Obsah (10)

§ 210§ 14§ 34§ 27§ 37§ 38§ 25§ 18§ 29§ 20

2-15-16077 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Indrek Soots ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 15. detsember 2017, Tallinn Kohtuasja number

§ 210lg 2 ja enne 1.

juulit 2010 kehtinud

§ 14

lg 1 järgi kuuluvad mõlemast laenulepingust tulenevad kohustused poolte ühisvara hulka. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja sõlmitud laenulepingust I tulenevad kohustused kuuluvad ühisvara hulka. Laenulepingu I p 2.1 järgi andis pank kostjale laenu 37 092 eurot, laenu kasutamise sihtotstarbeks oli XXX asuva eramu renoveerimine ja selle tagamiseks seati hagejale kuuluvale ½ mõttelisele osale kinnisasjast hüpoteek. Põhjendatud ei ole hageja väide, et kostja võib olla saanud laenuraha pärast abielu lahutamist juurde. Kostja selgituste kohaselt ei saanud ta laenulepingu lisaga laenuraha juurde ning see nähtub ka pangakonto väljavõttest. Tagastamata laenusumma jääk 35 268 eurot 12 senti, mida kinnitab Swedbank AS-i

1. oktoobri 2014 tõend. Laenulepingu II sõlmis hageja. Poolte. Hageja selgituste kohaselt oli laenu eesmärgiks refinantseerida ja lõpetada arvelduslaenuleping nr A070034772, püsimaksega krediitkaardi leping nr A060014815 ja liisinguleping nr L08110859 (t lk 29). Konto väljavõttest nähtub, et pank kandis
2. mail 2012 hageja kontole laenusumma 24 500 eurot ning samal päeval võeti kontolt maha eeltoodud kohustused. Lisaks kandis hageja kostjale üle 1200 eurot. Perekonna ühistes huvides jäi kasutada 9230 eurot 92 senti.
3. juuli
4. a seisuga on tagastamata laenujääk 19 457 eurot 91 senti. Tallinnas XXX asuv kinnisasi kuuluv võrdsetes mõttelistes osades hagejale ja poolte tütrele. Hagejale kuuluv ½ mõtteline osa on hageja lahusvara. Hageja andis kohtule teada, et võõrandas
5. oktoobril 2016 kinnisasja ning täitis võõrandamisest saadud rahaga laenulepingust I tuleneva laenujäägi 31 560 eurot ja laenulepingust II tuleneva laenujäägi 18 009 eurot 40 senti. Hageja väidet tõendab kinnistusraamatu väljatrükk. Seega on hageja täitnud kostjale langeva osa laenukohustustest ning hagejal on õigus nõuda

§ 34lg 2 ja § 38 ning VÕS § 1042 lg 1 alusel kostjalt ühekordset hüvitist.

Kostjal ei ole alust väita, nagu ei oleks talle selged kahe laenukohustuse täitmise asjaolud. Kostja vastuväite kohaselt oli mõlema laenu otstarbeks hageja kinnisasja renoveerimise jm pere ühistes huvides tehtavate kulude kandmise, mida tuleb laenude jagamisel arvestada.

§ 27¹ lg 1 järgi valitseb abikaasa oma lahusvara iseseisvalt ja omal kulul.

Suure kuludega seotud maja renoveerimistööd toimuvad abikaasade kokkuleppel. Sellist kokkulepet ei ole kohtule esitatud. Vältimatute remonditööde tegemiseks ei ole vaja abikaasa nõusolekut. Hageja selgitas, et vaid osa laenu kasutati elamu remondiks, kuid see olid kogu pere huvides, sh kostja huvides, sest kostja elas selles majas. Kostja ei ole seda väidet ümber lükanud. 5 2-15-16077 Kostja esitas küll konto väljavõtted, millelt nähtuvad ostud ehituspoodides, kuid väljavõte ei tõenda laenu kasutamist eramu renoveerimistöödeks. Igapäevase elamisega seotud kulud (kommunaalkulud, vesi- ja kanalisatsiooni kulud, sidekulud, maamaks, küttekulud) on sooritused, mis tehakse perekonna ühistes huvides ning on ebaõiglane nimetatud tasud abikaasalt välja nõuda. Abielu ajal ja pere ühistes huvides on sõiduauto kasutusrendist tulenevad kohustused. Sõiduauto tehnilises passis olid kasutajateks märgitud mõlemad abikaasad, liisingulepingu lõpetamisel ja sõiduauto omandamisel märgiti sõiduauto tehnilisse passi omanikuna hageja, kasutajaks kostja. Liisingusse võetud sõiduauto jagasid pooled 25. veebruari 2016. a kompromissiga.

§ 27

lg-st 3 tuleneb, et abielu jooksul ühe abikaasa tasutud ühised laenumaksed on tehtud perekonna huvides ega kuulu abielu lõppedes teiselt abikaasalt välja mõistmisele. Kostja ei ole tõendanud, et hageja sai laenu tagatiseks olnud vara tasuta kostja ema käest. Samuti ei muuda nimetatud väide laenukohustusi olematuks. Seisuga 10. mai 2016 on poolte ühisvaraks laenulepingust I tulenev rahaline kohustus 32 522 eurot (sh intressid) ning laenulepingust II tulenev rahaline kohustus 17 825 eurot 99 senti (sh intressid).

§ 37lg 3 järgi tuleb kohustused jagada võrdsetes osades.

Kummagi poole rahaliseks kohustuseks on 25 174 eurot (32 522+17 825,99/2). TsMS § 164 lg 1 järgi tuleb kummagi poole menetluskulud jätta poole enda kanda. Apellatsioonkaebus 6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise, ning jätta uue otsusega hagi selles osas rahuldamata. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus ekslikult, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista laenukohustuste täitmise eest

§ 34

lg 2 alusel hüvitis, kuigi hageja ei tõendanud, et ta on kohustused oma vara arvel täitnud. Kinnisasi kuulus võrdsetes mõttelistes osades hagejale ja poolte tütrele, mistõttu võivad kohustused olla täidetud ka tütre osa arvel. Kinnisasja müügilepingust nähtub, et kogu müügihind kanti hageja kontole. Seega ei tõenda ka see leping asjaolu, et hageja tasus poolte laenud. Asja lahendamisel tuleb arvestada asjaolu, et hageja esitas kostja vastu rahalise nõude selle eest, et on täitnud kostja emalt tasuta saadud varaga perekonna rahalised kohustused. Juhul, kui hagejal on hüvitise nõue kostja vastu, tuleb see jätta VÕS § 6 lg 2 alusel rahuldamata. Maakohus leidis ekslikult, ühelegi tõendile tuginemata ja laenu kasutamise otstarvet uurimata, et ühisvaraks tuleb lugeda kogu laenulepingu II jääk 17 825 eurot 99 senti. Maakohus jättis vääralt hageja lahusvarale tehtud kulutused

§ 27lg 3 alusel ühisvara kooseisu määramisel ja jagamisel arvesse võtmata.

Kostja esitas pangakonto väljavõtte, millest nähtub, et ta on teinud ehitusega seoses kulutusi 20 400 eurot ning tasunud hageja elamu renoveerimiseks võetud pangalaenu tagasimakseid 31 560 eurot. Kuigi hageja nõustus sellega, et osa laenuraha kasutati elamu renoveerimiseks, ei ole maakohus seda arvestanud ning on ekslikult leidnud, et kostja ei ole kulutusi tõendanud. 6 2-15-16077 Maakohus ei arvestanud, et ka tasutud laenu tagasimaksed (31 654 eurot) olid abikaasade solidaarkohustused, mida abikaasad peavad kandma võrdsetes osades. Vastustaja seisukoht 7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kostja tõlgendab

§ 34lg 2 liiga kitsalt.

Abikaasa võib täita kohustuse ka kolmanda isiku toetusel. Lisaks on kostja väide ekslik ja tõendamata. Kinnisasja müügileping tõendab, et hageja täitis poolte ühised laenukohustused. Tähtsust ei ole asjaolul, kas hageja sai kinnisasja omanikuks tasuta või tasu eest. Oluline on see, et hageja tasus lahusvara müügist saadud rahaga poolte ühised rahalised kohustused. Ühisvara jagamise nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus arvestas laenu sihtostarvet ja leidis põhjendatult, et laenulepingust II tulenevad kohustused on ühisvara. Laenuraha kasutati 2006, 2007 ja 2008 perekonna huvides võetud kohustuste refinantseerimiseks, 1200 eurot kandis hageja kostjale ning 9230 eurot jäi perekonna kasutada. Maakohus juhtis kostja tähelepanu sellele, et ta peab tõendama oma väiteid selle kohta, et ta on teinud kulutusi eramu renoveerimiseks, kuid kostja seda ei teinud. Maakohus leidis õigesti, et kostja esitatud tõendid tema väiteid ei tõenda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi, määras abikaasade ühisvara hulka kuuluvad kohustused ja kummagi abikaasa kohustuste suuruse ning mõistis neile tuginedes kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 20 717 eurot 50 senti ületavas osas ja 20 717 eurot 50 senti ületavalt põhinõudelt viivise. Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada, kuid TsMS § 657 lg 2¹ järgi tuleb muuta osaliselt ka maakohtu otsuse põhjendusi. Kolleegium selgitab, et kohtuotsuse resolutsiooni selguse ja arusaadavuse huvides muudab kolleegium kohtuotsuse tervikresolutsioonis osaliselt maakohtu otsuse resolutsiooni sõnastust ka muus osas, muutmata selle sisu. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on kaevatud.
2. Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostja peab tasuma hagejale 25 174 eurot seetõttu, et hageja on täitnud kostja osa abikaasade solidaarkohustustest.
3. Pooled ei ole apellatsiooniastmes vaidlustanud järgmisi maakohtu tuvastatud olulisi asjaolusid: - pooled olid abielus
4. augustist 1988 kuni
5. aprillini 2014 ja neile kohaldus seadusjärgne varasuhe; 7 2-15-16077 - - -
6. novembril 2005 sõlmisid kostja ja AS Swedbank laenulepingu I, mille alusel andis pank laenu 37 092 eurot (tähtaeg
7. november 2023, laenujääk
8. mai
9. a seisuga 32 522 eurot);
10. mail 2012 sõlmisid hageja ja AS SEB Pank laenulepingu II, mille alusel andis pank laenu 24 500 eurot (tähtaeg
11. november 2023, laenujääk
12. mai
13. a seisuga 17 825 eurot 99 senti); laenude tagamiseks seati hagejale lahusvarana kuuluvale ½ mõttelisele osale Tallinnas XXX asuvale kinnisasjale laenuandjate kasuks hüpoteegid;
14. oktoobril 2016 võõrandasid kinnisasja kaasomanikud (hageja ja poolte tütar) kinnisasja ning kinnisasja koormanud hüpoteegid kustutati.
15. Arvestades kostja apellatsioonikaebuse väiteid käsitleb kolleegium esmalt laenukohustuste täitmise küsimust ning seoses sellega hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ja nõude aluseks olevaid asjaolusid (I). Seejärel kontrollib kolleegium, kas laenulepingust II tulenesid pooltele solidaarkohustused, (II) ja seda, kas maakohus pidi asja lahendades arvestama asjaolu, et laenuraha kasutati osaliselt hageja lahusvaraks olnud eramu renoveerimiseks (III). Viimaks otsustab kolleegium menetluskulude jaotuse (IV). I
16. Kostja hinnangul mõistis maakohus kostjalt

§ 34

lg 2 alusel hageja kasuks vääralt välja hüvitise, kuigi hageja ei olnud tõendanud, et ta täitis kohustused oma lahusvara arvel. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus iseenesest õigesti, et hageja nõue võib tuleneda

§ 34

lg-st 2, mille kohaselt võib abikaasa nõuda, et lahusvara väärtus hüvitatakse ühisvara arvel, kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides. Praeguses asjas ei ole hageja siiski nõudnud hüvitist ühisvara arvel. Hageja nõudis hagis solidaarkohustuste jagamist abikaasade vahel ning pärast kinnisasja võõrandamist ja kohustuste täitmist täiendas haginõuet ning palus mõista kostjalt enda kasuks välja hüvitise. Hageja nõude aluseks on asjaolu, et ta täitis oma lahusvaraks olnud kinnisasja ½ mõttelise osa müügist saadud raha eest abikaasade solidaarkohustuse. Hageja soovis abikaasade solidaarkohustused jagada abikaasade vahel võrdselt ning mõista kostjalt välja 25 174 eurot, s.o jagamise tulemusel kostja kanda jäänud osa, mille hageja on oma lahusvara arvel täitnud. 13. Seda arvestades leidis maakohus õigesti, et poolte kohustused tuleb

§ 38järgi jagada sarnaselt vara jagamise kohta sätestatule võrdsetes osades.

Siiski on maakohus käsitanud poolte esitatud nõudeid ekslikult ühisvara jagamise nõuetena ja määranud seetõttu ekslikult kohustuste kuulumise ühisvara hulka. Selles osas muudab kolleegium kohtuotsuse resolutsiooni ja põhjendusi ning käsitab poolte nõudeid solidaarkohustuste jagamise nõuetena, mille lahendamiseks tuleb tuvastada, kas vaidlusalused kohustused on solidaarkohustused. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse

§ 38

järgi vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga, sh kohaldatakse kohustuste jagamisele võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut ning abikaasadevahelistes suhetes kohaldatakse kohustuste jagamisele perekonnaseaduses vara jagamise kohta sätestatut.

§ 37

lg 1¹ järgi määratakse ühisvara koosseis kindlaks varasuhte lõppemise seisuga ning

§ 37

lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Seega saab kohus jagada varaühisuse lõppemise aja seisuga ka poolte solidaarkohustused ning peab seda tegema võrdsetes osades. 8 2-15-16077 Riigikohus on selgitanud, et abikaasade solidaarkohustuse jagamisel ei ole üldjuhul tähendust suhetes võlausaldajaga ning nimetatud jagamine puudutab üksnes abikaasade kui solidaarvõlgnike omavahelisi suhted. Selleks, et abikaasad vabaneksid omavahel solidaarkohustust jagades solidaarvastutusest võlausaldaja ees, peab võlausaldaja nõustuma kohustuse üleminekuga ühele abikaasale või muul viisil kohustuse omavahelise jagamisega. Seega ei puuduta abikaasade vahel solidaarkohustuse jagamine üldjuhul võlausaldaja nõudeõigust ning ka pärast solidaarkohustuse omavahelist jagamist võib võlausaldaja nõuda VÕS § 65 lg 1 järgi kummaltki abikaasalt kohustuse täielikku täitmist. Solidaarkohustuse täitnud abikaasale läheb aga VÕS § 69 lg 2 järgi üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu osas, mis tulenevalt abikaasade omavahelisest suhtest ületab talle endale langevat osa (vt Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14). 14. Eeltoodut arvestades leidis maakohus õigesti, et abikaasade (solidaar)kohustused sai abikaasade vahel võrdselt jagada, kuid kohaldas kostjalt hüvitise väljamõistmisele vääralt

§ 34lg-t 2.

Selles osas muudab kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi alljärgnevalt. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud täitma kohustuse VÕS § 69 lg 1 järgi võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Perekonnaseadusest ei tulene, et abikaasade solidaarkohustuse puhul peaks abikaasade osad omavahelises suhtes olema erinevas proportsioonis. Seega peavad ka abikaasad täitma solidaarkohustuse seadusest tulenevalt omavahelises suhtes üldjuhul võrdsetes osades. VÕS § 69 lg 2 järgi läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Sellest tulenevalt võib ka abikaasale minna üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu teisele abikaasale langevas osas. Kolleegium selgitab, et abielu ajal täidavad abikaasad varaühisuse varasuhtes solidaarkohustusi üldjuhul ühisvara arvel, mistõttu ei tõusetu üldjuhul ka küsimust solidaarkohustuse omavahelisest jagamisest ja nõude üleminekust abielu ajal täidetud kohustuste osas. Seetõttu ei ole põhjendatud ka kostja apellatsioonkaebuse väide selle kohta, et maakohus jättis arvestamata, et kostja on abielu ajal tasunud laenu tagasimakseid. Küll aga läheb nõue abikaasale üle siis, kui ta täidab teise abikaasa osa abielu ajal või ka pärast abielu lõppemist oma lahusvara arvel. Sellisel juhul saab abikaasa nõuda kogu kasutatud lahusvara hüvitamist

§ 34

lg 2 järgi ühisvarast või esitada teise abikaasa vastu solidaarvõlgniku tagasinõude VÕS § 69 lg 2 järgi, kui ta soovib teise abikaasa osa hüvitamist tema lahusvarast.

1. Praeguses asjas soovib hageja, et kostja hüvitaks talle oma osa, mitte kogu solidaarkohustuse, ning hageja ei ole esile toonud, et neil oleks ühisvara, mille arvel lahusvarasse hüvitist saada. Seega on hageja nõude aluseks VÕS § 69 lg
2. Viidatud normi eelduseks on asjaolu, et solidaarvõlgnik oleks teise solidaarvõlgniku osa täitnud. Seetõttu on asjakohane kostja väide, et hageja peab tõendama, et ta on kohustuse oma lahusvara arvel täitnud. Hageja esitas ringkonnakohtule selle tõendamiseks laenude tagatiseks olnud kinnisasja müügi- ja asjaõiguslepingu (leping, II kd, tl 48–55). Kostja ei esitanud vastuväiteid lepingu tõendina vastuvõtmisele, kuid leidis, et see ei tõenda seda, et hageja täitis laenukohustused oma lahusvara arvel. Kolleegium sellega ei nõustu. Lepingu p 2.1 järgi oli hagejale kuuluva kinnisasja ½ mõttelise osa hind 92 500 eurot. Lepingu p 2.2.1 järgi edastas notar hoiustatud rahast 31 560 eurot Swedbank AS-ile selgitusega „Laenulepingu nr 05-248199-EL 9 2-15-16077 (laenuleping I) ennetähtaegne tagastamine“ ja lepingu p 2.2.2 järgi 18 099 eurot 40 senti AS-ile SEB Pank selgitusega „XX laenulepingu nr 2012011148 (laenuleping II) ennetähtaegne lõpetamine ning 40 430 eurot 60 senti hageja kontole. Lepingu p 2.3 järgi kohustus ostja tasuma 95 000 eurot mõlema müüja soovil samuti hageja kontole. Kolleegiumi hinnangul saab eeltoodust järeldada, et kohustused täideti hagejale kuulunud ½ mõttelise osa hinna arvel. Asjaolu, et kokkuleppel teise kaasomanikuga (poolte tütrega) pidi ostja tasuma ka teise kaasomaniku osa ostuhinnast hageja kontole, ei anna alust järeldada, et laenukohustused täideti tema osa arvel.
3. Seega on hageja tõendanud, et ta täitis laenukohustused talle lahusvarana kuulunud kinnisasja ½ mõttelise osa müügist saadud raha arvel, mistõttu läksid talle VÕS § 69 lg 2 järgi üle laenuandjate nõuded kostja vastu kostjale langevas osas, kuid seda juhul, kui täidetud kohustused olid abikaasade solidaarkohustused. II
4. Pooled ei vaidle apellatsiooniastmes selle üle, et laenulepingust I tulenevad kohustused võeti perekonna huvides ja on poolte solidaarkohustused. Kostja ei nõustu aga sellega, et laenulepingust II tulenevad kohustused on kogu ulatuses solidaarkohustused (ühisvara). Kolleegium nõustub osaliselt kostja väitega ning muudab selles osas maakohtu otsust.
5. Kolleegium märgib, et hageja sõlmis vaidlusaluse laenulepingu
6. mail 2012, s.o abielu ajal. Varaühisuse puhul lähevad

§ 25

järgi abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (edaspidi ühisvara), kuid mitte kohustused. Üldjuhul ei teki ühe abikaasa sõlmitud lepingutest abikaasade solidaarkohustusi, v.a juhul, kui abikaasa teeb tehingu perekonna vajaduste rahuldamiseks, milleks ei ole teise abikaasa nõusolekut vaja (

§ 18

lg 1 koosmõjus

§ 29

lg-ga 4), või teeb tehingu ühisvaraga, sh käsutab ühisvara hulka kuuluvat vallasasja õigust, mille puhul eeldatakse teise abikaasa nõusolekut (

§ 29

lg 4 koosmõjus

§ 29lg-ga 1).

Muid aluseid perekonnaseadus solidaarkohustuse tekkimiseks ei sätesta, mistõttu saab muudel juhtudel tekkida solidaarkohustus üksnes juhul, kui vastava lepingu sõlmivad abikaasad solidaarvõlausaldajatena. Vaidlusalust lepingut ei ole abikaasad solidaarvõlausaldajatena sõlminud. Seega pidi maakohus tuvastama, et solidaarkohustus tekkis

§ 18lg 1 või § 29 lg 4 alusel.

1. Hageja tõi hagis esile, et laenulepingu II alusel saadud raha kasutati varem sõlmitud arvelduslaenulepingu, püsimaksega krediitkaardi lepingu ja liisingulepingu refinantseerimiseks, samuti XXX asuva eramu renoveerimiseks ning pere vajaduste rahuldamiseks. Laenulepingu II p 1.3 järgi oli laenu kasutamise otstarve arvelduslaenulepingu, püsimaksega krediitkaardi lepingu ja liisingulepingu refinantseerimine ning XXX asuva eramu renoveerimine (I kd, tl 22). Samuti on hageja esitanud pangakonto väljavõtte, millelt nähtub, et hagejale maksti laenuna 24 500 eurot ning hageja on tasunud saadud rahast 2 eurot 20 senti arveldulaenu intressi ettemaksu, 14 eurot 16 senti krediitkaardi intressi ettemaksu, 1593 eurot 72 senti krediitkaardi põhiosa ettemaksu ja 11 516 eurot 63 senti SEB Liising AS-ile (I kd, tl 29). 10 2-15-16077
2. Hageja kinnitusel olid varasemad lepingud, mida uue laenuga refinantseeriti, sõlmitud enne
3. juulit
4. Kolleegiumi hinnangul saaks nende osas tekkida abikaasade solidaarkohustus lisaks ülalnimetatud alustele ka juhul, kui abikaasa refinantseeris selliseid kohustusi, mille eest vastutasid abikaasad toona nii ühis- kui ka lahusvaraga (solidaarkohustuste refinantseerimine). Enne
5. juulit 2010 kehtinud

§ 20

lg 1 järgi vastutas abikaasa oma varalise kohustuse eest oma lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. Perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest vastutasid aga abikaasad

§ 20lg 2 kohaselt nii ühisvaraga kui ka mõlema abikaasa lahusvaraga.

Toona kehtinud perekonnaseaduse alusel on Riigikohus leidnud, et

§ 14

lg 1 alusel ei ole abikaasade ühisvaraks mitte igasugune abikaasa kohustus, mis tekib abielu ajal, vaid abikaasade ühisvara hulka saab arvata üksnes need abielu ajal tekkinud kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt, sh

§ 20

lg-s 2 sätestatud perekonna huvides võetud varalised kohustused (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-17, p 23). Samuti on Riigikohus selgitanud, et

§ 20

lg 2 järgi on abikaasad perekonna huvides võetud kohustuse solidaarvõlgnikud VÕS § 65 mõttes ning perekonna huvides võetud kohustuse kindlakstegemisel on oluline tuvastada kohustuse võtmise tegelik eesmärk, s.t kas kohustus on võetud faktiliselt perekonna huvides (vt Riigikohtu

1. septembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-05, p 14). Seega pidi hageja tõendama, et refinantseeritud lepingute alusel saadud raha kasutati perekonna huvides. Maakohus leidis õigesti, et sõiduauto kasutusrendist (liisingulepingust) tulenevad kohustused olid võetud perekonna huvides. Selles osas nõustub kolleegium maakohtuga ega korda põhjendusi. Muude lepingute kohta ei ole aga maakohus seisukohta võtnud. Ka hageja ei ole selgitanud, milleks kasutati arvelduslaenulepingu ja püsimaksega krediitkaardi lepingu alusel saadud raha ega toonud esile või tõendanud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et raha (vähemalt selles osas, milles laenud refinantseeriti) kasutati perekonna huvides. Kuna hageja tugines asjaolule, et tegemist on abikaasade solidaarkohustusega, pidi hageja tõendama solidaarkohustuse tekkimise aluseks olevad asjaolud. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Arvestades ülalmärgitut on hageja tõendanud, et refinantseeritavatest lepingutest oli üksnes liisinguleping sõlmitud perekonna huvides.
3. Edasi on hageja väitnud, et ülejäänud raha kasutati eramu renoveerimiseks ja perekonna vajaduste rahuldamiseks, sh kandis hageja ka kostjale üle 1200 eurot. Kolleegiumi hinnangul ei saa eramu renoveerimiseks laenuraha kasutamist pidada praeguses asjas selliseks, mis annaks alust järeldada, et laenu võeti perekonna vajaduste rahuldamiseks

§ 18lg 1 tähenduses.

Viidatud säte reguleerib selliseid tehinguid, millega üks abikaasa võtab kohustuse perekonna igapäevaste tavapäraste vajaduste rahuldamiseks, kuid selle reguleerimisalast jäävad välja sellised tehingud, mille alusel abikaasa võtab kohustuse perekonna elukvaliteedi parandamiseks. Tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, tekib abikaasade solidaarkohustus

§ 18

lg 1 järgi üksnes juhul, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Kuna kinnisasja ½ mõttelist osa, mille renoveerimiseks väidetavalt laenuraha kasutati, oli hageja lahusvara, ja teine osa poolte tütre omandis, saab laenu võtmist eramu renoveerimiseks pidada pigem lahusvara väärtuse 11 2-15-16077 tõstmiseks, mitte aga perekonna vajaduste rahuldamiseks tehtud tehinguks. Kuigi laenulepingu II p 1.3 järgi oli laenu kasutamise otstarbeks mh eramu renoveerimine, ei ole hageja ka tõendanud, kui suur summa selleks kulus. Samuti ei tõenda 1200 euro kostjale kandmine seda, et kohustus võeti perekonna vajaduste rahuldamiseks. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, et kandis raha kostjale sel eesmärgil. Muus osas ei ole hageja samuti selgitanud ega tõendanud, kuidas raha kasutati, millest kohus saaks järeldada, kas raha kasutati perekonna vajaduste rahuldamiseks. 22. Seega ei ole hageja tõendanud selliseid asjaolusid, mis annaksid

§ 18

lg 1 või § 29 lg 4 alusel järeldada, et kogu laenulepingu II alusel tekkinud kohustus on abikaasade solidaarkohustus. Arvestades ülalmärgitut, saab aga abikaasade solidaarkohustuseks pidada liisingulepingu refinantseerimiseks võetud laenukohustust, s.o laenulepingust II tulenevaid kohustusi 11 516 euro 63 sendi suuruse põhivõla osas, samuti sellelt summalt intressi ja lepinguga seotud kulude kandmise osas. Kuna hageja sai laenulepingu II alusel kokku 24 500 eurot, vastutavad hageja ja kostja ligi poole saadud laenuraha tagastamise eest solidaarvõlgnikena.

1. Kuna pooled ei vaidle selle üle, et laenujääk tuleb jagada abikaasade vahel
2. mai
3. a seisuga ja laenu põhiosa jääk oli siis kokku 17 825 eurot 99 senti, saab kolleegiumi arvates lugeda poolte solidaarkohustuseks sellest poole, s.o 8913 eurot, millest kostja vastutab kohustuse võrdsetes osades jagamise järel omakorda poole, s.o 4456 euro 50 sendi tagasimaksmise eest. Kuna hageja on laenulepingust II tulenevad kohustused panga ees täitnud (vt ülal p 15), peab kostja talle laenulepingu II ja VÕS § 69 lg 2 alusel hüvitama 4456 eurot 50 senti. Eelnevat arvestades peab kostja hüvitama hagejale kokku 20 717 eurot 50 senti (laenulepingu I alusel 16 261 eurot ja laenulepingu II alusel 4456 eurot 50 senti). III
4. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse ka osas, milles maakohus jättis asja lahendades arvestamata kostja vastuväite selle kohta, et ühiste kohustuste jagamisel tuleb arvestada seda, et kostja kasutas osa laenulepingu I alusel saadud raha eramu renoveerimiseks. 25.

§ 27

lg 3 järgi ei arvata lahusvara hulka neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused) ja niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka. Lisaks tuleneb

§ 34

lg-st 1 ka see, et kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama, ning hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Viidatud sätete mõtte kohaselt saab ühe abikaasa lahusvara hulka panustatud ühisvara abikaasade ühisvara hulka tagasi nõuda ja arvestada neis sätetes nimetatud asjaolusid ühisvara jagamisel. Seejuures ei saa üks abikaasa nõuda kulutuste hüvitamist endale, vaid üksnes ühisvara hulka (vrdl Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-14, p 13) ning ühisvarast endale oma osa.
3. Praeguses asjas esitas kostja viidatud sätete kohaldamise aluseks olevad asjaolud ja taotles kulude hüvitamist alles eelmenetluse lõpus. Kostja esitas
4. aprillil 2017 laenuraha kasutamise kohta enda konto väljavõtted ajavahemikul
5. november 2005 kuni
6. november 2014 (I kd, tl 153–216 pöördel) ning selgitas, et nendest nähtub, et laenulepingus I nimetatud laen võeti ja kasutati pere huvides. Ühtlasi leidis kostja, et ta on kandnud hagejale kuuluva kinnisasjaga seoses kulusid (sh ehituskulud 20 400 eurot), mida tuleb ühisvara jagamisel 12 2-15-16077 arvestada (I kd, tl 147 pöördel). Selget nõuet kulutuste ühisvara hulka arvamise ja nende ühisvarana jagamise kohta kostja ei esitanud, kuid ka selliste nõuete esitamise korral oleks kostja taotlused esitatud kolleegiumi hinnangul hilinenult. Kostja esitas asjas vastuhagi
7. detsembril 2015 ja maakohus võttis selle
8. jaanuari
9. a määrusega menetlusse. Vastuhagis taotles kostja laenulepingust I tuleneva kohustuse jagamist poolte vahel võrdsetes osades ning laenulepingust II tuleneva kohustuse täielikult hageja kanda jätmist (I kd, tl 50).
10. aprillil 2017 esitas aga kostja uued asjaolud ja kostja taotlust saab iseenesest käsitada vastuhaginõude muutmisena (võrdse jagamise asemel arvestada tehtud kulutusi). TsMS § 376 lg 1 järgi võib hageja pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul, sh kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Praeguses asjas on hageja (vastuhagi kostja) uutele nõuetele vastu vaielnud ja kohus ei ole andnud nõusolekut hagi muutmiseks. Kuna vastuhagi muutmine ei olnud lubatav, ei olnud maakohtul alust kostja taotlust ja selle aluseks olevaid asjaolusid asja lahendamisel arvestada. Seetõttu tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta ja jätta kohtuotsuse põhjendustest välja osa, milles maakohus käsitles kostja tehtud kulutusi ja nende tõendatuse küsimust.
11. Asjaolu, et hageja sai kinnisasja ½ mõttelist osa tasuta kostja emalt, ei oma asja lahendamiselt tähtsust ega anna ka alust jätta kostjalt hea usu põhimõttest tulenevalt laenulepingust I tuleneva kohustuse täitmise eest hüvitist välja mõistmata. Kuigi võlasuhtele ei kohaldata VÕS § 6 lg 2 järgi seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu, ei anna kostja esile toodud asjaolud alust järeldada, et solidaarkohustusest oma osa hüvitamine kohustuste täitnud abikaasale oleks hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu. Kostja ei ole selgitanud ega tõendanud kinnisasja ½ mõttelise osa hagejale võõrandamise erakorralisi asjaolusid, mille tõttu oleks kostjalt hüvitise nõudmine äärmiselt ebaõiglane ja vastuvõetamatu. IV
12. Ülaltoodud põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus osaliselt tühistada.
13. Kuna apellatsioonkaebus on põhjendatud üksnes osaliselt, jätab kolleegium TsMS § 171 lg-st 1 juhindudes menetluskulud poolte enda kanda. Maakohtu otsuse osaline tühistamine ei anna alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Riigikohus on leidnud, et ühisvara jagamine toimub mõlema poole huvides, mistõttu on põhjendatud sellises kohtuasjas jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi poolte enda kanda (vt Riigikohtu
14. märtsi
15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07, p 13). Kolleegiumi hinnangul saab seda kohaldada ka ühiste kohustuste jagamisele. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav 13