← Eesti

2-17-2849/39

Obsah (6)§ 100§ 101§ 105§ 116§ 102§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg ja koht 16. november 2017, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-2849 Tsiviil

) § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära ning jätta menetluskulud hageja seadusliku esindaja kanda. Kohtusse pöördumine oli põhjendamatu, kuna kostja osaleb lapse kasvatamises ja tema ülalpidamises aktiivselt (nädalavahetustel, mil laps on isaga). Kostja on lisaks muudele lapsele vajalikele kulutustele kandnud ema arvelduskontole 400 eurot märtsis 2017, see summa tuleks tagasiulatuvast elatisest maha arvata. Seega oli kohtusse pöördumine põhjendamatu ning seda tuleks võtta arvesse menetluskulude jaotamisel. Kostja sissetulek on 380 eurot kuus. Tema enda igakuised kulud (lisaks lapse ülalpidamisega seonduvatele kuludele) on kokku 600 eurot, sh eluasemelaen 260 eurot, 120 eurot korteri kommunaalkulud, 10 eurot võrgu- ja elektriteenus, 13 eurot internetiteenus, 47 eurot telefoniteenused, 150 eurot kulud toidule ja ravimitele. Kostja on sunnitud toimetulekuks pidevalt lisaraha laenama. Kostjal puudub muu vara või sissetulek. Kostja palub mõista välja elatis 150 eurot kuus. Elatise tasumine saab tulla kõne alla pärast 17.12.206, mil hageja kolis koos emaga kostja juurest ära. Hageja seadusliku esindaja poolt ajavahemikul 01.11.2016-17.12.2016 tehtud maksed kostja korteris tarbitud teenuste ja kommunaalmaksete eest tõendavad, et hageja elas kuni 17.12.2016 kostjaga ühes korteris ning oli mõlema vanema ülalpidamisel. Kostja oli 16.05.2017 seisukoha kohaselt valmis sõlmima kompromissi selliselt, et tagasiulatuva elatise suurus oleks 347,50 eurot ning igakuiselt tasuks kostja hagejale elatist 210 eurot kuus. Mõjuv põhjus elatise alla miinimummäära väljamõistmiseks on kostja väike sissetulek. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud eluaseme üüri kulu ja kommunaalkulude tasumise kohustuse olemasolu. Kostja hinnangul ei kuluta hageja nii palju toidule, ravimitele, riietele jne. Kostja leiab, et hageja ülalpidamiseks ei kulu üle 200 euro kuus. Kui hageja vahel kostja juures viibib, ostab kostja toitu, vajadusel riideid, korraldab meelelahutust jne. Ajavahemikul lahutusest kuni hageja ära kolimiseni ostis kostja toitu ja muid ülalpidamiseks vajalikke asju sularahas. 3

(13)2-17-2849 Eelistungil selgitas kostja, et tal on põhiharidus. Õppinud on autolukksepaks, kuid diplomit tal ei ole ning erialast tööd ta teinud ei ole. Töötab ehitusel abitöölisena. Sissetulek 398 eurot kuus. Hageja põhjendatud ülalpidamiskulu ei ületa 150 eurot kuus. Toidukulud võiksid olla 90 eurot, hügieenikulud 10 eurot, kommunaalkulud 30 eurot, elekter 5 eurot, televisioon ja internet 10 eurot, tervisekulud 5 eurot, riided ja jalatsid mitte üle 15 euro, kooliga seotud kulud 40 eurot aastas, telefonikulud 1,5 eurot (lapsele ei ole veel telefonis internetti vaja), poksitrenn 15 eurot, spordiriiete peale ei tohiks raha üldse kuluda, taskuraha 20 eurot. Eluaseme peale ei peaks üldse raha kuluma, kuna hagejal on võimalik elada oma vanematele kuuluvas korteris. Kostja palus elatise väljamõistmisel arvestada sellega, et lapse kulud võivad olla osaliselt kaetud lapsetoetusega. Kostja oli nõus, et suvel 2017 viibis laps isa juures 4-5 päeva kuus ning lapse ülalpidamiskulu kostja juures suvel oli toidukulu kuus 12 eurot. Ema esitatud tõendid on kahtlase päritoluga. Näiteks on Maxima arvetel kahe erineva kliendikaardi number, kuigi ühel isikul saab olla vaid üks kliendikaart. Sama kuupäeva kandvad arved olid väljastatud geograafiliselt erinevates piirkondades ja kordub ka ostetud kaup. Kostjale näib, et arvete järgi on ostetud toitu 3, mitte 2 inimese toitmiseks. Soetatud on ka tooteid (esmatarbekaubad, ravimid), mis ilmselgelt ei ole ette nähtud lastele tarbimiseks. Lapse toitumiseks kulub väiksem summa, kui täiskasvanul. Tõendamata on, kui suur osakaal ostetud toidust on lapse toidul. Kostjale ei ole selge, miks on arve summas 16,72 eurot korral lapse osa 10 eurot. Eluaseme kulude (üür) kandmine ei ole tõendatud. Viide üürilepingule ei tekita reaalset tasumiskohustust. Ka turul on võimalik saada kviitungit, seega ei ole asjakohane viide ostude tegemise kohta sularahas. Kostja on soetanud lapsele 09.10.2016 talvesaapad, 13.05.2017 spordisokid ja tossud hinnaga 44 eurot ning sünnipäevakingiks mänguasja hinnaga 126 eurot. Kinos on kulunud 13,40 eurot. Kostjat aitavad toimetulekul ajutiselt tema sõbrad, kostja soovis esitada kohtule kinnituskirja, mille kohaselt on üks isik valmis laenama kostjale vajadusel raha. Pangakontodele laekuvate summade näol on tegemist laenatud rahaga, mille kostja peab mingil hetkel tagastama. Kostja leiab, et menetluskulud tuleks jätta hageja kanda, kes ei ole kompromissiga nõustunud. Kostja palub määrata otsuse täitmise korra TsMS § 445 lg 1 alusel selliselt, et kostja võiks tasuda hagejale võlgnevuse alates otsuse jõustumisest 18 kuu jooksul võrdsete osamaksetena. Kohtuotsuse põhjendused 3. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. 4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

§-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida

§ 100

lg-te 1 ja 4 alusel antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.

§ 101

lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse

  1. detsembri
  2. a määruse nr 139 järgi on
  3. jaanuarist 2017 töötasu alammäär 470 eurot kuus, millest 1/2 on 235 eurot. Aastal 2016 oli vastav alammäär 430 eurot kuus, millest ½ oli 215 eurot.
  4. Kohus loeb esitatud dokumentaalsete tõenditega tõendatuks, et Xxxx on Xxxx(sündinud xxxx) isa (sünnitunnistus tl 4). Hageja palub kostjalt välja mõista elatise miinimummääras alates 22.02.2017 ning elatise tagasiulatuvalt ajavahemiku 01.11.2016 kuni 21.02.2017 eest summas 441,19 eurot. 4

(13)2-17-2849 6. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ela enam hagejaga koos. Hagejal on kostjast lahus elava alaealise lapsena kostja vastu

§-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saab lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka on Riigikohus leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamiseks, täidab ta

§ 100

lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 11).

§ 100

lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) seda nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (

§ 116lg 1).

Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud

§-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada.

  1. Eelnevast tuleb järeldada, et elatist tuleb tavapäraselt maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos. Riigikohus on
  2. detsembri
  3. a otsuses nr 3-2-1-136-13 (p 11) leidnud, et lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt Riigikohtu
  4. mai
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-33-11, p 19). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele elatist makstes.

Kohus leiab, et asjakohane ei ole kostja väide, mille kohaselt oli kohtusse pöördumine põhjendamatu seetõttu, et kostja osaleb hageja kasvatamises ning ülalpidamises ja on maksnud lisaks muudele vajalikele kulutustele ema pangakontole märtsis 2017 400 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et oleks lisaks sellele emale elatist tasunud ning teinud märkimisväärseid kulutusi lapsele. Kostja vastuväidete kohaselt andis ta hagejaga koos elades, s.o kuni 17.02.2016 hagejale ülalpidamist vahetult. Hageja väitel elas kostja hageja koos kuni 01.12.

  1. Poolte vahel on erimeelsus küsimuses, kas pooled elavad eraldi alates 01.12.2016 või alates 17.12.
  2. Hageja väite kohaselt ei kandnud kostja ka ajal pärast vanemate 26.10.2016 toimunud lahutust enam hageja ülalpidamiskulusid ning hageja ema ostis hagejale ja endale eraldi toitu. Samuti ei kandnud kostja enam sel ajal hageja arenguga ja haridusega seotud kulusid ega ostnud hagejale vajalikke asju. Kostja vastuväite kohaselt kinnitab ema poolt vaidlusalusel ajavahemikul kostja 5

(13)2-17-2849 korteris tarbitud teenuste ja kommunaalteenuste eest tasumine seda, et hageja koos emaga reaalselt kuni 17.12.2016 korteris elas ning oli mõlema vanema ülalpidamisel. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et hageja ja tema ema elasid eraldi kostjast juba alates 01.12.
  1. Xxxx arvelduskonto väljavõttest (tl 44 pöördel) nähtuvalt on Xxxx tasunud korteriühistule xxxx (korter, kus pooled varasemalt koos elasid asub xxxx) kommunaalteenuste eest täies mahus arve ka detsembri eest, s.o 12.01.
  2. Kui Xxxx hetkel koos hagejaga enam poolte varasemas elukohas ei elanud, ei oleks ta enam olnud kohustatud (s.o vanemate omavahelises varalises suhtes, korteriomanikuna vastav kohutus korteriühistu ees muidugi säilis) kohustatud kommunaalteenuste eest tasuma. Ka on hageja esitatud üürileping (tl 65 pöördel-66 pöördel) sõlmitud alles 06.01.
  3. Need asjaolud koostoimes viitavad kohtu hinnangul sellele, et ajaks, mil kostja ja hageja enam koos ei elanud, tuleb lugeda 17.12.2016, mitte 01.12.
  5. Kohtu hinnangul ei nähtu kummagi poole esitatud tõenditest, et hageja ülalpidamiskulusid ajal, mil hageja ja kostja veel koos elasid, kandis ainuisikuliselt hageja ema ning kostja hageja ülalpidamises ei osalenud. Hageja esitatud tõenditest nähtub, et hageja ema on tasunud vaidlusalusel ajavahemikul (s.o 01.11.2016-17.12.2016) eluasemega seonduvad kommunaalteenused (tl 65 pöördel-66 pöördel) ning poja sporditreeningute eest. Kostja on esile toonud, et tema tasus poolte kooselu ajal eluasemelaenu 260 eurot kuus, mida tuleb käsitleda samuti ülalpidamiskulu kandmisena. Hageja on kinnitanud, et eluasemelaenu suurus on 250 eurot kuus. Hageja on väitnud, et pangalaenu on maksnud ka tema ning esitanud selle tõendamiseks väljavõtted (tl 42-43 pöördel). Hageja selgituse kohaselt (tl 47 pöördel) nähtub esitatud tõenditest, et hageja on tasunud pangalaenu 16.01.2017 summas 2,75 eurot, 16.02.2017 100,51 eurot jne. Hageja ei ole seega esitanud tõendeid, mille kohaselt oleks ta tasunud eluasemelaenu ajal, mil pooled veel koos elasid ega ka väitnud, et on sel ajal eluasemelaenu tasunud. Hageja ise on (04.10.2017 eelistungil, tl 124-125) esile toonud, et ka laenukulu kuulub samuti põhjendatud ülalpidamiskulu hulka. Kõigist eeltoodud kulutustest nähtub kohtule, et ühe vanema rahalist oluliselt suuremat panust hageja ülalpidamisse ei saa lugeda tõendatuks. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kostja ei andnud hagejale elatist või ei andnud seda piisaval määral sel ajal, kui kostja hagejaga koos elas. Kohtu hinnangul tuleneb tsiviilasjas esitatud tõenditest, et kostja on andnud hagejale elatist vahetult perioodil, kui elas nendega koos, s.o kuni 17.12.2016, tasudes perekonna eluasemekulud ning osaliselt vähemalt ka toidukulud. Seega jätab kohus hagi rahuldamata hageja nõudes ajavahemiku 01.11.2016-17.12.2016 eest.
  6. Kostja on vastuses leidnud, et saab elatist tasuda lapsele vaid 150 eurot kuus, mis katab kostja hinnangul lapse vajadused ära. Kostja on olnud valmis kompromissina tasuma elatist 210 eurot kuus. Kostja palub arvestada tema majandusliku olukorraga, s.o tema väikese sissetulekuga. Kostja sissetulek on 398 eurot kuus, tal kulub ka enda ülalpidamiseks vähemalt 600 eurot kuus.
  7. Kohus on 12.04.2017 kohtuistungil selgitanud, et selleks, et kostja saaks tugineda sellele, et elatist tuleb välja mõista alla seaduses sätestatud miinimummäära, tuleb tal kohtule näidata, et ta on kas töövõimetu või tema ülalpidamisel on veel lapsi või tõendada muid asjaolusid.
  8. Kohtu arvates tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest tagamaks laste arenguks piisavad vahendid. Hageja nõue on esitatud seadusega ettenähtud elatise suuruse alammääras. Kohus on seisukohal, et sellises määras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab tal normaalselt kasvada ja areneda. Riigikohus on selgitanud, et tulenevalt

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 36

(13)2-17-2849 2-1-124-15, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu
  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14). Vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras.

§ 102

lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on

§ 102

lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

  1. Kostja on tuginenud esmalt sellele, et tema sissetulek ei võimalda tasuda elatist seadusjärgses miinimummääras. Kostja kinnitusel on tema sissetulek 398 eurot kuus ning igakuised vältimatud kulutused 600 eurot. Hageja kinnitusel oli vanemate kooselu ajal isa sissetulek vähemalt 1000 eurot kuus ning osa sissetulekust on tasutud kogu aeg mitteametlikult, s.o mitte arvelduskontole. Kostja arvelduskonto väljavõttest (tl 89-97) nähtuvalt on kostjale tasutud ajavahemikus 05.05.2017-10.07.2017 igakuiselt töötasu 400 eurot. Hageja on esile toonud, et kostja arvelduskontolt nähtub, et märtsist septembrini 2017 on kostja arvelduskontodele lisaks töötasule laekunud kokku 2925, s.o keskmiselt 418 eurot kuus. Kohtule nähtub kostja arvelduskonto väljavõttest, et ajavahemikus 01.03.2017-20.09.2017 on kostja Nordea Bank AB Eesti filiaali arvelduskontole laekunud kokku 4422,45 eurot ning Swedbank AS-is asuvale arvelduskontole ajavahemikus 22.03.2017-22.09.2017 kokku 1005 eurot. Seega on ajavahemikus 01.03.2017-22.09.2017 laekunud kostja kontodele kokku vähemalt 5427,45 eurot, mis teeb keskmiseks igakuiseks laekumiseks arvelduskontole (arvestades perioodi 6 kuud ja 22 päeva) 800 eurot. Kostja väitel ei saa tema arvelduskonto laekumisi arvestada tema sissetulekuks, kuna tegemist oli laenudega, mis tal tuleb tagasi maksta. Kostja on märkinud 20.10.2017 menetlusdokumendis, et soovib esitada tõendina xxxx kinnituskirja, mille kohaselt viimane laenab talle vajadusel raha. Kohtule nimetatud tõendit esitatud ei ole. Kohtu hinnangul ei saaks sellise tõenduskirjaga ka tõendada asjaolu, et kõik laekumised arvelduskontol peale töötasu on laenuks antud raha. Selline asjaolu ei oleks ka eluliselt usutav.
  2. Olenemata sellest, kas kostja laekumised arvelduskontol tuleb arvestada kostja varalise suutlikkuse hindamisel osana sissetulekuks või mitte, ei ole kostja vastuväide väikese sissetuleku osas põhjendatud ka seetõttu, et kostja ei ole tõendanud objektiivseid asjaolusid, mis takistavad tal saada piisavas suuruses sissetulekut. Riigikohtu tsiviilkolleegium on
  3. oktoobri
  4. a otsuses nr 3-2-1-118-12 (p 15) rõhutanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. /---/ See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. 7

(13)2-17-2849 Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama

§ 102

lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. 14. Kostja on taotlenud elatise väljamõistmist alla miinimummäära tuues muu hulgas põhjuseks, et hageja põhjendatud ülalpidamiskulud on

§ 101lg-s 1 sätestatud alammäärast väiksemad.

Riigikohus on leidnud lahendis 3-2-1-174-16, et mõjuvate põhjuste loetelu ei ole kinnine loetelu. 15. Tuvastamaks, kas kostja taotlus elatise vähendamiseks alla miinimummmäära võib olla põhjendatud tulenevalt lapse tegelike ülalpidamiskulude mittevastavusest elatise miinimumile, tuleb kohtul teha kindlaks, kui suured on lapse põhjendatud ülalpidamiskulud. Kohus selgitab, et kuivõrd tulenevalt Riigikohtu seisukohast ei tule miinimummääras elatise nõudmisel lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada, ei hakka kohus arvutama kokku esitatud tõenditest näiteks lapse toidukulu või muud kulu. Kohus lähtub pigem üldteada asjaoludest ning kostja poolt tõendatud asjaoludest. Arvestades hageja poolt esitatud seisukohti ülalpidamiskulude suuruse osas (tl 58-59, 105, 124-125) ning kostja vastuses (tl 136-137, 143) ja kohtuistungil esitatud vastuväiteid (tl 124-125) leiab kohus, et põhjendatud kuludeks hageja ülalpidamisel ühes kuus tuleb pidada allpool toodud kulusid. 15.1 Eluasemekulud: Hageja kinnitusel on hageja igakuised eluasemekulud (korteri üür) 150 eurot. Hageja on esitanud tõendina hageja seadusliku esindaja nimel sõlmitud üürilepingu (tl 65 pöördel-66 pöördel), millest nähtuvalt on hageja ema kohustatud tasuma üüri 300 eurot kuus. Hageja kinnitusel on ta tasunud üüri sularahas ning üürikviitungeid esitada ei ole. Kostja on leidnud, et esiteks ei peaks hageja kandma üldse üürikulusid, kui ta elaks isaga ning teiseks on kostja hinnangul üürileping fabritseeritud. Kostja soovib kontrollida üüritasu maksmist Maksu- ja Tolliameti kaudu. Kohtu hinnangul ei ole kostja vastuväited asjakohased. Tulu deklareerimine on tulu saaja, s.o korteriomaniku, mitte hageja ema kohustus. Korteri üürimise eelduseks ei ole tulu deklareerimine Maksu- ja Tolliametis. Kostja ei ole tõendanud, et tegemist on „fabritseeritud üürilepinguga“. Kostja ei ole tõendanud, et korter kuuluks hageja emale ning hageja emal puuduks vajadus selle korteri üürimiseks. Ka ei ole asjakohane viide sellele, et hageja saaks vältida eluaseme üürikulu, elades isa juures. Hageja vanemad on läinud lahku ja leppinud asjaoludest nähtuvalt kokku, et hageja elab ema juures. Hageja emalt ei saa eeldada, et ta jätkaks elamist ühises korteris oma endise abikaasaga. Ka on hageja ema välja toonud, et ka ühises korteris elades ei oleks eluasemekulu olemata- tasuda tuleks pangalaenu. Hageja ema korteri üürikulu tuleb jagada kahega, kuna korteris elab hageja oma emaga kahekesi. Kostja ei ole tõendanud vastupidist. Kohtu hinnangul ei saa tuletada seda, et hagejaga koos elab lisaks emale veel keegi, sellest, et hageja ema on ostnud 3 ja mitte 2 kohukest või suure jäätise või tooteid, mida võiks kastutada kostja hinnangul ainult meesterahvad. Esiteks ei ole mingit põhjust eeldada, et kohukesi ostetakse iga korteris elava isiku jaoks ja mitte ainult lapse jaoks. Mõned täiskasvanud (erinevalt lastest) magusast üldse ei hooli. On ka eluliselt usutav, et mõistliku majandamise korral püütakse teha ostud selliselt, et vältida vajadust igal päeval uuesti poodi külastada. Sellisel juhul tuleb sageli ette, et korraga ostetakse näiteks 3 väikest jogurtit või 2 piima vms. Ka võib olla põhjendatud väikeste jäätiste asemel suure 8

(13)2-17-2849 ostmine vajadusega hoida kokku toidukulusid- 1-liitrise jäätise (mida saab süüa osadena mitmel korral) kilohind on oluliselt väiksem mitme väikese jäätise omast. Samuti on kohtu hinnangul üldteada asjaolu, et mõnikord on vajalik vahetada välja tulenevalt lapse kasvamisest mööbliesemeid. Samuti on tavapärane, et eluaseme kulude hulka kuulub ka eluaseme kindlustamise kulu ning enamasti ka valvekulu. Kohus on seisukohal, et vanemad peavad vastavalt oma varalisele seisundile osalema ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. Riigikohus on kohtulahendis nr 3-2-1-69-13 (p 18) asunud seisukohale, et asjaolu, et üks vanem annab enda kasutuses oleva eluaseme ka oma lapse kasutusse, ei tähenda, et see vanem peabki üksi lapse eluasemevajaduse rahuldama ja teine vanem vabaneb selles osas oma ülalpidamiskohustusest. Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. Sama otsuse punktis 19 märgib Riigikohus, et lapse vajadust kasutada eluruumi saab ülalpidamise määramisel arvestada ka siis, kui laps elab ühele vanemale kuuluvas eluruumis, sõltumata sellest, kas eluruumi soetamiseks on võetud krediiti. On selge, et kui vanemal napib vahendeid endale eluruumi hankimiseks või selle kasutamiseks, nt kui ta ei suuda tasuda laenumakseid või eluruumi jooksvaid ülalpidamiskulusid, mõjutab see ka temaga koos elava ja iseseisva sissetulekuta lapse elukvaliteeti. Kohus nõustub hageja esitatud eluasemekulude arvestusega ja leiab, et hageja põhjendatud eluasemekulu on 150 eurot kuus. 15.2 Kommunaalmaksed, elekter Hageja kinnitusel kulub kommunaalteenustele igakuiselt kahe inimese eest 110 eurot kuus, s.o 55 eurot ühe inimese kohta. Elektrile kulub 20 eurot kuus. Maksed toimuvad üürikorteri omanikule sularahas. Kostja leidis et kommunaalteenustele ei saa kuluda (ühe inimese kulu) üle 30 euro kuus ja elektrile üle 5 euro. Kostja arvates kasutavad korterit 3, mitte 2 inimest. Ka ei saa 2-toalises korteris olla aastaringselt nii suured kommunaalkulud. Hageja ei ole kohtule esitanud kommunaalkulude arveid, millest saaks tuvastada keskmist kulu aasta lõikes. Kohtu hinnangul on võimalik lähtuda tavapäraste kommunaalkulude hindamisel hageja esitatud kontoväljavõttest (tl 44 pöördel) korteriühistule kostja korteriga seonduvate arvete tasumise kohta. Jaanuarist 2016 jaanuarini 2017 on keskmine arve suurus olnud 110 eurot. Kostja ei ole esile toonud, et hageja korteri kulud peaksid olema millegi poolest väiksemad, kui kostja korteri kommunaalkulud. Elektrikulu suuruse kohta ei ole kostja põhjendusi toonud. Seega tuleb kohtu hinnangul lugeda põhjendatud kommunaalteenuste kuluks 55 eurot ja elektri kuluks 10 eurot. 15.3 Toidukulu ja hügieenitarvete kulu: Hageja kinnitusel on lapse igakuine toidukulu ja kulud hügieenitarvetele 150 eurot. Kostja on leidnud, et hageja toidule kulub 90 eurot kuus ja hügieenitarvetele 10 eurot kuus. Kostja arusaama kohaselt kulub lapsele vähem toitu kui täiskasvanule. Kohus on seisukohal, et asjaolu, et laps vajab elamiseks ja kasvamiseks toitu, on üldtuntud ja tõendamist mittevajav asjaolu. Laps on aktiivses kasvueas, kus üldteadaolevalt vajab laps lisaks igapäevastele toiduainetele ka puuvilju, juurvilju, mahlu jne. Lapsele vajalik toiduvalik muutub koos lapse vanusega. 11aastane laps võib küll tarbida koguseliselt vähem toitu kui täiskasvanu, kuid kuna tegemist on kasvava organismiga, peab tema toidulaud olema mitmekesisem, mis toob omakorda kaasa täiendava kulu. Kohus peab hageja mõistlikuks toidukuluks 120 eurot kuus ja hügieenitarvete kuluks 10 eurot kuus. Hageja ei ole toonud välja, et hagejal oleksid mingid erivajadused, mis tingivad erilise dieedi või oluliselt suuremas ulatuses hügieenitarvete soetamise vajaduse. 9
(13)2-17-2849 Samas on üldteada asjaoluna vaja lapsele soetada shampoon, muud pesemistarbed, hambahari, hambapasta, kamm vms ning käia lapsega vahel juuksuris. 15.4 Sidekulud Hageja kinnitusel on kulud internetile ja televisioonile 10 eurot. Telefonikulud on 10 eurot kuus. Kostja ei ole vaielnud vastu televisiooni ja interneti kulule ning on leidnud, et telefoni kulud ei peaks ületama 1,5 eurot kuus, kuna 11-aastane laps ei vaja veel internetti. Kostja heitis emale ette, et ema ei ole esitanud telefoniarveid ja kõnede eristusi. Ema esitas selle peale Tele2 detailsed arved (tl 150-151), millest nähtuvalt on lapse telefoni paketi kuutasu 8,99 eurot. Arve kohaselt on sellel numbril tarbitud nii kõnede kui ka internetiteenust. Kohtul puudub põhjus eeldada, et 11-aastane laps veel internetti ei vaja, arvestades seda, et nutitelefoni omamine ja kasutamine on tavapärane juba esimeses klassis (mõnel juhul ka varem). Võttes arvesse, et vahel on vajalik ka uue telefoni soetamine, on kohtu hinnangul 10 eurot kuus põhjendatud telefonikulu. Kohus märgib, et viimati nimetatud tõendid esitati küll pärast tõendite esitamise tähtaega, kuid kohus peab võimalikuks need asja juurde võtta, kuna selliste tõendite esitamise asjaolu on pidanud vajalikuks kostja, samuti ei põhjusta nende tõendite vastuvõtmine asja lahendamise venimist. 15.5 Tervisega seotud kulud Tervishoiukulude (ravimid, vitamiinid) osas leidis ema, et need on 15 eurot kuus. Kostja leidis, et need kulud ei saa ületada 5 eurot kuus. Kumbki pool ei ole esile toonud, et lapsel oleks mingeid täiendavaid kulusid nõudvaid erivajadusi. Hageja on esitanud tõendina juulis 2017 kviitungid summas 16,23 eurot, 1,60 eurot, 3,64 eurot ja 0,38 eurot (tl 67, 67 pöördel), augustis 2017 kviitungi summas 0,79 eurot ja septembris 2017 summas 4,36 eurot ning 4,75 eurot. Kohtu hinnangul ei nähtu esitatud kviitungitest asjaolu, et aasta läbi on keskmine kulu lapse tervisetoodetele 15 eurot kuus. Ostetu näol on osaliselt tegemist toodetega, mida jagub tavapärase tarbimise korral mitmeks kuuks. Seega ei saa eeldada, et selliste toodete ostmise vajadus on igakuiselt. Kohus leiab, et põhjendatud tervishoiukulu ei ületa 10 eurot kuus ning sellisel juhul on kaetud nii vitamiinide kui ka hooajaliste haiguste ravimite kulu. 15.6 Riided, jalanõud: Hageja kinnitusel on igakuine riiete ja jalanõude kulu kuus 40 eurot, lisaks spordiriiete kulu 10 eurot. Hagejal on kõik vajalikud tarbed poksitreeninguteks soetatud. Kostja leiab, et riiete ja jalanõude mõistlik kulu on 10-15 eurot kuus, kuna kõik poksitreeninguteks vajaliku saab laps poksiringist ning talle isiklikuks kasutamiseks vahendeid ja riideid ostma ei pea. Kuivõrd hageja elab koos emaga, siis on põhjendatud, et igapäevased riiete ja jalanõude ostud teeb ema, kellel peavad olema selleks kindlustatud vastavad rahalised vahendid. Kohus asub seisukohale, et üldtuntud on asjaolud, et laps vajab igapäevaselt riideid ja jalanõusid, et kasvueas lapse sage garderoobi uuendamine on hädavajalik, samuti on oluline asjaolu, et laps elab kliimavööndis, kus erinevatel aastaaegadel kantakse erineva paksusega riideid. Samuti on vajalik soetada lapsele riideid seoses treeningute ning kooli kehalise kasvatuse tundidega. Kohtule jääb osaliselt selgusetuks kostja seisukoht, mille kohaselt ei ole treeninguteks vajalik üldse mingi varustuse ja riiete soetamine. Kohus ei jaga kostja seisukohta, mille kohaselt peaks laps kasutama poksitreeningutel vaid teiste isikute poolt samuti kasutatavaid jalanõusid, riideid ja muid vahendeid (kui sellised treeningutel ka olemas on). Kohus leiab, et lapse elustandard ei peaks vanemate lahkumineku tõttu sellisel määral muutuma, et tal puuduks õigus kasutada treeningutel isiklikke riideid, jalanõusid ja treeningvahendeid. Eeldada ei saa ka, et laps kasutab samu riideid ja jalatseid nii kooli kehalise kasvatuse tundides kui ka treeningutel. Kooli kehalise 10
(13)2-17-2849 kasvatuse riiete ja jalatsite kulu on küll ühekordne ja kantakse kooliaasta alguses, kuid see mõjutab aastast kogukulu riiete ja jalanõude peale. Heast materjalist tooted, mille kasutusvõimalus pikemal perioodil on suur, on üldteada asjaoluna ka kallimad kui kehvema kvaliteediga ja lühema kasutusajaga tooted. Kohus leiab, et jalanõude ja riiete (nii tava- koolikui ka treeningriided ja jalanõud) põhjendatud kulu lapse kohta on 50 eurot kuus. 15.7 Huvihariduse kulud: Ema kinnitusel on lapse poksiringi kulu 25 eurot kuus. Nimetatud kulu on tõendatud ka arvelduskonto väljavõttega (tl 69). Kostja arvates võiks leida ka odavama poksiringi, tasuga 15 eurot kuus. Kostja ei ole oma seisukohta mitte millegagi põhjendanud. Kohus märgib, et ema on toonud välja vaid treeningute igakuise maksumuse. Tavapäraselt kaasneb enamike spordialade harrastamisega vahetevahel täiendav treeninglaagri kulu, võistlustel osalemise kulu jne. Ka tuleb elatise väljamõistmisel arvestada vajadusega mitte pöörduda iga aasta uuesti kohtusse elatise suurendamise nõudega, kui treeningute tasu peaks tulenevalt elukalliduse tõusust suurenema. Kohtu hinnangul on treeningukulud 25 eurot kuus igati põhjendatud kulu. 15.8 Kulud koolile: Hageja kinnitusel moodustuvad kooliga seotud kulud 25 eurot kuus muu hulgas koolitarvete soetamise, ekskursioonide ning pildistamise kulust, ka lilled õpetajale. Kostja on leidnud, et kulud ei saa ületada 40 eurot aastas, kuna vihikute peale nii palju ei kulu. Koolis ei ole vaja mingeid erilisi riideid ning vahetusjalatsid ei maksa nii palju. Kohus leiab, et üldtuntuks tuleb lugeda asjaolu, et lastele on vaja osta iga uue õppeaasta alguses uued ja puuduolevad töövahendid ning vajadusel tuleb vahendid asendada ka kooliaasta kestel. See ei ole ainult vihikute kulu, kooliks on vajalik soetada lisaks ka kirjutusvahendid, kunstitarbed (vesivärvid, guaššvärvid, viltpliiatsid, värvipliiatsid, A3 ja formaadis joonistuspaber), mall, sirkel, kustutuskumm, paber raamatute ja töövihikute ümber, koolikott, pinal jne. Lisaks veel kostja poolt viidatud vahetusjalatsid. Lisaks toimuvad üldteada asjaoluna koolil teatrikülastused ja muud väljasõidud, ekskursioonid. Tavapäraselt ei ole sellised külastused riigi või kohaliku omavalitsuse poolt tasustatud. Samuti on tavapärane, et vanemad tellivad kooli pildistamisel ka lapse albumi tarbeks pildi. Kohus leiab, et põhjendatud kooliga seotud kulu on vähemalt 20 eurot kuus. 15.9 Hageja taskuraha kulule 20 eurot kuus ei ole kostja vastu vaielnud. Kohus leiab, et ka see on põhjendatud ülalpidamiskulu. 15.10 Kokku on eeltoodust tulenevalt hetkel Xxxx ülalpidamiskulu 1 kuu kohta vähemalt 490 eurot. Käesoleval hetkel on töötasu alammäär 470 eurot kuus. Seega ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et lapse ülalpidamiskulud on väiksemad, kui seadusjärgne alammäär. 16. Kostja on tuginenud sellele, et elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega. Kohus on pooltega asja arutanud. Hagejate seadusliku esindaja hinnanul ei tule riiklike toetustega arvestada. Kohus leiab, et kuigi kostjal on kohustus leida tööd, mis võimaldaks tasuda elatist miinimummääras ning kohtule ei ole teada asjaolud, mis takistaksid kostjal sellist tööd leida, tuleb siiski lähtuda elatise väljamõistmisel mitme asjaolu koosmõjust ning arvestada elatise kindlaksmääramisel kostja taotlusel sellega, et hagejale makstakse lapsetoetust. Riigikohus on 22. märtsi 2017. a lahendis nr 3-2-1-174-16 leidnud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui 11
(13)2-17-2849 menetlusosaline sellele tugineb. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Praeguses asjas ei ole kostja sissetuleku olemasolu väidetust oluliselt suuremas ulatuses kindlalt tõendatud. Perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 kohaselt on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 50 eurot. Kohus mõistab kostjalt välja hageja kasuks elatise 220 eurot (490 eurot – 50 eurot lastetoetust kuus / 2) alates 22.02.2017 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud arvestada lastetoetust maha seadusjärgsest miinimummäärast vaid lapse igakuisest tegelikust ülalpidamisvajadusest. Selliselt saadud 220 eurot on ka vähem, kui seadusjärgne miinimummäär.
  1. Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada sellega, et kostja on oma ülalpidamiskohustuse suvel 2017 täitnud vahetult summas 12 eurot kuus, s.o kogu suve kohta kokku 36 eurot ning kostjal tuleb tasuda hagejale elatist selle summa võrra vähem. Kui kostja on menetluse kestel tasunud hagejale veel elatist (välja arvatud märtsis 2017 tasutud 400 eurot, mille kohus arvestab tagasiulatuva elatise katteks), tuleb ka sellega kohtuotsuse täitmisel arvestada. Samuti tuleb elatise tasumisel lugeda kostja poolseks ülalpidamiskulu kandmiseks 13.05.2017 kantud sokkide ja jalanõude kulu summas 44 eurot (tl 139). Spordijalanõud ja sokid on lapsele eelduslikult vajalikud ning kuivõrd kostja on sellise väljamineku teinud, ei pea hageja enam samu asju täiendavalt soetama. See ei tähenda samas, et kostja võiks tulevikus hakata lapsele ise ilma eelneva kokkuleppeta asju ostma ning selles ulatuses elatise tasumata jätta. Talvejalanõude kulu on kantud enne vaidlusalust perioodi ning kohus sellega ei arvesta, samuti ei ole kohtu hinnangul käsitletav põhjendatud ülalpidamiskuluna sünnipäevakingi soetamise kulu ja meelelahutuse kulu.
  2. Hageja on taotlenud tagasiulatuva elatise väljamõistmist ajavahemiku 01.11.201621.02.2017 eest kokku summas 841,19 eurot ning nõustunud, et tasutud 400 euro võrra tuleb nõuet vähendada.

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kohus on leidnud, et põhjendatud ei ole elatise nõue ajavahemiku 01.11.2016-17.12.2016 eest. Kuivõrd puudub vaidlus selles, et alates 18.12.2016 hageja enam kostja koos ei elanud ning kohus on leidnud, et kostja ei ole alates vanemate lahku kolimisest hagejale kohaselt ülalpidamist andnud, tuleb kostjalt välja mõista elatis tagasiulatuvalt ajavahemiku 18.12.201621.02.2017 eest. Hageja on nõudnud elatist seadusjärgses miinimummääras, s.o 2016 aastal 215 eurot ja

  1. aastal 235 eurot. Kohus lähtub tagasiulatuva elatise arvestamisel aasta 2016 miinimummäärast ning käesoleval aastal väljamõistetud igakuise elatise suurusest 220 eurot. Ajavahemiku 18.12.2016-21.02.2017 eest tuleb seega arvestada elatist 482,10 eurot. Kostja tasus
  2. a märtsis 400 eurot ja leidis, et nimetatud summa tuleks arvestada tagasiulatuva elatise katteks. Kohus arvestab tasutud 400 eurot tagasiulatuva elatise katteks ning rahuldab tagasiulatuvas nõudes hagi ulatuses (482,10-400) 82,10 eurot.
  3. Kostja on taotlenud kohtul juhul, kui kohus leiab elatise nõude olevat põhjendatud, määrata tulenevalt TsMS § 445 lg-st 1 otsuse täitmise viis ja kord selliselt, et kostja tasuks hagejale võlgnevust alates otsuse jõustumisest 18 kuu jooksul võrdsete osamaksetena. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole maksegraafiku vastu, kuna tal on huvi ülalpidamise saamiseks kostjalt. 12

(13)2-17-2849 TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kuivõrd kostja on taotlenud elatise võlgnevuse ajatamist ning hageja on sellega nõustunud, peab kohus võimalikuks määrata elatise võlgnevuse, s.o kohtuotsuse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutunud ja veel tasumata summa tasumise igakuiste võrdsete osamaksetena 18 kuu vältel alates kohtuotsuse jõustumisest.
  1. Seni käsitlemata väited (vanemate lahkumineku põhjus, kostja väidetav kohustus tasuda ühise korteri laenu ainuisikuliselt jms) käesolevas asjas tähtsust ei oma ning kohus neid seetõttu siinkohal ka ei käsitle. Menetluskulude jaotus
  2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses.
  3. Hagi rahuldati osaliselt. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et arvestades asjaolu, et kohus rahuldas hagi ligilähedaselt samas summas, mida pakkus kostja, on mõistlik jätta menetluskulud poolte endi kanda. Seetõttu puudub vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.