Nimetatud küsimused peab ringkonnakohus
Sellest tulenevalt korraldas ringkonnakohus eelistungi. 3. Apellatsioonimenetluse eelistungil prokurör asus seisukohale, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust
lg 1 p 7, § 339 lg 2 mõttes ning maakohtu otsus tuleb tühistada ja saata uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus. 3.1 Kaitsja nõustus eelistungil, et rikutud on kriminaalmenetlusõigust
lg 1 p 7, § 339 lg 2 tähenduses ning maakohtu otsus tuleb tühistada ja saata uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4. Kolleegium võtab kõigepealt seisukoha, kas antud asjas on tuvastatav maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine
4.1 Kohtumenetlusõiguse teoorias üldiselt omaksvõetud arusaama kohaselt tuleb järelmite poolest eristada kohtumenetlusõiguse olulisi ja mitteolulisi rikkumisi ning kohtulahendi tühistamise tingib üksnes tuvastatud kohtumenetlusõiguse oluline rikkumine. Kõigepealt võib kohus
lg 2 mõtte kohaselt tunnistada iga üksiku sama paragrahvi esimeses lõikes loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumise oluliseks siis, kui ta loeb selle üksiku rikkumise sedavõrd oluliseks, et sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Samas on kriminaalkolleegium oma varasemas praktikas väljendanud seisukohta, et
lg 2 toimeala hõlmab ka olukorda, mil menetleja poolt on tahtlikult eiratud mitmeid selliseid kriminaalmenetlusõiguse sätteid, mis eraldivõetult ei oleks käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. august 2007. a otsuses nr 3-1-1-29-07). Kohtukolleegium asub seisukohale, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust
5. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et maakohus on 18.detsembril 2017.a määrusega ühendanud kriminaalasjad 1-17-9148 ja 1-17-11168 Tanel Soopi süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, jättes kriminaalasja numbriks 1-17-9148 (kd 4 lk 41). Kriminaalasjade ühendamist üheks menetluseks on arutatud ka kohtuistungil, mis toimus 18.detsembril 2017 (kd 4 lk 43 pöördel). Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks
lg 1 alusel kontrollinud
§- de 24-27 sätteid järgides kriminaalasja kohtualluvust ning andnud süüdistatava Tanel Soopi määrusega kohtu alla
detsembri 2017 toimunud kohtuistungit. 2 5.1 Kohtuistung 18.detsembril 2017 toimus algusega kell 11:15 kuni 12:03 (kd 4 lk 43). Toimikus olev kohtu alla andmise määrus on kohtuniku poolt allkirjastatud 18.detsembril 2017 kell 13:36, seega peale asja sisulist arutamist maakohtus (kd 4 lk 39). Asjaolu, et Tanel Soop oli eelnevad juba kohtu alla antud teises kriminaalasjas, ei tähenda seda, et maakohus võib sama isiku suhtes kohtusse saadetud kriminaalasja saamisel jätta süüdistatava enne kohtuistungi toimumist kohtu alla andmata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-118-98 märkinud, et süüdistatava kohtu alla andmise määruse tegemata jätmine takistab kriminaalasja seaduslikku uurimist, kuna ei taga selle igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust. Samuti takistab see seadusliku ning põhjendatud kohtuotsuse tegemist, kuna seaduslikult ei ole lahendatud küsimused, mis kuuluvad otsustamisele kohtu alla andmisel KrMK § 189 järgi ning teostatud toimingud kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamisel KrMK § 192 järgi. Kolleegium märgib, et see Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis toodud seisukoht on ka selles osas asjassepuutuv ning kohaldatav ka käesoleval ajal. 5.2 Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatava kohtu alla andmise määruse tegemata jätmine enne kohtuistungit takistab kriminaalasja kohtuliku uurimist, kuna ei taga selle igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust. Samuti takistab see seadusliku ning põhjendatud kohtuotsuse tegemist, kuna seaduslikult ei ole teostatud toimingud kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks
Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis 3-1-1-30-15 asunud seisukohale, et teatud juhtudel võib kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamise nõudest kõrvale kalduda ning vormistada vastavasisulise otsustuse protokollilise määrusena. Samas on kolleegium rõhutanud, et protokollilise määrusega kohtu alla andmise otsustamise võimalus sõltub suuresti lahendatava kohtuasja eripärast, s.t sellest, kes kohtumenetluse pooltest istungist osa võtavad, missuguseid küsimusi maakohus kohtu alla andmise raames lahendab ja millisele seisukohale jõutakse kohtuasja sisulise arutamise küsimuses. 5.3 Maakohus arutas kriminaalasjade ühendamist 18.detsembril 2017 toimunud kohtuistungil, kus arutati sisuliselt ka süüdistatava süüküsimust. Maakohtu protokollist ei nähtu, et kohus oleks kriminaalasjas
lg 1 p 1 kohaselt, järgides
sätteid andnud süüdistatava kohtu alla protokollilise määrusega, vaid kohtu alla andmise määrus koostati alles peale kohtuistungit. Seega saab asuda seisukohale, et maakohus ei ole kriminaalasjas
lg 1 p 1 kohaselt, järgides
sätteid Tanel Soopi sisuliselt kohtu alla andnud, vaid jättis kohtu alla andmise enne asja sisulist arutamist lahendamata. Kohtu alla andmise määruse koostamine peale 18. detsembri 2017 toimunud kohtuistungit ei kõrvalda kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, kuivõrd on tuvastatav, et kohtu alla andmata jätmisega enne kriminaalasja arutamist kohtuistungil, rikuti kohtumenetluse poole ehk kannatanu õigusi ja huve. Samuti on rikutud
lg 1 sätteid, mistõttu on alust käsitada kõnealuse menetlusotsustuse tegemata jätmist enne kohtuistungit kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. 6.
lg 1 kohaselt lühimenetluses toimuvale kohtuistungile kutsutakse prokurör, süüdistatav, kaitsja, kannatanu ja tsiviilkostaja.
lg 2 kohaselt ei takista lühimenetluses kannatanu ja tsiviilkostja kohtuistungile ilmumata jäämine kriminaalasja kohtulikku arutamist ega tsiviilhagi läbivaatamist. Kannatanu ja tsiviilkostja puudumine ei ole aga
lg-st 1 tulenevalt asja arutamist takistav asjaolu üksnes juhul, kui need isikud on nõuetekohaselt kohtuistungile kutsutud. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-42-11 tooduga. 3 6.1 Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatavale esitatud süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1 järgi on kannatanuks SS, kuid antud juhul otsustas maakohus arutada kriminaalasja ilma, et kannatanut oleks kohtuistungist teavitatud ja kohtuistungile kutsutud, mistõttu on kannatanult võetud võimalus olla oma kohtuasja arutamise juures (PS § 24 lg 2). Kolleegium märgib, et jättes süüdistatava kohtu alla andmata
lg 1 p 1 kohaselt enne asja sisulist arutamist ning järgimata
p 5 sätteid, ei taganud maakohus kannatanule reaalset võimalust kohtuasja arutamisest osa võtta. Maakohus jättes nimetatud toimingud põhjendamatult enne istungit tegemata ja asudes sellest hoolimata kriminaalasja arutama, rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust
6.2 Tuleb märkida, et kolleegiumil ei ole võimalik tuvastada kriminaalasja materjalide pinnalt, mil moel on ülejäänud kannatanuid teavitatud 18. detsembri 2017 toimuvast kohtuistungist. Prokurör märkis eelistungil, et kannatanu, kes oli ilmunud kohtuistungile suhtles pidevalt prokuröriga telefoni teel ning seega oli teadlik istungi toimumisest. Kohtute Infosüsteemist KIS ei nähtu, et maakohus oleks infosüsteemi kaudu teinud teatavaks kannatanutele kohtuistungi toimumise aja ja koha või edastanud kirjaliku kutse
Ka ei ole võimalik tuvastada, kas isikud on kutsutud kohtusse
lg 1 kohaselt telefoni või muu tehnilise sidevahendi kaudu, kuivõrd kutse edastamisel telefoni teel tuleb märkida
lg 3 kohaselt
Kolleegium tunnistab eelviidatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumised olulisteks
Seega ei taganud maakohus kannatanutele reaalset võimalust kohtuasja arutamisest osa võtta. 7.
lg 1 kohaselt võib maakohtu kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Maakohus on kohtuotsuses Tanel Soopile inkrimineeritud kuriteos KarS § 263 lg 1 p 1 järgi tuginenud tõenditele, mida kohtulikul arutamisel 18. detsembril 2017 maakohtu istungil vahetult uuritud ja protokollitud ei ole (kd 4 lk 43-48 pöördel).
lg 1 kohaselt saab kriminaalasja lahendamisel lühimenetluses tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Kuigi lühimenetluse kohaldamise peamisteks eesmärkideks on kriminaalmenetluse kiirus ja ökonoomsus, ei tohi nende eesmärkide saavutamise nimel teha mööndusi isiku süüküsimuse lahendamise põhjendatuses ega seaduslikkuses. Lühimenetluses saab kohtulik uurimine toimuda üksnes läbi kriminaaltoimikus olevate materjalide avaldamise. Protokollist nähtuvalt on prokurör avaldanud süüdistuste sisu ja palunud kohtul avaldada tõendid KarS § 120 lg 1 järgi 7 kuriteos, KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja KarS § 274 lg 2 p 4 järgi (kd 4 lk 44 pöördel- 46 pöördel), kuid protokollist ei nähtu, et pooled oleksid esitanud taotlust avaldada tõendid KarS § 263 lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistuses. Samas on kohus küsinud kas süüdistatavale on süüdistuste sisu, sh KarS § 263 lg 1 p 1 järgi arusaadav (kd 4 lk 47). Kolleegium võib kohtuistungi protokollist nähtuvast teha järelduse, et kohtus ei ole palutud avaldada ega uurida toimiku materjale süüdistatavale esitatud süüdistuse
Seejuures tuleb märkida, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt märkinud, et kohus peab toimiku materjalide avaldamisel täpselt määratlema, millised tõendid, millises ulatuses ta avaldab ja millist lehekülje numbrit see tõend kannab. Eelkõige võimaldab see kohtumenetluse pooltel aru saada, milline on kohtus vahetult ja suuliselt uuritud tõendite kogum, millel süüdi- või õigeksmõistev kohtuotsus põhineb (vt otsus nr 3-1-1-124-05). Maakohtu istungi protokollis on üldsõnaline märge, lugeda tõendid avaldatuks (kd 4 lk 48), kuid pole mingit märget milline tõend on avaldatud millisest köitest ja millist leheküljenumbrit tõend kannab, seega tuleb asuda seisukohale, et maakohus on avaldanud 4 vaid tõendid, millele prokurör on viidanud ja millised märgitud protokollis tõendite loetelus (kd 4 lk 44 pöördel-46 pöördel), kuid mitte
7.1 Tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõttel on oluline roll kaitseõiguse ja ausa kohtumenetluse tagamisel - selle kaudu on süüdistatavale kindlustatud võimalus tutvuda vahetult tema vastu esitatud tõenditega ning esitada vastuväiteid. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 p-dest 1 ja 3 "d" tuleneb, et üldjuhul peaksid tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja tagades talle võimaluse esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Kolleegium asub seisukohale, et maakohtus kohtuotsuse rajamine uurimata ja avaldamata tõenditele on vastuolus kohtuliku arutamise vahetu põhimõttega, mis rikub süüdistatava kaitseõigust ning kolleegiumil on põhjust tunnistada nimetatud rikkumine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks
Antud juhul tõi nimetatud rikkumine kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse, kuivõrd maakohus on rajanud isiku süüdimõistmise KarS § 263 lg 1 p 1 järgi vahetult uurimata ja avaldamata tõenditele ning need tõendid on ainsaks ja ka kaalukaks tõendiks selle kohta, et süüdistatav on pannud toime temale inkrimineeritud kuriteo. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-123-06 tooduga. 8. Kohtukolleegium asub seisukohale, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust
Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 7 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks kohtuotsuses põhjenduste puudumine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud oma lahendites, et kohtuotsuse motiveerimise nõue tähendab muuhulgas seda, et kohtu seisukoha kujunemine peab olema lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-21-10; 3-1-1-75-11). 19.detsembri 2011.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-92-11 on Riigikohtu kriminaalkolleegium veelkordselt selgitanud, et kohtuotsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, ka arvestanud. 8.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium andis lahendis nr 3-1-1-63-14 uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav
Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (
lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
lg 2 mõttes.
lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad
Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (
Eeltoodust ei saa aga järeldada, nagu oleks ringkonnakohus, sedastades maakohtu otsuses
lg 1 p-st 7 hõlmamata põhistamiskohustuse rikkumise, alati õigustatud ja kohustatud maakohtu vea ise parandama (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699-701). 5 8.2 Kolleegium leiab üksmeelselt, et Harju Maakohtu 9.jaanuari 2018.a kohtuotsus ei vasta
nõuetele ning praeguses asjas rikkus maakohus
S § 121 lg 2 p 3 järgi, saab rääkida kohtuotsuse põhistuste piisavusest. Maakohtu otsuses on piirdutud vaid tõendite loetlemisega nende sisu refereerides (kd 4 lk 71 pöördel- 74 pöördel) ning kohtuotsuses puudub iga kuriteo kohta tõendite analüüs täielikult, kuna põhjendused puuduvad terviklikult, siis on tegemist kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikuma rikkumisega. Maakohtu otsuse põhiosa moodustab kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite refereeringust, seostamata ütlusi ja esitatud tõendeid konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega iga kuriteo kohta eraldi. Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena
lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-100-06; 3-1-1-16-04). 8.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud, et kriminaalasja arutamine lühimenetluses ei vabasta kohut talle
Kuigi Kriminaalmenetluse seadustiku
peatükis sätestatud üldmenetlusega võrreldes, toimub
lg 3 ja § 238 kohaselt kohtuotsuse koostamine lühimenetluses üldmenetluse eeskirjade järgi. Seetõttu peab ka lühimenetluses koostatud kohtuotsus vastama kõigile
§-ga 312 kohtuotsuse põhiosale seatud nõuetele, st sisaldama kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite analüüsi sellisel kujul, et võimaldab jälgida kohtuotsuse resolutiivosas väljendatud järeldustele jõudmise käiku (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-20-07). 8.4 Maakohtu otsuses puuduvad igasugused põhjendused, kuidas kohus jõudis järelduseni, et süüdistatav on pannud toime temale inkrimineeritud kuriteod talle esitatud süüdistustes ning seda olukorras, kus süüdistatav eitab täielikult oma süüd. Maakohus piirdus järelduste tegemisel paljasõnalise konstateeringuga, et "Tanel Soobi süü on tõendamist leidnud süüdistuses täies mahus, kõigi ülal loetletud kriminaalasja materjalidega ja süüdistatava teod kohtueelses menetluses õigesti kvalifitseeritud". Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata
Selline lahend on aga võimalik üksnes olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, 3-1-1-27-08; 3-1-1-22-08; 3-1-159-07). 8.5
lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kohtu otsustus asitõendina ära võetud eseme või muu kriminaalmenetluses ära võetud objekti edasise saatuse kohta peab põhinema konkreetsel seaduslikul alusel ja olema õiguslikult ning faktiliselt põhistatud. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-51-13. Maakohtu otsuse põhiosas puuduvad igasugused põhjendused, mille alusel kohus otsustas resolutiivosas asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud asjade suhtes rakendatavate meetmete üle, mis taas moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise
6 Lisaks puuduvad igasugused põhjendused kriminaalmenetluse kulude kohta, mis tuleb lahendada
Maakohus ei ole üldse vaaginud määratud kaitsjale menetluses makstud tasu põhjendatuse küsimust, vaid on lihtsalt nentinud, et kriminaalmenetluse kulud koosnevad asjas sundrahast, kaitsjale tasutud riigi õigusabi osutamise eest makstud hüvitisest. 8.6 Vastavalt
p-le 6 peab kohtuotsuses lahendama ka küsimuse, milline karistus tuleb süüdistatavale mõista. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Kohtukolleegium asub seisukohale, et maakohtu otsus on karistuste mõistmise osas põhistamata ning karistuse määra ja moodustatud liitkaristuse osas puuduvad põhjendused täielikult. Maakohtu otsuses on esitatud vaid napid põhjendused karistuse liigi osas. Kolleegium märgib, et karistuse määra mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ning kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega
Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 rikkumiste kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-59-07). 8.7 Käesoleval juhul ei ole maakohus üldse põhjendatud karistusmäära ja liitkaristuse valiku aluseks olevaid asjaolusid, mistõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik antud rikkumist apellatsioonimenetluses kõrvaldada ja omapoolseid põhjendusi lisada. Karistuse mõistmise osas koosneb kohtuotsus vaid karistust mõjutavate asjaolude loetelust, kuid ei märgita, kuidas üks või teine asjaolu karistuse mõistmist mõjutab. Puuduvad igasugused põhjendused kuidas kujunes iga kuriteo eest mõistetud karistuse määr ja liitkaristus. Et mõistetud karistuse kohta tehtud otsustus peab olema motiveeritud, kinnitab ka
p 5, mille kohaselt esitatakse süüdistatavale mõistetava karistuse motiivid.
p 4 kohaselt on kohtuotsuse apellatsioonis tühistamise aluseks mõistetud karistuse või muu mõjutusvahendi mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetud isikule. Hindamaks, kas maakohus on mõistnud isikule ka kohase karistuse, saab toimuda vaid olukorras, kus maakohus seda vastavalt ka motiveerib. Karistuse mõistmisel peab olema arusaadav nii karistusmäära, kui ka liitkaristuse osas kohtu sisemine arutluskäik. Kolleegiumil on võimatu hinnata, millele tuginevalt on maakohus leidnud, et süüdistatava süü vastab just sellisele karistuse määrale nagu märgitud resolutiivosas. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et maakohtu vead otsuse tegemisel on nii ulatuslikud, mis ei anna alust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest
lg 2 mõttes, vaid maakohtu otsuses on tegemist põhjenduse puudumisega
9. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kokkuvõtvalt rikkunud kriminaalmenetlusõigust
lg 1 p 7, § 339 lg 2 järgi, millist rikkumist pole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada ning tulenevalt
lg-st 2, 3 tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks.
lg-st 2, 3 tuleneb, et kriminaalasja on võimalik saata maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas ei ole kohtulik arutamine toimunud maakohtus kooskõlas menetlusseaduse nõuetega. Kuna tegemist on hulgaliste oluliste rikkumistega ning tagamaks asja objektiivne lahendamine, tuleb saata kriminaalasi uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Sellist seisukohta toetab ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht määruses nr 3-1-1-24-14, p 8. 7 Tühistades maakohtu otsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumiste tõttu ja asi tagastatakse maakohtule uueks arutamiseks, ei käsitle kolleegium apellatsioonis toodud väiteid ja ei analüüsi sisuliselt selles tõstatatud küsimusi. Kolleegium peab vajalikus märkida, et uue otsuse tegemisel maakohtus tuleb järgida
10. Tanel Soopi suhtes
Tegemist on isikuga, kelle suhtes esineb jätkuvalt uute kuritegude toimepanemise oht. Seega pole alust tema suhtes kohaldatud tõkendi muutmiseks. 11.
lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks
Vastavalt
lg-le 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda, kui ringkonnakohus teeb
Apellatsioonimenetluse kulu on Tanel Soopile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Tanel Soopi kaitsja Jugans Grossmann esitas taotluse istungil osalemise eest pool tundi, s.o 25 eurot. Seega on apellatsioonimenetluse kulud kokku 25 eurot, millele lisandub käibemaks 5 eurot. Ringkonnakohus peab seda kulu põhjendatuks, mistõttu tuleb Advokaadibüroo Jugans Grossmann vandeadvokaadi Jugans Grossmanni kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 30 eurot. Ringkonnakohus tühistab Harju Maakohtu 09.jaanuari 2018.a kohtuotsuse täielikult, mistõttu käesoleval juhul kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik. 12. Eeltoodu alusel ja juhindudes
lg 2 p 2; § 338 p 3; § 339 lg 1 p 7, lg 2; § 341 lg 2, 3 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 09.jaanuari 2018 aasta otsuse tervikuna ja saadab kriminaalasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. /allkirjastatud digitaalselt/ 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.