Obsah (8)

§ 244§ 246§ 249§ 250§ 149§ 620§ 624§ 113

2-16-17133 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Indrek Soots ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 15. detsember 2017, Tallinn Kohtuasja number

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei saanud hagejad ostueesõigus teostada, sest kostja tegi mitterahalise sissemakse. Sellele juhtis tähelepanu ka notar, kes tõestas ostueesõiguse avaldused. Riigikohus on

1. novembri
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-121-09 asunud seisukohale, et osaühingu osade eest mitterahalise sissemaksega tasumisel ei ole üldjuhul ostueesõigust võimalik teostada.

§ 244

lg 1 esimese lause järgi loetakse ostueesõiguse teostamise korral ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis. Osaühingu osa eest mitterahalise sissemaksega tasumisel on mitterahalise sissemakse tegija põhikohustus anda mitterahalise sissemakse ese üle osaühingule, osaühingu põhikohustus on anda vastu osa. Üldjuhul ei ole mitterahalise sissemakse eseme suhtes ostueesõigust omaval isikul võimalik täita seda lepingust tulenevat põhikohustust. Kuna tegemist ei ole lepingust tuleneva kõrvalkohustusega, vaid põhikohustusega, siis ei ole kohaldatav

§ 246lg 1.

Kui ostueesõigust omav isik ei ole võimeline täitma lepingust tulenevat põhikohustust, ei ole ostueesõiguse teostamine lubatav, kuna ostueesõiguse teostamise olemusega ei ole kooskõlas see, et eseme võõrandaja jääks olulisel määral ilma sellest, mille ta võõrandamislepingu kohaselt saaks eseme eest, mille suhtes kehtib ostueesõigus. 4 2-16-17133 Kuigi hagejad käsitavad osa mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingut näiliku tehingu ja varjatud müügilepinguna, ei ole nad oma väiteid tehingu näilikkuse kohta tõendanud. Hagejad ei ole tõendanud, et kostja soovis mitterahalise sissemakse tegemise asemel hoopis oma osa müüa või sai selle eest raha. Hagejad ajavad kostja eesmärgi segi osaühingu II osa müügisooviga. Kohtule esitatud e-kirjadest järeldub, et pärast kostja mitterahalise sissemakse tegemist

1. aasta mais väljendas osaühing II
2. aasta juunis ja juulis huvi nii talle kuuluva osa müümise kui ka hagejale I kuuluva osa ostmise vastu. E-kirjast võib järeldada, et esmalt on hagejad ise pöördunud osaühingu II poole ja teinud ettepaneku viimasele kuuluva osa võõrandamiseks. Selliseid läbirääkimisi saab pidada äritegevuses normaalseks ja neil ei ole asja lahendamisel tähtsust. Osaühingu II hilisem müügihuvi ei anna põhjust arvata, et kostja eesmärk mitterahalise sissemakse tegemisel oli varjata muud tehingut, sh et osa kiire võõrandamine ja selle eest raha saamine. Kostja selgituse kohaselt oli tema eesmärgiks oma osaniku õiguste realiseerimine, sh võimalikult efektiivne osalemine osaühingu I äritegevuses ja soov teenida õiglast tulu kasumi kasvades või alternatiivselt, hea pakkumise korral, osa võõrandada. Kostja leidis, et osaühingu II kaasabil saab kostjal oma soove realiseerida, sest tal endal puudub vajalik oskusteave ja rahaline võimekus end hagejate eest kaitsta ja samas oma osanikuõigusi realiseerida. Asjassepuutuvad ei ole hagejate väited nende survestamise kohta. Osaniku õiguste teostamist seaduses sätestatud korras ei saa pidada taunitavaks. Ebaseaduslikku tegevust ei ole haged väitnud. Ebaseaduslikku survestamist ja ähvardamist ei saa järeldada ka e-kirjavahetusest ning osaühingu II tegevust ei saa omistada kostjale. Heade kommete vastane ei ole asjaolu, et osaühing II tegeleb osaühingu I osa hoidmisega. Isegi kui hagejatel olnuks õigus kasutada ostueesõigust, on hagejad minetanud võimaluse seda teostada, sest hagejad esitasid selleks avalduse pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist. Hagejad said tehingust ja selle olulistest asjaoludest teada
3. mail 2016, mil osaühing II neid sellest e-posti teel teavitas. Hagejatele õigusteenust osutav Advokaadibüroo Concordia OÜ tutvus
4. juunil 2016 osaühingu II üld- ja isikuandmetega ning
5. septembril 2016 kaks korda ja
6. septembril 2016 neli korda äritoimiku dokumentidega. Hagejate esindaja on seda kohtuistungil kinnitanud ning selgitanud, et laadis mh alla ka võõrandamislepingu ja muud dokumendid, kuid ei ole võõrandamislepingut hagejatele esitanud. Hagejate väited ostueesõiguse teostamise tähtaegsuse osas ei ole veenvad. Hagejatele saadetud
7. mai 2016 e-kirjas oli info, et kostja sõlmis
8. mail 2016 osaühingu osa mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu, millega andis talle kuulunud osaühingu I osa üle osaühingule II. Nimetatud teatest nähtuvad kõik tehingu olulised asjaolud ning tehingu tegemise fakt. Seega said hagejad juba
9. mail 2016 teada osa mitterahalise sissemakse üleandmise lepingust ja selle olulistest asjaoludest. Hiljemalt hakkas hagejate jaoks algas ostueesõiguse tähtaeg kulgema ajast, mil hagejate õigusnõustaja võõrandamislepingu äritoimikust alla laadis ehk siis ka hagejate esindaja enda kinnitusel hiljemalt
10. septembril
11. Hagejad esitasid
12. novembri
13. a notariaalselt tõestatud avaldused kostjale
14. novembril
15. Seega esitasid hagejad ostueesõiguse teostamiseks avaldused pärast ÄS § 149 lg-s 2 sätestatud tähtaja möödumist. Hagejate väited selle kohta, et nende õigusnõustaja ei edastanud neile lepingut, ei ole veenvad ning see tuleb lugeda hagejate riskiks. Samuti ei saa ostueesõiguse teostamine tähtaja algus sõltuda ebamäärasest ajavahemikust, mis hagejatel nende endi sõnul kulus ostueesõiguse olemasolus selgusele jõudmiseks. Kuna hagejad ei ole õiguspäraselt ostueesõigust teostanud, siis puudub neil õigust nõuda kostjalt müügilepingu täitmist. 5 2-16-17133 Arvestades, et TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, ning tuginedes TsMS § 165 lg-le 1, § 173 lg-le 4, § 174 lg-tele 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-le 1, kannavad hagejad kostja menetluskulud solidaarselt. Arvestades asja keerukust ja mahtu tuleb hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 1725 eurot. Apellatsioonkaebus
16. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda. Maakohus leidis ekslikult, et hagejate väitel oli tegemist näiliku tehinguga, kuigi hagejate arvates oli mitterahalise sissemakse üleandmise tehing selline, mille tingimusi püüti varjata, kuid mille tegelike tingimuste kohaselt oli ostueesõigust võimalik teostada. Riigikohus on leidnud, et ostueesõiguse teostamine on välistatud üksnes siis, kui võõrandaja jääks olulisel määral ilma sellest, mille ta saaks võõrandamise korral. Seega pidi maakohus selgeks tegema, mida kostja võõrandamistehingust saama pidi (mis oli kostja tegelik huvi). Kostja ainus huvi oli saada osa eest raha. Menetluses esitaud asjaolude kohaselt ei ole eluliselt usutav, et kostja tegelik huvi oli saada osa vastu osaühingu II osalus. Maakohus leidis ekslikult, et hagejad ei ole oma väiteid tõendanud. Kuna hagejad ei väitnud, et tehing oli näilik, ei pidanud nad seda ka tõendama. Maakohus jättis vääralt rahuldamata hagejate taotluse kuulata vande all hagejad üle selleks, et tõendada fakti, et esmalt pöördus hagejate poole osaühingu II esindaja. Seda tehes jättis maakohus hagejatele eksliku mulje, et nimetatud asjaolu ei ole vaja tõendada. Maakohus leidis ekslikult, et hagejad esitasid ostueesõiguse teostamise avaldused hilinenult. Riigikohtu praktika kohaselt on võõrandamislepingust teavitamine ostueesõiguse teostamise tähtaja puhul keskse tähendusega ning kui võõrandamislepingust kohaselt ei teavitata, hakkab tähtaeg kulgema kõikidest olulistest tingimustest teadasaamisest ega või olla lühem kui kaks kuud. Kostja jättis tehingu tingimustest hagejatele teadlikult ja eesmärgipäraselt teatamata. Hagejad ei ole pahatahtlikult avalduste tegemisega viivitanud. Hagejate õigusnõustaja poolt lepingu kättesaamist ei saa võrdsustada hagejate poolt lepingu kättesaamisega. Nõustajal ei olnud kohustust seda hagejatele edastada. Tuleb arvestada, et kostja on rikkunud oma teavitamise kohustust. Igal juhul ei olnud avalduste tegemise ajaks möödunud kahekuuline tähtaeg. Vastustaja seisukoht
17. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastuse kohaselt ei olnud hagejatel praegusel juhul ostueesõigust võimalik teostada, kuna tegemist oli mitterahalise sissemaksega osaühingu osade eest. Hagejad on üksnes paljasõnaliselt oletanud, et kostja tegelik eesmärk oli osa eest raha saamine. Maakohus jättis hagejad vande all üle kuulamata, kuna nende ütlused oleksid erapoolikud ning vastukäivad ütlused ei aitaks kaasa asja õigele lahendamisele. Hagejad ei ole ka õigeaegselt esitanud maakohtu tegevuse peale vastuväidet, mistõttu ei saa hagejad enam tugineda väitele, et maakohus ei nõustunud hagejaid üle kuulama. 6 2-16-17133 Maakohus tuvastas õigesti, et hagejad said tehingust ja selle olulistest asjaoludest teada
18. mail 2016, mistõttu on hagiavaldus esitatud ÄS § 149 lg-t 2 arvestades hilinenult. Hagejate viited kahekuulisele tähtajale on asjakohatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
19. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 2¹ järgi tuleb osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.
20. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas hagejad said teostada osa mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu suhtes ostueesõigust, sh kas ostueesõiguse teostamise materiaalsed ja formaalsed eeldused olid täidetud.
21. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hagejad esitasid küll ostueesõiguse avaldused kostjale, kuid ei teinud seda tähtaegselt, mistõttu ei ole hagejad ostueesõigust nõuetekohaselt teostanud.
22. Pooled ei vaidle apellatsiooniastmes järgmiste maakohtu tuvastatud oluliste asjaolude üle: - - -
23. mail 2016 sõlmisid kostja ja osaühing II mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu;
24. mail 2016, s.o samal päeval teatas osaühingu II juhatuse liige e-kirjaga hagejatele, et kostja sõlmis notari juures osa mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu ja andis talle kuulunud osa üle osaühingule II;
25. juunil 2016 tutvus hagejate õigusnõustaja osaühingu II äriregistri üld- ja isikuandmetega;
26. ja
27. septembril 2016 tutvus hagejate õigusnõustaja kuuel korral elektroonilise äriregistri äritoimiku dokumentidega ja laadis mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu alla;
28. novembril 2016 esitasid hagejad hagi lisadena kostjale kättetoimetamiseks notari poolt
29. novembril 2016 tõestatud ostueesõiguse avaldused (kostja sai hagimaterjalid kätte
30. novembril 2016). Pooled vaidlevad selle üle, milline oli ostueesõiguse tähtaeg ja millal see kulgema hakkas.
31. Kolleegium märgib, et

§ 244

lg 4 järgi toimub üldjuhul ostueesõiguse teostamine ostueesõigust omava isiku avalduse tegemisega müüjale. Selleks peab esmalt müüja

§ 249

lg 1 järgi ostueesõigust omavale isikule viivitamata teatama ostjaga sõlmitud müügilepingust ja selle sisust ning kui müügileping on sõlmitud kirjalikus vormis, peab müüja ostueesõigust omava isiku nõudmisel esitama talle

§ 249lg 2 järgi lepingu.

Müüja teatamiskohustus loetakse

§ 249

lg 3 järgi täidetuks ka siis, kui lepingust ja selle sisust teatab või lepingu esitab ostueesõigust omavale isikule ostja. Ostueesõigust võib

§ 250

järgi teostada kahe nädala jooksul, kinnisasjade puhul kahe kuu jooksul pärast ülal nimetatud teate saamist, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teistsugust tähtaega. Osaühingu osa võõrandamise puhul ostueesõiguse teostamist on täpsustatud äriseadustikus. ÄS § 149 lg 1 järgi võib osanik osa vabalt võõrandada teisele osanikule, kuid osa võõrandamisel kolmandale isikule on teistel osanikel

§ 149lg 2 järgi ostueesõigus ühe kuu jooksul võõrandamise lepingu esitamisest.

Seejuures peab müüja esitama müügilepingu 7 2-16-17133 osaühingu juhatusele, kes teavitab viivitamatult teisi osanikke müügilepingu sõlmimisest. Muus osas kohaldatakse ostueesõigusele võlaõigusseaduses ostueesõiguse kohta sätestatut. 11. Riigikohus on kinnisasja ostueesõiguse teostamise kohta selgitanud, et olukorras, kus ostueesõiguslast ei teavitata müügilepingust, kuid ta saab müügilepingust ja selle sisust teada kas ise või kolmanda isiku kaudu, tuleb

§-de 249 ja 250 mõtte kohaselt lugeda ostueesõiguse teostamise tähtajaks mõistlik tähtaeg arvates müügilepingust ja selle sisust teadasaamisest. Seejuures ei saa see mõistlik tähtaeg olla lühem

§-s 250 sätestatud kahekuulisest tähtajast. Mõistliku tähtaja kindlakstegemisel tuleb arvestada, et ostueesõiguslase suhtes on rikutud teatamise kohustust, samuti asjaolu, et

§ 249

rikkumine ei anna ostueesõiguslasele õigust tekkinud olukorda pahatahtlikult ära kasutada, nt pärast müügilepingu olulistest tingimustest teadasaamist viivitada hea usu põhimõtet rikkudes ostueesõiguse teostamisega (vt Riigikohtu

1. september
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-08, p 14). Kuigi osa võõrandamise ostueesõigust on äriseadustikus mõnevõrra erinevalt reguleeritud, saab kolleegium hinnangul ülalmärgitud Riigikohtu seisukohti arvestada ka sel juhul. Sellest tulenevalt saab ka osa puhul teostada ostueesõigust eelkõige ühe kuu jooksul alates ajast, mil müüja esitas osaühingu juhatusele võõrandamislepingu või juhul, kui müüja jätab lepingu esitamata, siis mõistliku aja jooksul, mis ei või olla lühem kui üks kuu alates lepingust ja selle sisust teada saamisest. Seejuures tuleb arvestada nii asjaolu, et müüja rikkus oma kohustust, kui ka seda, et hagejal on kohustust mitte viivitada ostueesõiguse teostamiseks avalduse esitamisega. Kuna Riigikohtu lahend puudutas kinnisasja võõrandamist, mille puhul on ostueesõiguse teostamise tähtaeg kaks kuud, siis on hagejad apellatsioonkaebuses ekslikult pidanud kahekuulist tähtaega põhjendatuks ka osa võõrandamise korral, kuigi ÄS § 149 lg 2 järgi on osa võõrandamise puhul tähtaeg üks kuu.
3. Kolleegiumi hinnangul tuleb praeguses asjas arvestada asjaolu, et hagejad said osa võõrandamisest teada juba lepingu sõlmimise päeval, s.o
4. mail 2016, mil osaühingu II juhatuse liige, kes oli ühtlasi kostja esindaja, teatas neile sellest e-kirja teel. Kuna lepingus sisalduva notari selgituse kohaselt ei olnud mitterahalise sissemakse korral üldjuhul võimalik ostueesõigust teostada, ei saa kostjale ega osaühingu II esindajale ette heita seda, et ta jättis osaühingule nimetatud lepingu esitamata. Kolleegiumi hinnangul täitis kostja esindaja kujunenud olukorras mõistliku hoolsusega oma kohustust, kui andis hagejatele kui osaühingu I juhatuse liikmetele teada mitterahalise sissemakse kohta sõlmitud lepingust. Kuna hagejad said
5. mail 2016 teada lepingust ja selle sisust, oleksid hagejad mõistlikku hoolsust üles näidates pidanud sellises olukorras juhtima esimesel võimalusel kostja esindaja tähelepanu sellele, et müüja peab esitama osaühingule ÄS § 149 lg 2 järgi ka lepingu, sest osanikel on ostueesõigus. Seda ei ole aga hagejad teinud. Hagejad on möönnud, et nad ei mõistnud ka ise kohe, et neil on õigus teostada ostueesõigust mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu suhtes, ning nad mõistsid seda alles hiljem. Seda kinnitab ka asjaolu, et hagejate õigusnõustaja laadis alles
6. või
7. septembril 2016 äriregistri teabesüsteemist nimetatud lepingu alla. Kuigi hagejate esindaja väitel ei ole ta lepingut hagejatele edastanud, saab kolleegiumi hinnangul lugeda, et hagejad pidid edastamiseks vajaliku mõistliku aja, s.o paari päeva jooksul pärast seda ka lepingu saama. Kolleegiumi hinnangul võis hagejate esindajal olla käsundisaaja hoolsuskohustusest (

§ 620

) ja teatamiskohustusest (

§ 624

) tulenevalt kohustus teatada hagejatele lepingu sisust ja see hagejatele esitada. Hagejate esindaja väide, et ta ei ole lepingut hagejatele esitanud, ei ole seetõttu eluliselt usutav. 8 2-16-17133 Eeltoodut arvestades saab praeguses asjas järeldada, et hagejad said lepingust ja selle põhisisust teada

1. mail 2016 ning lepingu dokumendi said nad hiljemalt
2. a septembri lõpus. Seejuures oli lepingu saamise viivitus tingitud hagejate enda, mitte kostja esindaja käitumisest. Seda arvestades saab kolleegiumi hinnangul lugeda ostueesõiguse teostamise mõistlikuks tähtajaks seaduses sätestatud ühte kuud alates lepingu saamisest, kuid hagejad ei ole ka selle tähtaja jooksul ostueesõiguse teostamise avaldusi esitanud.
3. Seda arvestades leidis maakohus õigesti, et hagejad ei saanud ostueesõigust teostada. Kuna hagejad ei esitanud õigel ajal ostueesõiguse teostamiseks avaldust, st ostueesõiguse teostamise formaalsed eeldused ei olnud täidetud, ei olnud maakohtul vajadust analüüsida ostueesõiguse teostamise materiaalseid eeldusi, sh seda, kas hagejad said üldse mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu suhtes ostueesõigust teostada või mitte, ning kolleegium ei võta apellatsioonkaebuse nende väidete osas seisukohta.
4. Neil põhjendustel ei ole hagejate apellatsioonkaebus põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud
5. Kuna kolleegium jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 173 lg-ga 4 solidaarselt hagejate kanda.
6. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 järgi kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
7. Kostja
8. novembril 2017 esitatud menetluskulude nimekirjade järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 1035 eurot (koos käibemaksuga) ja
9. novembri
10. a nimekirja järgi täiendavad kulud esindajale 1063 eurot 75 senti (koos käibemaksuga). Nimekirjade kohaselt kulus kostja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 18 tundi 15 minutit. Kolleegiumi hinnangul ei ole kõik nimekirjas nimetatud toimingud olnud apellatsioonimenetluses põhjendatud ja vajalikud. Esmalt märgib kolleegium, et kuna menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid TsMS § 178 lg 4 järgi ei hüvitata, ei loe ringkonnakohus põhjendatud ja vajalikuks esindajal menetluskulude nimekirjade koostamiseks ja edastamiseks kulunud aega (2*15 minutit) ega hagejate esindaja menetluskulude nimekirja analüüsi ja vastuse koostamiseks kulunud aega (30 minutit). Samuti ei saa lugeda põhjendatuks menetlusdokumentide vastuvõtmisele kulunud aega (4*15 minutit). Kolleegiumi hinnangul saab dokumentide vastuvõtmise ajakulu lugeda hõlmatuks muude toimingute ajakuluga (vastuse või seisukoha koostamine jne). Muus osas on kostja esindaja toimingud olnud põhjendatud ja vajalikud, sh täiendavad toimingud, mis olid tingitud hagejate
11. novembri
12. a seisukohast ja uute tõendite esitamise taotlusest. Kostja esindaja toimingud uute tõendite kogumisel olid põhjendatud ja vajalikud, kummutamaks hagejate taotluses esitatud uusi tõendeid. Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu 115 eurot (koos käibemaksuga), mis ei ületa tavapärast esindajatasu määra. 9 2-16-17133
13. Seega on kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 1868 eurot 75 senti (16 tundi 15 minutit * 115 eurot/tund = 1868 eurot 75 senti), mis tuleb hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejatel TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav 10