Obsah (8)

§ 163§ 657§ 651§ 654§ 232§ 230§ 634§ 376

2-16-2068 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Indrek Soots ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 15. detsember 2017, Tallinn

) § 445 lg 1 alusel tuleb hageja ja kostja vastastikused kohustused tasaarvestada ning tasaarvestuse järel tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 30 247 eurot 50 senti (47 747,50 –17 500). 6 2-16-2068 Kuna kostjal ei ole kohustust maksta hagejale hüvitist, ei tule määrata kohtuotsuse täitmise viisi hageja soovitud kujul. Samuti ei ole hageja taotlus põhjendatud.

§ 163

lg 1 järgi kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades. Kostja apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata, ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et pärast abikaasa surma ei saa ühisvara jagades poolte võrdsusest kõrvale kalduda. Kostja esitas ja tõendas kinnisasja jagamisel võrdsusest kõrvalekaldumise aluseks olevad asjaolud (maatükk erastati kostja lahusvaraks olevate EVP-de eest) ning maakohus ka tuvastas need, mistõttu tuli kinnisasja jagamisel kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest. Kuna hageja ei panustanud midagi kinnisasja omandamiseks, siis sai hüvitis omandi kaotamise eest olla 0 eurot, st tuli jätta kostjalt hageja kasuks hüvitis 17 500 eurot välja mõistmata. Lisaks tugines kostja vastuhagis asjaolule, et ühisvara jagamise lepinguga loobus pärandaja olulisest osast oma varast ja abikaasad ei käsitanud vaidlusaluseid esemeid ühisvarana, kuid maakohus ei võtnud selle kohta seisukohta. Kostja esitatud ja maakohtu tuvastatud asjaoludel võiks PKS § 27 lg 2 p 3 järgi tegemist olla ka pärandaja lahusvaraga. Maakohus määras vääralt kindlaks osa II väärtuse ja mõistis seetõttu ekslikult hagejalt kostja kasuks välja väiksema hüvitise. Maakohus oleks pidanud määrama hüvitise suuruseks 79 453 eurot 50 senti. Kuigi kohtupraktika kohaselt tuleb üldjuhul määrata hüvitise suurus omandi kaotamise aja seisuga, tuleb praeguses asjas sellest kõrvale kalduda, sest hageja kontrollis pärast pärandaja surma osaühingut ning asus selle majanduslikku olukorda halvendama ja väärtust vähendama. Hageja hea usu põhimõtte vastane ja kostja õigusi kahjustav käitumine ei või anda hagejale eeliseid, s.o kohustust maksta kostjale väiksemat hüvitist. Seetõttu tuleb osa II väärtuse määramisel lähtuda osa väärtusest päeval, mis on võimalikult lähedane pärandaja surma päevale. Analoogia korras peaks ka praegusel juhul hageja hüvitama PKS §34 lg 1 ja 3 järgi ühisvara väärtuse vähenemise. Maakohus tasaarvestas hagejalt ja kostjalt vastastikuselt väljamõistetud hüvitised, kuid kuna kostjalt oleks tulnud hageja kasuks jätta hüvitis välja mõistmata, siis on tasaarvestus põhjendamatu. Kuna hagi oleks tulnud jätta rahuldamata ja vastuhagi rahuldada, siis oleks tulnud jätta menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude jaotus on ebaõige ka seetõttu, et kostja kandis kõigi asjade hindamise kulud (ekspertiisitasu 2400 eurot), mistõttu oleks vähemalt osa kostja kuludest tulnud jätta hageja kanda.
2. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja jäi varem kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde. Maakohus ei pidanud abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduma, sest PKS § 210 lg 2 järgi tule kohaldada kehtivat perekonnaseaduse, mis võrdsusest kõrvale kaldumise võimalust ei sätesta. Kuna võrdsusest kõrvalekaldumise küsimust ei arutatud, ei saanud hageja 7 2-16-2068 võimalust esitada oma vastuväiteid ja tõendeid. Hageja sai suuremat sissetulekut ja poja ülalpidamine oli peamiselt tema õlul. Hageja apellatsioonkaebus
3. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi, jättis menetluskulud poolte enda kanda ja jättis menetluskulude hüvitise hageja kasuks välja mõistmata. Hageja palus teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja kasutuseelise ja määrata kindlaks otsuse täitmise korra Apellatsioonimenetluse kulud palus hageja jätta samuti kostja kanda ja mõista kostjalt enda kasuks välja menetluskulude hüvitise koos viivisega. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus ekslikult ja viitamata ühelegi normile, et korteriomand ei kuulunud abikaasade ühisvara hulka. Enne
4. juulit 2010 kehtinud PKS §14 lg 1 järgi oli korteriomand abikaasade ühisvara, mistõttu pidi maakohus mõistma selle eest hagejale välja hüvitise 29 500 eurot. Maakohus tuvastas vääralt, et osa I omandati enne abielu ning leidis seetõttu vääralt, et osa I ei kuulunud abikaasade ühisvara hulka, kuigi aktsiaseltsi A asutamise taotlus ei tõenda, et osaühing oli asutatud, samuti ei vasta taotlusel märgitud kapital osaühinguks ümberkujundamise ajal ühingul olnud kapitali suurusele. Seega omandati osa abielu ajal ja see oli enne
5. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi ühisvara. Maakohus kohaldas vääralt kehtivat perekonnaseadust. Lisaks on osa väärtus abielu ajal oluliselt suurenenud, mis annab alust tunnistada see enne
6. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 2 alusel ühisvaraks. Hageja on nõus lugema osaühingu osa väärtuseks 7197 eurot, mistõttu peab kostja talle hüvitama 3598 eurot 50 senti. Maakohus määras osa II väärtuse varem tehtud ekspertiisi, mitte hilisemate andmete alusel. Kuna tänaseks on osa II väärtus muutnud, tellis hageja osa hindamise. Hüvitis omandi kaotamise ees tuleb määrata kindlaks omandi kaotamise aja seisuga. Hindamisakti kohaselt on osaühingu 72,7% osaluse õiglane väärtus
7. juuli 2017 seisuga 64 917 eurot, millest hageja peab kostjale hüvitama pool (32 458 eurot 50 senti). Kuna maakohus rahuldas hagi peaaegu täielikult, tuli hageja menetluskulud jätta kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitis 3000 eurot ja viivis. Maakohus jättis vääralt kohtuotsuse täitmise viisi kindlaks määramata. Hageja andmetel kavatseb kostja hoiduda kohtuotsuse täitmisest kõrvale, mistõttu tuleb määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viis selliselt, et täitmise tagamiseks seatakse kostjale kuuluva(te)le kinnisasjadele hüpoteegid ja mõistetakse kostjalt välja ka viivis. Maakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui käsitas
8. mai
9. a määrusega hageja esitatud hagi tervikteksti osaliselt hagi muutmiseks ega andnud hagi muutmiseks nõusolekut. Hageja ei muutnud hagi, sest nõudis endiselt ühisvara jagamist jagamata ühisvara osas. Kasutuseeliste menetlemine eraldi menetluses ei vasta menetlusökonoomia põhimõttele ja võtab hagejalt võimaluse tasaarvestada kostja nõudeid enda vastu. Hagejal on õigus saada kostjalt 40 900 eurot kasutuseeliseid, sest kostja on kasutanud kinnisasjas ja korteriomandit selle eest tasu maksmata. Hageja sai esitada alternatiivseid vara jagamise viise ning taotleda kostja ja hageja vastastikuste hüvitisenõuete tasaarvestamist kohtuotsuse resolutsioonis. 8 2-16-2068
10. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Maakohus tuvastas õigesti, et korteriomand oli pärandaja lahusvara. Isegi kui ringkonnakohus leiab, et korteriomand oli ühisvara, tuleb arvestada poolte panust ning kalduda kõrvale ühisvara osade võrdsusest. Osa I oli pärandaja lahusvara, sest pärandaja asutas aktsiaseltsi „A“ enne abielu sõlmimist ja see kujundati ümber osaühinguks. Kui abikaasa lahusvaraks oleva eseme väärtus suureneb abielu ajal juurdekasvu tõttu, ei tähenda see, et algset väärtust ületav osa kuulub ühisvara hulka. Seega ei muutnud osakapitali suurendamine osa ühisvaraks. Osa II väärtus tuleb määrata vastavalt kostja apellatsioonkaebuses märgitule. Kuna maakohus rahuldas hoopis vastuhagi peaaegu kogu ulatuses, ei olud alust jätta menetluskulusid kostja kanda. Maakohus ei pidanud määrama hageja taotletud täitmise viisi, sest ei mõistnud kostjalt hageja kasuks tasaarvestuse tulemusena hüvitist välja. Samuti ei ole hageja taotlus põhjendatud. Viivisenõuet ei ole hageja õigel ajal esitanud. Kuna hageja ei esitanud vastuväidet maakohtu
11. mai
12. a määrusele, millega maakohus ei nõustunud hagi muutmisega, on hageja kaotanud õiguse tugineda maakohtu menetlusnormi rikkumistele selles osas. Maakohus keeldus õigesti hagi muutmisega nõustumast. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13. Kolleegium leiab, et nii hageja kui ka kostja apellatsioonkaebus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus lõpetas kinnisasja, korteriomandi ja osa I ühisomandi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise (17 500 eurot) ja hagejalt kostja kasuks hüvitise 32 458 eurot 50 senti ületavas osas, samuti osas, milles maakohus tasaarvestas poolte nõuded. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega tuvastab kinnisasja, korteriomandi ja osa I kuulumise kostja ainuomandisse, jätab kostjalt hageja kasuks hüvitise välja mõistmata ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 32 458 eurot 50 senti. Muus osas ei anna apellatsioonkaebused alust maakohtu otsust muuta. Kolleegium selgitab, et kohtuotsuse resolutsiooni selguse ja arusaadavuse huvides muudab kolleegium kohtuotsuse tervikresolutsioonis osaliselt maakohtu otsuse resolutsiooni sõnastust ka muus osas, muutmata selle sisu. 11. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas korteriomand ja osa I kuulusid abikaasade ühisvara hulka või olid need pärandaja lahusvaraks, milline on osa II väärtus ja sellest tulenevalt õiglane hüvitis selle omandi kaotamise eest ning kas maakohus keeldus õigesti poolte osade võrdsusest kõrvale kaldumast. Sellest tulenevalt on pooled vaidlustanud ka maakohtu väljamõistetud hüvitised ja nende tasaarvestamise järel makstava hüvitise suuruse. Lisaks on hageja vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis määramata kohtuotsuse täitmise viisi ning menetlemata osad hagi terviktekstis esitatud nõuded. Samuti vaidlevad pooled menetluskulude jaotuse üle. Muus osas ei ole pooled maakohtu otsust vaidlustanud. 9 2-16-2068 Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 järgi esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on kaevatud.

1. Arvestades poolte apellatsioonkaebuste väiteid käsitleb kolleegium esmalt vaidlusaluste esemete kuulumist poolte ühisomandisse (I), vaidlusaluse eseme väärtust (II) ja osade võrdsusest kõrvale kaldumist vaidlusaluste esemete jagamisel (III). Seejärel käsitleb kolleegium hageja etteheiteid maakohtule hagi tervikteksti menetlemata jätmise kohta ja otsuse täitmise viisi kohta (IV). Viimaks otsustab ringkonnakohus menetluskulude jaotuse maa- ja ringkonnakohtus (V). I
2. Pooled ei vaidle apellatsiooniastmes selle üle, et kinnisasi ja osa II kuulusid pärandaja ja hageja ühisvara hulka. Pooled vaidlevad selle üle, kas ka korteriomand ja osa I kuulusid abikaasade ühisvara hulka ja on seetõttu on poolte ühisomandis.
3. Esmalt ei ole hageja nõus sellega, et korteriomand kuulus pärandaja lahusvara hulka. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult ja kooskõlas Riigikohtu praktikas väljendatuga seisukohale, et korteriomand kuulus pärandaja lahusvara hulka, mistõttu ei ole see poolte ühisomandis. Selles osas nõustub kolleegium täielikult maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6).

Maakohtu järeldust ei muuda ebaõigeks asjaolu, et notar on pärimis- ja omandiõiguse tunnistuses pidanud korteriomandit abikaasade ühisvaraks. Pärimis- ja omandiõiguse tunnistuse väljastamine ei võta poolelt õigust tuvastada nimetatud asjaolu kohtus pärandvara jagamise menetluses, kui ta ei nõustu notari järeldusega. Lisaks märgib kolleegium aga seda, et olukorras, kus korteriomand ei kuulunud poolte ühisomandisse, ei saanud maakohus ka selle ühisomandit lõpetada sõltumata asjaolust, et pooled on kantud pärimis- ja omandiõiguse tunnistuse alusel kinnistusraamatusse ühisomanikena. Kuna maakohus tuvastas, et korteriomand oli pärandaja lahusvara ja kostja kui pärija taotles korteriomandit enda ainuomandisse ja enda ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmist ja vastavate tahteavalduse saamist hagejalt, sai maakohus käsitada kostja nõuet omandiõiguse tuvastamise ja sellest tulenevalt kinnistusraamatu kande muutmise nõudena. Seetõttu muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni p 6 ja 7 ning tuvastab, et korteriomand kuulub kostja ainuomandisse. 15. Hageja ei ole nõus ka sellega, et osa I kuulus pärandaja lahusvara hulka. Ka selles osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega neid kordamata (

§ 654lg 6).

Kolleegiumi hinnangul hindas maakohus selles küsimuses tõendeid vastavuses

§ 232

lg-ga 1 igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustas oma siseveendumuse kohaselt, et aktsiaselts, mis oli osaühingu õiguseellane, asutati enne abielu sõlmimist, mistõttu saab ka osa I pidada omandatuks enne abielu sõlmimist. Kuigi kostja ei ole esitanud aktsiaseltsi asutamise aja tõendamiseks asutamiskoosoleku otsust ega aktsiaseltsi põhikirja, on kostja esitanud tõendina Tallinna Linnavalitsusele

1. novembril 1991 esitatud asutamisloa taotluse (I kd, tl 121), milles palus väljastada enda asutatud aktsiaseltsile A asutamisloa
2. novembril 1991 asutatud seltsi põhikirja alusel. Samuti on kostja selgitanud, et muud dokumendid ei ole säilinud, mistõttu ei ole tal kohtule rohkem 10 2-16-2068 tõendeid esitada. Seda arvestades leidis maakohus õigesti, et aktsiaselts asutati enne abielu sõlmimist. Asjaolu, et nimetatud tõendil märgitud aktsiaseltsi kapital (3000 rubla) ja aktsiaseltsi osaühinguks ümberkujundamisotsusele (I kd, tl 122) märgitud osakapitali suurus (10 000 krooni) ei ole vastavuses, ei tähenda seda, et aktsiaseltsi ei oleks varem asutatud. Pigem kinnitab ka nimetatud tõend seda, et aktsiaselts oli varem asutatud ja tegutses ning
3. juunil 1997 kujundati see ümber osaühinguks. Kostja selgituse kohaselt tehti seda seetõttu, et muutusid aktsiakapitali ja osakapitali seaduses sätestatud miinimumsuurused, mis on kooskõlas toonase õigusliku olukorraga. Samuti ei tähenda aktsiaseltsi ümberkujundamine osaühinguks kolleegiumi hinnangul seda, et selle tulemusena tekkis abielu ajal uus ese, mis pidanuks toona kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi kuuluma abikaasade ühisvara hulka. Kolleegiumi arvates ei toimunud aktsia osaks muutumise läbi sellist kvalitatiivset muutust varaeseme olemuses, mis annaks alust pidada seda uueks esemeks. Samuti ei panustatud ümberkujundamisel üldjuhul ühingusse lisavahendeid, kui ühingul oli piisavalt vara ulatuses, mis vastas seaduses sätestatud osakapitali suurusele. Kuigi

§ 230

lg 1 järgi pidi hageja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et aktsiaselts asutati abielu ajal või et selle ümberkujundamisel osaühinguks panustati ühisvara arvel vahendeid. Samuti ei ole hageja tõendanud, et seda tehti hiljem osakapitali suurendades. Seevastu kinnitab osanike

1. juuni
2. a protokoll, et osakapitali suurendati kasumi arvel. Hageja väited selle kohta, et osakapitali suurendati ühisvara arvel, kuna kasumile oli õigus mõlemal abikaasal, ei ole põhjendatud. Kuna nii aktsiad kui ka ümberkujundamise järel osa kuulus pärandaja lahusvara hulka, ei saanud ühingu kasumi arvel osakapitali suurendamine toimuda kuidagi ühisvara arvel. Seetõttu ei ole põhjendatud ka hageja väide selle kohta, et PKS § 14 lg 2 järgi esines alus tunnistada pärandaja lahusvara abikaasade ühisvaraks. Samuti ei ole hageja sellist nõuet kohtumenetluses esitanud. Eeltoodut arvestades luges maakohus õigesti osa I pärandaja lahusvaraks. Siiski olukorras, kus osa I ei kuulunud poolte ühisomandisse, ei saanud maakohus ka selle ühisomandit lõpetada. Seetõttu tuleb ka selles osas maakohtu otsuse resolutsiooni p 6 ja 9 muuta ning tuvastada, et osa I kuulub kostja ainuomandisse. II
3. Edasi vaidlevad pooled selle üle, milline on õiglane hüvitis osa II omandiõiguse kaotamise eest. Pooled ei vaidle teiste varaesemete väärtuse üle ega selle üle, et osa II jääb jagamise käigus hageja ainuomandisse. Samuti ei vaidle pooled muude esemete jagamise viisi üle. Maakohus lähtus osa II väärtust määrates eksperdi arvamusest, mille kohaselt oli väärtus
4. detsembri
5. a seisuga 95 495 eurot ja mõistis sellest tulenevalt hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 47 747 eurot 50 senti. Kostja hinnangul määras maakohus vääralt osa II väärtuse omandi kaotamise aja seisuga, kuigi arvestades erandlikke asjaolusid, tulnuks määrata väärtus ligilähedaselt pärandaja surma aja seisuga, sest pärast pärandaja surma sai hageja kontrolli osaühingu üle ja asus ühingu majandusetegevust lõpetama ning osa väärtust vähendama. Sellest tulenevalt tuleks määrata sama eksperdi arvamuse järgi osa II väärtus
6. detsembri
7. a seisuga, s.o 158 907 eurot, ja mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 79 453 eurot 50 senti. Hageja seevastu leiab, et kuna osa väärtus on vahepeal vähenenud, siis tuleb hüvitis välja mõista, arvestades hageja apellatsioonimenetluses esitatud uues tõendis 11 2-16-2068 märgitud väärtust 64 917 eurot ja sellest tulenevalt mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 32 458 eurot 50 senti.
8. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et osa omandiõiguse kaotamise eest tuleb hüvitis välja mõista omandiõiguse kaotamise ligilähedase aja seisuga ega korda selles osas maakohtu põhjendusi (

§ 654lg 6).

Eeltoodu on kooskõlas Riigikohtu ühisvara jagamist puudutava praktikaga. Lisaks juhib kolleegium aga tähelepanu sellele, et praeguses asjas tuleb ühe abikaasa surma tõttu kohaldada asjas PKS § 39 järgi pärandvara jagamise sätteid. Ka PärS § 152 lg 2 järgi jagatakse pärandvara, lähtudes pärandvara hulka kuuluvate esemete harilikust väärtusest jagamise hetkel. Seetõttu ei saa kohus määrata vara väärtust muu aja seisuga ning selleks ei anna alust ka kostja esiletoodud asjaolud. Kui hageja või osaühingu juhatuse liige on asunud osa väärtust vähendama, eesmärgiga jätta kostja ilma talle pärandiõiguse alusel kuuluvast varast, võib kostjal olla alus nõuda hagejalt ja/või osaühingu juhatuse liikmelt tekitatud kahju hüvitamist, kuid seda küsimust ei saa kohus lahendada ega sellega arvestada pärandvara väärtust pärandvara jagamisel hinnates. 18. Lisaks on Riigikohus leidnud, et tagamaks omandist ilma jäävale isikule õiglane hüvitis, peab ka ringkonnakohus jagatava vara tegelikku turuhinda kajastava eksperdiarvamuse asja õige lahendamise huvides

§ 634

lg 2 ja § 652 lg 3 p 2 alusel vastu võtma ning lähtuma vara jagamisel selle väärtusest apellatsioonimenetluse ajal (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07, p 10). Sellest juhindudes võttis ringkonnakohus kohtuistungil hageja esitatud uue tõendi vastu. Selle alusel tuleb määrata osa II väärtuseks 64 917 eurot ning mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 32 458 eurot 50 senti, hoolimata sellest, et maakohus ei ole väärtuse ja hüvitise suurust määrates menetlusõiguse normi rikkunud ega materiaalõiguse normi vääralt kohaldanud. III
3. Kostja arvates jättis maakohus vaidlust lahendades põhjendamatult arvestamata kostja vastuväitega, mille kohaselt esineb alus kalduda kõrvale osade võrdsusest, eelkõige kinnisasja puhul. Kolleegium nõustub sellega.
4. Kolleegium märgib, et maakohus tugines otsust tehes iseenesest õigesti Riigikohtu
5. detsembri
6. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-116-00 väljendatud seisukohtadele, kuid jättis arvestamata, et Riigikohtu viidatud lahend oli tehtud enne
7. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse ja enne
8. jaanuari 2009 kehtinud pärimisseaduse alusel ja Riigikohus on oma seisukohta muutnud. Kehtiva perekonna- ja pärimisseaduse alusel on Riigikohus leidnud, et osade võrdsusest kõrvalekaldumine on siiski võimalik. Riigikohus on leidnud, et kuigi pärandvara jagamisel ei saa kohus iseenesest osade võrdsusest kõrvale kalduda, kuna see toimub pärimisseaduse sätete järgi, saab kohus pärandvara koosseisu määrates seda siiski teha (vt Riigikohtu
9. jaanuari
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09, p 15 ja
11. oktoobri
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-10, p 14). Eeltoodut arvestades tuleb selles osas maakohtu otsust muuta. Praeguses asjas on kostja menetluses algusest peale väitnud, et kinnisasi ei olnud abikaasade ühisvara või oli alust kalduda selle jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale, sest see omandati pärandaja lahusvara arvel. Seega saab kostja nõuet pidada ainuomandiõiguse tuvastamise nõudeks või alternatiivselt ühisomandi lõpetamise nõudeks. 12 2-16-2068 Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et kinnisasi kuulus abikaasade ühisvara hulka. Samuti tuvastas maakohus õigesti, et pärandaja omandas kinnisasja täielikult oma lahusvara arvel ja ühisvara või hageja lahusvara selle omandamiseks ei kasutatud. Selles osas nõustub kolleegium täielikult maakohtu põhjendustega neid kordamata (

§ 654lg 6).

Kuna kinnisasi omandati aga enne

1. juulit 2010 pärandaja lahusvara arvel, siis tuleb toona kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3 alusel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda ning määrata pärandaja pärandvara hulka kuuluvaks kogu kinnisasi, s.o kalduda 100% osade võrdsusest pärandaja kasuks kõrvale. Sellest tulenevalt saab lugeda kogu kinnisasja pärandvara hulka kuulunuks ning ringkonnakohus tuvastab ka kinnisasja osas kostja ainuomandiõiguse. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada mh osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kinnisasja omandi kaotamise eest hüvitise 17 500 eurot.
2. Arvestades kõiki ülal märgitud põhjendusi, on poolte ühisomandis osa II ja see tuleb poolte vahel võrdsetes osades jagada. Kuna pooled ei vaidle apellatsiooniastmes osa II jagamise viisi üle, tuleb see anda hageja ainuomandisse ning hageja peab hüvitama kostjale osa omandi kaotuse eest 32 458 eurot 50 senti. Muud vaidlusalused esemed kuuluvad täielikult pärandaja pärandvara hulka ning neid kohus poolte vahel ei jaga. Tulenevalt aga asjaolust, et notar on väljastanud nende kohta pärimis- ja omandiõiguse tunnistuse, mille alusel on tehtud vastavad kanded registritesse, tuvastab kohus, et nende omandiõigus kuulus PärS § 2 tähenduses pärandaja pärandvara hulka ja pärandvara on PärS § 1 lg 1 ja § 4 lg 2 järgi pärandajale üle läinud. Seetõttu on kostja nimetatud esemete ainuomanik. IV
3. Hageja väited selle kohta, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui jättis osad hageja hagi terviktekstis esitatud nõuded menetlemata, on küll osaliselt põhjendatud, kuid ei anna alust maakohtu otsust tühistada ega saata nimetatud osas asja maakohtule uueks lahendamiseks. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus
4. mai
5. a määruses põhjendatult seisukohale, et hageja esitas
6. aprilli
7. a menetlusdokumendis uued asjaolud ja uued nõuded, mida sai pidada hagi muutmiseks

§ 376tähenduses, ning kohus ei andnud nõusolekut hagi muutmiseks.

Igal juhul sai hagi muutmisena käsitada hageja kasutuseelise nõuet. Muus osas (kaasomandi lõpetamise viis, tasaarvestus) ei pruukinud kõik hageja uued nõuded olla käsitatavad hagi muutmisena, kuid hageja ei ole nende osas esile toonud, et maakohtu otsus oleks seetõttu lõppjäreldustes vale. Kuna ringkonnakohus ei mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitist, jätab kolleegium tähelepanuta hageja väited kohtuotsuse täitmise viisi kohta. V

1. Ülaltoodud põhjendustel tuleb apellatsioonkaebused osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus osaliselt tühistada.
2. Maakohtu otsuse osaline tühistamine ega apellatsioonkaebuste väited ei anna alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Riigikohus on leidnud, et ühisvara jagamine toimub mõlema poole huvides, mistõttu on põhjendatud sellises kohtuasjas jätta menetluskulud

§ 163lg 1 järgi poolte enda kanda (vt Riigikohtu 8.

märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas 13 2-16-2068 nr 3-2-1-12-07, p 13). Kolleegiumi hinnangul saab seda kohaldada ka pärandvara jagamise puhul. Arvestades ülalmärgitut jättis maakohus põhjendatult poolte menetluskulud kummagi poole enda kanda ning sellest juhindudes tuleb ka apellatsioonimenetluse kulud jätta apellatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu poolte enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav 14