1-13-4429/80

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2018, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-4429 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
2. jaanuari 2018 määrus, millega jäeti Oleg Pjatnitski (ik 35910060042) karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Oleg Pjatnitski, määruskaebus RESOLUTSIOON
4. Jätta muutmata Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
5. jaanuari 2018 määrus, millega Oleg Pjatnitski jäeti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. Määruskaebus jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määruse peale esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Oleg Pjatnitski kannab Tartu Vanglas karistust ENSV Ülemkohtu
7. detsembri
8. a otsusega KrK § 140 lg 2 p 1 järgi, ENSV Ülemkohtu
9. juuli
10. a otsusega KrK § 101 lg-te 1,7, § 141 lg 2 p 1, § 115 lg-te 1,2,3, § 1151 lg 1 ja § 195 lg 2 järgi. EV Ülemkohtu
11. septembri
12. a otsusega mõisteti talle KrK § 101 p-de 1,8 järgi karistuseks surmanuhtlus. 15 aastat vangistust, mis oli mõistetud ENSV Ülemkohtu
13. juuli
14. a otsusega, liideti surmanuhtlusega, mis jäigi O. Pjatnitski lõplikuks karistuseks. Vabariigi Presidendi
15. märtsi
16. a otsusega asendati surmanuhtlus eluaegse vangistusega kinnises vanglas. Viimati karistati O. Pjatnitskit Tallinna Linnakohtu
17. septembri 2002 otsusega KrK § 107 lg 2 p 6 järgi 9 aasta pikkuse vangistusega. Karistus liideti EV Ülemkohtu
18. septembri
19. a otsusega, määrates karistuseks eluaegse vangistuse. Karistuse kandmise algusajaks loetakse
20. mai
23. detsembril 2018 edastas vangla kohtule materjalid O. Pjatnitski vangistusest enne tähtaega vabastamise otsustamiseks. Vangla ja prokurör ei toeta O. Pjatnitski vabastamist tingimisi enne tähtaega.
24. Tartu Maakohtu
25. jaanuari
26. a määrusega jäeti O. Pjatnitski tingimisi enne tähtaega vabastamata. Esinevad formaalsed eeldused O. Pjatnitski ennetähtaegseks vabastamiseks, kuivõrd ta on määratud karistusest ära kandnud vähemalt 30 aastat vangistust. O. Pjatnitski on vangistuses viibinud 35 aastat. Süüdlasel on säilinud head suhted õe ja õemehega, kes on nõus teda toetama ning elukoha garanteerima. O. Pjatnitski on taastanud suhted pojaga. Võlgnevused tal puuduvad, vabanemise fondis on 1500 eurot. O. Pjatnitski soovib keskenduda suhtlusele seaduskuulekate inimestega, nagu kaplanid ja usklikud ning siduda edaspidi oma elu kirikuga. Riskide ja ohtlikkusega, mis tulenevad varasemast elukäigust, O. Pjatnitski isikust ja käitumisest, on vanglas tegeletud. O. Pjatnitski osaleb vangla majandustöödel, ta omandas keskhariduse, on alates
27. aastast õppinud riigikeelt ning läbinud mitmeid sotsiaalprogramme. Kohus leidis, et O. Pjatnitski varasem elukäik ei anna põhjust teda siiski vabastada. O. Pjatnitski, olles karistatud 15-aastase vangistusega, jätkas vanglas olles kuritegude toimepanemist, mille eest teda karistati surmanuhtlusega. Ehkki see asendati eluaegse vangistusega, pani O. Pjatnitski taas toime raske isikuvastase kuriteo. Tänaseks on viimase eluaegse vangistuse mõistmisest möödunud veidi üle 15 aasta, mis ei ole kuritegude rohkust ja raskust arvesse võttes piisav. Varasema O. Pjatnitski tingimisi ennetähtaegse vabastamise menetlusega võrreldes on muutunud ka kinnipeetava käitumine. Ehkki O. Pjatnitski enda sõnul konflikte väldib ning täidab korraldusi, on tal esinenud probleeme vangla sisekorra täitmisega. Tal on kehtiv distsiplinaarkaristus allumatuse eest (ei allunud vanglaametniku korraldusele avada suu, et kontrollida ravimi manustamist), mida ta ise põhjendab viirusnakkuse levimise ohuga.
28. Määruskaebuses taotleb O. Pjatnitski maakohtu määruse tühistamist ja enda vabastamist vangistusest tingimisi enne tähtaega. Kokkuvõtlikult seisnevad tema määruskaebuse väited alljärgnevas. 4.1 Kohus ei arvestanud distsiplinaarrikkumise raskusastet ning asjaolusid. O. Pjatnitski ei avanud suud, kuna sel ajal oli Eestis gripiepideemia ning valvuri viibimine O. Pjatnitski suust 50 cm kaugusel oleks seadnud ta gripiohtu. Pealegi puudusid alused arvata, et ta ravimeid ei võta. 4.2 Kohus ei selgitanud välja, miks vangla vabastamist ei toeta. Selgusetuks jääb riskiprotsentide kujunemine. Iseloomustuse koostas ametnik, kes oli O. Pjatnitskiga töötanud 3 kuud ja kes tõstis riskiprotsenti 10%-lt 14%-le (ehkki riskiprotsenti võib tõsta üksnes kriminaalmenetluse algatamisel). Kui riskiprotsent on alla 10%, toetab vangla vabastamist. O. Pjatnitski leiab, et tema riskiprotsendid on alla 10%. Tema elulised asjaolud on muutunud positiivses suunas ning tal on tugiisik. Riskiprotsentide tõstmine näitab mitteerapooletut suhtumisest. Prokuröri arvamus aga põhineb sellel arvamusel. Samuti ei ole arvesse võetud psühholoogi ega kursuse läbiviijate positiivseid arvamusi. 4.3 Prokuröri väide, mille kohaselt kasutab O. Pjatnitski probleemide lahendamiseks vägivalda, on paljasõnaline. Juba 16 aasta ei ole ühtki juhtumit ega viidet jõu kasutamisele. Tallinna Linnakohtu otsuse järgi mõistetud karistus – 9 aastat vangistust, lõppes
29. aastal (see loeti kaetuks eluaegse vangistusega ja karistusaja alguseks määrati
30. mai 1983). 4.4 O. Pjatnitski ei eita, et tema eluviis kuni
31. aastani oli kohutav, mille tõttu ta tunneb häbi. Alates
32. detsembrist 2002 aga muutus täielikult nii O. Pjatnitski elu- kui mõtteviis. Ta elab 10 käsu järgi ning näeb enda rolli inimeste teenistuses ja abistamises. O. Pjatnitski ei eita, et ka temal võib tulla ette väheolulisi rikkumisi, ent ta püüab end parandada ja tulevikus vigu mitte korrata.
33. Ringkonnakohus võttis O. Pjatnitski kaebuse menetlusse ja andis tähtaja esitada kaebuse kohta kirjalikud seisukohad kuni
34. veebruarini
37. veebruaril registreeriti ringkonnakohtus O. Pjatnitski kaebuse täiendus. O. Pjatnitski märgib selles, et prokurör on andnud hinnangu minevikust lähtudes 16-aasta taguste sündmuste järgi, mis ei ole objektiivne. O. Pjatnitski kinnitab, et alates
38. märtsist 2003 on ta muutunud. Sellest ajast 2 on ta uus inimene, kellele on võõrad kurjus, mitteandeksandmine ja kättemaksuhimu ning endise elu juurde pöördumine on võimatu. Prokuröri seisukoht on üksnes formaalne, ning ei arvesta sellega, et O. Pjatnitski vaated elule on täiesti muutnud. Inimese elu ei ole võimalik hinnata tema endiste pattude järgi, andmata talle võimalust tõestada, et on muutunud. 6.1 O. Pjatnitski on lisanud kaebuse täiendusele PPA vastuse, millest nähtub, et käesoleval ajal ei ole tal vaja omada elamisluba Eestis, kuna seadusliku aluse Eestis viibimiseks annab kohtuotsus. Ka ennetähtaegset vabastamist ei saa elamisloa puudumine takistada, kuivõrd vabastamise õiendi alusel on tal õigus pool aastat elamisloa taotlemiseks. 6.2 Töökoht O. Pjatnitskil tõepoolest puudub, ent ta palub arvestada, et isegi 3-5 aastast vangistust kandvatel inimestel on raske seda leida, saati siis veel eluaegset vangistust kandval kinnipeetaval. Fiktiivset paberit O. Pjatnitski aga esitada ei soovinud. O. Pjatnitskil on mitu eriala, ent juba 30 aastat ei ole ta erialast tööd teinud, mistõttu peab ta oluliseks ümberõppe läbimise, et oskusi uuendada. Samas on O. Pjatnitskil olemas kõrgem teoloogiline haridus (diplom lisatud) ning ta soovib olla evangeeliumi edasiviijaks ja inimeste aitajaks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED
39. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse tühistamiseks alust ei ole ja jätab selle muutmata. Edasikaebust edu ei saada.
40. KarS § 76 lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKKm 3-1-1-12-17, p 16). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu põhjendus selle kohta, miks KarS § 76 lg-s 4 sätestatud materiaalsed alused kogumis välistavad O. Pjatnitski vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise, on asjakohased ja piisavad ning määruskaebuses märgitu ei anna alust väita, et kohus tegi sätte kohaldamisel kaalutlusvea.
41. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendanud, miks ta leiab, et vaatamata O. Pjatnitski käitumisele vangistuses ja vabanemisjärgsetele tingimustele teda siiski ei vabastata. Maakohtu määruse tegemise ajal ei olnud O. Pjatnitski distsiplinaarkaristus veel kustunud ning seega arvestas kohus ka distsiplinaarkaristuse määramise asjaolusid, tuues O. Pjatnitski vastavasisulised selgitused ka määruses välja. Ehkki ringkonnakohtu menetluse ajaks on distsiplinaarkaristus kustunud ja seda isikut iseloomustava asjaoluna arvestada ei saa, on ka ringkonnakohtu hinnangul O. Pjatnitski vabastamine põhjendamatu.
42. O. Pjatnitski rõhub nii määruskaebuses kui selle lisas lunastuse ideele ning leiab, et tema varasemat elukäiku ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamisel ei saa arvestada, sest praeguseks ajaks on ta muutunud inimene, kes elab kristlike põhimõtete järgi. Iseenesest on positiivne, et O. Pjatnitski on enda sõnul aru saanud tehtud vigadest ja soovib edaspidi pühenduda inimeste teenimisele ja elada seaduslikult. Samas on aga õiguskirjanduses leitud, et süüdlase ennetähtaegne vabastamine on alati kriminaalpoliitiline otsustus ning selle langetamisel ei saa piirduda üksnes süüdlase isikut iseloomustavate andmete arvestamisega hindamata igat ennetähtaegset vabastamist õiguskorra kaitse seisukohalt tervikuna. Sellest aspektist hinnatakse kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut ja tema varasemat elukäiku. Kuriteo toimepanemise asjaolude all mõistetakse kuriteo raskust, ründeobjekti ja tehiolusid jne. Süüdimõistetu isiku raames arvestatakse isiku süü suurust, isikuomadusi jms. Varasema elukäigu all aga tuleb mõista süüdlase varasemat karistatust, üldist suhtumist õiguskorda jne. Kohtul on õigus 3 keelduda süüdlase ennetähtaegsest vabastamisest toimepandud kuriteo raskuse ja süüdlase varasema karistatuse motiivil (Pikamäe – KarS. Kommentaar.
43. trükk, § 76/4.3). O. Pjatnitskit on korduvalt karistatud (sealhulgas tapmiste, vägistamise, huligaansuse ja vägivaldse avaliku varguse eest). Viimase kuriteo – üliraske kehavigastuse tahtliku tekitamise isiku poolt, kes on varem toime pannud tahtliku tapmise, pani O. Pjatnitski toime karistuse kandmise ajal. Kuriteo asjaolud on rasked – O. Pjatnitski tungis kaaskinnipeetavale kallale, lõi teda mitu korda rindkere piirkonda ning teravaks teritatud metallribaga ühel korral vastu kaela. Ta tekitas kannatanule viis rindkereõõnde tungivat torkehaava vasaku rindkerepoole eesmisel pinnal, kuus torkehaava vasaku rindkerepoole tagapinnal, torkehaavad paremal rangluu-kaela piirkonnas ja lõikehaava vasakul pool kaelal. Seega nähtub O. Pjatnitski varasemast elukäigust äärmine ükskõiksus inimeludesse, tema tegusid iseloomustab kontrollimatu vägivald ning isiku süü suurust arvestades on kohus määranud talle
44. a karistuseks surmanuhtluse, mis asendati hiljem eluaegse vangistusega. Isiku süü suurust ja tema varasemat käitumist ei saa lunastada üksnes tema pöördumine usku. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa välistada, et O. Pjatnitski, kes vangla kontrollitud tingimustes ei ole 16 aasta vältel uusi vägivallategusid toime pannud, võib toime panna uue kuriteo.
45. Kolleegium märgib, et kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse otsustamisel on prokuratuuril võimalik väljendada seisukohta süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta, kuid sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus selle seisukohaga seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 31). Maakohtu vaidlustatud määrusest ei nähtu, et kohus oleks O. Pjatnitski vangistusest vabastamata jättes lähtunud mh sellest, et prokuratuur vabastamist ei toetanud. Küll aga on maakohus tuginenud sellele, et O. Pjatnitski on kandes karistusena surmanuhtlust, mis asendati eluaegse vangistusega, ka hiljem vanglas olles toime pannud uue raske kuriteo. Seega on kohus nõustunud prokuröri väitega, et O. Pjatnitski on probleemide lahendamiseks kasutanud vägivalda.
46. Riskiprotsente, mille kujunemise osas on O. Pjatnitski esitanud määruskaebuses enim vastuargumente, ei ole kohus süüdlase ennetähtaegse vabastamise küsimuse otsustamisel arvesse võtnud. Ringkonnakohtu praktikas valitseb põhimõte, et vangla riskihinnangu tõenäosusprotsenti ei saa isiku ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel arvestada. Seda seetõttu, et vangla materjalidest ei nähtu, millise metoodika ja milliste andmete alusel on kinnipeetava iseloomustuses kajastuv uue kuriteo toimepanemise tõenäosusprotsent leitud. Vangla riskihinnang on täielikult põhistamata ega ole seega kontrollitav: puuduvad andmed, mille pinnalt jälgida tõenäosusarvutuse käiku ja uurida selle teaduslikku põhjendatust (vt ka nt Tartu Ringkonnakohtu
47. oktoobri
48. a määrus asjas nr 1-11-14170, p 23).
49. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ Maarika Kuusk /allkiri/ Aarne Sarjas 4 /allkiri/ Tiit Lõhmus