Obsah (4)

§ 1028§ 78§ 79§ 30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-16

) § 30 lg 1 mõttes, millega kostja tunnistab kohustuse olemasolu hageja ees. OÜ F. pangakonto väljavõttest perioodi 20.04.2015 - 20.04.2016 kohta nähtub, et äriühing on võtnud sularaha välja läbivalt kogu väljavõtte perioodi jooksul, mis sai alguse pärast hageja kantud raha laekumist osaühingu kontole

1. juunil 2015 kuni väljavõtte perioodi lõpuni. Kuigi kõnealusel perioodil on laekunud äriühingu kontole täiendavaid rahalisi vahendeid ka muudest allikatest, on äriühingu lõppsaldo
2. aprilli 2016 seisuga 13 eurot 33 senti. Äriühingu enda raha ja hagejalt saadud raha on segunenud, kuid hinnates, et äriühingu lõppsaldo on ligilähedane sellele, mis oli äriühingu algsaldo kõnealuse perioodi alguses, on selge, et äriühing on kõrvaldanud enda kontolt muu hulgas hagejalt saadud raha. Vastupidisel juhul oleks pangakontol alles 9 163 eurot 98 senti, mis on pärast kostjale teostatud 14 500 euro suurust ülekannet ületav osa. Isegi juhul, kui äriühing kasutas sularahana väljavõetud raha enda äranägemise järgi, kannab riisikot kostja. Hageja kandis äriühingu pangakontole raha vastavalt poolte kokkuleppele, mille kohaselt sai raha käsutamise õiguse kostja.
3. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole täidetud alusetu rikastumise eeldused, s.o et hageja oleks kandud oma raha otse kostjale, mille arvelt oleks kostja rikastunud. Raha tegelikuks maksjaks oli C. , kes maksis raha OÜ-le F. , mitte kostjale. Kohus on jätnud arvesse võtmata OÜ F. ja kostja vahel
5. juunil 2016 sõlmitud laenulepingu, millest tulenevad kohustused on kostja täitnud. OÜ F. konto väljavõte tõendab, et ettevõttel oli piisavaid käibevahendeid, et kostjale raha laenata. Seega ei saa C. poolt OÜ-le F. kantud raha lugeda kostjat rikastavaks, kuna kostja maksis raha tagasi ning OÜ F. maksis omakorda hagejale 23 148 eurot 80 senti tagasi. C. ei toiminud hageja käsundi täitjana, vaid C. raha kanti otse OÜ-le F. ning see raha on hagejale kui C. juhatuse liikmele ja omanikule tagastatud. Samuti ei olnud poolte vahel kokkulepet, et korteri ostuks peaks raha liikuma läbi ettevõtete ning hageja peaks isiklikult saama korteri omanikuks. Pooltevahelist suhtlust, milles puudusid kokkulepped, kes täpselt korteri ostab, ei saa tõlgendada kostja kahjuks. Asjaolu, et pooled rääkisid kodu soetamisest, ei saa kuidagi lugeda, et mõlemad pooled pidid saama korteriomanikuks. Kohus on hageja esitatud sõnumivahetuse ebatäpselt ja omapoolsete täiendustega ümber kirjutanud. Samuti on kohus lugenud lepingueelsete läbirääkimiste sisu tõendiks vaid hageja esindaja eelistungil öeldu, mis ei ole tõend TsMSi tähenduses. Maakohus on väljunud hagi piiridest ja üllatuslikult lugenud, ilma et hageja oleks sellele tuginenud, et
6. juuni 2015 laenuleping on näilik ja tühine. Kohus ei ole märkinud, millist tehingut sooviti OÜ F. ja kostja poolt laenulepinguga varjata.
7. juulil 2015 maksis OÜ F. hagejale tagasi tema ettevõttele C. kuuluva 23 148 eurot 80 senti. Hageja ei saanud C. raha kasutada Eestis ehitustarvete ja sisustuspoodides asjade ostmisele. Hageja selgitused kassa väljamineku orderi nr 5 allkirjastamise asjaolude kohta on vasturääkivuses tõenditega (order nr 5 ei olnud pooleks murtud, korteri müügilepingu p 5.1 kohaselt anti valdus üle alles
8. juulil 2015 ning summa erines korteri müügihinnast). Seega ei saanud hageja eeldada, et korteri omand, mis osteti 14 500 euro eest, antakse hagejale OÜ F. poolt üle 23 148 euro 80 sendi (orderi) alusel. Lisaks on kohus ületanud hagi nõude piire, kui on asunud tuvastama C. ja OÜ F. e vahelist kassa väljamineku orderi tühisust käesolevas asjas.
9. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. 5 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
11. mai 2017 otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ning kostja apellatsioonkaebus ja hageja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna Tartu Maakohtu
12. mai 2017 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
13. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta täielikult rahuldamata. Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 9.
14. Ebaõige on kostja väide, et täidetud ei ole alusetu rikastumise eeldused ning, et kostja ei ole alusetult rikastunud. Hageja on tuginenud hagis alusetu rikastumise regulatsioonile, mis on seotud kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmisega (

§ 1028

jj).

§ 1028

lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Viidatud paragrahvis sätestatud alusetu rikastumise nõude eeldused on järgmised: teisele isikule on midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks üle antud ning üleandmine on toimunud ilma õigusliku aluseta. 9.

1. Kostja seisukoha kohaselt ei ole ta rikastunud, sest hageja ei ole ta arvele raha kandnud. Hageja väitel kandis ta talle kuuluva äriühingu C. kaudu kokkuleppel kostjaga kostja isale kuuluvale äriühingule OÜ-le F.
2. juunil 2015 12 922 eurot 85 senti ja
3. juunil 2015 10 225 eurot 95 senti. Asjaolu, et hageja täitis oma kohustust sel teel, et C. hageja käsundi täitjana kandis raha OÜ F. kontole, ei välista seda, et kohustuse täitja oli siiski hageja.

§ 78

lõike 1 kohaselt võib kohustuse täita ka kolmas isik ning seda ei pea tegema lepingu pool isiklikult. Samuti ei ole välistatud see, et soorituse saajaks oli kostja (kuigi rahasummad kanti kokkuleppe kohaselt kostja isa äriühingu kontole). Võlasuhte pooltel on õigus kokku leppida selles, kuidas kohustus täidetakse, mh selliselt, et kohustus täidetakse kolmanda isiku (kostja isa äriühingu) kaudu. Muuhulgas on võimalik siinkohal tugineda

§ 79lõikele 1.

Hageja seisukoha järgi kohustus ta kostjale andma raha korteriomandi ostuks, kusjuures ostetav korteriomand pidi saama nende perekonna koduks. Hageja seisukohta, et pooled soovisid osta korteriomandit ühise kodu rajamiseks, kuid korteriomandi ostmiseks rahalised vahendid pidi andma hageja, tõendab eelkõige pooltevaheline e-kirjavahetus (I kd tl 25-26; II kd tl 30-76, 112-120), millest nähtub, et pooled leppisid kokku osta korteriomandi XX Põltsamaal, ning kuigi korteriomand pidi jääma pooltele ühiselt, finantseeris korteriomandi ostu hageja, kandes raha OÜ F. kontole. Siinkohal on maakohus õigesti hinnanud poolte kirjavahetust (otsuse p 8), ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnangu ega pea vajalikuks korrata maakohtu põhjendusi osas, mis on seotud poolte tahtega osta ühiselt korteriomand, kusjuures korteriomandi ostu finantseerib hageja. 9.

1. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu seisukohaga, et hageja kandis ka reaalselt kostjale üle raha korteriomandi ostuks ning seda viisil, et raha kanti üle kostja poolt osundatud kolmanda isiku kontole. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 9.1., 6 ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus on põhjalikult hinnanud kostja vastuväidet selle kohta, et ta ei ole hagejalt korteriomandi ostuks raha saanud, vaidlustatud otsuse p-s 9.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole oma vastuväidet tõendanud, ning kuna ringkonnakohus nõustub ka kõigi maakohtu poolt otsuse p-s 9.
3. esitatud vastavate põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata. 9.
4. Kostja seisukoha kohaselt on maakohus on jätnud arvesse võtmata OÜ F. ja kostja vahel
5. juunil 2016 sõlmitud laenulepingu (I kd tl 85), millest tulenevad kohustused on kostja täitnud (I kd tl 87). Maakohus on hinnanud kostja poolt nimetatud tõendeid ning asunud seisukohale, et tõendid ei kinnita seda, et kostja sai korteriomandi ostuks laenu OÜ-lt F. . Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, samuti ka otsuse p-s 10.2 esitatud vastavate põhjendustega. Viidatud laenulepingu p 1.1 järgi andis OÜ F. laenu kostjale 14 500 eurot korteriomandi asukohaga XX ostmiseks. Arvestades seda, et hageja kandis korteriomandi ostmiseks mõeldud rahasumma OÜ F. kontole, siis pidigi toimuna OÜ F. poolt raha edasiandmine kostjale ning millises vormis see toimus, on osaühingu ja kostja vahelise õigussuhte küsimus. Seega ei tõenda laenulepingu vormistamine OÜ F. ja kostja vahel reaalse laenusuhte olemasolu. Samuti ei tõenda kassa sissetuleku order nr 2, mille kohaselt kostja maksis tagasi OÜ-le F. 14 500 eurot, reaalset laenulepingust tuleneva summa tagasimakset. 9.
6. Kostja väitel on maakohus väljunud hagi piiridest lugedes, et
7. juuni 2015 laenuleping OÜ F. ja kostja vahel on näilik ja tühine. Maakohus ei ole märkinud otsesõnu vaidlustatud otsuses, et laenuleping on näilik ja tühine, vaid „Tekst ülekandel „antud laen“ markeerib näilikku tehingut, mille puhul kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut (TsÜS § 89 lg 3)“. Seega on maakohus hinnanud laenulepingu näilikkust lähtudes OÜ F. poolt kostjale tehtud rahaülekande alusena märgitud „antud laen“. Kuna kostja on ise esitanud laenulepingu ja OÜ F. konto väljavõtte tõendamaks, et ta võttis korteriomandi ostuks laenu, siis oli maakohus õigustatud hindama, kas kostja vastuväide on tõendatud (sh võtma seisukoha laenulepingu näilikkuse ja tühisuse kohta lähtudes sellest, kas kostja võttis laenu OÜ-lt F. korteriomandi ostmiseks või kandis osaühing kostjale üle rahasumma, millise oli hageja eelneva kokkuleppe alusel kostjaga kandnud osaühingu kontole kostja jaoks), ning maakohus ei ole väljunud hagi piiridest (maakohus ei ole tunnistanud laenulepingu näilikkust, sest vastavat nõuet ei olnud esitatud). Asjaolu, et OÜ F. konto väljavõttest nähtuvalt oli ettevõttel piisavaid käibevahendeid, et kostjale raha laenata, ei tõenda iseenesest seda, et kostja sai korteriomandi ostmiseks laenu OÜ-lt F. . Kostja enda sõnumitest hagejale nähtub selgelt, et ta ootas korteri ostmiseks raha hagejalt (nt kostja sõnum 20.06.2015 kell 20:14:56; 25.06.2015 kell 17:58:34). 9.
8. Kostja väitel ei saa C. poolt OÜ-le F. kantud raha lugeda kostjat rikastavaks, kuna OÜ F. maksis hagejale
9. juulil 2015 kassa väljamineku orderi nr 5 alusel (I kd tl 88) 23 148 eurot 80 senti tagasi. Maakohus on hinnanud kostja eeltoodud vastuväidet vaidlustatud otsuse p-s 10.
10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et OÜ F. poolt ei ole hagejale
11. juulil 2015 kassa väljamineku orderi nr 5 alusel makstud 23 148 eurot 80 senti ning ei pea vajalikuks täielikult korrata maakohtu põhjendusi. Maakohus on õigesti hinnates tõendeid asunud seisukohale, et 7 hageja poolt OÜ-le F. esitatud
12. juulil 2015 kassa väljamineku orderi nr 5 tühistamisavaldus on kehtiv, sest täidetud on nii formaalsed kui materiaalsed eeldused (otsuse p 10.3.1.). Kuna hageja on kehtivalt tehingu (käesoleval juhul hagejale väidetavalt laenu tagasimakse summas 23 148 eurot 80 senti) tühistanud, siis ei ole OÜ F. tagastanud hagejale C. poolt ülekantud summasid ja kostja vastupidine väide on alusetu. Siinkohal on maakohus õigesti hinnanud orderiga nr 5 seoses esitatud hageja ja kostja vande all antud ütlusi (II kd tl 143, 144-145), tunnistaja Ü.T. ütlusi (II kd tl 169-171), samuti pooltevahelist kirjavahetust ning ükski kostja apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Alusetu on kostja seisukoht, et kuna orderi nr 5 alusel maksis OÜ F. tagasi laenu C. ´le, siis ei saanudki hageja raha kasutada Eestis ehitustarvete ja sisustuspoodides asjade ostmiseks. Kassa väljamineku orderi nr 5 alusel on väidetav väljamakse tehtud hagejale ning kuna tegemist oli väljamaksega sularahas, siis ei oleks olnud hagejal takistatud selle kasutamine Eestis ostude tegemisel. 9.
13. Ebaõige on kostja seisukoht, et kuna hageja ega kostja ei olnud esitanud maakohtule tuvastusnõuet kassa väljamineku orderi nr 5 tühistamiseks pettuse/eksimuse tõttu, siis on maakohus rikkunud menetlusõiguse normi. Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja OÜ-le F. tehingu tühistamise avalduse (II kd tl 24-26). TsÜS § 98 lg 1 kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Lähtudes TsÜS § 98 lg-st 1 on hageja esitanud tehingu tühistamise avalduse õigele isikule ning kuna kostja tugines menetluses asjaolule, et OÜ F. on hagejale C. poolt ülekantud rahasumma tagastanud, siis on maakohus õigesti hinnanud asjaolu, kas hageja on kehtivalt tühistanud tehingu (s.o kassa väljamineku orderi nr 5 alusel toimunud väidetava väljamakse). Hageja puudus vajadus esitada käesolevas menetluses tuvastushagi tuvastamaks, et temapoolne tehingu tühistamine on kehtiv. Vastava tuvastushagi esitamise huvi oleks võinud olla OÜ-l F. (kuid see ei oleks olnud võimalik antud menetluses), kuid ta ei ole seda teinud. 9.
14. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hagejapoolne sooritus oli tehtud õigusliku aluseta ning seetõttu on tal õigus nõuda hagejalt soorituse tagajärjel saadu tagastamist. Asja materjalide kohaselt on hageja ja kostja tuttavad alates 2011 detsembrist ning püsisuhtes olid nad 2012 juulikuust kuni oktoobrini 2015, viibides suhte kestvuse ajal nii Eestis kui Austraalias. Pooltel sündis 3.veebruaril 2013 laps O.M.. Pooltevahelisest kirjavahetusest nähtub, et pooled soovisid soetada ühise kodu Eestis. Hageja vande all ütluste kohaselt (II kd tl 143-144) käis ta enne Austraaliasse tagasi lendamist vaatamas korterit, korteri eest pidi makstama tema poolt saadetud rahaga ning nad leppisid kostjaga kokku, et korteri omanikuks saab hageja. Kostja vande all antud ütluste kohaselt (II kd tl 144-145) „Hagejat ei saanud korteri omanikuks kanda, kuna ta polnud selle ostmise ajal Eestis. Kui ta oleks tahtnud ja sel ajal Eestis olnud, siis võib-olla oleks kantud. Oleme sellest kindlasti hagejaga rääkinud. Ta küsis, miks teda ei pandud ja ma vastasin, et kui oleks tahtnud, siis oleks pandud“. Ringkonnakohtu arvates kinnitavad nii hageja kui kostja vande all antud ütlused, et ostetava korteriomandi omanikuks pidi saama hageja. Kuigi e-kirjavahetuses räägivad pooled ühise kodu muretsemisest, ei saa siiski kirjavahetusest tuleneva põhjal tuvastada, et hageja ja kostja pidid saama korteriomandi kaasomanikeks. Pigem saab ka poolte kirjavahetusest ajavahemikul 27.06.2015 – 02.07.22015 (I kd tl 25-26; II kd tl 37-76) nähtuvalt asuda seisukohale, et ostetava korteriomandi omanikuks pidi saama hageja. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega, et asjas olevate tõendite alusel on tuvastatav hageja ja kostja vaheline kokkulepe, et hageja saadab kostjale raha korteriomandi ostmiseks, kostja teeb vajalikud toimingud korteriomandi omandamiseks, kuid omanikuks saab hageja. Kuna 8 sisuliselt oli tegemist hageja poolt kostjale volituse andmisega korteriomandi (kinnisasja) ostmiseks, pidanuks selline volitus olema vormistatud notariaalselt tõestatuna (TsÜS § 118 lg 3 AÕS § 119 lg 1). Notariaalse vormi puudumise tõttu on selline kokkulepe (volitus) algusest peale tühine, hagejal ei olnud kohustust kanda kostjale raha korteriomandi ostmiseks, raha ülekanne on toimunud õigusliku aluseta ning hagejal on õigus raha kostjalt tagasi nõuda.
15. Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta samuti täielikult rahuldamata. Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 10.
16. Hageja seisukoha järgi jättis maakohus alusetult osaliselt hagi rahuldamata (s.o hageja poolt C. kaudu OÜ F. pangakontole kantud rahasumma korteriomandi ostuhinda ületavas osas). Siinkohal ringkonnakohus märgib, et hageja on apellatsioonkaebuses märkinud OÜ F. pangakontole kantud kogusummaks 23 663 eurot 98 senti ja sellest tulenevalt nõuab kostjalt täiendavalt 9163 eurot 98 senti. Maakohus on tuvastanud (arvestades kurssi, millega Austraalia dollar konverteeriti OÜ F. kontol), et C. poolt kanti OÜ F. kontole kokku 23 148 eurot 80 senti ning ringkonnakohus lähtub vaidluse lahendamisel maakohtu poolt tuvastatust. Maakohus on õigesti leidnud, et tõendatud ei ole kostja alusetu rikastumine korteriomandi ostuhinda ületavas ulatuses (s.o summas 8648 eurot 80 senti) ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 12, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. 10.
17. Arusaamatu on hageja väide, et kuivõrd kostja valeütluste aluseks olev asjaolu, et kostja on hagejale raha tagastanud, ei vasta tõele, ning raha on hagejale jätkuvalt tagastamata, on kostja tunnistanud oma ütlustega võlakohustuse olemasolu ja tegemist on võlatunnistusega

§ 30lg 1 mõttes, millega kostja tunnistab kohustuse olemasolu hageja ees.

Kostja ei ole menetluse kestel väitnud, et tema oleks hagejale raha tagastanud. Kostja seisukoht on olnud läbivalt, et hageja kandis C. kaudu raha OÜ-le F. nende omavahelise õigussuhte alusel ning raha tagastas hagejale OÜ F. (mitte kostja). OÜ F. pangakonto väljavõte perioodi 20.04.2015 - 20.04.2016 kohta ning hageja arutlus rahaliste vahendite liikumise kohta sel perioodil osaühingu kontol ei tõenda, et kostja on alusetult rikastunud hageja poolt osaühingu kontole kantud korteriomandi ostuhinnast ülejäänud summa võrra. Iseenesest õige on hageja väide, et ta kandis osaühingu pangakontole raha vastavalt poolte kokkuleppele, kuid ekslik on tema seisukoht, et kostja sai osaühingu kontole kantud raha käsutamise õiguse. 10.3. Asja puudub selgus selles, kuidas on kasutatud hageja poolt OÜ F. kontole kantud summasid korteriomandi ostuhinda ületavas osas. Juhul, kui rahalisi vahendeid kasutas OÜ F. , siis võib olla osaühing alusetult rikastunud ning juhul, kui osaühing andis nimetatud rahasumma üle kostjale, siis tuleks kaaluda

§ 1028lg 2 p 1 kohaldamist.

Kuna aga antud juhul on hageja esitanud nõude kostja vastu ja ei ole tõendatud kostja poolt suurema summa saamine hagejalt kui korteriomandi ostuhind, siis on õige maakohtu seisukoht, et kostja on alusetult rikastunud 14 500 euro võrra. 11. Kuna nii hageja apellatsioonkaebus kui kostja apellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, siis jätab ringkonnakohus menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda. Seoses menetluskulude poolte endi kanda jätmisega ei määra ringkonnakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks. 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 10 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson