Obsah (8)

§ 100§ 86§ 91§ 95§ 104§ 98§ 88§ 97

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 26. jaanuar 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-16-12

) § 91 lg 2 p-de 1 ja 3 alusel,

§ 100

lg 4 alusel hüvitist kolme kuu töötasu ulatuses summas 2550 eurot (bruto), moraalse solvamise ja isikliku diskrimineerimise eest hüvitist 2550 eurot, saamata töötasu 2016. a augusti eest 481 eurot (bruto) ja puhkusehüvitist 253,78 eurot (bruto). 23.09.2016 teatas hageja, et loobub töötasu ja puhkusehüvitise nõuetest, sest kostja on need summad tasunud. Hageja loobus ka moraalse kahju hüvitamise nõudest, kuid palus esitatud asjaolusid arvesse võtta hüvitise väljamõistmisel. Maakohus võttis 10.11.2016 määrusega menetlusse hageja nõuded töölepingu ülesütlemise vaidlustamiseks ja hüvitise saamiseks. Hageja väidete kohaselt asus ta 02.05.2016 tähtajatu töölepingu nr 2016/5-2 alusel kostja juures tööle müüja-klienditeenindaja ametikohal. 18.08.2016 teatas kostja esindaja Rein Nigul hagejale suuliselt, et tööleping lõpetatakse. Kostja esindaja väitis, et hageja müügikäibed ja klientide hulk on ebapiisavad võrreldes teiste töötajatega ning et hageja ei ole piisavalt koostöövalmis. Hageja väitel ei olnud töölepingus ette nähtud klientide arvu või müügikäivet, samas hageja müügikäibed ja klientide arv on olnud ka paremad kui kõrvalkassas. Kaastöötaja ja kaupluse juhataja suhtusid hagejasse negatiivselt. Kuna hageja ei andnud nõusolekut töölepingu lõpetamiseks, saatis kostja hagejale e-posti teel teate, et tööleping lõpetatakse hageja isikust tulenevatel põhjustel. Kostjal ei olnud alust hagejaga

§ 86lg 1 alusel töölepingut lõpetada.

Hageja saatis 22.08.2016 kostjale nii e-posti teel kui ka tähitud kirjaga avalduse töölepingu ülesütlemiseks tagasiulatuvalt alates 19.08.2016

§ 91

lg 2 p-de 1 ja 3 alusel põhjusel, et kostja on suhtunud hagejasse diskrimineerivalt ning lubanud seda teha ka kolmandatel isikutel. Hagejapoolne töölepingu lõpetamine on kehtiv ja kostja ei ole sellele vastu vaielnud.

1. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ütles 18.08.2016 töölepingu üles katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Ülesütlemise teade edastati hagejale e-posti teel kell 16.
2. Tööleping öeldi üles 15-päevase etteteatamistähtajaga. 24.08.2016 ütles kostja töölepingu erakorraliselt üles töökohustuste rikkumise tõttu, kuna hageja pärast 18.08.2016 tööle ei ilmunud. Ülesütlemisavaldus saadeti digiallkirjastatult hageja e-posti aadressil. Hageja ei ole kumbagi kostjapoolset ülesütlemist vaidlustanud. Sellest tulenevalt on tööleping lõppenud töökohustuste rikkumise tõttu ning hagejal puudub nõue kostja vastu töölepingu lõpetamiseks

§ 91lg 2 p-de 1 ja 3 alusel.

2 Juhul kui kohus peaks asuma seisukohale, et kostja ei ole töölepingut lõpetanud

kohaselt, tuleb väljamõistetavat hüvitist vähendada ühe tööpäeva keskmise tasuni. Hageja ei ole tõendanud, millisel viisil on talle kahju tekkinud ja pole ka põhjendanud tööandjapoolset olulist töölepingu rikkumist. Hageja töötas kostja juures lühikest aega. MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus jättis
2. septembri 2017 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda ning mõistis hagejalt välja kostja kasuks menetluskulud 988,72 eurot (sh tõlkekulu 18,72 eurot ja õigusabikulu 970 eurot) ja viivise menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Kohus tagastas kostjale tõlkekulude ettemaksu 1,28 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on pooled esitanud üksteisele kolm erinevat töölepingu ülesütlemise avaldust: hageja ühe avalduse, mis on koostatud 22.08.2016 tööandjapoolse töölepingu rikkumise tõttu, ning kostja kaks avaldust: 18.08.2016 katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu ja 24.08.2016 töötajapoolse töölepingu rikkumise tõttu. Kuna kumbki pool ei ole esitanud nõuet teise poole ülesütlemisavalduse vaidlustamiseks, ei käsitle kohus ülesütlemiste aluseid ja põhjendatust. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hindamata kõik hageja väited kostja ülesütlemisavalduse põhjendamatuse kohta. Asjas on vaja tuvastada, milline ülesütlemisavaldus on muutunud kehtivaks selle vorminõuetele vastavuse ja kättetoimetamise läbi, st milline avaldus esimesena jõustus. Kostja 18.08.2016 avaldus. 18.08.2016 teatas kostja esindaja R. Nigul hagejale suuliselt, et tööleping lõpetatakse, kuna hageja töö tulem on teiste töötajate omast kehvem. Lähtudes

§ 95

lg-st 1 on nimetatud avaldus vorminõude rikkumise tõttu tühine, mida kostja on ka arvestanud, esitades väidetavalt samal päeval ülesütlemisavalduse kirjalikult (tl 63). Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et püüdis 18.08.2016 töökohal hagejale kirjalikku ülesütlemisavaldust kätte anda ja viimane keeldus seda vastu võtmast. Ainuüksi tööandja esindaja märkest avaldusel selleks ei piisa. Ka tööandja esindaja kanne viitab avalduse teatavakstegemisele, mitte selle üleandmise katsele. Kostja edastas aga 18.08.2016 kell 16.04 avalduse hagejale ka e-posti teel. Avalduse e-postiga saatmine vastab

§ 95lg-s 1 sätestatud vorminõudele.

Serverihaldaja Telia Eesti AS vastusest nähtub, et Telia serverist väljastati e-kiri, millel oli kaasas lisa Teatis.bdoc, 18.08.2016 kell 16:04:28 Googli serverisse ja võeti vastu protsessimiseks. Seega on tõendatud, et kostja serverist on saadetud teade ning see on jõudnud hageja meiliserverisse, kuid see, kas e-kiri jõudis või ei jõudnud serverist hageja postkasti, on tõendamata. Maakohus kohustas hagejat esitama serverihaldaja kinnituse, et 18.08.2016 ei ole serverist tema postkasti kostja e-kirja jõudnud. Hageja vastavat tõendit ei esitanud. Maakohus leidis, et Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-123-07 (p 14) valguses saab lugeda tõendatuks, et kostja on teate hagejale kätte toimetanud, sest kostja e-kiri on edastatud hageja meiliserverisse. Eeldatavalt järgmisel päeval pidi hagejal olema võimalus sellega tutvuda. Seega on 18.08.2016 avaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg-te 1 ja 2 järgi hagejale kätte toimetatud ja kehtiv, sest hageja ei ole seda vaidlustanud. Kostja ütles töölepingu üles alates 02.09.2016 ning seega kehtis leping kuni nimetatud kuupäevani ja pooled pidid selle ajani täitma oma lepingust tulenevaid kohustusi. Hageja 22.08.2016 avaldus. Hageja koostas 22.08.2016 kirjaliku avalduse, milles teatas töölepingu ülesütlemisest

§ 91lg 2 p-de 1 ja 3 alusel alates 19.08.2016 (tl 40).

Hageja edastas avalduse kostjale postiga ning kostja on kinnitanud selle saamist 26.08.2016. 22.08.2016 edastas hageja analoogse avalduse kostjale ka e-posti teel (tl 22, 71–72). Meiliserveri haldaja vastusest nähtub, et aadressile 3 rein.nigul@oomipood.ee on saabunud hagejalt kiri 22.08.2016 kell 15:21:26 ja kiri toimetati adressaadi postkasti. R. Nigul on töösuhetes hagejaga olnud kostja esindajaks. Seega on hageja 22.08.2016 e-posti teel tehtud tahteavaldus saajale kätte toimetatud. Paraku on hageja mõlemas avalduses märkinud, et ütleb lepingu üles alates 19.08.2016, s.o tagasiulatuvalt. Riigikohus on leidnud (3-2-1-117-11, p 17), et kuna töölepingut on võimalik üles öelda ainult edasiulatuvalt, on tagasiulatuv ülesütlemine

§ 104lg 1 järgi tühine.

Seega on hageja esitatud avaldused tühised, kuna need on esitatud tagasiulatuvalt. Kostja 24.08.2016 avaldus. Kostja esitas hagejale ülesütlemisavalduse e-posti teel (tl 78–79, 77). E-kirja jõudmist hagejani kinnitab asjaolu, et hageja 28.08.2016 e-kirja allosas on varasem kostja e-kiri nähtav. Hageja on 28.08.2016 e-kirjas teatanud, et „mulle ei lähe korda sinu sisutühjad manused“, millest järeldub, et kostja e-kirjal oli manus olemas, kuid hageja ei saanud seda avada. Hageja teatas menetluse käigus, et manuse avamine oli takistatud seetõttu, et see oli digitaalselt allkirjastatud ja hagejal ei ole ID-kaarti. Digitaalselt allkirjastatud dokumendi lugemiseks ei pea isikul ID-kaarti olema. Vastav info on kättesaadav internetis leheküljel ID.ee, samuti on sellelt leheküljelt võimalik alla laadida programme dokumentide avamiseks. Eeltoodust tulenevalt oli hagejal väikeste pingutustega võimalik talle saadetud dokumendiga tutvuda. Hagejal oli võimalik ka kostjale viisakalt teatada, et soovib dokumenti ilma digiallkirjata, mida hageja aga ei teinud, teatades 28.08.2016 teravas toonis, et on asja kohtuse andnud. Eeltoodust tulenevalt on kehtiv ka kostja 24.08.2016 ülesütlemisavaldus. Hageja seda vaidlustanud ei ole, mistõttu lõppes tööleping nimetatud avalduse alusel 24.08.2016. Kõike eeltoodut arvestades tuleb hagi jätta rahuldamata. Kuna hageja poolt töölepingu ülesütlemine ei ole kehtiv, ei ole hagejal ka õigust

§ 100lg-s 4 sätestatud hüvitisele.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. I. N esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. septembri 2017 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega lugeda tööleping lõpetatuks hageja soovil

§ 91

lg 2 p-de 1 ja 3 alusel, mõista kostjalt välja hageja kasuks hüvitis

§ 100

lg 4 alusel hageja kolme kuu palga ulatuses, brutosummas 2550 eurot, ning jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus tõlgendanud seadust valesti ja tuvastanud asjaolud ebapiisavalt. Kostja katse 18.08.2016 hagejaga tööleping lõpetada on õigustühine, kuna kostjal ei olnud töölepingu lõpetamiseks alust; 2) esitas hageja kostjale nii e-posti teel kui ka tähitud kirjaga avalduse töösuhte lõpetamiseks

§ 91lg 2 p-de 1 ja 3 alusel.

Hageja kirjutas „tagasiulatuvalt“, kuna kostja oli hagejat ebaväärikalt kohelnud ning hageja soovis, et ta poleks kunagi kostjaga tegemist teinud. Hageja väljendas oma soovi töösuhe lõpetada tingimusteta. Kohtu seisukoht lepingu tagasiulatuvalt lõpetamise tühisusest ei ole mõistlik.

ei keela sõnaselgelt niisugust lepingu lõpetamist ning kostjal tulnuks ülesütlemine seaduses sätestatud tähtaja jooksul vaidlustada. Kuna seda tehtud ei ole, tuleb töösuhe hageja nõudel

1. augustist 2016 lõppenuks lugeda; 3) ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et hagejale e-posti teel saadetud failid tuleb lugeda TsÜS § 69 alusel kättesaaduks vaatamata sellele, et hagejal ei olnud võimalik neid avada. Hagejal ei ole seadusest tulenevat kohustust paigaldada tarkvara, mis taganuks ligipääsu manustele. Kostja ei ole teinud midagi, et tagada hagejale manustega tutvumise võimalus (kostja ei ole isegi viidanud turvalisele vabavarale, mis andnuks ligipääsu manustele). Seadus ei ütle, millises ulatuses on keegi kohustatud tundmatuid failitüüpe avama. Seega hageja on oma kohustused seaduses sätestatud määral täitnud. Lähtudes Riigikohtu seisukohast 4 tsiviilasjas nr 3-2-1-8-09 (p 11) ei ole kostja teinud kõike oma võimuses olevat, et avaldusi hagejale õigeaegselt tutvumiseks esitada. Hageja on sellest kostjat teavitanud.
2. OÜ Dormikor vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on hageja apellatsioonkaebuses vaidlustanud kohtu järeldused, mis puudutavad hagejapoolset töölepingu erakorralist ülesütlemist

§ 91lg 2 p-de 1 ja 3 alusel.

Hageja ei ole vaidlustanud kostjapoolset töölepingu erakorralist ülesütlemist, seega hageja on nõustunud asjaoluga, et kostja on temaga töölepingu lõpetanud katseaja mitterahuldavate tulemuste tõttu; 2) leidis kohus õigesti, et kostjapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine 18.08.2016 on jõudnud hagejani ja hagejal oli võimalus sellega tutvuda. Seega on 18.08.2016 ülesütlemine toimunud vastavalt

nõuetele. Hageja ei ole ülesütlemist vaidlustanud; 3) on maakohus põhjendanud, miks hageja 22.08.2016 ülesütlemine on tühine, s.o seetõttu, et Riigikohtu praktika järgi ei saa töölepingut üles öelda tagasiulatuvalt; 4) on kohtuotsus seaduslik ka selles osas, mille järgi on kehtiv kostja 24.08.2016 ülesütlemine: ülesütlemisteade on jõudnud hagejani, hageja oli sellest teadlik ja ei ole teadet vaidlustanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab osaliselt I. N hagi OÜ Dormikor vastu ning mõistab OÜ-lt Dormikor I. N kasuks välja hüvitise 850 eurot. I. N apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
2. Hagiavalduse kohaselt nõudis hageja töölepingu lõpetamist

§ 91

lg 2 p 1 ja 3 alusel ning

§ 100

lg 4 alusel kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise summas 2550 eurot väljamõistmist. 7.1. Vastavalt

§ 95

lg-le 1 võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Tegemist on kujundusõigusega ning lepingu lõppemine leiab aset ühe poole tahteavaldusega. Kui on täidetud ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused, siis leping lõpeb ülesütlemisega. Maakohus tuvastas, et hageja poolt 22.08.2016 e-kirja teel tehtud tahteavalduse töölepingu lõpetamiseks

§ 91lg 2 p 1 ja 3 alusel on kostja kätte saanud 22.08.2016.

Nimetatud asjaolu ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et töölepingut ei saa üles öelda tagasiulatuvalt ning tagasiulatuv ülesütlemine on tühine. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et hageja ülesütlemisavaldus sisaldas tahet lõpetada leping ka edasiselt ning sellest tulenevalt on ebaõige maakohtu järeldus, et hageja ülesütlemisavaldus on tervikuna tühine.

§ 98

lg 2 kohaselt erakorralisest ülesütlemisest ei pea töötaja tööandjale ette teatama, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Nimetatud sättest tuleneb, et töösuhe lõppeb koheselt, kui tööandja on töötaja erakorralise ülesütlemisavalduse kätte saanud ning üksnes erandlikel juhtudel tuleb mõlemapoolset huvi arvestades kaaluda, kas oleks mõistlik järgida mõningast etteteatamistähtaega. 5 Praegusel juhul nähtub asja materjalidest, et ka kostja soovis töölepingut hagejaga lõpetada (vt kostja 18.08.2016 ülesütlemisavaldus) ning sellest järelduvalt ei saa mõistlikult eeldada, et kostja huviks võinuks olla etteteatamistähtaja järgimine. Ringkonnakohus leiab, et kuna kostja sai hageja ülesütlemisavalduse kätte 22.08.2016, siis lõppes poolte vaheline tööleping

§ 91

lg 2 p 1 ja 3 alusel 23.08.2016 ning nimetatud asjaolu kohtulikuks tuvastamiseks puudus hagejal vajadus. 7.2. Maakohus tuvastas, et kostja 18.08.2016 ülesütlemisavaldus hagejale töölepingu lõpetamiseks

§ 86

lg 1 alusel on hagejale kätte toimetatud ning hiljemalt järgmisel päeval (s.o 19.08.2016) oli hagejal võimalik sellega tutvuda. Arvestades

§-s 96 sätestatud 15-kalendripäevast etteteatamistähtaega on tööleping alates 02.09.2016 kostja ülesütlemisavalduse alusel lõppenud. Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu. Hageja ülesütlemisavalduse alusel lõppes tööleping alates 23.08.2016. Isegi kui eeldada, et kostja 18.08.2016 ülesütlemisavaldus on hagejale kätte toimetatud, ei olnud sellel õiguslikke tagajärgi, kuna 02.09.2016 oli tööleping lõppenud hageja ülesütlemisavalduse alusel. Maakohtu seisukoht, et tööleping kehtis kuni 02.09.2016 on ebaõige. Asja materjalidest nähtub veel see, et lisaks 18.08.2016 ülesütlemisavaldusele esitas kostja hagejale 24.08.2016 ülesütlemisavalduse

§ 88lg 1 p 3 alusel.

Maakohus tuvastas, et ka nimetatud avaldus on hagejale kätte toimetatud ja nimetatud avalduse lausel on tööleping lõppenud 24.08.2016. Siinjuures ei ole maakohus põhjendanud ning kostja avaldusest (I kd, tl 78) ei nähtu, millistel kaalutlustel oleks ülesütlemine õigustatud

§ 97lg 2 p-s 1 sätestatud 15-kalendripäevast etteteatamistähtaega järgimata.

Samuti ei nähtu kostja 24.08.2016 ülesütlemisavaldusest, kas 18.08.2016 ülesütlemine on kehtiv või soovis ta seda 24.08.2016 avaldusega tagasi võtta. Ringkonnakohus märgib, et isegi juhul, kui kostja 24.08.2016 teatist käsitleda töölepingu ülesütlemise avaldusena, ei ole sellel õiguslikke tagajärgi, kuna poolte vaheline tööleping lõppes hageja ülesütlemisavalduse alusel 23.08.2016. 7.3.

§ 100

lg 4 kohaselt kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Nimetatud sätte teisest lausest tuleneb, et kohus võib hüvitise suurust vähendada ning seejuures on oluliseks kriteeriumiks see, et väljamõistetud hüvitis oleks õiglane. Arvestades hageja töötatud aega kostja juures (ca 3,5 kuud) ning hageja poolt esiletoodud asjaolusid, miks ta töölepingu erakorraliselt üles ütles, on ringkonnakohtu arvates õiglane mõista kostjale hageja kasuks välja

§ 100lg 4 järgi ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 850 eurot.

Kostja seisukoht, et hüvitis ei tohiks ületada hageja ühe tööpäeva keskmist töötasu (I kd, t.l 74), ei ole põhjendatud. 8. Seoses hagi osalisel rahuldamisega jäävad poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Asja materjalidest nähtuvalt hagejal menetluskulud puuduvad. Kostjale tuleb tagastada enammakstud tõlkekulud summas 1.28 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja 7