Obsah (4)

§ 23§ 221§ 48§ 2

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 15. veebruar 2018. a. Tsiviilasja number 2-17-11636 Tsiv

) § 48 lg 1 p 7 alusel Avaldaja leiab, et täitemenetluse formaliseerituse põhimõte ei tähenda seda, et kohtutäitur saaks tuvastusnõudena lahendatud nõuet asuda täitemenetluses kohustamisnõudena täitma. Kohtutäitur peab enne täitemenetluse alustamist kontrollima, kas kohtuotsusega on lahendatud kohustamisnõue, mis on täitemenetluses täidetav. Antud juhul on tegemist täitemenetluse alustamisega olukorras, kus puudub täitedokument. Avaldaja ei nõustunud kohtutäituriga, et avaldaja oleks pidanud esitama täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi.

1. Tartu Maakohus peatas
2. augusti 2017 määrusega esialgse õiguskaitse korras täitemenetluse nr 186/2017/868 kuni käesolevas tsiviilasjas kohtulahendi jõustumiseni.
3. Kohtutäitur palus jätta avaldaja kaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohtutäitur jäi oma
4. juuli 2017 otsuses toodud seisukohtade juurde. Täitemenetluse formaliseerituse tõttu viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel (

§ 23lg 1 I lause).

Kohtutäitur peab kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid, kohtutäitur ei saa kontrollida ega tõlgendada täitedokumendi sisu ning seda tuleb täita sõnastuses, nagu see on otsuses kirjas (vt Riigikohtu

1. oktoobri 2002 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-02, p 8,
2. jaanuari 2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11,
3. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-16, p 16). Antud täiteasjas on kohtutäiturile esitatud täitmiseks jõustunud kohtulahend. Viidatud ringkonnakohtu istungi protokoll ei oma antud täiteasjas tähtsust. Täitedokumendist/kohtulahendist nähtub, et kohtusse on esitatud haginõue, kohus rahuldas hagi/rahalise nõude ja määras kohtuotsuse p-s 6, et avaldaja peab sissenõudjale maksma hüvitisena 1644 eurot 29 senti. Tähtis ei ole see millist 2 formuleeringut kohus kasutas, täituril peab olema võimalik tuvastada summa, mis välja mõisteti. Kui avaldaja väidab, et täituril puudub täitedokument, siis tulnuks avaldajal kohtule esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (

§ 221

lg 1 I lause), samuti võib avaldaja esitada hagi sissenõudja vastu nõudega tuvastada, kas täitedokumendist tuleneb avaldajale mingi konkreetne õigus või kohustus (TsMS § 368 lg 2, vt Riigikohtu

1. jaanuari 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07 ja
2. aprilli 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10).
3. Sissenõudja palus jätta avaldaja kaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Sissenõudja leidis, et avaldaja õiguse rikkumine täitemenetluses ei ole kaebuses toodud asjaoludel tõendatud. Avaldaja väide, et täitmiseks võetud täitedokumendist ei tekkinud võlgnetavat kohustust, ei ole lahendatav kaebuse esitamisega kohtutäituri tegevusele. Kohtutäitur ei ole avaldaja esialgset kaebust õiguslikult valesti lahendanud. MAAKOHTU SEISUKOHT
4. Tartu Maakohus jättis
5. detsembri 2017 määrusega avaldaja kaebuse kohtutäituri
6. juuli 2017 otsusele täiteasjas nr 186/2017/868 rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus leidis, et poolte vahel on vaidlus selles, kas kohtutäitur võttis sissenõudja avalduse menetlusse ja algatas täitemenetluse avaldaja suhtes õigesti. Maakohus asus seisukohale, et käesoleval juhul on täidedokumendiks jõustunud kohtuotsus ja puudub vaidlus nii sissenõudja avalduse kui täitedokumendi vormikohasuse üle. Kaebuse sisust lähtudes piirdus maakohus üksnes selle hindamisega, kas täitedokumendi sisu oli täitemenetluse alustamiseks selge. Maakohus ei nõustunud avaldajaga selles, et kohtutäitur oleks pidanud enne täitemenetluse alustamist kontrollima, kas kohtuotsusega on lahendatud kohustamisnõue. Täitemenetluses kehtib formaliseerituse põhimõte, mille kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid ning kohtutäitur ei saa kontrollida ega tõlgendada täitedokumendi sisu ning seda tuleb täita sõnastuses, nagu see on kirjas otsuses (vt Riigikohtu
7. jaanuari 2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11, II lõik;
8. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-16, p 16). Maakohus leidis, et Harju Maakohtu
9. novembri 2016 otsuse resolutsiooni sõnastusest on üheselt välja loetavad nii kohustatud (avaldaja) kui õigustatud (sissenõudja) isik, kohustuse sisu/tegevus („peab maksma“) ja tasumisele kuuluv rahasumma (1644 eurot 29 senti). Maakohus ei nõustunud avaldajaga selles, et ainuüksi resolutsioonis sisalduva sõna „määrata“ põhjal on ilmne, et tegemist on tuvastusotsustusega. Maakohus on seisukohal, et tähendust ei oma Tallinna Ringkonnakohtu
10. aprilli 2017 kohtuistungi protokollis fikseeritud arutelu (tl 34-38). Maakohus leidis, et hinnangu andmine sellele, millist õiguslikku tähendust omab protokollis kajastatu (s.h Harju Maakohtu
11. novembri 2016 otsuse põhjenduste osa p-s 7 esitatud kohtu selgitus resolutsiooni täitmise kohta (lk 22) kontekstis) väljuks käesoleva kaebuse lahendamise raamidest. Maakohus selgitas, et tuginedes kaebuses esitatud asjaoludele on avaldaja valinud ebasobiva viisi taotletud eesmärgi saavutamiseks, s.o täitemenetluse lõpetamiseks. Kohtutäitur on sissenõudja avalduse ja täidedokumendi alusel õiguspäraselt alustanud täitemenetluse avaldaja suhtes. Avaldajal on täitemenetluse lõpetamiseks võimalik kasutada

§ 221lg-s 1 ja Ts

MS § 368 lg-s 2 ettenähtud õiguskaitsevahendeid. 3 MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega rahuldada avaldaja kaebus ning kohustada kohtutäiturit lõpetama avaldaja suhtes algatatud täitemenetlus. Alternatiivselt palus avaldaja kohustada kohtutäiturit avaldaja
2. juuli 2017 kaebuse uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus avaldaja jätta kohtutäituri kanda. Määruskaebuse kohaselt on maakohus eksinud täitemenetluse formaliseerituse printsiibi sisustamisel ning materiaalõiguse kohaldamisel, esitanud määruses vastuolulisi seisukohti ning jõudnud selle tulemusel ebaõige lahendini. Vaidluse põhiküsimus seisnes täitedokumendiks oleva kohtuotsuse resolutsiooni sõnastuses, kuid maakohus andis määruses hinnangu üksnes sellele, kas täitedokumendi sisu oli täitemenetluse alustamiseks selge. Avaldaja hinnangul on täitedokumendiks oleva kohtuotsuse p 6 tuvastusnõue ning selget kohustust sellest avaldajale ei tulene. Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas on sõna „määrata“ puhul ilmne, et tegemist ei ole tuvastusotsusega. Maakohus on teinud vastuolulise määruse viidates täitemenetluse formaliseerituse põhimõttele ning sellekohasele Riigikohtu praktikale ja õiguskirjandusele, kuid samas otsustades, et kohtutäitur võib täitedokumendi tuvastusnõude tõlgendamise kaudu muuta kohustamisnõudeks. Avaldaja jaoks on arusaamatu, miks on maakohus leidnud, et Tallinna Ringkonnakohtu poolt kohtuistungil öeldu ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Tallinna Ringkonnakohus on oma seisukoha kujundanud lähtudes kehtivast kohtupraktikast ning täitemenetluse formaliseerituse printsiipi silmas pidades. Kuivõrd täitedokumendist tulenes üksnes tuvastusnõue, siis ei oleks kohtutäitur pidanud täitemenetlust alustama või oleks pidanud selle lõpetama, kui selgus, et täitemenetlust on alustatud põhjendamatult ning täitedokumendil puudub nõue, mida täitemenetluse raames oleks võimalik täita. Väär on maakohtu hinnang, et täitemenetluse lõpetamiseks on käesoleval juhul võimalik kasutada üksnes

§ 221lg 1 ja Ts

MS § 368 lg 2 ettenähtud õiguskaitsevahendeid. 8. Sissenõudja avaldaja määruskaebusega ei nõustunud ja palus jätta see rahuldamata. Avaldaja ei ole vaidlustanud maakohtu seisukohta, et ta on valinud ebasobiva viisi kaebuses toodud eesmärgi (täitemenetluse lõpetamine) saavutamiseks. Sissenõudja hinnangul ei oma kaebuses kohtutäituri tegevusele tähendust, millise arutelu pooled pidasid ringkonnakohtu istungil ja kuidas menetlusosalised oma seisukohti seal esitasid. Kui avaldajal on alus summa mittemaksmiseks, siis on tal alus esitada hagi vastavalt

§-le 221 ja TsMS §-le

2. Kohtutäiturile on avaldaja määruskaebus kätte toimetatud
3. jaanuaril 2018, kuid kohtutäitur ei ole kaebusele vastanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
5. detsembri 2017 määrus muutmata. Maakohtu järeldused on kooskõlas tsiviilasja materjalidega. Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebuse menetlemisega kaasnenud menetluskulud jätab ringkonnakohus avaldaja kanda.
6. Avaldaja on vaidlustanud kohtutäituri otsuse, millega kohtutäitur jättis rahuldamata avaldaja taotluse lõpetada

§ 48

lg 1 p 7 alusel täitemenetlus täiteasjas nr 186/2017/868, sest avaldaja suhtes puudub täitedokument. 4

§ 23

lg-te 1 ja 2 kohaselt viib kohtutäitur täitemenetluse läbi vormikohase sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel.

§ 2

lg 1 p 1 kohaselt on täitedokumendiks jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtuotsus ja -määrus tsiviilasjas. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 kohaselt seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

1. Avaldaja ei ole esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, vaid on vaidlustanud kohtutäituri otsuse, millega kohtutäitur jättis avaldaja suhtes alustatud täitemenetluse lõpetamata. Määruskaebuse kohaselt nõustub avaldaja maakohtu seisukohaga, et täitedokumendiks oleva kohtuotsuse resolutsioon on üheselt mõistetav. Määruskaebuse seisukoht, mille kohaselt peaks kohtutäitur täitemenetluse algatamisel tuvastama ka selle, milline on kohtulahendi aluseks olnud nõue, ei ole õiguslikult põhjendatud. Kohtutäitur ei saa täitemenetluse algatamisel anda hinnangut täitmiseks esitatud kohtulahendi põhjendustele, samuti võtta seisukohta kohtumenetluses tehtud toimingute suhtes, mh anda hinnangut kohtuistungi protokollis avaldatu osas (määruskaebuse p 1.7). Riigikohus on korduvalt leidnud, et täitemenetluses kehtib formaliseerituse põhimõte, mille kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid (vt nt Riigikohtu
2. jaanuari
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11). Riigikohus on ka leidnud, et tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest ei saa kohtutäitur kontrollida ega tõlgendada täitedokumendi sisu ning seda tuleb täita sõnastuses, nagu see on otsuses kirjas (vt Riigikohtu
4. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-07, p 11,
5. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-16, p 16). Avaldaja on esitanud kaebuse kohtutäituri otsuse peale täitemenetluse lõpetamata jätmise kohta. Kohus saab käesoleval juhul kontrollida võlgniku poolt kaevatud kohtutäituri otsuse õiguspärasust, mitte anda hinnangut sundtäitmise lubatavuse või mittelubatavuse kohta. Ringkonnakohus on seisukohal, et nii maakohus kui kohtutäitur on õigesti leidnud, et praegusel juhul puudub alus täitemenetluse lõpetamiseks.
6. Avaldajal on õigus esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi sissenõudja vastu, kui avaldaja on seisukohal, et tal puudub Harju Maakohtu
7. novembri 2016 otsusest tulenevalt kohustus tasuda sissenõudjale otsuse resolutsiooni punktis 6 nimetatud summa. Sellise menetluse raames saavad menetlusosalised esitada oma seisukohad nõude sissenõutavuse kohta ning kohus annab hinnangu, kas sundtäitmine on lubatud või lubamatu.
8. Riigikohtu lahenditest nähtub üheselt, et täitemenetluse lõpetamiseks tuleb esitada

§ 221lg-st 1 tulenevalt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (vt Riigikohtu 28.

aprilli 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-11,

1. septembri 2013 määrus tsiviilasjas nr 32-1-88-13,
2. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-15). Riigikohus selgitas
3. aprilli 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 otsuse p-s 19, et täitemenetluse lõpetamiseks peab täitemenetlus olema

§ 48lg 1 p 4 alusel tunnistatud lubamatuks.

See on võimalik üksnes

§ 221lg-s 1 nimetatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise teel.

Riigikohus lisas, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldatakse, on sellekohane kohtulahend

§ 48lg 1 p 4 järgi kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise aluseks.

15. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata jäävad määruskaebuse menetlemisega kaasnenud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke