Obsah (8)

§ 230§ 162§ 173§ 138§ 144§ 218§ 175§ 178

2-17-16167 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Ingrid Niinemägi Otsuse tegemise aeg ja koht 30.jaanuaril 2018, Paide kohtumajas Tsiviilasja number 2-17-16167 Tsiviilasi Eest

§ 230

lg-st 1 tuleneb, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. VÕS § 11 kohaselt võib lepingu, sealhulgas kõnealuse lepingu, sõlmida ka suuliselt, seega ainuüksi kostja väide, et tema käsutuses oleval lepingu eksemplaril puudub allkiri, ei tõenda lepingu mittesõlmimist. Kostja ei ole vaidlustanud ka seda, et on A OÜ-lt laenu saanud, seega on sõlmitud laenuleping. Hageja on esitanud koos hagiavaldusega mõlemapoolselt allkirjastatud laenulepingu ning kostja viited VÕS § 15 lg-le 2 ei ole asjakohased. Seega leiab kohus, et poolte vahel oli 02.05.2014 sõlmitud laenuleping koos sellest tulenevate lepingupoolte õiguste ja kohustustega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 järgi tuleb kohustused täita vastavalt lepingule või seadusele ning VÕS § 101 lg 1 p 1 on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult kohustuste täitmist.

1. Kohus nõustub kostja vastuväitega, et hageja poolt esitatud võlgnevuse arvestus on ebatäpne. Lepingu p 4.1 kohaselt andis laenuandja kostjale laenu 950 eurot, kusjuures lepingu lisaks oleva maksegraafiku kohaselt tuli kostjal tasuda laenuandjale igakuuliselt 122,81 eurot, tähtajaks 02.05.2015 kokku 1473,79 eurot (tl 14). Kostja on tunnistanud temapoolseid makseid kokku summas 628 eurot nii nagu nähtub ka hagiavaldusest. Seega on kostja tasunud lisaks maksetele 5 kuu eest veel täiendavalt 13,95 eurot [628 – (5 x 122,81)], mida lähtudes lepingu p-st 6.3 tuleb arvestada tasumisena võlgnetava põhisumma katteks. Seega kujuneb kostja põhivõlgnevuseks 650,52 euro asemel 636,05 eurot (650,52-13,95) eurot. Lepingu p-st 5.1 tuleneb hageja õigus nõuda kostjalt intressi arvestuslikult 0,25 päevas, so 209,22 eurot, milline arvestus tuleneb poolte vahel sõlmitud lepingu lisast. Kostja ei ole ka intressi ega selle arvestuslikku õigsust vaidlustanud. VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 alusel arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja on viivise arvestuse esitanud ning vähendanud seda hea usu põhimõttest lähtudes põhivõla suuruseni. Kohus leiab, et viivis ei ole ülemäära suur ning nõuab selle kostjalt välja vähendatud põhivõla suuruseni. Lepingu p 5.2 alusel juhul kui laenusaaja viivitab laenu ja intresside tagasimaksmisega täielikult või osaliselt vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja laenuandja on andnud laenusaajale täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks kaks nädalat, kuid edutult, siis antud tähtaja jooksul laenusaaja poolt osamaksete tegemata jätmise korral ütleb laenuandja laenulepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist täies ulatuses. Hageja on nimetatud lepingu p 5.2 kohaselt andnud kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks (tl 15), kuid tulemusteta. Ka VÕS § 101 lg 1 p-st 4 tuleneb hageja õigus leping üles öelda.
2. Lepingu p 16.3 järgi on laenuandjal õigus lepingus ettenähtud juhtudel loovutada kõik laenusaaja vastu suunatud nõudeõigused õigusbüroole B (OÜ B), kuid nimetatud lepingu punktist ei tulene, et OÜ B ei võiks nõuet edasi loovutada 18.11.2015 hagejale (tl 45-46). Kostjale on ka nõude loovutamisest Eesti Inkasso OÜ-le teatatud ( tl 16) ning seega puudub alus loovutamise piirangute kohaldamiseks VÕS § 166 lg 2 alusel.
3. 15.04.2016 määrusega on kohus keeldunud hagimenetlusse võtmast hageja nõuet kostja vastu võla nõudes tsiviilasjas nr 2-16-102252 maksekäsu kiirmenetluse jätkuna (tl 37), kuid kohus keeldus avaldust menetlemast hagimenetluses seetõttu, et hageja ei esitanud ettenähtud tähtajaks kohtule oma nõuet ja selle põhjendusi hagiavaldusele ettenähtud korras. Samas ei tulene

sätetest, et hageja 3 2-17-16167 ei saaks oma nõuet esitada hagiavalduses iseseisvalt mitteseotuna maksekäsu kiirmenetlusega, mistõttu kostja vastavad vastuväited ei ole asjakohased.

1. VÕS § 402 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Hagiavaldusest nähtub nagu oleks poolte vahel sõlmitud lepingu näol tegemist tarbijakrediidilepinguga, kuid see on eksitav, kuna laenu saajaks on juriidiline isik, kes ei ole tarbija. Seega tarbijakrediidilepingu sätted antud juhul ei kohaldu ning kostja vastuväited, mis seonduvad krediidi kulukuse määraga jätab kohus tähelepanuta.
2. Lepingu kohaselt andis hageja kostjale laenu mootorsõiduki tagatisel ning kostja kohustus enne laenu saamist tema omandis oleva mootorsõiduki laenuandja omandisse üle andma ja ümber registreerima. Samuti tuleneb lepingust, et tagatisvara jääb kuni lepingust tulenevate kohustuste kohase täitmiseni laenusaaja otsesesse valdusesse ja kasutusse. Kostja on leidnud, et hageja on rikkunud kõiki tagatisega seonduvaid lepingupunkte, samas ei ole ta oma vastuväiteid sisustanud ega tõendanud. Kuigi kostja on väitnud, et ei saanud sõidukit kasutada alates 23.01.2015, nähtub hageja poolt esitatud tõenditest, et sõidukit ei saa kasutada, kuna kostja tegi sellega 14.12.2014 avarii ning see on hävinenud (tl 48-49). Viimatinimetatud hageja väiteid ei ole kostja ümber lükanud ning kohus jätab kostja vastuväited tagatise osas tähelepanuta. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et hagi on põhjendatud põhivõlgnevuse nõudes 636,05 eurot, intressi nõudes 209,22 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise nõudes 636,05 eurot. Menetluskulud

§ 162

lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 173

lg 1 ja § 177 lg 1 kohaselt määrab kohus kohtuotsuses lisaks menetluskulude jaotusele menetlusosaliste vahel ka menetluskulude rahalise suuruse.

§ 162lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna suures osas kuulub hagi rahuldamisele, jätab kohus menetluskulud kostja kanda. 30.10.2017 ja 05.01.2018 on hageja esitanud kohtule taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks ning menetluskulude nimekiri on piisavalt detailne, et koos toimikus sisalduvate materjalidega hinnata hageja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Avalduse ja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks lepingulise esindaja kulud ning riigilõiv.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on riigilõiv kohtukulu. Vastavalt

§ 144p-le 1 on kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate kulud.

Menetlusosalise esindaja kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, võib olla eelkõige õigusteenuse osutamise tasu. Eesti Inkasso OÜ-d esindas kohtus

§ 218lg 1 p 2 nõuetele vastav lepinguline esindaja.

Menetluskulude nimekirjade kohaselt on hageja palunud kindlaks määrata ja välja mõista kostjalt hagi esitamisel tasutud riigilõiv 225 eurot ja esindaja tasu 120 eurot, kokku 345 eurot. Hageja kinnitab, et kulud kokku 345 eurot on kantud seoses selle tsiviilasjaga ning esindaja tasu on käibemaksuga. Kuivõrd kostja hagejat esindanud lepingulise esindaja kuludele vastu ei vaidle, võib kohus

§ 175

lg 11 järgi piirduda selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast. Kohtu hinnangul on lepingulise esindaja õigusabikulud taotletud suuruses on põhjendatud ja vajalikud

§ 175lg 1 tähenduses.

Seega hindab kohus põhjendatuks hageja esindaja õigusabikulu 100 eurot, lisaks käibemaks 20 eurot ja kulutused riigilõivule 225 eurot, seega kokku 345 eurot. Menetluskulude jaotuse kohaselt tuleb käesolevas asjas kostjal kanda hageja menetluskulud. 4 2-17-16167 Vastavalt hageja taotlusele märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (345 eurot) viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

§ 178

lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Ingrid Niinemägi Kohtunik 5