Obsah (8)

§ 238§ 277§ 232§ 657§ 652§ 654§ 442§ 171

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaupo Paal, Imbi Sidok-Toomsalu, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 30. juuni 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-114

§ 238

lg 1 p 2 alusel põhjusel, et asjaolu tõendamise kohta on esitatud piisavalt tõendeid, kuid luges sellele vaatamata vaidlusalused dokumendid ehtsaks ja tugines neile kohtuotsuse tegemisel.

§ 238

lg 1 p 2 alusel saab ekspertiisi määramisest keelduda üksnes siis, kui asjaolu positiivse tõendatuse kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud. Kohus pidi lugema dokumendi ebaehtsuse tõendatuks või rahuldama ekspertiisitaotluse. 47. Kohus rikkus oluliselt

§ 277

lg-t 1 ja Riigikohtu praktikast tulenevaid põhimõtteid, kuna hindas ekspertiisi määramise taotluse rahuldamata jätmisel sisuliselt tõendeid (07.03.2012 ja 18.09.2012 dokumentide originaale). Kohus lahendas ehtsuse küsimuse ebaõigesti läbi tõendite hindamise, kuna ehtsuse tuvastamine nõuab eriteadmisi ja selleks on vaja määrata ekspertiis. 9

1. Ekspertiisi määramata jätmine oli hagejat eksitav ja tõi kaasa vastuolulise kohtulahendi. Kohus põhjendas 11.10.2016 istungil ekspertiisi määramata jätmist sellega, et ebaehtsuse tõendatuse kohta on esitatud hulgaliselt tõendeid, millega jättis selge mulje, et ebaehtsus on piisavalt tõendatud. Samas leidis kohus otsuses, et dokumendid on ehtsad.
2. Kohtupraktikast tulenevalt ei pidanud hageja dokumendi ebaehtsuse tõendamiseks taotlema ekspertiisi, vaid piisas hageja sellekohasest vastuväitest. Dokumendi ehtsuse pidi tõendama ja taotlema selleks ekspertiisi kostja. Jättes vastava taotluse esitamata, loobus kostja tõendist, mis võiks ümber lükata hageja väited ebaehtsuse kohta. Seega pidi kohus dokumentide ehtsuse hindamisel lähtuma hageja vastuväidetest ja lugema dokumendid

§ 277lg 1 alusel võltsituks.

1. Maakohus pidi 07.03.2012 ja 18.09.2012 dokumendid jätma tõendina tähelepanuta ka põhjusel, et need on sõlmitud tagantjärele, dokumentidel märgituga võrreldes hilisemal kuupäeval ehk ajal, mil kumbki väidetav hageja esindaja (SE ega KG) ei saanud hagejat esindada.
2. Kostja ei tõendanud 18.09.2012 ja 20.09.2012 kokkuleppe ning 07.03.2012 volikirja ehtsust. Erinevalt kostjast esitas hageja tõendid ja faktilised asjaolud, mis lisaks tunnistajate KL, KG ja HB ütlustele kinnitavad dokumentide ebaehtsust. Maakohus pidi seega need tõendid jätma tähelepanuta.
3. Maakohtu otsus on vastuoluline. Kohus tuvastas õigesti, et tunnistaja SE ütlused ei ole usaldusväärsed, kuid tugines samas 07.03.2012 volikirja kehtivuse tuvastamisel just selle väljaandja SE kirjalikule ja kohtuistungil suuliselt antud kinnitustele ning leidis, et kinnituse tõttu ei ole volikirja kehtivus välistatud. Kostja enda poolt maakohtus antud selgitused kinnitasid seejuures hageja seisukohta, et SE tegutses hageja juhatuse liikmena ja tegutseb praegugi üksnes RK ja kostja huvides.
4. Kohus jaatas volikirja originaaleksemplari vajalikkust volituse aluselt tehtavate tehingute puhul (märkides, et hageja väited seoses volikirja puudumisega põhjusel, et SE keeldus KLle volikirja kehtivust kinnitamast, ei ole asjas tõendamist leidnud), kuid luges samas 18.09.2012 kokkuleppe sõlmimiseks piisavaks, kui selle allkirjastamisel esitati volikirja koopia. Kuna volikirja võltsitus on vaidluse üks olulisemaid küsimusi, ei saa maakohtu seisukoht olla selles osas vastuoluline. Seetõttu on kohtuotsus olulises osas põhjendamata, mis on oluline menetlusõiguse normi rikkumine.
5. Maakohus jättis volikirja ehtsuse hindamisel põhjendamatult hindamata nii hageja faktiväited kui ka asja lahendamisel tähtsust omavad tõendid ning hindas ebaõigesti mitmeid olulisi tõendeid. Seetõttu tuvastas maakohus ebaõigesti või jättis tuvastamata asja lahendamiseks olulised asjaolud. Kohus jättis tähelepanuta hageja väite ja põhjendused, et SE 25.10.2012 kinnitus ei ole tõendina usaldusväärne ja jättis hindamata KL kirjaliku selgituse ja vande all antud ütlused seoses SE varasema keeldumisega kinnitada volikirja kehtivust digitaalallkirjaga. Keeldumine on selgitatav sellega, et volikiri on võltsitud. Lisaks olid SE volitused hageja juhatuse liikmena lõppenud. Maakohus jättis volikirja ja 18.09.2012 ning 20.09.2012 kokkuleppe ehtsuse hindamisel põhjendamatult tähelepanuta hageja väited ja tõendid seoses RK äriühingute juhtimise eripäraga, juhatuse liikmete rolliga RK äriühingutes ja asjaolu, et dokumentide võltsimine oli kostja tavapärane äripraktika. Samuti jättis kohus tähelepanuta, et volikirja võltsitust kinnitavad KG ja KL kirjalikud selgitused ja tunnistajana antud ütlused. Maakohus jättis hindamata hageja väite, et volituse saanud KG huvid olid hageja huvidega vastuolus, kuna ta oli kostja aktsionäri Transcom Grupp OÜ juhatuse liige, hageja aktsionärid hoiti aga volitusest teadmatuses. Maakohus jättis tuvastamata, et vandeadvokaat TP ja LL 23.10.2012-26.10.2012 kirjavahetuses on mh juttu sellest, et SE-lt on vaja saada kiiremas korras kinnitus 07.03.2012 volikirja kehtivuse 10 osas. SE varasema keeldumise tõttu oligi TP sunnitud veel oktoobris meelde tuletama, et vaja on volikirja kehtivuse kinnitust.
6. Maakohtu otsus on vastuoluline 18.09.2012 kokkuleppe ehtsuse ja seda kinnitavate tõendite kui vaidluse ühe olulisema küsimuse osas. Maakohus hindas ebaõigesti KL 06.10.2012 ekirja ja sellele manusena lisatud ülevaadet RK-le, leides et ülevaatest ei tulene, nagu oleks veel 06.10.2012 seisuga kostjale olnud oluline tegeleda hageja nõudega kostja suhtes. Kohus leidis vastuoluliselt, et ülevaate p-s 2 on hagejat nimetatud kostja põhivõlausaldajaks sel põhjusel, et eeldades 18.09.2012 kokkuleppe ehtsust taastati sellega kostja poolt hagejale antud garantii kehtivus. Kuna kohus tuvastas, et garantii lõppes 20.09.2012 kokkuleppega, ei saanud see kehtida enam 06.10.2012 ja kohtu järeldus seoses sellega, miks nimetab kostja ülevaate p-s 2 hagejat oma põhivõlausaldajaks, on otseses vastuolus kohtu enda tuvastatud faktiliste asjaoludega. Garantii lõppemise järgselt pidanuks kostjal hageja ees rahalised kohustused puuduma. Maakohus märkis, et tal ei ole ühest veendumust, millal tegelikult 18.09.2012 kokkulepe sõlmiti ja see võidi sõlmida ka hiljem. Seega on võimalik, et väidetav 18.09.2012 kokkulepe sõlmiti alles oktoobri lõpus, nagu kinnitasid ka tunnistajad KL ja KG. Samadel põhjustel on maakohtu otsus vastuoluline seoses TP 26.10.2012 e-kirja sisu hindamisega. Maakohus omistas TP 26.10.2012 e-kirja sisu hindamisel põhjendamatult suurt tähendust asjaolule, et emissiooni ei olnud tegelikult vaja tühistada. Kuna kostja ja tema lepingulised esindajad ei pruukinud sellest teadlikud olla, ei ole välistatud, et kostja soovis sõlmida emissiooni tühistamise ja OÜ Elikante nõude tagastamise kokkuleppe, mis väidetavalt sõlmiti juba 18.09.
7. Maakohus tugines põhjendamatult kostja väitele, et TP 26.10.2012 e-kirja koostamise ajal oli kostja läinud tülli M.Mägi advokaadibürooga, kes omakorda kontrollis hagejat. Kostja väide on tõendamata ja spekulatiivne.
8. Maakohus jättis 18.09.2012 kokkuleppe ehtsuse hindamisel põhjendamatult kõrvale tunnistajate KL ja KG vande all antud ütlused ja nende kirjalikud vastused hagejale. Mõlemad kinnitasid selgelt, et nii väidetav volikiri kui ka kokkulepe on võltsitud ja sõlmitud oktoobri lõpus või novembri alguses. Samale viitavad ka HB ja KL ütlused.
9. Arusaamatu on maakohtu seisukoht, et 18.09.2012 kokkuleppe võltsitusele ei viita KL 22.05.2013 digitaalselt allkirjastatud nõudekiri Maria Mägi Advokaadibüroole. Tõendist nähtub üheselt, et veel 22.05.2013 oli OÜ Elikante nõue jätkuvalt kostja omanduses ja selle tagastamist ei olnud toimunud.
10. Maakohus leidis ebaõigesti, et hagejale nõude mittetagastamist ei tõenda koosmõjus teiste tõenditega ka OÜ MK Audit audiitor Maidu Kuuse 27.11.2012 arvamus hageja aktsiate väärtuse kohta. Audiitori arvamuses puuduvad viited väidetavale 18.09.2012 kokkuleppele.
11. Maakohus jättis täielikult hindamata tõendid selle kohta, et OÜ Elikante nõue on lõppenud (kostja 14.08.2013 bilansi väljatrükk, kostja 01.11.2012 bilansi väljatrükk, bilansside võrdluse kokkuvõte, 14.08.2013 bilansi väljatrüki alusel koostatud kokkuvõte suuremate nõuete muutuste kohta, RR 08.11.2012 e-kiri notarile, Ateena Maja OÜ, Küütri Kinnisvara OÜ, Lõuna Varahaldus OÜ, Sossi Maja OÜ ja Ärivara OÜ äriregistri üld-ja isikuandmete ajalood ning Aktsiaseltsi Transcom ja Elikante OÜ omavaheliste nõuete lõppemise (tasaarvestuse) skeem). Maakohus tuvastas ebaõigesti, et 14.08.2013 bilansi väljatrüki kirje nr 1320 ei kajasta hagejalt omandatud OÜ Elikante nõuet ja puudutab hoopis teist võlasuhet. Selline seisukoht on tõendamata ja eluliselt ebausutav. Bilansikirjed tõendavad, et OÜ Elikante nõue lõppes tasaarvestusega. Maakohus ei hinnanud hageja ja kostja tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning jättis tõendite vastuolu korral hindamata, millised tõendid on veenvamad, rikkudes sellega

§ 232lg 1 ja § 442 lg 8.

1. Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta hageja seisukoha seoses TP 23.10.2012 ekirjaga KL-le. Kiri ei kinnita kostja väidet, et KL oli enne 23.10.2012 kostja lepingulistele 11 esindajatele edastanud väidetavalt hageja ja Alnus SIA vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu koopia, millele oli lisatud väidetav 07.03.2012 volikiri KGle. See ei ole eluliselt usutav. Väidetav nõude loovutamise leping hageja ja Alnus SIA vahel on võltsitud. Lepingut ei ole kostja tõendina esitanud. Kohus luges vaikimisi ja põhjendusi esitamata lepingu siiski kehtivaks ning järeldas ebaõigesti, et ehtne peab olema ka hageja ja kostja vahel samal päeval sõlmitud 18.09.2012 nõude tagasiloovutamise kokkulepe. Maakohus luges alusetult ebausaldusväärseks KL ja KG selgitused seoses 18.09.2012 kokkuleppe koostamise ja ettevalmistamisega Advokaadibüroo RASK poolt.
2. Maakohus tuvastas ilma põhjendusteta, et pooled lõpetasid 23.09.2009 garantiilepingust tuleneva garantii 20.09.2012 kokkuleppega, kuigi hageja oli samadel põhjendustel nagu volikirja ja 18.09.2012 kokkuleppe puhul vaidlustanud ka 20.09.2012 kokkuleppe ehtsuse. Sellega rikkus kohus põhjendamiskohustust. Kostja ei tõendanud, et 20.09.2012 kokkulepe on ehtne, kuigi see oli tema tõendamiskoormus. Maakohus jättis hindamata kostja 01.11.2012 bilansi väljatrüki, mille kohaselt oli tal veel seisuga 30.09.2012 lühiajaline kohustus hageja ees, järelikult on 20.09.2012 kokkulepe koostatud tagantjärgi. Hageja sai väidetavatest 20.09.2012, 18.09.2012 ja 07.03.2012 dokumentidest teadlikuks alles kohtuvaidluse ajal.
3. Maakohus leidis ebaõigesti, et kuigi tuvastatud on, et kostja ja OÜ Elikante on omavahel seotud äriühingud, on spekulatiivne hageja järeldus, et RK omandas nõude enda teise äriühingu OÜ Elikante vastu, et likvideerida OÜ Elikante ja enda vastu suunatud nõue ning vabaneda rahalistest kohustustest hageja ees. Hageja järeldus ei ole spekulatiivne, vaid tugineb tõenditele ja on eluliselt usutav.
4. Arusaamatu on maakohtu järeldus, et kostjal oli vaieldamatult reaalne huvi 01.08.2012 lepingu kohaseks täitmiseks. Asjas esitatud tõendite ja asjaolude pinnalt on eluliselt usutavam vastupidine. Kostjal puudus reaalne kavatsus seda lepingut täita. Kostja, keda reaalselt kontrollib RK, ainsaks eesmärgiks on olnud vältida hageja poolt tema vastu pankrotiavalduse esitamist ja omandada endaga seotud äriühingu vastu suunatud nõue, hoides ära nõuete esitamist kohtus kostja vastu.
5. Sõltumata sellest, kas 18.09.2012 kokkulepe on tühine, ebaehtne või õiguspärane, on OÜ Elikante nõue tasaarvestamisega lõppenud. Kuna nõude lõppemise tõendamine eeldab kostja ja OÜ Elikante omavaheliste sisetehingute ja nendele viitavate asjaolude tuvastamist, ei saa nõuda, et hageja peaks tõendama nõude lõppemist. Hageja tõi välja nõude lõppemisele viitavad asjaolud ja tõendid, millega täitis oma tõendamiskoormuse.
6. Maakohus jättis hindamata hageja väite, et alates oktoobrist 2012 toimus nii kostja kui ka teiste RK kontrolli all olevate ettevõtete juhtimine advokaadibüroost RASK, kes töötas välja tegevuskava RK plaanide ja soovide elluviimiseks ning koostas vajalikud dokumendid. Kohus ei selgitanud, miks need väited ei oma asja lahendamisel tähtsust ja jättis hindamata tõendid, sh kostja enda esitatud tõendid, mis hageja väidet kinnitavad. Kohus ei hinnanud hageja väidet, et KL sai asuda andma tõele vastavaid selgitusi alles siis, kui ta lahkus RK kontrollitavate äriühingute juhtorgani liikme ametikohtadelt. Kohus jättis hindamata Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi uuringuakti, KL 06.12.2012 e-kirjale lisatud ülevaate RK-le ning väljavõtte 28.08.2014 Eesti Advokatuuri aukohtu menetluse protokollist, mis kinnitasid kostja tõendite võltsimise praktikat. Need asjaolud ja tõendid näitavad, et KL ja KG ütlused on usaldusväärsed. Menetlusosalise väidete ja tõendite eiramine on põhjendamiskohustuse rikkumine. Maakohus leidis ebaõigesti, et tunnistajate KL ja KG vande all antud ütlused on ebausaldusväärsed. Kohus ei hinnanud hageja väiteid selle kohta, et tõendamata ja asjakohatud on kostja väited tunnistajate soovi kohta kahjustada kostjat, mistõttu nende praeguses vaidluses antud ütlused on ebaõiged. Tunnistajate ütlused, s.h 12 18.09.2012 kokkuleppe võltsituse osas, on kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Samuti leidis maakohus ebaõigesti, et KL ja KG ütlused on omavahel vastuolus. Vastus apellatsioonkaebusele
7. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

§ 657

lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. 68.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Suures osas kordab hageja apellatsioonkaebuses maakohtus esitatud väiteid ja seisukohti, millele maakohus on piisava põhjalikkusega vastanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt

§ 654lg-s 6 sätestatust neid ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 69. Põhilise osa apellatsioonkaebusest moodustavad hageja etteheited maakohtu poolsele tõendite hindamisele. Ringkonnakohus kontrollis hageja väiteid ja leiab, et maakohtu otsuse põhjendav osa vastab

§ 442lg-s 8 sätestatule.

Maakohus märkis otsuses kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, samuti tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Samuti põhjendas kohus, miks ta ei nõustunud hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus analüüsis otsuses tõendeid ja põhjendas otsuses, miks ta osasid tõendeid ei arvestanud. See, et hageja ei nõustu tõenditele antud hinnangu ja nende alusel tehtud järeldustega, ei tähenda menetlusnormi rikkumist, nagu hageja ekslikult leiab. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses nimetatud tõendid ei anna eraldiseisvalt ega koosmõjus alust teistsuguste järelduste tegemiseks, kui tegi maakohus. Maakohtu otsus ei ole põhjendamata ega vastuoluline, nagu hageja leiab.

1. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et kostja on OÜ Elikante nõude 18.09.2012 kuupäeva kandva kokkuleppega hagejale tagastanud. Hageja väide 07.03.2012 volikirja, 18.09.2012 kokkuleppe ja 20.09.2012 garantii kehtetuks tunnistamise kokkuleppe võltsituse kohta ei leidnud tõendamist. Samuti ei tuvastanud maakohus 07.03.2012 volikirja ja 18.09.2012 kokkuleppe tühisust. Kohus märkis otsuses, milliste asjaolude ja tõendite alusel ta need järeldused tegi. Ringkonnakohtul puudub alust teistsuguste järelduste tegemiseks.
2. Maakohus ei kohaldanud ÄS § 347 lg-d 1 ja 2 ebaõigesti, nagu hageja väidab, vaid viitas üksnes seaduses sätestatud võimalusele, mille kohaselt aktsiate märkimise ebaõnnestumisel peab juhatus märkijate poolt tasutu viivitamatult tagastama ja juhatuse liikmed vastutavad tasutu tagastamise eest solidaarselt. Käesolevas asjas ei lahendatud kostja juhatuse liikme vastu esitatud nõuet ja maakohus eelnimetatud sätteid otsuse tegemisel ka ei kohaldanud. 13
3. Hageja tugines maakohtu menetluses asjaolule, et ta on 01.08.2012 lepingust 04.09.2012 ja 19.09.2012 avaldustega taganenud. Maakohus tuvastas õigesti, et nimetatud taganemisavalduste tegemine ja kostjale kättetoimetamine ei ole tõendatud. Tunnistajate SE ja HB (endine V) ütlusi hindas maakohus selles osas õigesti. Hageja taotluse KL tunnistajana ülekuulamiseks selles osas jättis maakohus õigesti rahuldamata, kuna hageja ei esitanud vaatamata kohtu nõudmisele faktilisi asjaolusid taganemisavalduste kättetoimetamise kohta, st kuidas need saadeti ja kuidas kostja need kätte sai. Maakohus leidis õigesti, et tunnistaja ütlustega ei saa menetlusse tuua uusi asjaolusid, millele hageja ei ole tuginenud.
4. Maakohus tuvastas õigesti ka selle, et 18.09.2012 kokkuleppega tagastas kostja hagejale OÜ Elikante nõude ja taastati kostja garantii. Sellega taastati hageja jaoks 01.08.2012 lepingule eelnenud olukord, kus hagejal oli nõue OÜ Elikante vastu, mida tagas kostja garantii. See kokkulepe ei ole tühine TsÜS § 86 lg 1 alusel, nagu leidis põhjendatult ka maakohus.
5. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, et 18.09.2012 kokkuleppega ei saanud garantiid taastada, sest selle kokkuleppe preambulis märgitu ei oma õiguslikku tähendust. Hageja püüab ringkonnakohut eksitada, sest kokkuleppe p-s 4 (mitte preambulis) on pooled eraldi kokku leppinud, et tulenevalt nõude tagastamisest loevad pooled kehtivaks nõude tagamiseks antud tagatise (garantii), mille alusel on hagejal õigus esitada kostja vastu nõue garantiilepingus ettenähtud korras ja tingimustel. Samuti kinnitavad pooled kokkulepet selles, et aktsiate märkimine ja mitterahalise sissemakse teostamine ei ole mõjutanud tagatise kehtivust ning sellest pooltele tulenevaid õigusi ja kohustusi. Sellele lepingupunktile tugines otsust tehes õigesti ka maakohus. Kostja ei pidanud hagejale uut garantiikirja väljastama, nagu leidis põhjendatult ka maakohus.
6. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus TsÜS § 31 lg-t 6 ja § 87 õigesti ning leidis põhjendatult, et 07.03.2012 volikiri ja 18.09.2012 kokkulepe ei ole ka tühised, nagu hageja leiab. Maakohtu seisukohad on kooskõlas õiguskirjanduses avaldatud seisukohtadega (TsÜS vastavate sätete kommentaarid). Vaidlusaluse volikirjaga ei andnud juhatuse liige SE KG-le juhatuse liikme õigusi üle.
7. Hageja viidatud TsÜS § 127 lg 3, § 125 lg 5 ja § 129 lg 1 ei ole käesolevas asjas kohaldatavad. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et volikirja originaali puudumine käesoleval ajal ei muuda seda kehtetuks. Volikirja allkirjastanud SE on kinnitanud selle väljaandmist. Samuti ei ole tähtsust asjaolul, et volitus anti kostjaga seotud isikule, nagu leidis õigesti ka maakohus. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus leidnud, et volituse alusel tehtavate tehingute puhul on vajalik volikirja originaaleksemplar. Maakohtu otsus sellist seisukohta ei sisalda.
8. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et tõendatud ei ole hageja väide selle kohta, nagu oleks kostja tasaarvestanud hagejalt saadud OÜ Elikante nõude OÜ Elikante nõudega kostja vastu. Maakohus põhjendas otsuses, milliste asjaolude ja tõendite alusel kohus selle tuvastas ning milliseid hageja tõendeid ja miks kohus ei arvestanud. Apellatsioonkaebuse väide, nagu ei oleks maakohus seda teinud, ei vasta tõele.
9. Ebaõiged on apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et OÜ Elikante nõude väärtus oli 01.08.2012 lepingu sõlmimise järgselt kostja garantii äralangemise tõttu nullilähedane ja nõuet ei ole võimalik sihtotstarbeliselt kasutada, mistõttu tuleb VÕS § 189 lg 2 p 3 alusel hüvitada hagejale OÜ Elikante nõude väärtus, mis sellel oli enne kostjale üleandmist isegi siis, kui OÜ Elikante nõue ei ole lõppenud tasaarvestusega. Nagu ringkonnakohus juba eelnevalt märkis, oli hagejal alates 18.09.2012 kokkuleppe sõlmimisest võimalus esitada 14 nõue garantiilepingu täitmiseks. Hageja seda õigeaegselt ei teinud, nagu tuvastas õigesti ka maakohus.
10. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu hinnanguga 23.09.2009 garantiilepingule. Maakohus tuvastas õigesti selle lepingu olemasolu ja märkis otsuses, milliste tõendite alusel kohus selle järelduse tegi. Kostja apellatsioonkaebuse vastuses esitatud seisukoht, nagu ei oleks selle lepingu olemasolu tõendamist leidnud, ei ole kooskõlas asja materjaliga. Asjaolu, et kohtule ei esitatud garantiilepingu originaali, vaid selle koopia, ei anna alust teistsuguse järelduse tegemiseks. Selleks ei anna alust ka asjaolu, et hageja endine pankrotihaldur VK ei olnud garantiist teadlik ega ka see, et hageja nimel lepingule alla kirjutanud SE ütluste kohaselt ta seda ei mäleta.
11. Maakohus tuvastas õigesti, et pooled on kokkuleppel garantii 20.09.2012 lõpetanud, kuid leidis põhjendatult, et see kokkulepe on tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Samas ei oma eeltoodud asjaolude tuvastamine asja lahendamisel määravat tähtsust, sest garantii on lõppenud tähtaja möödumisega ja hageja alternatiivne nõue on TsÜS § 146 lg 1 järgi ka aegunud, mistõttu ei saa hageja garantiilepingust tulenevaid nõudeid maksma panna, nagu leidis õigesti ka maakohus.
12. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohus rikkunud oluliselt menetlusnorme sellega, kui jättis hageja taotluse ekspertiisi määramiseks rahuldamata. Maakohus põhjendas oma seisukohta piisavas ulatuses (IV kd lk 183) ja ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. Ringkonnakohtu istungil väitis hageja, et ta esitas ekspertiisi määramise taotluse juba 28.01.2016 menetlusdokumendis, mitte eelmenetluse viimasel päeval, nagu leidis maakohus. Selline hageja väide ei ole lõpuni tõene. Hageja palus 28.01.2016 menetlusdokumendis kostjalt välja nõuda 07.03.2012 volikirja ja 18.09.2012 kokkuleppe originaalid ning märkis, et originaalide väljanõudmise järgselt on võimalik tuvastada nende dokumentide ehtsus kas võrdlemise teel või määrata ekspertiis nende võltsituse kontrollimiseks (dokumentide allkirjastamise aja tuvastamiseks – II kd lk 80). Seega oli ekspertiisi määramise taotlus esitatud 28.01.2016 üldise sõnastusega alternatiivsena juhuks, kui võrdlemise teel ei saa dokumentide ehtsust tuvastada.
13. Asja materjalist nähtub, et maakohus teavitas 21.06.2016 kirjas hagejat asjaolust, et kostja on esitanud dokumentide originaalid ja märkis, et hageja ei ole ekspertiisitaotlust esitanud. Samuti märkis maakohus, et olukorras, kus kokkuleppe allkirjastajad on kinnitanud oma allkirja õigsust, on üldse küsitav, millist ekspertiisi selle dokumendi osas teha saab. Samas kirjas määras maakohus eelmenetluse lõpptähtpäevaks 29.08.2016 (III kd lk 61). Hageja esitas selge taotluse ekspertiisi määramiseks alles 29.08.2016, paludes ekspertiisi määrata lisaks 07.03.2012 volikirjale ja 18.09.2012 kokkuleppele ka 20.09.2012 kokkuleppele garantii lõpetamise kohta. Ekspertiisi määramise taotlust põhjendas hageja vajadusega välja selgitada, kas 07.03.2012 volikiri on võltsitud ning kas 18.09.2012 kokkulepe nõude tagastamise kohta ja 20.09.2012 kokkulepe garantii lõpetamise kohta on koostatud tagantjärele (IV kd lk 67). Maakohus leidis, et tõenäoliselt ei anna ekspertiis vastust hageja püstitatud küsimustele dokumentide vormistamise aja kohta. Hageja ei ole apellatsioonimenetluses muutnud usutavaks, et dokumentide vormistamise aja kindlakstegemine ekspertiisiga oleks võimalik.
14. Apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu lahendid dokumendi ehtsuse vaidlustamisel ekspertiisi määramise kohustuse kohta ei ole antud juhul asjakohased. Viidatud lahendid käsitlevad juhtumeid, kus menetlusosaline on vaidlustanud kohtule tõendina esitatud dokumendil oma allkirja. Nendel juhtudel, kus menetlusosaline väidab, et ta ei ole vaidlusalust dokumenti allkirjastanud, st sellist dokumenti ei ole olemas, on tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega

§ 277lg 1 tähenduses.

Käesoleval juhul ei ole 15 vaidlust selle üle, et vaidlusalused dokumendid on allkirjastatud nende isikute poolt, kes on nimeliselt märgitud alla kirjutanud isikutena. Hageja väide kokkulepete allkirjastamise kohta hilisemal ajal, kui on märgitud nendele dokumentidele, ei tähenda seda, et tegemist oleks võltsitud dokumentidega. Seega ei oleks ekspertiisi määramine viinud käesolevas asjas teistsuguse otsuse tegemiseni. 84. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus

§ 277

lg-t 1 ega hinnanud ekspertiisitaotluse lahendamisel tõendeid sisuliselt, nagu hageja apellatsioonkaebuses maakohtule ette heidab. Nagu ringkonnakohus juba eespool märkis, ei tähenda dokumendile märgitud kuupäeva ja väidetav dokumendi allkirjastamise kuupäeva erinevus seda, et tegemist oleks võltsitud dokumentidega. Kuna hageja ei põhistanud dokumentide võltsitust, oli maakohtul õigus vaidlusaluseid dokumente tõendina otsuse tegemisel arvestada. 85. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud 86. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

1. Kostja palus hagejalt välja mõista menetluskulude hüvitamiseks õigusabikulud, mis on tekkinud kuni kohtuistungi toimumiseni suurusega 5168 eurot (käibemaksuta), mille lisandub kulu kohtuistungil osalemise aja eest (1 tund 30 minutit) ja kohtuistungiks ettevalmistamiseks (6 tundi) tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta).
2. Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindajad teinud järgmisi toiminguid: kohtuotsuse analüüs 1 tund 30 minutit; apellatsioonkaebuse esialgne analüüs 2 tundi 30 minutit; kohtuotsuse ja apellatsioonkaebuse täiendav analüüs 1 tund 45 minutit; menetluskulude katteks tagatise andmise taotluse koostamine 1 tund 35 minutit, kahe e-kirja kliendile saatmine kokku 25 minutit; vastuse koostamine apellatsioonkaebusele kokku 35 tundi 19 minutit tunnihinnaga 120 eurot.
3. Ringkonnakohus leiab, et kostja lepinguliste esindajate tunnihind on mõistliku suurusega. Ringkonnakohus vähendab hüvitamisele kuuluvat apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele kulunud aega 25 tunnini, sest kostja kordab vastuses suures osas varasemas kohtumenetluses esitatud seisukohti. Samuti ei ole põhjendatud kohtuistungiks ettevalmistumisele kulunud aeg 6 tundi, kuna esindajad olid vaidlusaluste asjaolude ja tõenditega varasemate toimingute tõttu kursis. Selles osas kuulub hüvitamisele esindajate aeg 3 töötunni ulatuses. Muus osas on esindajate toimingud vajalikud ja põhjendatud ning esindajate ajakulu mõistlik. Seega kokku tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista õigusabikulude hüvitamiseks 3930 eurot enne kohtuistungi toimumist tehtud toimingute eest, kohtuistungiks ettevalmistamise kulu 360 eurot ja kohtuistungil osalemisega tekkinud kulu 180 eurot – kokku 4470 eurot.
4. Kostja taotluse alusel tuleb määrata, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab hageja kostjale tasuma kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS 113 lg-s 1 sätestatud määras. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) 16 Kaupo Paal Imbi Sidok-Toomsalu Ande Tänav RESOLUTSIOON
5. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
6. juuni
7. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 215-11465 muutmata, kuid muuta otsuse õiguslikku põhjendust.
8. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
9. Jätta menetluskulud kassatsiooniastmes aktsiaseltsi RST Varad (likvideerimisel) kanda.
10. Välja mõista aktsiaseltsilt RST Varad (likvideerimisel) Aktsiaseltsi Transcom kasuks kassatsioonimenetluse menetluskulude hüvitis 3600 eurot.
11. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb aktsiaseltsil RST Varad (likvideerimisel) tasuda Aktsiaseltsile Transcom praeguse otsuse jõustumisest arvates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
12. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. 17