KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Tallinna Halduskohus Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 31.01.2018, Tallinn Haldusasja number 3-15-499 Haldusasi K. V. (V.), R. V. (V.), M. L. (

§ 23

lõike 2 p 2, mis kohustab esitama ehitusloa saamiseks nõuetele vastava ehitusprojekti, ei tulene, et vastustaja peaks ehitusprojekti aluseks olevaid, kehtivaid projekteerimistingimusi kehtetuks tunnistama või tühiseks pidama. Vastustaja on PT-de kehtetuks tunnistamise võimalikkust käsitlenud ehitusloa lk.11-

1. PT-d, kui haldusakt on õiguspärane, kui see vastab selle andmisel kehtivale 17 3-15-499 õigusele (HMS § 54). See, et vastustajal oli PT-de andmisel koostatava ÜP sisu teada, ei tähenda, et vastustaja pidi projekteerimistingimuste väljastamise või mitteväljastamise osas koostatavast ÜP-st lähtuma. PT-de kui ka ÜP näol on tegemist kohaliku omavalitsuse haldusaktidega, mistõttu ei saa võtta seisukohta, et uue haldusakti kehtima hakkamisel teise õigusjõud kaob. Asjaolust, et vallavalitsus on
2. juuni 2013 korralduse nr 468 põhjendavas osas on viidanud ühe kitsenduse allikana Harku Vallavolikogu
3. augusti 2009 otsusega nr 71 vastu võetud Harku valla ÜP-le, mille kohaselt jääb Humala linnak kinnistu rohevõrgustiku tuumalasse ja on maakasutuselt range režiimiga looduslik haljasmaa, ei saa tuletada, et vallavalitsus oleks sellega pidanud vajalikuks lasketiiru ehitusprojekti koostamisele eelnevalt DP koostamist. DP ja PT-d on formaalselt samaväärsed ehitusprojekti koostamise alused ning ühe olemasolul ei saa teise koostamise kohustust tekkida (vt

§ 19lg 1).

PT-des on kõnealuse kitsenduse all mõeldud vajadust teostada arendust loodust säästvalt. Kaebajad leiavad ekslikult, et vastustaja pidanuks PT-de menetluse kuni ÜP kehtestamiseni peatama. PT-de väljastamise menetluse peatamist seadus ette ei näe. PlanS § 15 lg 1 kohaselt oli võimalik ajutise ehituskeelu kehtestamine, mis tähendas keeldu väljastada ehitusluba. Riigikohtu lahendites nr 3-3-1-62-08 ja nr 3-3-1-56-08 on peetud võimalikuks planeerimismenetluse peatamist. Humala lasketiiru asjas Riigikohtu otsustes käsitletule sarnast olukorda ei esine. Humala lasketiiru rekonstrueerimiseks ja laiendamiseks projekteerimistingimuste väljastamise menetluse peatamine kuni ÜP kehtestamiseni oleks olnud põhjendamatu ning ühtlasi

§ 19lg 3 sätestatu tõttu õigusvastane.

Vastustaja ei nõustu kaebajate hinnanguga, et ÜP kehtestamine T.us vahetult pärast projekteerimistingimuste väljastamist. Nimetatud haldusaktide andmise vahele jäi neli kuud. Taotlus PT-de väljastamiseks esitati 4. 04. 2013 ning 25. 06. 2013 taotluse alusel otsust tehes ületas vastustaja

-s sätestatud tähtaega. ÜP kehtestamise otsuses on kirjeldatud ÜP menetluse ebaühtlast käiku, sealhulgas Harju maavanema ja Harku vallavalitsuse vahel esinenud lahkarvamust, mis viis Siseministeeriumi poolt olukorra lahendamiseni. Maavanema heakskiit anti alles

2. 2013, st kolm päeva enne üldplaneeringu kehtestamist. Vallavalitsus ei ole ÜP kehtima hakkamisel näinud avalikku huvi PT-de kehtetuks tunnistamiseks, mis kaaluks üle taotleja usalduse, et PT-d jäävad kehtima. Ekslik on kaebajate järeldus, et vastustaja pidi maakonnaplaneeringust tulenevalt algatama DP menetluse ja enne ehitusloa menetlust kehtestama Humala linnak kinnistu DP. MK planeeringus puudub punkt, mida vallavalitsus oleks rikkunud. ÜP kehtima hakkamist esineva DP koostamise kohustuse kohta esitatud põhjendused tuleks jätta kõigi kaebajate, välja arvatud L. P., osas tähelepanuta, kuna nad ei pöördunud kaebusega kohtusse Harku Vallavalitsuse
3. oktoober 2013 korralduse nr 681 (edaspidi vaideotsus I -kaebuse lisa 4.1) andmise järgselt. Riigikohtu otsusest asjas nr 3-3-1-25-02 järeldub, et PT-sid on võimalik ehitusõiguse andmise menetluse hilisemates staadiumites, nt ehitusloa taotlemisel, muuta ning kolmandate isikute õigusi ei saa rikkuda ainuüksi PT-dest erinevale projektile ehitusloa andmine, kui projekt ise on kooskõlas õigusaktidega, sealhulgas ehitusnõuetega. Viimasest saab omakorda järeldada, et juhul kui esineb ka ehitusprojekti vastuolu PT-dega, ei saa see ehitusloa andmisel kaebajate õigusi rikkuda, kui projekt (kui ehitusloa osa) ise on kooskõlas üldaktidega, sealhulgas ehitusnõuetega. On selge, et PTdest ei nähtu täpne ehitusloa sisu, sest PT-d ei kajasta ega hõlma kõike ehitusloaga, sh ehitusprojektiga määratavat. Nende alusel alles alustatakse ehitatava kujundamisega ehk ehitusloa sisu loomisega. Hilisemad muudatused on seda tõenäolisemad, mida enam võib ehitamisega kaasneda keskkonnamõju. On selge, et PT-de väljastamisel üldjuhul enam sama objekti osas DP koostamist ei algatata. Kummastav on kaebajate poolt ehitusprojekti ja projekteerimistingimuste vahelise vastuolu väljatoomine olukorras, kus kaebajad on eelnevalt järeldanud, et „ehitusprojekt võib erineda projekteerimistingimustest ning projekteerimistingimustega ei määrata vältimatult kindlaks Ehitusloa sisu.“. 18 3-15-499 Ehitusprojekti koostamisel ei lähtutud Kaitseministri 28.12.2010 määrusest nr 26 „Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljale ja lasketiirule esitatavad nõuded ja kasutamise kord“, vaid Siseministri
4. märtsi 2002 määrusest nr 56 „Lasketiiru ja laskepaiga ning laskevõistluse ja treeninglaskmise ohutusnõuded”. Vastav asjaolu nähtub ka ehitusprojekti seletuskirja lk.
5. Asjaolu, et rajatava näol on tegemist tsiviillasketiiruga, kinnitab 05.02.2014 kirjas ka Kaitseliit. Samas on võimalik, et lisaks vastamisele Siseministri
6. märtsi 2002 määrusest nr 56 tulenevatele nõuetele vastab lasketiir ühtlasi ka Kaitseministri 28.12.2010 määrusest nr 26 tulenevatele nõuetele. Viide Kaitseministri 28.12.2010 määrusele nr 26 on PT-de p 1 alap 1 ekslik. Samas on tehtud viide Siseministri
7. märtsi 2002 määrusele nr
8. Viimasest on käesoleval juhul lähtutud. Vastustaja arvates ei muuda ekslik lisaviide korraldust tühiseks. Samuti ei ole tegelikkuses Siseministri
9. märtsi 2002 määrusest nr 56 juhindumine mõjunud kolmandete isikute õigusi kitsendavalt. Juhul kui rajatava lasketiiru näol oleks tegemist Kaitseväe ja Kaitseliidu lasketiiruga RelvS § 85 lõike 2 tähenduses, siis võib eeldada erinevate sõjaväerelvade kasutamist (vt RelvS § 3 lg 1 p 1), so suuremat laskekaugust, suuremat kuuli löögijõudu ning tugevamat laskemüra, mis võiks olukorda halvendada. Ehitusprojekt saab vastata PT-dele ka siis, kui on osaliselt või tervikuna koostatud enne PT-de väljastamist. Ehitusprojekti enne PT-de väljastamist koostamise näol on tegemist projekti tellija majandusliku riskiga. Lasketiir on olemuselt eriotstarbeline ehitis ning selles osas valdab asjakohast teavet ja nõudeid kõige paremini arhitekt ja tellija, kes on selliste ehitistega varem kokku puutunud, valla praktikas sellised kokkupuuted puudusid. Koostatud ja kooskõlastatud ehitusprojektist ning teostatud mürauuringust oli kahtlemata abi PT-de väljastamisel. Selliste eraldatud kohas asuvate eriotstarbeliste ehitiste puhul ei tõusetu küsimust arhitektuurilisest ümbruskonda sobivusest, mille osas võiks vastustaja nt tiheasustusalal tugevalt kaasa rääkida.
10. Kaebajate etteheited uurimispõhimõtte rikkumise kohta on paljasõnalised ja ekslikud. Vastustajal oli ehitusloa andmiseks piisavalt teavet. Ehitusloa
11. lk-l on käsitletud erinevaid ehitusloa andmisega seonduvaid asjaolusid. Neid on käsitletud ka ehitusloa andmisele eelnevalt antud korralduses nr
12. Keskkonnamõju on võimalik hinnata ka kasutusloa kui keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse kohase tegevusloa taotlemisel (vt KeHJS § 3 ning § 7 p 1). KeHJS § 11 lg 2 kohaselt peab vastustaja ka lasketiiru kasutusloa taotluse laekumisel tegema otsuse kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta. KeHJS § 11 lg 10 kohaselt tuleks juhul, kui vastustaja jätab keskkonnamõju hindamise algatamata, vastava otsuse eelnõu kooskõlastada KKA-iga, kui Vääna hoiuala valitsejaga. Keskkonnamõju taotletavast tegevusest (kas ehitamine või kasutamine) tulenevalt ning hindamise tulemust kajastatakse vajadusel tegevusloas (vt KeHJS § 24 lg 1). Seetõttu seondub kasutusloa taotlemisel ehitise kasutamisest tuleneva keskkonnamõju hindamine tegevusloa olemusega. Ainuüksi kasutusloa taotlemisel keskkonnamõju hindamise algatamise otsustamine oleks hilinenud, sest maaomanik/ehitaja peaks saama esmase teabe ehitise kasutamise tingimuste kohta juba enne kulukat ehitustegevust. Teisisõnu tuleb saada suurem selgus küsimuses, kas ehitamine võiks olla majanduslikult tasuv määratavate kasutamise tingimuste korral. Korralduse nr 332 p 4 näeb ette, et „lasketiiru kasutusloa andmisel kehtestada kõrvaltingimus, et lasketiiru tohib kasutada väljaspool nahkhiirte talvitumise perioodi
13. maist kuni
14. septembrini. Tagamaks eeltoodud tingimuse järgimist kehtestada kasutusloa andmisel tingimus, et tingimuse järgimata jätmisel on vallavalitsusel õigus kasutusluba kehtetuks tunnistada.“. Tuleb arvestada, et ehitusseaduses iseenesest ei sisaldu(nud) õigust ehitusloa või kasutusloa andmisel kõrvaltingimusi kehtestada nagu sisaldub ehitusseadustiku § 42 lõikes 3 (ehitusluba) või § 54 lõikes 3 (kasutusluba). On loogiline, et ehitus- või kasutusloaga kehtestatav kõrvaltingimus lähtub antava loa olemusest 19 3-15-499 ehk omab mõju asjaoludele, milleks luba antakse. Selline lähenemine vastab ka HMS § 53 lg 1 regulatsioonile, mille kohaselt täiendab lisatingimus või- kohustus haldusakti põhiregulatsiooni. Lisaks vastustaja poolt lasketiirule antavale kasutusloale seondub lasketiiru kasutamisega veel üks luba, nimelt relvaseaduse (RelvS ) §-de 66-72 alusel ettevõtjale väljastatav tegevusluba. RelvS § 66 lg 1 p 3 ja § 67 p 4 annavad võimaluse lasketiiru kasutamisega kaasneva keskkonnamõju hindamiseks ka lasketiiru tasulise teenuse osutamiseks kasutamiseks tegevusloa taotlemisel. RelvS § 67 p 4 kohaselt antakse ettevõtjale tegevusluba muuhulgas juhul kui lasketiir vastab tegevusloa taotlemisel tervisekaitse-, keskkonnakaitse- ja tuleohutusnõuetele. KESKKONNAAMETI SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
15. Kaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.
16. Humala linnaku kinnistu suurus on 62, 41 ha ning kinnistu asub Natura 2000 võrgustiku arvatud Vääna hoiuala ja vääna loodusala koosseisus. Vastavalt VV 16.06.2005 määrusele nr 144 „Hoiualade kaitse alla võtmine Harju maakonnas“ kaitstakse Vääna hoiualal tiigilendlase (Myotis dasycneme) elupaiku ning kadastike

§ 2

lg 8 lähtudes on ehitise rekonstrueerimine ehitise piirdekonstruktsioonide muutmine ning kande- ja jäigastavate konstruktsioonide muutmine ja asendamine.

§-s 2 eristas ehitamise liikidena ehitise püstitamist ja rekonstrueerimist, seega on seadusandja eristanud nimetatud ehitamise liike juba formaalselt. Kuna ehitusseadus ei sätesta uusehitise mõistet, tuleb igal üksikjuhul hinnata, millise tulemuseni soovitakse jõuda - kas püstitada uus ehitis või parendada/laiendada olemasolevat. Tegemaks vahet, kas on tegemist uue hoone püstitamise või olemasoleva hoone rekonstrueerimise ja laiendamisega, tuleb hinnata faktilist olukorda. Vaidlust ei ole selles, et kinnistul asus lasketiir. Rekonstrueerimine ja laiendamine saab erinevalt uue ehitise püstitamisest toimuda olemasoleva hoone suhtes. Tegemaks vahet, kas tegemist on uue hoone püstitamise või olemasoleva hoone rekonstrueerimise ja laiendamisega, tuleb hinnata ka ehitustööde eesmärki. Kehtiva ehitusseadustiku kohaselt käsitletakse ehitise püstitamisena olemasoleva ehitise ümberehitamist olemuslikult teiseks ehitiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et rekonstrueerimise tulemusena ehitise kasutusostarve ei muutu. Antud kohas asub lasketiir 1950-ndatest aastatest, lasketiir säilitab sama asukoha, needsamad juba rajatud külgvallid ehk selliselt ei toimu olulisi muutusi ka looduses võrreldes endisega ja kaebajate 22 3-15-499 ehitiste suhtes. Asjakohatud on siinkohal kaebajate erinevad arutlused, kas tegemist on militaar-või tsiviilotstarbelise lasketiiruga sõltuvalt maa sihtotstarbest, kui ehitusluba märgib selgelt tsiviillasketiiru rajamist. Kaitseliit on seda kinnitanud (tlk 11 III

1. kd)ning arvestab lasketiiru tsiviilotstarbelise kasutusega. Isegi kui seal võiksid laskmist harjutada Kaitseliidu liikmed, ei oma see määravat tähendust, kuna kasutusele on lubatud relvad, mis ei ole keelatud tsiviilkäibes. Tegemist on riigikaitselise maaga, ent see ei kohusta ega takista tsiviilotstarbelise lasketiiru rajamist samas asukohas. Oluline on, missuguseid relvi hakatakse tiirus kasutama, sest sellest sõltub laskemüra olemus ja sellest tulenevad ohud, vastavalt on selle ehitusluba ära nimetanud. Tsiviilotstarbeliste relvade kasutamine tiirus on müra seisukohalt ümbritsevale soodsam, sest eeldatav müra oleks suurem, kui tiirus kasutataks lahingurelvi. Arvestades, et kinnistu oli juba hoonestatud, seal asus lasketiir, pidid kaebajad olema arvestanud sellega, et kinnistut ka edaspidi samal otstarbel kasutatakse. Viga viitamisel Kaitseministri 28.12.2010 määrusele nr 26 PT-de p 1 alap 1 oli tehtud, ent kaebajatele juba varem selgitatud; ekslik viide ei mõjuta vaidlusalust luba. 74. Kuivõrd rekonstrueeritava ehitise näol ei ole tegemist olemuslikult teise (nt erineva kasutusotstarbega) hoonega, siis ei saanud vastustaja lugeda ehitise rekonstrueerimist uue ehitise püstitamiseks, mis oleks võinud kaasa tuua DP koostamise vajaduse. Vastustaja on põhjendanud juba ehituslubade komisjoni otsuses nr 84, et PlanS § lg 2 tulenevalt puudub DP planeeringu koostamise kohustus haja-asustuses olemasoleva ehitise rekonstrueerimisel ja laiendamisel. Vaidlus selle üle, kas vastustaja oleks pidanud PT-de väljastamisel peatama menetluse ja jääma ootele, mil kehtestatakse Harku Vallavolikogu 17.10.13 otsus nr 138 (ÜP), on vastustaja õigesti jäänud seisukohale, et seda teha ei saanud. PT-d olid määratud Harku Vallavalitsuse korraldusega nr 468 25.06.13.a. ning ÜP kehtestamine oli takerdunud. ÜP koostamine ei tähenda veel, et see ilmtingimata realiseerub. Kohus nõustub põhimõtteliselt vastustaja positsiooniga, et hilisem planeering ei saakski varasemat haldusakti enam mõjutada. Samas rõhutab kohus, et kui igal üksikjuhul tuleb hinnata, millise tulemuseni soovitakse jõuda (parendada/laiendada olemasolevat), ei saa mõista ÜP-s või TP -s sätestatut nii, et alati tuleb koostada DP. Omavalitsusel on laiaulatuslik diskretsioon ning tal on õigus põhistatud juhtudel jätta DP nõue ära, samas õigus nõuda DP ka siis, kui sellist nõuet planeeringust ei tulene. Rekonstrueeritava objekti puhul ei hakata enam määrama selle lubatavat asukohta jms planeeringust sõltuvaid tingimusi ehk nagu kohus märkis, on see fakti küsimus, mis oleneb planeeritava tegevuse ja objekti sisust. Vajalik on, et tagatud oleks huvitatud isikute juurdepääs planeerimismenetlusele, mis antud juhul tagati ka siis, kui kaebajad kuulati ära läbiviidud menetlustes, mil kohtule ei nähtu, et probleemid oleks jäänud vastusteta. Ehitusluba antakse välja kaalutlusõiguse alusel ning sellise haldusakti õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust. Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 38 ja nr 3-3-1-87-13, p 17). Kohtupraktika kohaselt ei saa arvestada kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendusi, kui pole võimalik tõendada, kas need on samad, millest tegelikult akti andmise ajal lähtuti (Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-61-07) ning hilisemate põhjenduste arvesse võtmine on lubatav, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-46-14, p 15 ja seal viidatud praktika). Käesolevalt ei ole vastustaja asunud ehitusluba motiveerima täiendavate asjaoludega, mille suhtes saaks esineda etteheiteid, et akti andmine või selle kaalutlused pole kontrollitavad. Kohus nõustub vastustajaga, et töös olnud ÜP-ga ei tekkinud menetluse kestel vastuolu, kuivõrd töös olnud ja nüüdseks kehtestatud ÜP (tlk 74 III kd, seletuskiri) p 2.18 ja p 2.18.2. annavad diskretsioonivõimaluse. ÜP-ga nähti ette seejärel maakonnaplaneeringusse muutuste kandmine (tlk 101 III kd p 3.2) ehk DP kohustust ei saaks tuletada ka maakonnaplaneeringust ( tlk 70 selgitused). Vald järgis sj keskkonnanõudeid. Vastustaja 23 3-15-499 on neid küsimusi piisavalt selgitanud ning hinnati seda, kas arendust on võimalik läbi viia keskkonda säästvalt. Looduskeskkonnaga seotud huvi ÜP p 2.18.2 mõttes vastustaja ei rikkunud ja diskretsiooni ei ole teostatud meelevaldselt. 75. Kohus märgib koheselt, et kaebuse esitajad ei ole olnud faktiväidetes korrektsed. Nimelt nähtub ehitusloast selgelt, et kinnistu on koormatud kasutusvaldusega MTÜ Külakoda kasuks, sellega on arvestatud, kasutusvalduse ala jääb lasketiirust 60 m kaugusele ja MTÜ ei nõustunud ehitamisega. MTÜ Külakoda ei ole kohtusse pöördunud ja MTÜ ja selle liikmed on saanud ehitusloas vajalikud vastused enda küsimustele. Lasketiiru rajamine oli teada ja tegevus sõltub sõlmitud lepingust kinnistu omanikuga. Kogukondlik ja ettevõtlustegevus on soikunud pigem projekti sobimatusest antud kohta. 76. Nahkhiirte mürauuring, mis puudutab Vääna-Posti püsielupaigaga seotud uuringut, on teostatud KKA töötajate poolt ja osalusel, seetõttu selgitab vastustaja KKA töötajate kompetentsi andmaks eelhinnangut kavandatud tegevuse suhtes. Tulenevalt Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadusest on Harku vallavalitsus vastu võtnud korralduse 28.04.14.a. nr 332, mille p 1 leiti, et Humala linnak maaüksusel lahtise lasketiiru rekonstrueerimine poolkinniseks ei vaja rekonstrueeritavas osas keskkonnamõju hindamise algatamist. Seega on tegevuse mõju hinnatud ja teemat on käsitletud ehitusloas ja KKA arvamusi arvestavalt. Nii KKA kui ka vastustaja näevad ette uue mürauuringu tegemise ning kaebajatel puudub vajadus seda kohtu kaudu nõuda. Kinnistul arendatav tegevus on seotud tiigilendlase talvise elupaiga soodsa seisundi tagamise aspektist tulenevaga ja puudutab müra küsimust. PT-dest tulenevalt on kohustus teha mürauuring ja selle tegemine on ette nähtud veel ka peale lasketiiru valmimist. Kaebajad on selle olulise asjaolu pidevalt jätnud tähelepanuta. Selgitatud on müra mõõtmist ja selle tulemusi ning kui kaebajad viitasid vajakajäämisele, siis vald tegi täpsustavad päringud. KKA oli esitanud vallale täpsustava nõude (tlk 16 IV), milles palus seada tingimused ehitamise aegade suhtes nii, et nahkhiirte tegevust ei häiritaks ja see tingimus täideti (tlk 18). Ehitamise osalisest alustamisest teatati 10.06.15 (tlk 166 (III
2. kd)ja tõendatud on külgvallide korrastustööde tegemine lubatud ajal, so 25.09.15-30.09.15 (tlk 195 III kd). 77. Vald ei ole ignoreerinud Rahvatervise seaduse § 4 nõudeid ja on arvestanud, et müratase ei tohi halvendada tervist. Vastavalt viitab vald, et ta arvestab Sotsiaalministri 04.03.2002 Määruse nr 42 nõudeid. Tellitud on Terviseameti Kesklabori Füüsikalaborilt vajalik mürauuring; 31.05.13 oli esitatud aruanne 6/4-6-2/765, selle töötaja J.M. on täpsustanud 06.09.2013.a.,et mõõtearuandesse on ekslikult märgitud tuulesuund, õige on „NE“, kuid see ei mõjuta tulemuste õigsust, kuna tulemuste vastavus olukorrale on tagatud. Seda on selgitatud kaebajatele ka vaideotsuses (tlk 72 I kd pöördel). 08.10.14 on vald veelkord palunud täpsustada andmeid, millele sai vastuse 16.10.14.a. kirjaga 11.3-2.1/4668, et laskeharjutuse käigus tekkiva müra hindamisel on mõistlik lähtuda ka tööstusmüra normidest ning täiendavalt on mõistlik rakendada parandustegurit impulssmüraga eeldatavalt kaasneva suurema häirivuse tõttu. Selgitati, et laskerelvade ja lasuseeriate arv ei ole tähtis. Ehk kohtule nähtub, et esitatud andmetel on täpsustatud Mõõteseaduse § 7 lg 1 nõuete täitmist, tõendatud on seaduse § 5 lg 1 kohane jälgitavuse nõue. Kuigi kaebajad tellisid omakorda spetsialisti Akukon OY Eesti filiaali eksperthinnangu/arvamuse, ei nähtu kohtule tehtud kriitika põhjal, et saadud tulemustega ei olnud võimalik vallal arvestada; kohtule nähtub kokkuvõttest, et TA töö (tlk 133 I
3. kd)on teostanud akrediteeritud asutus (tunnistus nr 128); kaebajate spetsialist möönab (tlk 141 töös I kd), et akrediteeritud on mõõtmistegevus ja mürakaardi koostamine ei ole akrediteerimise alla kuuluv tegevus, kasutatud on korrektseid mõõtmis- ja arvestusmeetodeid. Kuigi spetsialist leiab, et SoM määrus nr 42 annab impulsi parandusteguriks 5 dB, siis ta märgib, et otsest etteheidet tulemustele teha aga ei saaks. Ekspert lisab, mis oleks tema meelest soovituslik ja milline kogemus on tal normide kasutamisega ning ta selgitab, miks ta ei saa võtta seisukohta mürakaardi andmetes. Katsetused tehti hetkel olukorras, mil lasketiiru pole rajatud, seega poolkinnise tiiru 24 3-15-499 rajamise eeldused on olemas. Kaebajad võrdlevad seda aega, mil vahepealsel ajal laskemüra puudus aega, mis on tulemas, ent selline võrdlus on asjakohatu ega arvesta vastustaja esitatud andmetega. 78. Kohus ei nõustu kaebajatega, et neil on õigus nõuda teise isiku kinnistul müra puudumist, DP algatamist ja KMH läbiviimist. DP küsimuses jääb kohus kohtuotsuse p-s 74 märgitud selgituste juurde. Lisaks täpsustab kohus järgmist. 79. Kaebajad ei pea liikuma ilmtingimata teise isiku kinnistul, milles on lasketiir. Ka ei ole kaebajatel õigust nõuda avalikes huvides, kuidas kavandatakse nahkhiirte kaitset, kui see on juba kavandatud. Kaebajad viitasid tööle tlk 160 I kd, milles esitatakse ekspertarvamus nahkhiirte kohta, ent kohus tutvunud tööga märgib, et ka selles töös on viidatud mitmetele allikatele, mis ei ole seotud samuti konkreetse koha uuringutega ning kasutatakse neidsamu teadmisi ja allikmaterjale, mida vastustajale ette heidetakse. Erinevates arvamustes kirjeldatakse erinevate nahkhiire liikide tegevust, ent nagu selgub, siis tiigilendlase käitumise osas valitseb üksmeel, so et nad talvitumisel vajavad Humalas koopaid, ent suvisel ajal looduskeskkonda, mis võimaldab toitumise ja see on seotud veekogudega, mis Humala kinnistult ja lähialal puuduvad. Tiigilendlaste talvitumist ei ole varasem lasketegevus häirinud, sest kui neid on, siis pesitsevad nad sügaval koobastes, mis on kaitseks inimtegevuse ja müra eest. Kahtlusteta avaldas nahkhiirtele juba oma mõju varasem tiiru tegevus, mis ei ole mõjutanud koobaste kasutust. Kui kaebajad väidetult viibivad kinnistutel igapäevaselt, oleks nad pidanud nahkhiirte kaitsmise soovist koobaste oskamatut ja kontrollimatut avamist märkama, sellist tegevust saanuks takistada. Olulist negatiivset mõju talvituspaikade kasutamisel tulenes faktist, et inimtegevuse tulemusel avati koopad nii, et kliima nendes muutus. Kuigi kaebajate spetsialist märgib nahkhiirte osas välitööde tegemise võimalust, on see ilmselt seotud ehitamise aegse küsimusega, sest muud kriitilised märkused on seotud justnimelt ehitamise ja selle kohaga. Nagu nähtub, siis on arvamus esitatud selle kohta, kas ehitustööd mõjutavad nahkhiirte tegevust. Ehitustöödena saab antud juhul mõista ajutist tegevust konkreetses kohas. Vastavalt ongi töö autor arvanud, et ehitamise käigus võib olla tegevus häiritud parvlemise korral jms. Isegi, kui seal oletada tiigilendlase parvlemist, ei ole tulenevalt looduslikest tingimustest võimalik nende tegevust takistada. Ehitamine on ühekordne tegevus ja spetsialist viitab küll negatiivsetele mõjudele, ent jätab tähelepanuta, et ehitamisega kaasnevad alati teatud mõjud ( nt transpordi liikumise müra, tolm jms), mis antud juhul ei mõjuta kuidagi kaebajate kinnistuid ning ka ehitusplatsil ei ole tiigilendlasi võimalik nende tegevuses takistada, kui nad seal läheduses oleksid. Ekslik on arusaam, justkui ehitamisel või siis tiiru opereerimisel saaks öise eluviisiga nahkhiiri häirida inimtegevus. Öösel tavapäraselt ei ehitata ja ka tiir ei tööta öisel ajal. Tiiru valmimisel ei hakata seda valgustama ereda valgusega, sest tegelikult on valgustus reguleeritud nii, et see ei takista ega eksita nahkhiirte tegevust (tlk 123-126 III kd). Muul kinnistu osadel valgustust ei planeerita. Ka ei hakata rajama juurde uusi teid, parklaid, kuna need on juba olemas, samuti on olemas vallid, need tuleb korrastada, looduskeskkonda enam antud kohas ei muudeta. Valgustite küsimuses saab märkida, et valmiv ehitis jääb valgustatuks nii, et kasutusele võetakse sellistel puhkudel ohutut tüüpi valgustid ( nt tlk 123-126 III kd), et liigne valgus nahkhiiri ei häiriks. Ilmselt pidas seotult ehitamisega spetsialist silmas siiski ehitamise aegset olukorda ja mõju ning võimalust teha vaatlust antud konkreetses kohas, mitte seda, et suvisel ajal oleks võimalik kindlaks teha kogu kinnistul liikuv nahkhiirte või neist tiigilendlaste hulk. Arvestades nende vähest arvukust lähemas koopas või nende puudumist, puuduks ehitusplatsi alas sellise uuringu vajadus, sest nende eristamine ja avastamine on keerukas, ent ei viiks ühegi mõistliku tulemuseni. Kuna kaitstakse tiigilendlase talvitumispaika ja muul ajal toitub tiigilendlane looduslikult kohasemates paikades, siis ei saa kaebajad teha olukorra suhtes meelevaldseid järeldusi. Tööst nähtub, et lennukoridorid lähima koopa osas on olemas, seega saab kohus järeldada, et isegi kui parvlemine toimuks teoreetiliselt 25 3-15-499 ehitamise ajal (kuigi öisel ajal keegi ei ehitaks), on tiiru kõrval vajalik lennukoridor olemas ja see võimaldab ehitustegevuse. Samasugused tingimused säiliksid ka siis, kui ei ehitata. Vastustaja on põhjendatult nõustunud spetsialisti arvamusega, et antud kohas on ohutu sisenemine ja väljumine koopast tagatud looduslikult kujunenud tingimustega, mida keegi ei kavanda muuta. 80. Vald käsitles ka KeÜS § 23 lg 4 nõuete täitmist ja ehitusloas märgiti, et puudub alus arvata, et ei täideta Sotsiaalministri määruse nr 42 nõudeid, mis kohtul nähtuvalt on seletuv juba sellega, et müra mõõtmisel on arvestatakse rangemaid nõuded. Kuna aga ehitusluba kohustab müra edasiselt mõõtma, so ka kasutusloa andmiseks, siis oli piisavalt andmeid, mis andsid kinnituse, et projektiga saab edasi liikuda. Elukeskkonna eripärana käsitleti asjaolu, et lasketiir on antud kohas olnud pikka aega, sj ka 2001 aastast, mil kinnistu omandas Kaitseliit. Kaebajatel ei saanud olla ootust, et kinnistut ei asuta kasutama, kuna vald on esitanud kirjavahetuse, milles kinnitatakse tiiru tegevuse parandamisele asumist, mitte vastupidist. Kinnistut kasutatakse edasi senisel otstarbel ja lasketegevus kuulub selle juurde. Tegevuse kooskõla osas katastriüksuse sihtotstarbega märgitakse, et tegemist on 100% riigikaitsemaaga, ala väiksus (1
4. ha)ei too kaasa katastriüksuse sihtotstarbe muutmist. Seega ei nähtu, et kaebajaid oleks eksitatud ning et märgitud küsimustes oleks vald jätnud lahendused ja selgitused andmata või et vald lähtus valeandmetest, kaebajad on ise tõlgendanud olemasolevaid dokumente ekslikult. Kuna kaebajad väidavad, et nahkhiired on kogu aeg nende kinnistutel olnud, siis on võimalik usutavalt järeldada, et tiiru tegevus ei ole seda olukorda kunagi muutnud. Lasketiiruna oli tegevus lakanud alles 2008 a ja enne seda oli tiiru tegevuses puudujääke, ent ka see pole nahkhiiri eemale peletanud. Kahjustused talvitumiseks koobastes kaasnesid inimeste tegevusega, mis ei ole seotud lasketiiru olemasoluga. Samuti nähtub, et tegevust loomastikule hinnati aspektist, et Humala linnaku kinnistu jääb Vääna hoiualale, mis on kaitstavate loodusobjektide nimistus ja mille eesmärk on EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ II lisas nimetatud liigi, so tiigilendlase kaitse ehk Vääna hoiuala kaitse eesmärk on nahkhiirte talvituspaiga kaitse. Hoiuala valitsejaks on KKA, kes on ehitusprojekti kooskõlastanud tingimusteta, kuid kes on kaalunud erinevaid asjaolusid ja kohtule ei nähtu, et kaalutlused oleksid asjakohatud või meelevaldsed ning et vald poleks saanud neid arvestada. Seega ei puudu pädeva isiku luba ehitamiseks ning oluline on, et kasutusloa saamisel on KKA-il õigus teha täiendav kontroll ja selle tegemist kinnitatakse. Asjaolus, et korralduse nr 332 lisaks olevas eelhinnangus kasutati OÜ Inseneribüroo Steiger tööd 12/1023, so turbamaardla kohta koostatud tööd, ei ole kohtu arvates midagi taunitavat. Aruande p 6.9.3.2 on uuritud justnimelt Humala linnak maaüksusel asuva nahkhiirte talvituspaikade küsimust. Töös märgitakse, et nahkhiired kasutavad talvitumisel ja suveperioodil elupaiku erinevalt. Talvitumiseks kasutatakse maa-aluseid ruume, maja seinte vahesid ja puuõõnsusi. Kevadel, suvel ja sügisel kasutatakse erinevaid varjepaiku ehk nagu nähtub, siis vajavad nad talvitumiseks maa-aluseid ruume, milleks võivad olla Humala linnaku koopad. Tiiru ehitustöid on ajaliselt piiratud, samuti on määratud lasketiiru kasutuskord. Sellega on välditud tiigilendlase talvituspaiga ohustamine ehk kohtule nähtub, et vaatamata sellele, et tiigilendlaste osakaal koobastes on vähene või ajuti puudub, ei ole jäetud ettevaatusprintsiibist lähtumata. Muudel aegadel, sj talvisel lasketiiru kasutuse soovil, on nõutav kaaluda teaduspõhisema nahkhiirte elutegevuse uurimine. Lisaks on Riikliku Keskkonnaseire Programmi raames teostatud lähim uuring talvel 2014.a. Kohtule ei nähtu, et uuringu andmete kasutamine oleks asjakohatu. Andmed kinnitasid, et Humala süsteemis nr 2 oli talvitumas 15 elusat nahkhiirt kolmest liigist (4,5 % Humala talvituspaigast). Hoiuala kaitse-eesmärgist tulenevalt kaitset vajavat tiigilendlast aga ei leitud. Süsteem nr 2 paikneb lasketiirust 150 m kaugusel, ülejäänud süsteemid jäävad ca 500 m raadiusesse. Kuna talvituspaigad on jätkuvalt kasutuses, siis välistati senisest tegevusest tulenevalt mõjud talvituspaigale. Keskkonnaametilt on LKS § 14 lg 1 alusel taotletud nõusolek projekteerimistingimuste väljastamiseks ja ehitusloa andmiseks ehk KKA andis kahel korral oma seisukohad, so 24.05.2013 kirjaga nr HJR 14-4/13/12149-2 projekteerijale nõusoleku 26 3-15-499 projekteerimistingimustele ja 13.11.2014 kirjaga nr HJR 6-6/14/23147-2 Harku Vallavalitusele ehitusloa väljastamiseks. Seega on saanud Vallavalitsus KKA õigusaktidega nõutud nõusoleku. KKA piiritles 13.02.14 ajavahemiku, mil suure tõenäosusega vajavad nahkhiired enam kaitset. Kohus rõhutab, et Humala nahkhiirte talvituspaik on riikliku keskkonnaseire objekt, seega ei ole olukord kontrollimatu; teostatakse regulaarselt nahkhiirte seiret ja see on toimunud pikaajaliselt, vastavalt on alal tehtud seiret erinevatel vahemikel alates 1978. aastast. 2014 a tuvastati blindaaži käikudes 36 tiigilendlase isendit (andmed on kättesaadavad Keskkonnaagentuuri seireveebis). Seega on tiigilendlased tõepoolest talvise varjepaigana Humala blindaaži käike kasutanud pikemat aega ning nagu saab järeldada, tegid nad seda lasketiiru avamisest kuni aktiivse kasutuse lõppemiseni 2008, mil tingimused seotult laskmisega pidid olema nahkhiirtele ebasobivamad. KKA arvestas, et poolkinnisest lasketiirust tulenev mõju peaks eeldatavalt olema väiksem kui lahtisel lasketiirul. KKA 13.11.2014 otsuse tegemise ajal koostati Vääna loodusala kaitsekorralduskava aastateks 20152024 (mis kinnitati Keskkonnaameti peadirektori 18.12.2014 käskkirjaga nr 14.2/14/527) ja see käsitleb nii Vääna hoiuala kui ka Vääna maastikukaitseala kaitseväärtusi, sj on kavas käsitletud Humalas asuvaid nahkhiiri. Kaitsekorralduskava tegevuskavas on järgmiseks seireaastaks märgitud 2018. Ehkki seiret ei ole teostatud suvisel ajal, nõustub kohus vastustaja ja KKA selgitustega, mille kohaselt suvine seire ei annaks piisavat teavet kaitsealuse talvituspaiga kohta. Meelevaldseks ei saa pidada seda, kui lisaks on uuritud teaduslikke artikleid nahkhiirte tegevuse ja käitumise kohta, vastavalt on talitatud ka kaebajate tellitud töö puhul. KKA omab pädevaid spetsialiste selliste hinnangute andmiseks, seega ei saa kohus asendada oma subjektiivse arvamusega seisukohta, mis kinnitab, et edasine tegevus on võimalik. Kuivõrd laskemüra ja senine lasketiiru tegevus pole nahkhiirte hävingut kinnitanud, siis arvestati põhjendatult, et isegi juhul, kui nad lahkuvad koobastest varem, ei saaks õhutemperatuurid nende eemaldumisel koobastest muul ajal mõjutada nende elutegevust nii, et see viiks nende hukkumiseni. Kui aga lähtuda kaebajate spetsialisti arvamusest, et talvitumine võib toimuda ka alles novembris, ka siis ei saa tegevuse ajalised piirid takistada nahkhiiri sinna talvituma asumast. Kuna nahkhiirte tegevus on seotud klimaatiliste tingimustega ja kui neil on tarvidus liikuda, siis ei takistaks rännet päevane inimtegevus. Antud kohas on kasutusel varjepaigana koobastik, mis kaitseb piisavalt nahkhiiri tekkiva müra eest, antud juhul jäävad koopad ohutusse kaugusesse tiiru tegevusest. Sj on tiirule lähima koopa ümbrus selline, mis pakub kaitset ja varju koopast turvaliselt lahkumiseks (parvlemine) või sinna sisenemiseks. Seda olukorda kirjeldab kaebajatele nende enda tellitud spetsialisti töö ehk kui eesmärk pole uute loodusväärtuse avastamine, siis olemasoleva kaitse korraldamine on antud viisil tagatud ning vastavad kaalutlused esitatud. Kuivõrd kaebajad kahtlevad hinnangus, on KKA lisaks märkinud, et nende teadmised põhinevad poolkinnise lasketiiru varasematele mürauuringutele, mis on tehtud konkreetselt Kaitseväe laskeväljade asutamisega seoses (viide Männiku harjutusvälja mürauuring, Klooga harjutusvälja KSH aruanne, Nursipalu harjutusvälja mürauuring, leitav http://harjutusvali.mil.ee/client/default.asp?wa_id=722&wa_object_id=1&wa_id_key=jms). Ka kaitseväe laskeväljade mürauuringud kinnitavad, et poolkinnistes lasketiirudes kasutatavad käsitulirelvad ei tekita suuremat mürataset, kui seda on normidega lubatud tööstusmüratasemed eluhoonete juures pideva müra puhul (LAeq): 60 dB päeval,45 dB öösel, jäädes ca 200 – 400 m kaugusel asuvate ehitiste juures ekvivalentse müratasemena vahemikku 50 – 55 dB, mistõttu on põhjendatud eeldada, et ca 500 m kaugusel lasketiirust ja maa-alustes siseruumides on müratase madalam kõigist ülal nimetatud näitajatest, ülima tõenäosusega ei ole oluline tegur ka käsitiivaliste talvituspaiga eelistuste jm liigile omastest bioloogilistest aspektidest lähtuvalt. Kuna LKS § 32 kohaselt on hoiualal keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi, siis KKA hindas olukorda nii, et 27 3-15-499 kahjustamist ning kaitstavate liikide olulist häirimist kavandatud tegevus kaasa ei too, samuti ei sea kavandatav tegevus ohtu elupaikade soodsat seisundit. Kohus nõustub kokkuvõttes, et kavandatava tegevuse kahjustamise üle võib kasutada kõiki olemasolevaid andmeid ning kui hetkel kahjulikke mõjutusi ei tuvastatud, siis kaitsealuste elupaigatüüpide säilimiseks KMH algatamine või kordamine poleks põhjendatud. KMH algatamata jätmine ei tähenda, et mõjutusi poleks piisavalt uuritud. Vastustaja sai sellest kohtu arvates lähtuda ja ei ole õige väita, et vajalikud eelhinnangud tegevuse üle otsustamiseks puudusid. KKA on piisavalt selgitanud asjaolusid, vastustaja ei ole jätnud neid arvamusi kogumata ja hindamata. Kohus ei pea vajalikuks rohkem peatuda müra mõõtmise ja nahkhiirte uurimise teemal, kuna lasketegevuse alustamine on rangelt seotud loa kohaselt uue mürauuringu tegemisega ja puudutab nii keskkonnakaitselisi huvisid kui ka kaebajate huvisid. Seega tuleneb loast, et enne kasutusloa andmist tehakse mürauuring ning kaebajate jätkuvalt vastupidised seisukohad ei arvesta tegelikkust. Ehitustegevus, mis seondub tiiru taastamisega, on ajutine, selle käigus ei rajata uusi teid, parkplatse, olemas on külgvallid, mis on juba loodust muutnud ning aastate pikkuselt on nahkhiired ja teised loomad oma käitumisharjumustes olemasolevaga harjunud. Ehitamise ajal ei saa tekkida kumulatiivseid mõjusid seotult laskemüraga, kuna tiiru laskmiseks sel ajal objektiivselt kasutada ei saa. Müraküsimus ei ole selliselt jäänud objekti ehitamisel ja edasisel opereerimisel piisava tähelepanuta. 81. Haldusakt vastab põhjendamisele ettenähtud nõuetele vähemalt miinimummääral ning on kohtulikult kontrollitav. Kohtule nähtub, et haldusakt oli kaebajate jaoks piisavalt arusaadav ning võimaldas kaebeõiguse teostamist. Vastustaja on asja otsustamisel käsitlenud erinevaid huve, vastuväiteid ning esitanud haldusakti põhimotiivid. Olemas on asja otsustamiseks vajalik alusmaterjal, mis kajastab ehitamise üksikasju täpsemalt ning vastupidised seisukohad on põhjendamatud. Kohus saab eeldada esitatud tõendite ja materjalide valguses, et menetluses on kõigi asjassepuutuvate avalike huvide ja erahuvide väljaselgitamisega tegeletud ning oluliste asjas väljatoodud kaebajate või siis ka avalike huvidega mittearvestamist ei nähtu. Kaebajatel on olnud võimalik menetluses osaleda, sh tuua välja muuhulgas ka avalikke huve. Ärakuulamisõigus ei ole absoluutne ega hõlma haldusorgani kohustust iga muudatuse korral anda menetlusosalisele võimalust oma seisukohta avaldada. Haldusorganil tuleb leida mõistlik tasakaal ärakuulamisõiguse, haldusmenetluse efektiivsuse ja kiiruse vahel. Kohus on lahendanud EÕK taotlusi, ent ka nende lahendamise tulemus kinnitas, et kaebajate erinevatel kahtlusi ei ole alust, kaebajate probleeme on järjepidevalt lahendatud. Kaebajad on jätnud mingil põhjusel tähelepanuta tulevikku suunatud tegevused. 82. Kohus käesolevalt saab lähtuda kaebajate selgitusest, et rikutakse nende subjektiivseid õigusi ja nad on vaidlustanud konkreetse ehitusloa, millega kavandatud tegevusel võib olla reaalne mõju kaebajate huvidele. Seega saab kohus lahendada loast tulenevate mõjude küsimuse, kuna kaebajad on näidanud asjaolud, et just tulenevalt nende elukohaga kaasnevad negatiivsed tagajärjed. Kohtupraktikas (vt Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-64-02) on rõhutatud, et ehitusloa andmine on diskretsiooniotsus, mille langetamisel tuleb muuhulgas arvestada naabri õigusi ja huve, kusjuures need õigused ja huvid ei piirdu AÕS §-des 143 kuni 154 sätestatuga. Otseselt riivab isiku omandiõigust temale kuuluva ehitise turuväärtuse vähenemine või ehitise kasutamise osaline takistamine naabri ehitustegevuse tagajärjel. Ehitamisega kaasneb paratamatult teiste isikute õiguste riive. See riive võib väljenduda ehitamisega kaasnevas müras, vibratsioonis, vaatevälja vähenemises ja muus häiringus. Kohus saab kontrollida, kas kavandatud haldusaktist tulenev tegevus võib rikkuda kaebajate subjektiivseid õigusi ja vabadusi, see on fakti küsimus, mil vastavaid asjaolude tuvastamiseks peab igal üksikul juhul eraldi vaatlema, milline oli olukord enne haldusakti andmist ja peale seda, milline on haldusaktiga kaasnevad negatiivsete mõjude olemus ja intensiivsus ja kas kehtivad õigusnormid ja planeeringud kaitsevad kaebajate omandiõigust (28.03.12 nr 3-3-1-4-12 p 28 3-15-499 12). 83. Lisaks eelnevale täpsustab kohus, et kuigi kaebajad väidavad, et tegevus rajaneb õigusvastasele PT-dele ja ehitusprojektile, on selline väide on antud juhul alusetu ja tõendamata. Riigikohus on 11.12.2013 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-46-13 (p 19) rõhutanud, et

§ 24

lg 1 p 2 kohaselt peab pädev asutus ehitusloa väljastamisest keelduma, kui ehitusprojektis ei ole arvestatud ehitisele esitatavaid nõudeid. Ehitusloa väljaandmise aluseks olev ehitusprojekt peab olema koostatud selliselt, et selle järgi ehitatav ehitis vastaks

§-le 3 (

§ 18lg 2 esimene lause).

Seejuures tuleb ehitusprojekt koostada niisuguse detailsuse ja ulatusega, mis võimaldab kontrollida ehitise vastavust õigusaktides kehtestatud nõuetele (

§ 18lg 3 p 4).

Sellisteks nõueteks on iseäranis nõuded ehitise ohutusele ja püsivusele. Ehitis ei või ohustada selle kasutajate ega teiste inimeste elu, tervist või vara ega keskkonda (

§ 3lg 1, lg 4 esimene lause).

Ehitisele mõjuvad koormused ja muud mõjud ei või põhjustada ehitise või selle osa varisemist ning vastuvõetamatult suuri deformatsioone (

§ 3lg 4).

Ehitusluba ei tohi hoone ümberehitamiseks anda, kui see tekitaks hoones varisemisohu (21.detsembri

1. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-67-01, p 2). Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et kasutusloaga antakse nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastab ehitusloa või kirjaliku nõusoleku taotlemisel esitatud ehitusprojektile. Kasutusluba väljastatakse, kui ehitis vastab õigusaktidega ettenähtud nõuetele, sh müra puudutavatele nõuetele ja keelule, et ehitis ei või seada ohtu inimese elu ja tervist (Riigikohtu halduskolleegiumi 11.10.2016 otsuse nr 3-3-1-15-16 p 31).
2. Vaidlust ei ole selles, et kaebajate kinnistutele ei kavandata ehitamist ning lasketiir jääb kaebajatest ohutusse kaugusesse. Kaebajad ei ole välja toonud asjaolusid, millest tulenevalt võiks ehitise ohutuses või püsivuses kahelda. PT-de ja ehitusprojekti osas ei ole kaebajad välja toonud nende mittevastavust nõuetele. Kaebajad tuginesid ebaõigetele asjaoludele, mis tegelikult ehitusprojekti ja PT- de puudustega ei seondu. Kui lasketiir rajatakse naaberkinnistule, ei saa kõnelda ka nn visuaalsest reostusest, mis kohtupraktikast tulenevalt võiks olla seotud subjektiivsete õigust rikkumisega. Lasketiiru koht on muust keskkonnast ümbritsetud vallide ja taimedega, olemasolev kõrghaljastus suurel kinnistul ei kao. Vallidel puudub selline taimestik, mis nahkhiirte tegevuses oleks vajalik ning ei ole selles mõttes eeldatav, et nad seal oma elutegevusega oleks enam häiritud, kui seni. Tegemist on endise lasketiiruga, mille ümbrus ja rajatised on olnud pikemat aega räämas, seda olukorda aitab parandada ala ning lasketiiru korrastamine, mis ei kõnele avalike huvide ega naabrite huvide rikkumisest. Kaebajad viitavad vara väärtuse vähenemisele. Korrastatud lasketiir teise isiku kinnistul ei saa aga kuidagi mõjutada ühegi inimese kinnistu olukorda negatiivses suunas, kuna korrastatud teise isiku kinnistu lisab ümbruskonnale väärtust. Isegi kui naaberkinnistu väärtus sõltuks otseselt teise kinnistu seisukorrast, oleks korrastatus lisaväärtuseks. Samas asukohas olev objekt saab olla nähtav samades loodulikes tingimustes, mis ta oli seni, kuid nüüdselt korrastatult. Kaebajate kinnistud on asunud kogu aeg lasketiiru naabruses, seega saab järeldada, et kinnistute väärtus on sõltunud pikki aastaid lasketiiru tegevusest. Kaebajate kinnistu läheduses asub merekindlus, ent ka selle külastatavus ei sõltu tiiru olemasolust. Ehitusluba ei reguleeri tegevust, kuidas kaebajad võiksid vaadelda koopaid, loodust või nahkhiiri, see pole ehitusloa küsimus. Isegi juhul, kui kaebajate kinnistutele avaldaks lisaväärtust naaberkinnistul asuvate I Maailmasõja aegsete ehitiste olemasolu, ei takista nende uurimist ja vaatlemist tiiru olemasolu või ehitamine. Kaebajad peavad hoiduma ise aga tegevusest, mis võiks häirida eluslooduse toimimist, sh ei tohi keegi oma käitumisharjumustega häirida eelkõige nahkhiiri. Kaebajad viitavad liikumisvajadusele teise isiku kinnistul, ent nagu nähtub, siis on Humala linnak maaüksuse näol tegemist riigikaitselise maaga, millel liikumine sõltub maaomaniku nõusolekust. Tegemist ei ole nt maastikukaitsealaga või looduskaitsealaga, mille üheks eesmärgiks LKS § 27 lg 29 3-15-499 1 ja § 28 lg 1 kohaselt on looduse või maastiku tutvustamine. Humala linnak kinnisasja hõlmaval hoiualal on teed ja rajad avalikult kasututavad (vaid päikesetõusust päikeseloojanguni), ent kui omanik reguleerib korra, mil teised isikud võiksid kinnistul viibida, siis ei ole see naaberkinnistu omanike õiguste rikkumine ega piiramine. Naaber ei saa nõuda teiselt naabrilt piiramatut liikumisõigust teise kinnistul, sellist õigust ei olnud ühelgi kaebajal ka varem ning igaüks kasutab oma kinnistut samamoodi, kui seda tehti enne lasketiiru taastamist. Midagi ei muutu ka selles, et kinnistutel on väidetult olnud kogu aeg nahkhiired, st ka siis, kui töötas vana lasketiir, mille tegevuses esines vigu ja avatud lasketiirust kostuv müra võis olla häiriv, kuid seotult nahkhiirtega nähtub, et nad ei lahkunud. Kaebajaid saaks puudutada küsimus sedavõrd, kuivõrd nad on sidunud 3.isiku kinnistul nahkhiirte olemasolu enda kinnistu väärtusega. Kohus eelnevalt märkis, et KKA ja vastustaja on hinnanud olukorda ning on vähetõenäoline, et looduskeskkonnas toimuks olulisi muutusi. Kaebajate spetsialistid on selgelt ignoreerinud fakti, et inimtegevuse tulemusel lasketiiru juures on looduslik maastikupilt ammusest ajast muudetud, lasketiiru ümbritsevad kõrged 4,5 m küljel ja 6,5 m taga olevad vallid. Kahtlusteta on piiratud lasketiirus suletud territooriumil T.uv laskmine nahkhiirte elutsemisele soodsam. Lasketiiru ja selle parkla tegevus kaebajate kinnistuid aga ei puuduta, lasketiiru juurde suunduv tee paikneb käigust nr 2 ca 65 m kaugusel, olles eraldatud käigu avausest kõrghaljastusega, kuid kaebajate kinnistute juures transpordist tulenev müra ei saa neid mõjutada ülemääraselt, kuna lasketiir jääb suure Humala linnak maa-alal kohta, mis on ümbritsetud rohealaga. Vääna hoiualaga (Natura 2000 ala) kaitstakse mitmest nahkhiirte liigist tiigilendlase elupaika. Ti