotluse osas rahuldamata. Sellest tulenevalt võtab ringkonnakohus järgnevalt seisukoha apellatsioonkaebuse alternatiivse taotluse osas lugeda ühisvara koosseisu kuuluvaks laenukohustus AS Danske Bank ees summas 188 906,52 eurot.
  2. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaheotsuses poolte ühisvara koosseisu määramisel rikkunud menetlusnorme, ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ega rikkunud kohtulahendi põhjendamise kohustust. Kolleegium selgitab, et kohus menetleb TsMS § 4 lg 1 järgi tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses sätestatud korras on esitatud hagi või muu avaldus. Omal algatusel menetleb kohus asja üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Hagimenetluses määravad pooled TsMS § 4 lg 2 järgi vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Kohus ei või TsMS § 439 järgi ületada otsuses nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Hagimenetluses esitavad pooled oma nõuded hagiavalduses (sh vastuhagiavalduses). Hagiavalduses tuleb TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi mh märkida hageja selgelt väljendatud nõue ning hagiavalduse kohta sätestatut kohaldatakse TsMS § 373 lg 3 esimese lause järgi ka vastuhagiavaldusele. Kumbki pooltest, ei hageja kohtule esitatud hagiavalduses ega selle täpsustuses ega kostja vastuhagiavalduses, ei ole käesolevas menetluses taotlenud laenukohustuse AS Danske Bank ees summas 188 906,52 euro jagamist poolte ühisvarana. Hageja väide, et kohus oleks pidanud nimetatud laenukohustuse lugema ühisvara hulka samadel põhjendustel nagu YYY kinnistu, ei ole põhjendatud. Erinevalt viidatud laenukohustusest on kostja vastuhagis taotlenud 08.11.2011 tühise tehingu alusel LL poolt saadud YYY kinnistu tagastamise nõude jätmist hageja ainuomandisse. Sellest tulenevalt oli maakohus vaidlustatud vaheotsuses ka õigustatud võtma seisukoha poolte abieluliste suhete lõppemise seisuga poolte ühisvarasse kuulunud ja abielusuhete lõppemise järgselt (08.11.2011) hageja poolt ilma kostja nõusolekuta võõrandatud YYY kinnistu ühisvara koosseisu kuulumise osas. Eeltoodu alusel ei anna apellatsioonkaebuse väited alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ka alternatiivse taotluse osas. Maakohtu vaheotsus tuleb vaidlustatud osas jätta muutmata ja hageja apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata. Menetluskulude jaotus
  3. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asjas tehtavas lõpplahendis. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing kohtunik 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.