KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Krista Kirspuu, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 26.01.2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-9993 Tsiviilasi XX hagi Aktsi

§ 753

lg 1 esimese lause järgi on Eestis tegutsevate vahekohtute otsuste täitmise eelduseks üldjuhul nende eelnev tunnustamine ning täidetavaks tunnistamine. Eestis ei ole loodud riiklikku süsteemi, mille alusel saaks kontrollida, milline vahekohus on alaliselt tegutsev ja milline mitte (Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 15). Seega üksnes nime järgi ei ole võimalik tuvastada, kas tegu on alalise vahekohtuga. Kuigi TMS §

§ 753

lg 1 teise lause järgi on alaliselt tegutseva vahekohtu lahend täidetav ilma selle tunnustamise ja täidetavaks tunnistamiseta, ei ole üheski seaduses kriteeriume, mis võimaldaksid tuvastada, kas vahekohus on TsMS § 753 lg 1 teise lause mõttes alaliselt tegutsev. Vahekohtu alalisuse kriteeriumide puudumise tõttu ei ole kohtutäituril võimalik otsustada, kas Eestis tehtud ja täitmiseks esitatud vahekohtu otsuse on teinud TsMS § 753 lg 1 teise lause mõttes Eestis alaliselt tegutsev vahekohus. Riigikohus on sedastanud, et kui kohtutäitur alustab täitemenetlust vahekohtu lahendi alusel, mida ei ole enne tunnustatud ega täidetavaks tunnistatud, siis on ta alustanud täitemenetlust ilma täitedokumendita. Kohtule ei esitatud tõendeid selle kohta, et E-Vahekohtu 13.10.2013 otsus nr 1040 oleks kohtu poolt eelnevalt tunnustatud ja täidetavaks tunnistatud. Eeltoodust tulenevalt on täitemenetlust alustatud ilma täitedokumendita ja sundtäitmine täiteasjas nr 195/2013/4706 tuleb tunnistada lubamatuks. Apellatsioonkaebus

1. 15.01.2018 esitas Aktsiaselts PlusPlus Capital (kostja) apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Harju Maakohtu 14.12.2017 otsuse ja teha esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse.
2. Maakohus jättis hindamata kostja väite, et hageja ei esitanud kaebusi kohtutäituri tegevuste või otsuste peale (sh kaebust täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks) täitemenetluse alustamisel, vaid allus täitemenetlusele. Ainuke kostjale teadaolev hageja pöördumine kohtutäituri poole, oli e-kiri, mille hageja saatis 22.11.2013, milles hageja kirjeldas oma majanduslikku olukorda ja kinnitas nõusolekut vabatahtlikult tasuda kohtutäituri arvelduskontole osamakseid alates detsembrist
3. Maakohus ei 4 hinnanud kostja väiteid hageja kaebeõiguse, täitemenetluses kaebuste esitamise tähtaegadest kinnipidamise ja vastustaja menetlusõiguste kasutamise kohta ega põhjendanud, miks nimetatud asjaolusid kohtuotsuse tegemisel arvesse ei võetud.
4. Harju Maakohus asus, tuginedes Riigikohtu 20.04.2016 otsusele nr 3-2-1-142-15, seisukohale, et täitemenetluse läbiviimine oli lubamatu, kuna see viidi läbi vahekohtu otsuse alusel, mida ei olnud kohus eelnevalt tunnustanud ja täidetavaks tunnistanud. Viidatud lahendis märkis Riigikohus esimest korda, et kuna seadusandja pole sisustanud „alaliselt tegutseva vahekohtu“ mõistet, siis ei saa kohtutäitur ka ise hinnangut anda, kas vahekohus on alaliselt tegutsev ning seetõttu ei tohi kohtutäitur täitemenetlust alustada ühegi vahekohtu otsuse alusel, mida pole kohus eelnevalt tunnustanud ja täidetavaks tunnistanud. Kostja ei nõustu, et viidatud Riigikohtu lahendi järeldust saab rakendada kõigi varem vahekohtu otsuste alusel läbi viidud täitemenetluste suhtes, arvestamata muid asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Selline Riigikohtu lahendiga 3-2-1-142-15 loodud uudse praktika tagasiulatuv rakendamine muid asjaolusid hindamata rikub oluliselt õiguskindluse põhimõtet ja kostja õigusi. Riigikohus on oma 02.04.2014 otsuses nr 3-2-1-162-13 p-s 33 märkinud, et kohtupraktika muutmine tagasiulatuvalt aegumistähtaja arvutamise osas võib kahjustada nende isikute õigust nõuda teo tegemist või sellest hoidumist, kes esitasid nõude võttes aluseks varasema Riigikohtu praktika.
5. Riigikohtu lahendis nr 3-2 -1-142-15 erinesid asjaolud oluliselt käesoleva tsiviilasja asjaoludest. Viidatud lahendis esitati mitmeid sisulisi etteheited vahekohtu menetlusele ja vahekohtu otsusele endale. Käesolevas asjas ei ole vastustaja aga esitanud pretensioone vahekohtumenetluse ega vahekohtu otsuse osas. Määruse põhjendused
6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel keelduda. TsMS § 637 lg 1 p 6 sätestab, et kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.
7. Apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja maakohtu järelduse, milles maakohus leidis, et täitedokumendiks olevat Elektroonilise Vahekohtu OÜ poolt peetava E-Vahekohtu 13.03.2013 otsust ei ole võimalik täita ilma, et see oleks eelnevalt kohtu poolt tunnustatud ja täidetavaks tunnistatud. Samuti heitis apellant maakohtule ette, et maakohus ei ole hinnanud kostja väidet, mille kohaselt oleks hageja pidanud esmalt esitama kaebuse kohtutäiturile.
8. Maakohus on õigesti hagi TMS § 221 lg 1 järgi rahuldanud ja apellatsioonkaebuse väited, eeldades nende õigsust, ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust. Asjas tuvastatu kohaselt on praegusel juhul täitedokumendiks E-Vahekohtu 13.10.2013 otsus asjas nr K1040, millega on hagejalt kostja kasuks välja mõistetud 2255,48 eurot põhivõlga, 879,64 eurot viivist, alates 27.09.2013 viivis 0,5% põhivõlalt kuni kohustuse täitmiseni ja menetluskulud 50 eurot. Viidatud vahekohtu otsuse alusel on kohtutäitur alustanud täitemenetlust. Hageja leiab, et sundtäitmine on lubamatu, kuna tegu ei ole alalise vahekohtu otsusega, mistõttu ei või seda ilma tunnustamata ja täidetavaks tunnistamata (TsMS § 753 lg 1 esimene lause) täita. Maakohus on õigesti 5 leidnud, et kuigi TMS §

§ 753

lg 1 teise lause järgi on alaliselt tegutseva vahekohtu lahend täidetav ilma selle tunnustamise ja täidetavaks tunnistamiseta, ei ole üheski seaduses kriteeriume, mis võimaldaksid tuvastada, kas vahekohus on TsMS § 753 lg 1 teise lause mõttes alaliselt tegutsev. Vahekohtu alalisuse kriteeriumide puudumise tõttu ei ole ka kohtutäituril võimalik otsustada selle üle, kas Eestis tehtud ja täitmiseks esitatud vahekohtu otsuse on teinud TsMS § 753 lg 1 teise lause mõttes Eestis alaliselt tegutsev vahekohus. Seetõttu ei saanud kohtutäitur selliseid vahekohtu otsuseid käsitada täitedokumendina ja neid täitmiseks võtta. Kui kohtutäitur alustab täitemenetlust vahekohtu lahendi alusel, mida ei ole enne tunnustatud ega täidetavaks tunnistatud, siis on ta alustanud täitemenetlust ilma täitedokumendita ja sundtäitmine on TMS § 221 lg 1 järgi lubamatu. Maakohus on õigesti viidanud Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-142-

1. Apellandi väited, et
2. aastal tehtud vahekohtu otsuse täitmisel ei saa õiguskindluse põhimõttest lähtudes arvestada hilisemates Riigikohtu lahendites toodud seisukohtadega, on ebaõige. Riigikohtu poolt seaduse tõlgendamine ei ole õigust loov tegevus, mistõttu ei saa seda piirata ainult pärast tõlgenduse andmist tehtavate vahekohtu otsuste täitmisega. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, et Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 toodud asjaolud on oluliselt erinevad käesoleva vaidluse aluseks olevatest ja käesolevas menetluses ei ole hageja viidanud sellele, et otsust tehes oleks vahekohus menetlusnorme rikkunud. Esiteks leiab kolleegium, et väited vahekohtu poolt menetlusnormide rikkumisele ei ole olulised nõude lahendamisel ja teiseks on kaebaja väide ka ebaõige, kuna hageja on esile toonud, et teda ei ole vahekohtu menetlusest kordagi teavitatud.
3. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole hinnanud seda, kas hageja oleks pidanud esitama kaebuse kohtutäiturile TMS § 217 lg-s 1 sätestatud korras, kuid eeltoodu ei muuda maakohtu otsust ebaõigeks. Kostja ei ole sellele asjaolule vastuses hagile tuginenud, nii et maakohus ei pidanud seda hindama. Apellatsioonimenetluses uute asjaolude esitamine on piiratud ja apellant ei ole põhjendanud, miks ta seda väidet ei esitanud maakohtule. Samas on Riigikohus eelpool viidatud tsiviilasja lahendi p-s 16 selgitanud, et kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel ehk täitemenetluse korraldamisel, sh täitedokumendi täitmiseks võtmist, saab täitemenetluse osaline vaidlustada eelkõige TMS § 217 lg 1 alusel esitatud kaebusega kohtutäituri otsuse või tegevuse peale, kuid erandkorras on vaidlus võimalik lõplikult lahendada ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi raames olenemata sellest, et kaebust kohtutäiturile ei ole esitatud. Oma olemuselt on hageja soovitav tulemus (vabaneda ebaseaduslikust täitemenetlusest) võimalik saavutada ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamisega.
4. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Seoses apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmisega ei ole hagejale (vastustajale) menetluskulusid tekkinud. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar Krista Kirspuu Mati Maksing