Obsah (7)

§ 146§ 68§ 147§ 135§ 136§ 137§ 144

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kaie Almere Otsuse tegemise aeg ja koht 11. detsember 2017 Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-5982 Tsiviilasi Xxxxhagi

§ 146

lg-le 4 on kostja nõudele hageja vastu kohaldatav aegumistähtaeg kümme aastat ning kostja nõue hageja vastu ei ole aegunud. Isegi juhul, kui kostja nõue hageja vastu oleks aegunud, ei mõjutaks see kostja hinnangul hageja andmete avaldamist Creditinfo Eesti AS poolt hallatavas Ametlikus Maksehäireregistris. Mingi nõude aegumine ei muuda selle aluseks oleva kohustuse rikkumist olematuks. Riigikohtu 12.12.2011 lahendist 3-3-1-70-11 tuleneb, et võlgniku andmed võivad olla avaldatud Ametlikus Maksehäireregistris kuni 13 aastat alates nõude sissenõutavaks muutumisest. Kostja on varasemalt nõustunud hageja seisukohaga, et nõue on sissenõutav alates 01.01.

1. Sellest tulenevalt on kostja seisukohal, et hageja andmed võivad olla Ametlikus Maksehäireregistris kuni 01.01.
3. Kostja leiab kohtule 03.11.2017 esitatud lõplikes seisukohtades, et kostja nõue hageja vastu tuleneb 24.04.2007 interneti vahendusel sõlmitud laenulepingust nr xxxx. 17.11.2017 esitatud seisukoha leiab kostja, et hageja esitas oma lõplikud seisukohad ületades menetlustähtaega 04.11.2017 „hageja seisukohad kostja täiendavatele seisukohtadele“, milles tõi omapoolsed argumendid kostja poolt 02.10.2017 esitatud seisukohtadele. Kostja palub kohtul jätta hageja poolt 04.11.2017 esitatud lõplikud seisukohad tähelepanuta. Juhul, kui kohus otsustab siiski 3 aktsepteerida hageja poolt menetlustähtaega ületades esitatud lõplikud seisukohad, esitab kostja järgnevalt omapoolse arvamuse nende sisulise poole osas.
4. Selgitused pangalingi tehnliste spetsifikatsioonide kohta aitavad aru saada kostja poolt tõendina esitatud digitaalse allkirjastamise sertifikaadist. See on üldine selgitus ning selle selgituse eesmärk ei olnud tõendada hageja ja kostja vahelise lepingu olemasolu, vaid selgitada digitaalse allkirjastamise sertifikaadil oleva informatsiooni tähendust. Laenuraportist on selgelt välja loetav, et 24.04.2007 puhul on tegemist kliendi registreerimise kuupäevaga ning laenu summas 2000,00 EEK on hageja taotlenud 31.07.
5. Vastavalt kostja ja hageja vahel sõlmitud laenulepingule võimaldas kostja hagejal pärast laenulepingu sõlmimist võtta laenu korduvalt. Leping oli sõlmitud 24.04.2007 ning selle alusel võttis hageja kostjalt laenu 31.07.
6. Kirjavahetusest leiduvate maksegraafikute puhul ei ole tegemist uute laenudega vaid ettepanekutega leida võlgnevuse tasumiseks kompromiss. Kostja arvates tuleneb laenuhaldurite kommentaaridest selgelt see, et need on seotud hagejaga ning tõendavad seda, et ta hoidus tahtlikult kõrvale laenu tagasimaksmisest ning kostja püüetest temaga võlgnevuse. Asjaolu, et hageja ei ole kostja vastu oma nõuet veel kohtule esitanud, ei välista tal selle tegemist tulevikus. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7. Kohus, hinnanud kõiki kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid kogumis, leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
8. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma väiteid põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Seega on hagimenetluses poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-141-15, p 19).
9. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on nõue hageja vastu. Hageja kostjalt raha saamist ei eita. Hageja leiab, et pooled ei ole lepingut sõlminud ja hageja nõue on aegunud. Kostja on seisukohal, et nõue ei ole aegunud, kuna hageja on rikkunud oma laenulepingust tulenevaid kohustusi tahtlikult ja sellest tulenevalt on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (

) § 146 lg 4 kohaselt kohaldatav aegumistähtaeg kümme aastat. Seega on hageja esitanud nõude, milles palub tuvastada kostjale kuuluva hageja vastu suunatud nõude puudumine ja aegumine. Hageja nõue kostja vastu võiks kuuluda rahuldamisele tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 alusel, mille kohaselt hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Seega tuleb kohtul tuvastada, kas hagejal puudub kohustus tasuda kostjale võlgnevus 332,33 eurot.

1. Seega tuleb esmalt kvalifitseerida hageja nõue kostja vastu. s.t anda sellele õiguslik hinnang. Vaidlus puudub selles, et hageja on kostjalt saanud 2 000 krooni. Hageja kinnitab, et raha on hagejale 31.07.2007 üle kantud (tl 32, pöördel). Samuti on kohtule esitatud maksekorraldusega nr 21697 tõendamist leidnud, et kostja kandis hageja arvelduskontole 31.07.2007 2 000 krooni (tl 25). Kostja leiab, et pooled sõlmisid interneti vahendusel 24.04.2007 lepingu nr xxxx (tl 22-24). Lepingu sõlmimisel võimaldas kostja võtta hagejal kiirlaenu. Eeltoodust tulenevalt tuleb esmalt tuvastada, kas poolte vahel on sõlmitud laenuleping. Hageja on tuginenud sellel, et lepingut ei ole sõlmitud ning kostja poolt esitatud leping on allkirjastamata. Hageja leiab, et kostja nõue saaks põhineda alusetul rikastumisel. Kostja väitel on leping sõlmitud internetis. 4
2. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus-või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidileping on krediidileping, mille poolteks on majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja ning tarbijast krediidivõtja. Tarbijakrediidilepinguga on tegemist, kui krediidivõtja on füüsiline isik ning krediidi võtmine ei ole seotud nimetatud isiku iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Äriregistri väljavõttest nähtuvalt on kostja tegevuseks muu laenuandmine.
3. Kohus leiab, et tõendamist on leidnud asjaolu, et hageja on esitanud 31.07.2007 kl 20:20:59 sms-i teel 2 000 krooni väljastamiseks laenutaotluse IP-aadressilt 87.98.121.30 (tl 45). Laenutaotlus rahuldati ning kostja kontole kanti 31.07.2007 kl 20:24 2 000 krooni (tl 25). VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

§ 68

lg 2 ja 3 kohaselt võivad tahteavaldused olla väljendatud nii otseselt (sõnaliselt) kui ka kaudselt (tegudega). Laenulepingule ei ole sätestatud kohustuslikku vormi, seega iseenesest ei pea olema laenulepingu tekst allkirjastatud, kui muudest asjaoludest ja tõenditest nähtuvalt on poolte vahel laenusuhe. Seega on tõendamist leidnud, et lepingupooled, so hageja ja SMS Laen OÜ, sõlmisid interneti teel tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 tähenduses 2 000 krooni saamiseks. Äriregistri teabesüsteemi kohaselt on Creditstar Estonia AS kehtetud ärinimed SMS Laen AS ja SMS Laen OÜ. 17. Kohustus, mille aegumist hageja soovib tuvastada tuleneb hageja ja kostja sõlmitud tarbijakrediidilepingust. Tegemist on seega tehingust tuleneva nõudega. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on

§ 146

lg 1 kohaselt kolm aastat.

§ 146

lg 4 kohaselt on aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustust tahtlikult. Pooled vaidlevadki selle üle, kas hageja rikkus laenu tagastamise kohustust tahtlikult või mitte. Riigikohus on selgitanud

§ 146lg 4 kohaldamise asjaolusid.

Kohustuse tahtliku rikkumisega

§ 146

lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Eeltoodust tulenevalt kohaldub

§ 146

lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Selline tegu võib olla kas aktiivne või passiivne. Esimesel juhul rikub isik kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevusega, teisel juhul tegevusetusega. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades

§ 146

lg 4 kohaldamiseks piisav (vt Riigikohtu 16.09.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-179-09, p 11). 18. Kohtu hinnangul ei ole kostja toonud välja asjaolusid, millest võiks järeldada seda, et hageja rikkus kohustust tahtlikult. Kohus leiab, et nimetatut ei saa järeldada asjaolust, et hageja kohustust ei täitnud ning asjaolust, et hageja mitte ainult ei hoidnud tahtlikult kõrvale oma kohustuse täitmisest, vaid hageja eesmärk oli juba lepingu sõlmimise hetkel kahjustada kostjat läbi tema arvelt rikastumise. Laenuhaldurite kommentaarid ei tõenda hageja poolt kohustuste tahtlikku rikkumist, kuna nimetatud kommentaarid ei tõenda kostja poolt hagejale helistamist. Kohus täitis 11.09.2017 selgitamiskohustust ning kohus tegi kostjale ettepaneku esitada kohtule tõendeid korduvate nõudekirjade esitamise kohta hagejale (tl 35). Kostja vaatamata kohtu selgitustele ja ettepanekutele tõendeid kirjade saatmise kohta esitanud ei ole. Kostja poolt kohtule 02.10.2017 kirjavahetus ei tõenda kirjade saatmist hagejale. Samuti ei näita hageja tahtlust kohustuse rikkumisel asjaolu, et ta on esitanud praeguse hagi kohtusse. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja esitanud asjaolusid, mis annaks alust kohaldada laenu tagastamise nõude aegumisele

§ 146lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega tahtliku rikkumise korral.

Seega kohaldub kohtu hinnangul

§ 146

lg-st 1 tulenev kolmeaastane aegumistähtaeg.

§ 147lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega.

5 19. Riigikohus on selgitanud aegumistähtaja alguse arvutamist. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on

§ 146lg 1 järgi kolm aastat.

Tähtaeg lõpeb

§ 135lg 2 järgi tähtpäeva saabumisel.

Tähtpäeva saabumine määratakse

§ 136lg 1 järgi tähtaja või kindlaksmääratud sündmusega.

Kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev

§ 136lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval.

Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg

§ 137

lg 1 järgi tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Aastates arvutatava aegumistähtaja puhul on keskne küsimus, mida lugeda aegumistähtaja viimase aasta „vastavaks kuuks ja päevaks"

§ 136lg 2 mõttes.

Kolleegiumi arvates peetakse selle all aegumistähtaja puhul silmas kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel. Nõude maksmapanekuks on võlausaldajal aega kolm täisaastat.

§ 147

lg 1 esimese lause järgse nõude sissenõutavaks muutumise ja ühtlasi aegumise alguspäeva väljaarvamine aegumistähtajast pikendaks aastat kunstlikult ühe päeva võrra. Laenuleping sõlmiti

1. veebruaril
2. Kostjad pidid laenu tagasi maksma hiljemalt
3. veebruaril 2009 (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-162-13, p-id 29 ja 30 ).
4. Hageja kohustus laenusumma tagastama hiljemalt 30.08.
5. Seega algas aegumistähtaeg 30.08.
6. Asjas ei ole pooled esitanud asjaolusid, millest võiks järeldada, et aegumine on vahepeal katkenud või peatunud. Seega möödus aegumistähtaeg 30.08.2010 kell 24:00 ning kostjale kuuluv krediidiliinilepingust tulenev nõue on praeguseks aegunud.

§ 144

kohaselt on koos põhivõlaga aegunud ka kõrvalkohustustest tulenevad nõuded, st intressi-ja viivisenõue. Kuna kostja nõue hageja vastu on aegunud, ei analüüsi kohus seda, kas poolte vahel sõlmitud lepingust tulenev viivisemäär on tühine selle selgelt ülemäärast ja tarbijast hagejat ebamõistlikult kahjustavalt. Eeltoodust tulenevalt leidis tuvastamist, et hagejal puudub kohustus tasuda kostjale poolte vahel sõlmitud lepingus tulenevat võlgnevust 332,33 eurot. Seega tuleb hagi rahuldada nõude osas tuvastada hageja kohustus tasuda Creditstar Estonia AS-ile võlasummat 320-640 eurot.

1. Järgmisena analüüsib kohus, kas hageja isikuandmete töötlemiseks Creditinfo Eesti AS hallatavas maksehäireregistris esineb õiguslik alus. Isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 10 lg 1 kohaselt on isikuandmete töötlemine lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul, kui seadus ei sätesta teisiti. Andmed isiku võlgnevuse kohta ei ole delikaatsed isikuandmed IKS § 4 lg 2 mõttes, mille töötlemisele kehtivad IKS-st tulenevad lisapiirangud. Seega IKS §11 lg-d 6 ja 7 ei eelda krediidivõimekuse muul eesmärgil kolmandatele isikutele andmete edastamisel andmesubjekti nõusolekut. IKS § 11 lg 6 kohaselt isikute krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes juhul, kui: 1) kolmandal isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi; 2) isikuandmete edastaja on tuvastanud kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ning registreerinud andmeedastuse. Sama paragrahvi lg 7 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud eesmärgil andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine ei ole p 2 ja 4 alusel lubatud, kui see kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve ning kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui kolm aastat.
2. Isikuandmete töötlemist Krediidiinfo hallatava maksehäireregistris on Riigikohus analüüsinud 12.12.2011 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-70-
3. IKS § 11 lg 7 sätestab alused, mille esinemisel ei ole IKS § 11 lg-s 6 nimetatud eesmärgil andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine lubatud. IKS § 11 lg 7 p 2 alusel ei ole andmete edastamine lubatud, kui see kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve, sama lõike punkti 4 alusel ka siis, kui kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui kolm aastat. Aegumine ei ole käsitatav kohustuse rikkumist lõpetava alusena selle sätte tähenduses. Küll on nõude aegumist võimalik arvestada andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise kaalumisel IKS § 11 lg 7 p 2 alusel. Mida pikema perioodi järel toimub 6 isikuandmete töötlemine, sh edastamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus.
4. Kohus leiab, et andmete edasine edastamine on IKS § 11 lg 7 p 2 ja 4 alusel andmesubjekti õigustatud huve ülemäära kahjustav ning kohustuse rikkumisest on möödunud rohkem kui kolm aastat. Pooled sõlmisid 24.04.2007 interneti teel tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 tähenduses 2 000 krooni saamiseks. Kostja andis hagejale 31.07.2007 laenu 2 000 krooni ning hageja kohustus laenu tagastama 30.08.
5. Kohus tuvastas, et kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui kolm aastat ning nimetatud nõude kolmeaastane aegumistähtaeg on möödunud. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue, tuvastada kostja Creditstar Estonia AS kohustus esitada Creditinfo Eesti AS-ile avaldus Xxxxvõlglaste nimekirjast kustutamiseks, rahuldada. MENETLUSKULUD
6. TsMS 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagimenetluse kulud jätta kostja kanda.
7. Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere kohtunik 7