← Eesti

2-16-8096/70

Obsah (9)§ 667§ 654§ 172§ 163§ 171§ 175§ 177§ 6186§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 12. jaanuar 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-8096 Tsiviilasi XX j

) § 667 lg 2, § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Avaldajad kannavad määruskaebuse menetlemise kulud. Ringkonnakohus rahuldab menetlusosaliste taotlused ja võtab vastu määruskaebemenetluses esitatud täiendavad dokumentaalsed tõendid. Avaldajad taotlesid kaebuse lahendamiseks istungi määramist.

§ 667

lg 3 esimene lause sätestab, et määruskaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Kuna maakohus on menetlusosalised ära kuulanud, nende avaldused vajalikuks peetud ulatuses protokollinud ja kaebuses ei tugine avaldajad protokolli puudustele, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuistungit korraldada ning lahendab määruskaebuse kirjalikus menetluses. 7

(10)Maakohus lähtus põhjendatult AÕS § 156 lg-st
  1. Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on AÕS § 156 lg 1 järgi juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt Riigikohtu
  2. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 49). Maakohus on ka õigesti viidanud, et valitseva ja teeniva kinnisasja omanike vastandlike huvide kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (ibid). Vaidlustatud määruse põhjendustest nähtub, et maakohus on vaidluse lahendamisel igakülgselt kaalunud kinnisasjade omanike vastandlikke huve, analüüsides menetlusosaliste väiteid ja hinnates tõendeid. Maakohus ei ole kaalumispiire ületanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lg 6).

Järgmiseks vastab ringkonnakohus kaebuse väidetele. Avaldajad leiavad, et maakohus rikkus tõendite igakülgse ja objektiivse hindamise kohustust ega ole hagita menetluse reeglitele vastavalt kogunud ise täiendavaid tõendeid või teinud menetlusosalistele ettepanekut neid esitada. Samuti ei ole maakohus avaldajate arvates hinnanud poolte vastuväiteid. Ringkonnakohus avaldajate etteheidetega ei nõustu. Avaldajad ei ole märkinud, milline konkreetne maakohtule esitatud tõend jäi hindamata või millise järelduse oleks kohus pidanud avaldajate arvates tõendite hindamisel tegema. Sisuliselt on avaldajad seisukohal, et nende taotletud teed A tuleks eelistada viiel põhjusel: esiteks on see ajalooliselt välja kujunenud, aga tee B on loodud menetluse ajal; teiseks kasutavad teed A lisaks avaldajatele puudutatud isik I ja tema perekond; tee A on kolmandaks odavam ja neljandaks lühem kui tee B ning viiendaks ei riivaks juurdepääs tee A kaudu oluliselt puudutatud isiku I elukorraldust, sest möödub lähedalt üksnes majandushoonest (mitte elamust) ja puudutatud isik I ei kasuta oma kinnisasja aastaringselt. Ringkonnakohus ei nõustu avaldajate väitega, et tee A on ajalooliselt välja kujunenud juurdepääsuteena Pärna kinnistule ja see on ainus võimalik juurdepääs. 18.

  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa
  2. aasta kaardilt teha järeldust, et punktiiriga märgitud joon (kaardil tähistatud numbriga 3, II kd tl 134) tähistab teed. Hilisematel
  3. aasta (II kd tl 137) ja
  4. aasta kaartidel (II kd tl 138) on ühesuguse katkendliku joonega tähistatud nii tee, mis kulgeb Pärna ja Mäeotsa kinnistu vahel risti üle Tampli kinnistu (mõlemal kaardil tähistatud numbriga 3), kui ka metsatee (mõlemal kaardil tähistatud numbriga 4). Isegi juhul, kui juurdepääs üle Mäeotsa kinnistu hoovi oli
  5. ja
  6. aastal olemas, oli samal ajal olemas ka metsatee. Seega ei saa pidada teed A ajalooliseks juurdepääsuteeks Pärna kinnistule, vaid see võis pigem olla naabritevaheline tee. Eeltoodut ei muuda II seletustest ja
  7. aasta fotolt nähtuv asjaolu, et erinevalt varasemast ei ole Mäeotsa kinnistu hoov enam eraldatud teest aiaga, millise olukorra on tekitanud puudutatud isik I ise. 18.
  8. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kuigi varasemat tava juurdepääsu kohta üle võõra kinnisasja tuleb arvestada, ei ole see ainumäärav (vt Riigikohtu
  9. mai 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-04, p 16;
  10. aprilli 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 21). Seega on kõikide asjast puudutatud isikute huvide kaalumisel ja vaidluse asjaolusid arvestades võimalik hinnata, millisel viisil on mõistlik määrata juurdepääs käesoleval ajal. Sellest tulenevalt ei oma määravat tähtsust, millal on tee B tekkinud ja kes selle rajas. 18.
  11. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa puudutatud isikule I heita ette pingutuste (ja kulutuste) tegemist vältimaks teisele kinnistule juurdepääsu määramist üle puudutatud isiku I kinnistu hoovi. Puudutatud isiku I tegevust ei saa ka hinnata pahauskse käitumisena AÕS § 156 lg 1 järgse nõude realiseerimise takistamiseks. 8

(10)18.
  1. Vaatlusprotokollist nähtuvalt on maakohus veendunud, et puudutatud isiku I pakutud juurdepääsu alguses tuleb ületada kitsas truup (I kd tl 190), misjärel kulgeb tee läbi metsa ja möödub puudutatud isikule kuuluva kinnistuga külgnevatest hoonetest ning tee on piisavalt lai autoga läbimiseks (I kd tl 191–193). Arvestades, et teed B läbi metsa on kasutatud ka varasemalt, ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjust kahelda selles, et teel on võimalik liigelda sõiduautoga. Õige on ka maakohtu viide sellele, et juurdepääsu asukohas ei pea olema valmis tee, kuid peab olema piisavalt selge, et nimetatud kohta tee rajamine on võimalik. Käesoleval juhul on aga tee olemas ning seda saab kasutada (sh varasemast sagedamini ja raskemate sõidukitega), vajadusel pärast truubi laiendamist ja teekatte parandamist. Seega ei pea avaldajad rajama uut juurdepääsuteed, vaid üksnes tegema vajadusel kulutusi läbi metsa kulgevale juurdepääsuteele. on Avaldajate esindaja avaldas
  2. juuni 2017 kohtuistungil, et pärast vaatlusel kohtu antud selgitusi nõustusid avaldajad võimalusega, et hakkavad juurdepääsuks kasutama pikemat alternatiivi (II kd tl 70 pöördel). Asjakohane on ka puudutatud isiku I viide sellele, et porised rööpad juurdepääsul üle Mäeotsa kinnistu hoovi viitavad nimetatud juurdepääsu puudulikule kandevõimele (nt II kd tl 10, I kd tl 186–187). Kui puudutatud isik I kasutab tõkkepuuga piiratud teed oma hoovi sõitmiseks, siis ei õigusta see avaldajatele juurdepääsu andmist üle Mäeotsa kinnistu hoovi. Kaardilt (I kd tl 60) ja fotolt (I kd tl 64) nähtub, et Mäeotsa kinnistul pargib sõiduauto tõkkepuuga piiratud sissesõidu lähedusse, mis tähendab hoovi ilmselgelt väiksemat koormamist kui avaldajatele juurdepääsu võimaldamine üle kogu hoovi. Lisaks on puudutatud isikul I kui kinnisasja omanikul õigus lubada või keelata oma kinnisasjal liikumise. Vaidlust ei saa olla selles, et puudutatud isik I on ajutiselt lubanud juurdepääsu üle oma kinnisasja hoovi. Avaldajad on ka kohtule kinnitanud, et nad olid teadlikud sellest, et juurdepääs üle Mäeotsa kinnistu hoovi on ajutine (
  3. juuni 2017 kohtuistungi protokoll, II kd tl 71 ülal). Teede A ja B pikkuse ja maksumuse osas tuleb eelkõige märkida, et need on käesoleva juhtumi asjaoludel vähem kaalukamad kui puudutatud isiku I huvi kasutada ise oma kinnistut talle sobival viisil. Isiku omandiõiguse riive on ulatuslik, kui ta peab taanduma talle kuuluva asja kasutusõiguse osas naabri kasuks. Eelkõige tuleb sellist riivet taluda olukorras, kus teine mõistlik alternatiiv puudub. Avaldajad ei ole tõendanud, et tee B oleks pikkuselt ja maksumuselt ebamõistlik. Maakohus on õigesti märkinud, et teede maksumuste võrdlemiseks oleks tulnud esitada ka tee A rajamise kalkulatsioon, mida avaldajad ei teinud. Teede maksumusi ei saa võrrelda pelgalt teede pikkuste põhjal. Lisaks on avaldajad väitnud, et puudutatud isik I ei ela Mäeotsa kinnistul igapäevaselt ning avaldajate taotletud juurdepääs möödub puudutatud isiku I saun-majandushoonest, mitte elumajast. Avaldajad on ka märkinud, et nende taotletud viisil juurdepääs kulgeks mööda puudutatud isiku I kinnistut vaid 30 m ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et toimiku materjalidest nähtuvalt moodustab ka 30 m ulatuses juurdepääs märkimisväärse osa kinnistu hoovist ning kinnistu hoovile sissesõidetud rööpad oluliselt nii hoovi välisilmet (I kd tl 186–187) kui ka kinnistu elanike privaatsust. Samuti riivab omaniku huvi möödasõit igast tema majapidamisse kuuluvast hoonest ja sõltumata sellest, kas kinnistut kasutatakse aastaringselt. Maakohtu määratud juurdepääsutee variant suurendab nii Mäeotsa kui ka Pärna kinnistu privaatsust ja vähendab pingelistes suhetes naabrite omavahelisi kokkupuuteid. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus piisavalt põhjendanud, miks on antud juhul puudutatud isiku I huvid kaalukamad kui avaldajate huvid. Avaldajate väited, et neil ei pruugi tekkida võimalust taotleda tee rajamise toetust, ei takista juurdepääsu määramist maakohtu valitud viisil ehk tee B kaudu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus piisavalt põhjendanud avaldajatelt puudutatud isiku I kasuks 703,20 euro väljamõistmise juurdepääsutee korrastamise tasuna. Ringkonnakohus nõustub ka selles osas maakohtu põhjendustega ega korda neid. Nagu ülalpool märgitud, ei ole puudutatud isikule I etteheidetav kinnisasja hooldus, mis võimaldab avaldajatel kasutada 9
(10)kinnistut juurdepääsuks oma kinnistule. Asjaolu, et puudutatud isik I on need kulud teinud omaalgatuslikult, ei välista põhjendatud ja avaldajate jaoks vajalike kulutuste avaldajatelt väljamõistmist. Kuna maakohtu määratud juurdepääsu varianti ei ole alust muuta, siis ei võta ringkonnakohus seisukohta puudutatud isiku I alternatiivse taotluse osas. Avaldajad on vaidlustanud ka menetluskulude jätmise avaldajate kanda, leides, et õiglane oleks jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda, sest määrus on tehtud nii avaldajate kui ka puudutatud isiku I huvides ning puudutatud isik I on andnud avaldajatele põhjuse kohtusse pöördumiseks. Ringkonnakohus kaebajate väidetega ei nõustu. Ringkonnakohus märgib, et

§ 172

lg 1 alusel menetluskulude jaotuse otsustamisel on kohtul kaalutlusõigus (Riigikohtu 15. märtsi 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-16, p 27). Maakohus on põhjendanud, et menetluskulud jäetakse

§ 172

lg 1 ja

§ 163

lg 2 alusel solidaarselt avaldajate kanda, sest käesolev menetlus on toiminud avaldajate huvides ning avaldajad on keeldunud kompromissi sõlmimast sarnastel tingimustel, nagu kohus on käesolevas lõpplahendis määranud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Nõustuda ei saa avaldajate väitega, et määrus on tehtud nii avaldajate kui ka puudutatud isiku I huvides. Kuna juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt vajavad avaldajad, siis on maakohus õigesti leidnud, et määrus on tehtud avaldajate huvides. Alusetu on väide, et puudutatud isik I on oma tegevusega andnud põhjuse kohtusse pöördumiseks. Toimikust nähtuvalt on maakohus jätnud 2. juuni 2016 määrusega rahuldamata avaldajate taotluse võimaldada nendele esialgse õiguskaitse korras juurdepääs üle puudutatud isiku I kinnisasja. Maakohtu määruse kohaselt ei ole puudutatud isik I takistanud juurdepääsu ning avaldajatel on olemas tõkkepuu võti. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta solidaarselt avaldajate kanda (

§ 171lg 1).

Puudutatud isik II kinnitas, et tal puuduvad menetluskulud. Puudutatud isik I esitas

  1. detsembril 2017 menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, paludes avaldajatelt solidaarselt välja mõista menetluskulude hüvitise 1 439,10 eurot ja sellelt summalt viivise. Avaldajad esitasid
  2. detsembril 2017 vastuväited puudutatud isiku I menetluskuludele. Avaldajad leiavad, et puudutatud isiku I menetluskulude taotluses kajastatud tööde maht ei vasta tegelikkusele. Puudutatud isiku I esindaja on teinud järgmisi toiminguid: 
  3. ja
  4. oktoobril 2017 vastuse koostamine määruskaebusele 7 t 5 min; 
  5. oktoobril 2017 kliendiga suhtlemine 0,5 t; 
  6. ja
  7. novembril 2017 ringkonnakohtule seisukohtade koostamne 2 t 40 min. Ringkonnakohtu hinnangul saab puudutatud isiku I esindaja toiminguid pidada

§ 175lg 1 mõttes põhjendatuks ja vajalikuks täies ulatuses.

Ringkonnakohus ei nõustu avaldajate vastuväidetega puudutatud isiku I menetluskulude nimekirjale. Põhjendatud on ka puudutatud isiku I esindaja tunnihind 140,40 eurot (sh käibemaks). Puudutatud isiku I kasuks tuleb avaldajatelt solidaarselt välja mõista 1 439,10 eurot ja

§ 177

lg 4 alusel määrata, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

§ 6186

lg 2 ja

§ 696lg 3 võimaldavad esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

/ allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.