Obsah (4)

§ 85§ 55§ 35§ 107

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing Otsuse kuupäev 08.02.2018, Tallinn Kohtuasja number 2-17-5275 Kohtuasi XX hagi YY (

) § 100 lg-le 2 esitas kostja hageja nõudele vastuväite täies ulatuses. Lisaks ei olnud 40 000 euro sularahas laenuks andmine eluliselt usutav. Võlgniku väidetav kinnitus raha saamise kohta eelnevat seisukohta ei vääranud. Võlgnik andis kinnituse laenu saamise kohta 21.05.2017, mitte laenulepingu sõlmimise ajal. Pankrotivõlgnik ei saa asuda pankrotimenetluse kestel kinnitama oma pankroti väljakuulutamise eelsete kohustuste suurust. Pankrotimenetluses on sellise kinnituse andmise vormiks kehtestatud varade ja kohustuste nimekirja esitamine haldurile (

§ 85

). Võlgnik ei ole hoolimata tema kohustamisest kohtu poolt esitanud täpseid andmeid olemasolevate kohustuste kohta ega kinnitanud vandega varade ja võlgade nimekirja. Pealegi oli kinnituskiri deklaratiivne võlatunnistus, mille kehtivus sõltus põhikohustuse kehtivusest. Põhikohustus oli aga aegunud või selle olemasolu oli tõendamata. 2 Maakohtu otsus

1. Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja määras, et hagejalt väljamõistetavad menetluskulud puuduvad. Asjas puudus vaidlus, et võlgniku pankrot kuulutati välja 03.10.2016 ja hageja esitas 17.10.2016 kostjale võlgniku pankrotimenetluses 40 000 euro suuruse nõudeavalduse. Kostja andis 17.02.2017 e-kirjaga hagejale võimaluse puudustega nõudeavalduse täiendamiseks ja täpsustamiseks. Hageja nõutud dokumente ei esitanud. 02.03.2017 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitas pankrotihaldur hageja nõudele täies ulatuses vastuväite. Hageja palus kohtult oma nõue tunnustada. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja nõue oli aegunud ja/või piisavalt tõendatud. Hagi nõude tunnustamiseks esitati tähtaegselt. Seega oli kohtu ülesandeks tuvastada, kas hageja nõue võlgniku vastu oli kehtiv ja muutunud võlgniku suhtes pankroti väljakuulutamise ajaks sissenõutavaks. Hagiavalduse järgi oli hagejal võlgniku vastu laenulepingust tulenev nõue. Hiljem täiendas hageja nõude õiguslikku alust ja leidis, et tema nõue tuleneb mh võlatunnistusest. Kohus leidis, et kostja vastuväited hageja nõude tunnustamata jätmiseks olid põhjendatud. Nõue oli aegunud. Vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1 ja § 147 lg-tele 1 ja 2 muutus laenulepingust tulenev nõue sissenõutavaks 14.03.2013 ja nõue aegus kolm aastat hiljem. Väite kohta, et hageja ja võlgnik leppisid 10.03.2013 kokku uue laenu tagastamise kuupäeva, mistõttu ei olnud nõue aegunud, leidis kohus järgmist. Ärakiri 10.03.2013 dateeritud kokkuleppest, millega hageja ja kostja väidetavalt pikendasid laenu tagasi maksmise tähtaega, ei olnud tõendina usaldusväärne ja sellega tuli jätta arvestamata. Põhjused, miks kohus leidis, et vaidlusaluse kokkuleppe dokument ei olnud usaldusväärne, olid järgmised. Hageja ei esitanud, hoolimata kohtu vastavasisulisest palvest, dokumendi originaali. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 273 lg 5 järgi, kui dokument on esitatud ärakirjana, on kohtul õigus nõuda algdokumendi esitamist või asjaolude põhistamist, miks algdokumenti ei esitata. Kui kohtu nõudmist ei täideta, otsustab kohus, missuguse tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri. Kui tõend ei ole usaldusväärne, tuleb sellega jätta arvestamata (TsMS § 238 lg 5). Otsustamisel võttis kohus arvesse asjaolu, et hageja esitas viidatud kokkuleppe alles kohtumenetluses pärast kostja vastavasisulist vastuväidet. Laenulepingu tähtaja pikendamise kokkulepe oli hageja nõude sissenõutavuse seisukohalt sedavõrd oluline dokument, mis tulnuks esitada koheselt koos nõudeavaldusega pankrotihaldurile. Lisaks oli dokument vastuolus nõudeavaldusega, kus on laenu tähtajana märgitud 13.03.
2. Hageja põhjendus, et ta ei saanud esitada dokumendi originaali, sest see jäi võlgniku kätte, ei olnud veenev. Nimelt oli hagejal võimalik saada menetluse kestel võlgniku kinnituskiri võla suhtes, mis ei saanud toimuda võlgnikuga suhtlemata. Kostja vastuväited olid põhjendatud ka osas, milles kostja leidis, et hageja nõue ei olnud tõendatud. Kostja palus kooskõlas

§ 55

lg-ga 1, § 94 lg-ga 3 ja § 101 lg-ga 1 17.02.2017 hagejal esitada laenusuhte olemasolu tõendavaid dokumente. Kuid hageja seda ei teinud. Hageja esitatud võlgniku kinnitus laenukohustuse olemasolu kohta eelnevat lünka ei täitnud. Nimelt oli kinnitus allkirjastatud alles 21.05.2017, s.t pärast võlgniku suhtes pankroti väljakuulutamist. Pankrotivõlgnik ei saa pärast tema suhtes pankroti väljakuulutamist anda pankrotihalduri teadmata võlausaldajatele kinnitusi pankroti väljakuulutamise eelsete kohustuste suuruse kohta, sest tulenevalt

-st on võlgnik kohustatud esitama oma vara ja kohustuste nimekirja pankroti väljakuulutamise päeva seisuga haldurile (

§ 85lg 1).

Lisaks kaotab pankroti väljakuulutamisega füüsilisest isikust võlgnik õiguse teha seoses pankrotivaraga mistahes tehinguid (

§ 35

lg 1 p 4), mis tähendab mh ka seda, et 3 füüsilisest isikust pankrotivõlgnik ei saa pärast pankroti väljakuulutamist anda seoses pankrotivaraga (mille hulka kuuluvad ka rahaliselt hinnatavad kohustused) võlausaldajatele võlatunnistusi, mistõttu need on vastuolu tõttu seadusega kehtetud (TsÜS § 87). Eelnevale lisaks ei olnud kostjal õigust tugineda võlgniku kinnituskirjale kui deklaratiivsele võlatunnistusele seetõttu, et tegemist oli alusega, millele pankrotihaldurile esitatud nõudeavalduses ei tuginetud.

§ 107

kohaselt võib nõude tunnustamist kohtus võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Hageja tugines pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduses ainult laenulepingule, mitte aga võlgniku deklaratiivsele võlatunnistusele. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puudusid. Apellatsioonkaebus

1. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis selgitamata, kas kohtu hinnangul oli tähtaja pikendamise kokkulepe ebausaldusväärne ja võltsitud, sest võltsitud oli allkiri või oli dokument koostatud tagantjärele. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel. Maakohus on vaidlustatud osas kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud õigesti tõendeid, käsitlenud otsuses kõiki menetlusosaliste seisukohti ja selgitanud piisava põhjalikkusega, miks on hageja nõue aegunud. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Hageja ainus vastuväide maakohtu otsusele on see, et maakohus jättis otsuses võtmata seisukoha, mis oli kohtu hinnangul 10.03.2013 dateeritud kokkuleppe ärakirjas võltsitud, kas allkiri või oli dokument koostatud tagantjärele. Hageja ise oli veendumusel, et vaidlusaluse dokumendi ärakiri ei olnud võltsitud. Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles kohus leidis, et sõltumata aegumise vastuväitest, ei olnud hageja nõude olemasolu tõendatud. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud osas maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses märgitule selgitab ringkonnakohus järgmist. Esmalt märgib ringkonnakohus, et dokumentaalse tõendina on käsitletavad nii algdokumendid kui ärakirjad (vt TsMS § 272 lg-t 1 ja § 273 lg-t 1). Samas peab pool algdokumendi asemel ärakirja esitamisel olema valmis kohtu nõudmisel TsMS § 273 lg 5 alusel kohtusse toimetama algdokumendi, et kohtul oleks võimalik veenduda ärakirja õigsuses. Tuginedes eelnevale sättele ja kostja TsMS § 277 lg 1 alusel vormistatud taotlusele, nõudis kohus 12.06.2017 hagejalt algdokumendi esitamist (lk 51). Hageja nõutud algdokumenti ei esitanud. Kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus otsuse tegemisel jätta selle arvestamata või arvata dokumendi määrusega tõendite hulgast välja (TsMS § 277 lg 4). Sama on sätestatud TsMS § 238 lg-s 5, mille kohasel võib tõendi jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt 4 ebausaldusväärne. Kohus hoiatas hagejat sellest 12.06.2017 kirjas (lk 51), s.t tõendi kõrvalejätmine selle ebausaldusväärsuse tõttu ei olnud hagejale üllatuslik. Seaduse viidatud sätted ei sea kohtule kohustust olukorras, kus kohus on veendumusel, et dokument on ebausaldusväärne, võtta seisukoht, kas võltsitud on allkiri või on dokument vormistatud tagantjärele. Kui menetlusosaline on tõendi vaidlustanud, kohus on nõudnud algdokumendi esitamist ärakirja ehtsuse väljaselgitamiseks, kuid hageja ei ole algdokumenti esitanud ja selle esitamata jätmist piisavalt põhistanud, jätab kohus TsMS § 277 lg-le 4 ja § 238 lg-le 5 tuginedes vaidlustatud dokumendiga lahendi tegemisel arvestamata. Vastuse küsimusele, mis täpselt oli dokumendis võltsitud, kas allkiri vm, saab anda ekspert originaaldokumendi põhjal. Kuid vastuse puudumine (nt juhul, kui vaidlustatud ärakirja esitaja ei edasta kohtule algdokumenti) ei takista kohtul TsMS § 277 lg 4 ja § 238 lg 5 kohaldamist. Kuivõrd laenulepingu järgi tuli laen tagasi maksta hiljemalt 13.03.2013, hageja esitas nõude pankrotimenetluses 17.10.2016 ning puudusid tõendid, et nõude aegumine oleks vahepeal katkenud või peatunud, oli hageja nõue aegunud ja kostjal oli õigus esitada nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele vastuväide. Eelnevalt kirjeldatud põhjusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud
4. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 5