3-17-2563/12

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene

1. veebruar 2018, Tartu Haldusasi Dagge Ratuti kaebus Tartu Vangla
2. septembri
3. a teate nr 6-27/756-1 tühistamiseks Tartu Halduskohtu
4. detsembri
5. a määrus Dagge Ratuti määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Dagge Ratut Vastustaja Tartu Vangla Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised 3-17-2563 RESOLUTSIOON
6. Jätta Dagge Ratuti määruskaebus rahuldamata.
7. Jätta Tartu Halduskohtu
8. detsembri
9. a määruse resolutsioon muutmata, muutes määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. Dagge Ratut tutvus
11. novembril 2017 Tartu
12. septembril 2017 koostatud teatisega nr 6-27/756-1, milles teda teavitati, et tema televiisori Samsung 19` LED UE19F4000AW võimsus on 32 W ning seetõttu on D. Ratutil kohustus isikliku televiisori kambris kasutamise eest tasuda 2,23 eurot kuus. Varasemalt oli vangla ekslikult eelnimetatud teleri kasutamise eest kinni pidanud ettenähtust vähem. D. Ratut esitas
13. novembril 2017 sellele teatisele vaide, kuna ta leidis, et tal tuleb teleka kasutamise eest maksta jätkuvalt 0,63 eurot. Tartu Vangla jättis
14. novembri
15. a vaideotsusega nr 1-11/5890-2 D. Ratuti vaide rahuldamata.
16. D. Ratut esitas Tartu Halduskohtule kaebuse teatisele, millega tõsteti televiisori kasutamise tasumäära. Kaebaja soovis selle tühistamist. Koos kaebusega esitas D. Ratut taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ning esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.
17. Tartu Halduskohus jättis
18. detsembri
19. a määrusega rahuldamata D. Ratuti taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. Määruses leiti järgnevat. 3.
20. Kaebaja on palunud tühistada Tartu Vangla
21. septembri
22. a teate nr 6-27/756-1, millega kaebajale teatati, et tal tuleb alates
23. novembrist 2017 tasuda televiisori kasutamise eest 2,23 eurot kuus. Halduskohus leidis, et tegemist ei ole haldusaktiga, mida saaks tühistada. Tegemist on toiminguga ning võimalik oleks tuvastada selle õigusvastasust. Aga pelgalt selle nõude esitamine ei aita kaebajal saavutada kaebuse eesmärki. Vaidest nähtub, et kaebaja soovib elektritasu maksta 0,63 euro. Seega peaks ta esitama ka kohustamisnõude, et Tartu Vangla alandaks elektritasu määra 0,63 euroni. Kuna kaebaja kaebus ja esialgse õiguskaitse taotlus vajasid täpsustamist, jättis halduskohus need käiguta. 3.
24. Riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 1 kohaselt tasutakse halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. RLS § 60 lg 6 sätestab, et halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutakse riigilõivu 15 eurot. Seega peab kaebaja riigilõivu tasuma kokku 30 eurot. Kaebaja on esitanud ka riigilõivust vabastamise taotluse. Menetlusabi taotluse lahendamisel tuleb arvestada HKMS § 110 lg 1 p-st 1, § 111 lg-st 1 ja § 112 lg 1 p-st 1 tuleneva regulatsiooniga. Halduskohus leidis, et majanduslikud eeldused menetlusabi andmiseks on täidetud, kuid kaebaja taotlust ei saa rahuldada, sest kaebust ei saa perspektiivikaks pidada. 3.
25. Vangistusseaduse (VangS) § 31 kg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametniku loal kinnipeetaval olla isiklik televiisor. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt katab elektriseadme kasutamise kulud kinnipeetav. Elektriseadme kasutamise kulude arvestusperioodi pikkuseks on üks kuu ning kulude arvestamise aluseks on elektriseadme võimsus. Kaebajale kuulub televiisor Samsung 19` LED UE19F4000AW. Kaebaja väitel on televiisori võimsus 17 W ning seetõttu peab ta VangS § 31 lg-st 4 ja vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 591 lg 1 p-st 1 lähtudes hüvitama televiisori kasutamise eest vanglale 0,63 eurot. Vangla märgib, et teleri võimsuseks on tootja poolt antud 32 W ning seetõttu tuleb kaebajal lähtudes VSkE § 591 lg 1 p-st 2 hüvitada 2,23 eurot. Kaebaja viidatud 17 W ei ole mitte elektriseadme võimsus, vaid elektriklassi keskmine energiakulu. VangS § 31 lg 3 ei sätesta, et elektriseadme kasutamise kulude hüvitamisel tuleks lähtuda seadme keskmisest elektritarbimisest. Vangla ei ole valesti toiminud, kui ta on elektritarbimise kulu arvestamise aluseks võtnud tootja poolt seadmele märgitud elektriseadme maksimaalse võimsuse. Halduskohus nõustus ka vaideotsuse märgituga, et VangS § 31 lg-s 2 sätestatud esemete näol on põhimõtteliselt tegemist täiendava hüvega, mitte igapäevaeluks vältimatult vajalike esemetega, ilma milleta elu vanglas ei oleks inimväärne ja mille riik peaks kinnipeetavale tagama igal juhul ja riigi kulul. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
26. D. Ratut esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu
27. detsembri
28. a määruse tühistada. Määruskaebuses viitab kaebaja sellele, et Tartu Halduskohus leidis
29. novembri
30. a määruses asjas nr 3-17-2190, et sarnast kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Seega tuleb kaebaja vabastada riigilõivu tasumise kohustusest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
31. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
32. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et ekslik on halduskohtu seisukoht, et elektriseadme kasutamise eest tasu nõudmine ei ole käsitatav haldusaktina. Halduskohus ei ole seda seisukohta lähemalt põhjendanud ja seetõttu jääb ringkonnakohtule halduskohtu seisukoha kujunemine arusaamatuks. Ringkonnakohus selgitab, et selline teatena pealkirjastatud otsustus on tegelikult siiski käsitatav haldusaktina, sest see vastab kõigile haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud tunnustele. Selle regulatiivsus väljendub selles, et selgesõnaliselt muudetakse isiku seniseid kohustusi – suurendati summat, mida kaebaja peab teleri kasutamise eest kuus tasuma (tl 11). 2 Seega suurendati isiku rahalisi kohustusi ning kuna ka kõik muud haldusakti tunnused on täidetud, on tegemist koormava haldusaktiga. Asjaolu, et see otsustus oli pealkirjastatud teatena, ei oma tähtsust, sest haldustegevuse kvalifitseerimisel tuleb lähtuda selle sisust, mitte vormist. Tühistamisnõue oleks järelikult kaebaja õiguste kaitseks kohane vahend. Seetõttu tuleb käesoleva määrusega muuta halduskohtu määruse põhjendusi osas, milles ei loetud teadet haldusaktiks ja tühistamisnõuet kohaseks õiguskaitsevahendiks.
33. Eeltoodu ei tähenda aga määruskaebuse rahuldamist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja vabastamiseks riigilõivu tasumisest kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel ei ole alust. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et tegemist ei ole perspektiivika kaebusega. Ringkonnakohus ei korda neid põhjendusi.
34. Määruskaebuses on kaebaja viidanud haldusasjale nr 3-17-
35. Nimetatud haldusasjas jättis Tartu Halduskohus
36. jaanuari
37. a otsusega rahuldamata ühe kinnipeetava kaebuse, mis samuti puudutas teleka kasutamise kulude suurendamist. Asjas on esitatud edasikaebus. Ringkonnakohtu hinnangul ei näita see, et analoogses asjas vaatas kohus kaebuse sisuliselt läbi ja tegi otsuse, seda, et praegusel hetkel tuleks kaebaja riigilõivu tasumisest vabastada ning asja menetlemist segav takistus seega kõrvaldada. Pigem viitab analoogses asjas kaebuse rahuldamata jätmine sellele, et ka praegusel juhul jääks kaebus tõenäoliselt rahuldamata. Viidatud haldusasjas lahendas halduskohus kaebuse lihtmenetluses ning nõustus oma otsuse põhjendustes vangla seisukohtadega, sh nendega, mis olid esitatud vaideotsuses ja kaebusele esitatud vastuses. Ka praegusel juhul on vangla asjas esitatud seisukohad kattuvad nendega, mis viisid eelnevalt viidatud haldusasjas kaebuse rahuldamata jätmiseni.
38. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
39. detsembri
40. a määrus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ 3