KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Mihkel Roos Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 20. oktoober 2017

) § 325 lg-s 2 viidatud ülesütlemise alust, millest nähtuks põhjus üürilepingu ülesütlemiseks just hagejaga. Avalduses on üksnes viidatud, et kostja II on korterist välja kolinud hageja käitumise tõttu ning seega puudub kostjal II vajadus eluruumile. Avaldusest ei nähtu, et hageja käitumine oleks olnud üürilepingu ülesütlemise põhjus. Samuti ei ole avalduses viidatud, et hagejal oleks ära langenud vajadus soodustingimustel eluruumile. Kostja I ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et hageja on isik, kes võib soodustingimustel antud eluruumi vajada. Seega ei ole kostja I üürilepingut hagejaga üles öelnud. Hageja valdab eluruumi õiguslikul alusel ja temalt ei saa nõuda asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 alusel selle vabastamist. 9. Täiendavalt märkis maakohus, et juhul, kui lugeda üürileping ka hageja suhtes üles öelduks, siis on vastav avaldus tühine

§ 327lg 2 alusel hea usu põhimõtte rikkumise tõttu.

Hageja esitas hagiavalduse üürilepingu kehtivuse tuvastamiseks kohtusse

1. novembril
2. Maakohus rahuldas
3. detsembril 2014 hageja taotluse hagi tagamiseks. Avaldus eluruumi üürilepingu ülesütlemiseks on tehtud
4. jaanuaril
5. Seega ütles üürileandja lepingu üles ajal, mil käis kohtumenetlus vaidlusaluse üürilepingu üle. Kostja I ei tõendanud

§ 327

lg-s 3 märgitud asjaolusid ja üürilepingu ülesütlemine oli vastuolus hea usu põhimõttega. Linnavalitsuse tõendist ei nähtu, et eluruum oleks üürileandjale endale tungivalt vajalik. Sellest nähtub üksnes, et kostjal I ei ole vabu sotsiaaleluruume. Pelgalt sotsiaaleluruumide saamise järjekord ei anna aga alust samuti sotsiaaleluruumi vajava üürnikuga üürilepingu lõpetamiseks. Kostja I ei esitanud vastuväiteid, nagu ei vajaks hageja sotsiaaleluruumi. Tõendamata on, et hageja ei kasutanud eluruumi. Kuigi üürilepingu ülesütlemise avalduse üleandmisel ei olnud hageja kahel korral eluruumidest kättesaadav, ei näita see siiski, et hageja eluruumi ei kasuta. Samuti ei nähtu kohtule esitatust, et hageja on eluruumi otstarbetult hõivanud. Tõendamata ja sisustamata on kostja I väide, et hageja raiskab oma käitumisega jätkuvalt kohaliku omavalitsuse sotsiaalhoolekande vahendeid. Elamu halduri kirjast ei nähtu, et üürnik oleks oluliselt rikkunud oma kohustusi enne üürilepingu ülesütlemist. Kiri on koostatud

1. jaanuaril 2016, ülesütlemise avaldus on koostatud
2. jaanuaril
3. Kostja I ei esitanud tõendeid selle kohta, et hageja oleks oluliselt rikkunud hoolsuse ja arvestamise kohustust (st jätnud arvestamata majaelanike ja naabrite huvidega) enne üürilepingu ülesütlemist.
4. Menetluskulud jaotas maakohus hagi osas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lg 2 alusel ja vastuhagi osas TsMS § 162 lg 1 alusel. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et kulud saab jätta poolte endi kanda, v.a hageja ja kostja II esindajate tasud, mis jäid riigi kanda. POOLTE SEISUKOHAD
5. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada vastuhagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotamise osas. Kostja I palub uue otsusega vastuhagi rahuldada ja menetluskulud panna hageja kanda. 4

§ 311

lg 1 alusel ja

§ 312lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtajaga.

Neile normidele viidati avalduses. Seega on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et avaldus ei sisalda

§ 325lg-s 2 viidatud ülesütlemise alust.

11.2. Maakohus kohaldas üürilepingu ülesütlemise vaidlustamise tähtaja küsimuses vääralt materiaalõigust. Ülesütlemisavaldus oli tehtud hagejale ja hageja on selle kätte saanud. Niisamuti vastas avaldus

§-s 325 sätestatud vorminõuetele. Seega oli ülesütlemine kehtiv tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 alusel. Kuivõrd ülesütlemine oli kehtiv ja õiguspärane ning hageja tugines üksnes üürilepingu ülesütlemise vastuolule hea usu põhimõttega (viidates sealjuures ka konkreetselt

§ 327

sättele), siis tuli lähtuda

§ 329lg-s 1 sätestatud kaebetähtajast.

11.3. Üürilepingu ülesütlemine pole vastuolus hea usu põhimõttega, maakohus hindas asjassepuutuvaid tõendeid puudulikult ja kohaldas materiaalõigust vääralt. Kostja I vajas eluruumi selleks, et täita seadusest tulenevat kohustust ja tagada hoolekanne mitmelapselistele peredele ja teistele reaalset abi vajavatele isikutele. Hageja ei ole reaalselt abi vajav isik ja pole seda kunagi olnud. Hageja, kui oma perekonna suhtes vägivaldne ja alkoholi kuritarvitav isik, ei saa olla eelisjärjekorras sotsiaalhoolekannet vajav isik. Vaidlusalune korter on sotsiaaleluruum ja kostja I ei saa seda ühelgi muul moel kasutada, kui abivajajatele sotsiaalhoolekande tagamiseks. Sel eesmärgil anti korter ka algselt kostja II kasutusse. Seega on eluruum üürileandjale tungivalt vajalik, et täita talle seadusega pandud kohustusi (sotsiaalhoolekanne).

§ 327

lg 3 mõjuvate põhjuste loetelu pole ammendav ning mõjuvaks põhjuseks saab lugeda seadusega ettenähtud sotsiaalhoolekande ja vähekindlustatud mitmelapseliste perede kaitsmise vajaduse tõttu üürilepingu ülesütlemist. Seetõttu on kostja I pahausksus välistatud

§ 327lg 3 p 2 alusel.

Maakohus jättis tähelepanuta kostja I kinnituse, et järjekorras ootab mitu paljuliikmelist perekonda ning et avalduste rahuldamist takistab üksnes see, et puudub vaba eluruum. Maakohus ei selgitanud, miks jäi arvestamata hageja omaksvõtt asjaolu kohta, et ta ei kasuta eluruumi kuni kohtumenetluse lõpuni. Niisamuti pole kohus arvestanud elektrienergia tarbimise teatiseid, millest nähtub, et eluruumis ei ole alates 2015. aasta juunist elektrit tarbitud. Lisaks nähtub hageja esitatud tõenditest, et ta on lasknud enda elukohana fikseerida KKK Tallinnas. Kuna

§ 327

lg 3 loetelu pole ammendav, siis on mõjuvaks põhjuseks, mis välistas kostja I pahausksuse, ka see, et hageja tegelikult ei kasutanud eluruumi. Maakohus jättis arvesse võtmata hageja kinnituse, et ei ela vaidlusaluses korteris, mis tõi kaasa tagajärje, et kohus hindas vääralt elamu halduri 18. jaanuari 2016 selgitusi. Hageja võttis omaks, et ta elab kuni kohtumenetluse lõpuni oma emaga, seega pidanuks kohus elamu halduri kirja hindamisel jõudma järeldusele, et hageja häiris oma asotsiaalsete kommetega naabreid enne ema juurde elama asumist. Elamu halduri kirja puudulik hindamine viis selleni, et kohus 5

§ 327lg 3 p 4 kohaselt oli välistatud kostja I pahausksus. 11.4. Kuna hagi jäeti läbi vaatamata ega esine Ts

MS § 168 lg-tes 3–5 sätestatud aluseid, siis pidi kohus jätma kõik hagiavaldusega seotud menetluskulud hageja kanda, sh kostja I menetluskulud. Kohtumenetlus on veninud üksnes hageja tegevuse tõttu, sh hageja soovis menetlust jätkata ka olukorras, kus tema hagis esitatud nõuded ei olnud enam asjakohased. Kostja I pakkus hagejale kompromissi korras teist väiksemat eluruumi ning tegi mõistlikke ja proportsionaalseid ettepanekuid asja kompromissiga lahendamiseks, ent kompromissini ei jõutud üksnes hageja soovimatuse tõttu. Seda arvestades pole põhjendatud jätta ei hagi ega vastuhagiga seotud menetluskulusid poolte endi kanda, vaid need tuleb jätta TsMS § 163 lg 2 järgi hageja kanda.

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb kaebusega vaidlustatud osas tühistada ja ringkonnakohus saab TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel teha uue otsuse vastuhagi rahuldamise kohta. Maakohtu lõppjäreldust menetluskulude jaotuse osas ei ole põhjust muuta ja ka ringkonnakohtu kulud jäävad poolte endi kanda. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud hagi läbi vaatamata jätmise osas (resolutsiooni p 1), st selles osas on otsus edasi kaebamata jõustunud (TsMS § 456 lg 2 p 1, § 651 lg 1). Kuigi maakohtu menetluses on olnud teatav ebaselgus seoses hageja
3. aprilli 2015 täiendava nõudega, siis on maakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt hagi tervikuna jäänud läbi vaatamata ja hageja seda ei vaidlustanud. Kuna kõnealust osa otsusest ei saa sundkorras täita, siis puudub vajadus eristada ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis ja otsuse tervikresolutsioonis juba jõustunud osa. Siiski tuleb maakohtu otsust täiendada tulenevalt hagi lõplikust lahendamisest. TsMS § 386 lg 4 esimene lause sätestab, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Maakohus tagas hageja hagi kostja I vastu
4. detsembri 2014 määrusega, aga vaatamata eelviidatule ja TsMS § 442 lg-le 5 ei otsustanud koos hagi läbi vaatamata jätmisega, mis saab hagi tagamise abinõudest. Ringkonnakohus saab selle puuduse TsMS § 386 lg 4 teise lause kohaselt ise kõrvaldada.
5. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata kahel põhjusel: esiteks leidis maakohus, et kostja I ülesütlemisavaldusest ei nähtu üürilepingu ülesütlemine hagejaga ja teiseks, et ülesütlemine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus kummagi järeldusega ei nõustu.
6. Pooled ei vaidle praeguseks järgmiste vastuhagi lahendamisel oluliste asjaolude üle, mis nähtuvad ka dokumentaalsetest tõenditest: - eluruum kuulub kostjale I, kes annab seda kasutusse sotsiaaleluruumina selleks, et täita talle kui kohaliku omavalitsuse üksusele seadusega pandud hoolekandekohustust; kostjad sõlmisid
7. märtsil 2014 üürilepingu, mille ese on eluruum ning see anti kostja II ja tema pere kasutusse (I kd tl 77–79); kostja II koos lastega kolis eluruumist välja ja leppis kostjaga I kokku üürilepingu lõppemises (I kd tl 7) ning hageja ja kostja II abielu on lahutatud (II kd tl 87–88); hageja soovis eluruumi edasi kasutada (I kd tl 8–10, 49–52) ja esitas sellele vastavas nõudes hagi käesolevas asjas; kostja I ja hageja allkirjastasid
8. detsembril 2014 kokkuleppe, milles mh märkisid, et hageja asub kostja II asemel üürnikuna üürilepingu pooleks (III kd tl 17); 6

§ 186p 6, § 195 lg 2 ja § 309 lg 1 teise lause alusel 14.

aprilli 2015 möödumisega. Vastuhagi õiguslik alus on seega eelkõige

§ 334

lg 1 esimene lause, mis kohustab üürnikku üüritud asi pärast lepingu lõppemist tagastama. Hageja ei toonud esile, et tal oleks muu alus eluruumi valdamiseks kui vaidlusalune üürileping. Kui üürnik asja ei tagasta, on üürileandjal õigus asi temalt välja nõuda ka AÕS-s sätestatud alustel. Vastavalt AÕS § 80 lg-le 1 on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab (Riigikohtu 20. detsembri 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-04, p 24). 17. Ringkonnakohus kontrollib esmalt, kas kostja I ülesütlemisavaldus on kehtiv. 17.1.

§ 311

lg 1 kohaselt võivad lepingupooled tähtajatu üürilepingu sama seaduse §-s 312 sätestatud tähtaegadest kinni pidades üles öelda. Kui lepingupooled on kokku leppinud pikemas ülesütlemistähtajas, tuleb järgida seda tähtaega. Käesoleval juhul ei ole pooled lepingu ülesütlemise tähtajas kokku leppinud.

§ 312

lg 1 näeb ette, et eluruumi üürilepingu ülesütlemisest tuleb teatada ette vähemalt kolm kuud. Hageja sai kostja I ülesütlemisavalduse kätte

1. jaanuaril 2015 ja pidi eluruumi vabastama
2. aprilliks
3. Seega järgis kostja I lepingu ülesütlemisel eelnevas märgitud kolmekuist tähtaega. 17.2.

§ 325

lg 1 kohaselt saab mh eluruumi üürilepingu üles öelda ülesütlemisavaldusega, mis on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Vaidlustamata asjaoludel vastab kostja I avaldus sellele tingimusele.

§ 325

lg 2 loetleb minimaalsed andmed, mis peavad sisalduma üürileandja ülesütlemisavalduses, ka need on kostja I avalduses kohaselt märgitud. 17.

1. Üürilepingu ülesütlemise õigust teostatakse ühe poole tahteavaldusega, st tegemist on üürisuhet lõpetava kujundusõigusega. Sellisel juhul piisab lepingu lõppemiseks tahte väljendamisest, mis muutub kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1 esimene lause). Lepingu ülesütlemise avaldusest peab nähtuma lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest (vrd Riigikohtu
2. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 17). Lepingu ülesütlemise avalduse tõlgendamisel tuleb lähtuda TsÜS § 75 lg-s 1 ettenähtud tahteavalduse tõlgendamise reeglitest (Riigikohtu
3. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-14, p 11 kolmas lõik). 17.
4. TsÜS § 75 lg 1 sätestab, et kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. 17.
5. Käesolevas asjas ei tugine kostja I sellele, et hagejale oli teada või pidi olema teada kostja I tahe, mida väljendati
6. jaanuari 2015 avaldusega. Seega tuleb avalduse tõlgendamisel lähtuda TsÜS § 75 lg 1 teisest lausest. 17.
7. Kuigi kostja viitas kõnealuses avalduses teatava ebatäpsusega hagejale ja kostjale II, siis väljendub selles üheselt kostja I selge tahe, et ta soovib eluruumi üürilepingu korraliselt üles öelda. Hageja pidi mõistliku isikuna aru saama, et kostja I soovib üürilepingu ka tema kui üürniku suhtes korraliselt üles öelda. Sellisel juhul tuleb kostja I avaldust tõlgendada viisil, et 7

§ 311

lg 1 kohaselt ei eelda üürilepingu korraline ülesütlemine täiendavat põhjust või alust. Seega ei pidanud kostja I ülesütlemisavalduses kirjeldama mingeid asjaolusid ega hageja kui üürniku võimalikke rikkumisi. 17.

1. Kuna kostja I tahe on piisava selgusega väljendatud, hageja on ülesütlemisavalduse kätte saanud ega ole seda ka tähtaegselt vaidlustanud ja üürilepingu korraliseks ülesütlemiseks ei ole vaja põhjust, siis on
2. jaanuari 2015 ülesütlemisavaldus kehtiv. Ringkonnakohus ei tähelda, et kõnealune avaldus oleks tühine mõnel muul alusel.
3. Järgmiseks tuleb kontrollida, kas kostja I kehtivast ülesütlemisest tuleneva õiguse teostamine võib olla vastuolus TsÜS §-s 138 ja

§-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega. 18.1. Maakohus käsitles vastuolu hea usu põhimõttega ekslikult tühisuse alusena.

§ 6

lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Ülesütlemisavalduse kehtivust hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta (Riigikohtu

1. märtsi 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-04, p 24). Küll aga võib hea usu põhimõtte rikkumine kaasa tuua üürisuhte ülesütlemisest tuleneva nõude ja sellest tulenevalt ka eluruumi tagastamise nõude rahuldamata jätmise kohtumenetluses (Riigikohtu
2. oktoobri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p 15 esimene lõik). Kui sellist vastuolu ei esine, siis tuleb vastuhagi rahuldada (ibid p 17). 18.
3. Käesolevas asjas on vaja vastata küsimusele, kas hageja üürnikuna saab tugineda ülesütlemise väidetavale vastuolule hea usu põhimõttega, sest

§ 329

lg-s 1 ette nähtud tähtaja jooksul hageja ülesütlemist, sh

§ 326lg 1 alusel ei vaidlustanud.

Pooltel on sellest erinev arusaam. Hageja leiab, et tähtaegselt ülesütlemise vaidlustamata jätmine ei takista hilisemat tuginemist vastuolule hea usu põhimõttega. Kostja I arvates sätestab

§ 329lg 1 õigust lõpetava tähtaja.

Maakohus järgis asja teistel läbivaatamisel hageja käsitlust. Ringkonnakohus leiab, et

§ 329

lg-s 1 ette nähtud tähtaeg ei piira üürniku õigust tugineda ülesütlemise vastuolule hea usu põhimõttega ka juhul, kui ta ei ole ülesütlemist tähtaegselt vaidlustanud. Nimelt ei näe

§ 6ega Ts

ÜS § 138 ette eraldi tähtaega hea usu põhimõttel rajaneva vastuväite esitamiseks.

§-de 326–329 eesmärk on üürnikule teatava täiendava õiguskindluse loomine, mitte aga tema õiguste piiramine. Erinevalt näiteks töölepingu seaduse § 105 lg-st 2 ei sisalda kehtiv õigus üürilepingu kohta normi, et kui hagi või avaldust lepingu ülesütlemise vaidlustamiseks tähtaegselt ei esitata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Seega saab hageja üürnikuna tugineda ülesütlemise väidetavale vastuolule hea usu põhimõttega. 18.3. Järgmiseks tuleb selgitada, kas hageja esile toodud asjaolud, milles avaldub ülesütlemise vastuolu hea usu põhimõttega, tuleb klassifitseerida

§ 327

lg 1 p 1 (üürnik esitas heauskselt üürilepingust tuleneva nõude) või lg 2 (üürileandja ütles lepingu üles ajal, mil on käimas kohtumenetlus sama üürilepingu üle) juhtumiks. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on

§ 327lg 2 juhtumiga.

Nimelt leppisid hageja ja kostja I juba

1. detsembril 2014 kokku, et hageja astub kostja II asemel üürilepingusse. Seega puudus hagejal alates sellest ajast õiguskaitsevajadus nõudes kostja I vastu, milles ta oli esitanud hagi. Järelikult ei saa lugeda hagejat pärast
2. detsembrit 2014 enam üürnikuks, kes esitas heauskselt üürilepingust tuleneva nõude. Siiski ei ole vaidlust, et kohtumenetlus sama üürilepingu üle
3. jaanuaril 2015 kestis, st ülesütlemine on avaldatud vaidluse ajal. 18.
4. Senise järelduse põhjal sõltub vastuhagi lahendamine sellest, kas esineb asjaolusid, sh nt mõni

§ 327lg-s 3 loetletud olukordadest, mille korral ei ole üürilepingu üürileandjapoolne ülesütlemine hea usu põhimõttega vastuolus. 8

§ 327

lg 3 p 2 sätestab, et sama paragrahvi teises lõikes nimetatud juhul ei ole üürilepingu üürileandjapoolne ülesütlemine hea usu põhimõttega vastuolus, kui üürileandja ütles lepingu üles mõjuval põhjusel, eelkõige seetõttu, et eluruum on üürileandjale endale tungivalt vajalik. Ringkonnakohus nõustub kostjaga I, et viidatud normi tuleb kohalikule omavalitsusüksusele kuuluva sotsiaaleluruumi puhul sisustada viisil, et omavalitsusüksusele on tungivalt vajalik sotsiaaleluruum, mille abil ta saab täita talle seadusega pandud ülesandeid. Kostja I on toonud piisavalt selgelt esile, mis asjaolud põhjustavad käesoleval juhul tema kui kohaliku omavalitsuse üksuse vajadust ja muutnud need vähemalt usutavaks (III kd tl 19). Hageja ei ole neid ka kahtluse alla seadnud, aga on üksnes väitnud, et eluruum on ka talle vajalik ja ta vastab sotsiaaleluruumi saajale kehtestatud tingimustele. 18.4.

1. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 41 lg 1 kohaselt on eluruumi tagamine kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama. SHS § 43 lg 1 p 2 näeb ette, et isikule kasutada antud eluruum peab vastama isiku ja tema perekonna põhjendatud vajadustele ning perekonna suurusele. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb eelmises lõigus viidatud normidest, et kostja I kohaliku omavalitsuse üksusena peab sotsiaaleluruumide kohta sõlmitud üürilepingute osas jälgima, et eluruumide kasutus vastaks mh SHS § 43 lg 1 p 2 tingimustele, sest ainult sel viisil on tal võimalik tõhusalt täita SHS § 5 lg-st 1 (üldisemalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg-st 1 ) tulenevaid kohustusi. 18.4.
2. Kohalikud omavalitsusüksused peavad nii kohaliku kui ka riigielu küsimusi lahendama vastavuses seadustega, see tuleneb mh põhiseaduse (PS) § 154 esimesest lausest. Riigikohus on sedastanud, et avalikud teenused, mida kohalikud omavalitsused peavad osutama, on seotud põhiõiguste ja vabadustega, mille tagamine on PS § 14 järgi ka kohaliku omavalitsuse kohustus. Juhul kui kohaliku omavalitsuse üksus ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. detsembri 2016 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-3-16, p 118). Seejuures on kohalikul omavalitsusel vabadus otsustada, millist sotsiaalteenust konkreetsele abivajajale sotsiaalkaitse ja -hoolekande põhimõtteid arvestades korraldada, samuti kas ja kui palju peab abivajaja tasu võtmise põhimõtteid arvestades sotsiaalteenuse eest ise maksma. 18.4.
4. SHS § 2 sätestab, et selles seaduses ettenähtud sotsiaalkaitsele kohaldatakse sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) sätteid, arvestades SHS erisusi. SÜS § 3 lg 6 kohaselt toimub mh SHS-s ette nähtud sotisaalteenuste osutamise otsustamine haldusmenetluses ja kooskõlas haldusmenetluse seadustikuga (HMS). Vastavalt HMS § 14 lg 1 esimesele lausele ja § 35 lg 1 p-le 1 tuleb haldusmenetluse algatamiseks esitada haldusorganile avaldus (taotlus). Taotluse põhjal viib haldusorgan läbi haldusmenetluse. Kui selle tulemusel tuleb anda haldusakt, siis peab see HMS § 54 järgi olema mh proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta. Eelnevast tuleneb, et kostjal I peab olema võimalus otsustada sotsiaaleluruumi kasutusse andmine konkreetse avalduse põhjal lähtudes selle esitamise aluseks olevatest asjaoludest, sh taotleja isikust ja vajadustest. Sotsiaaleluruumi kasutusõigus ei peaks üldjuhul üle minema ühelt isikult teisele viisil, millega sisuliselt välistatakse kohaliku omavalitsuse eespool p-s 18.4.2 kirjeldatud kaalutlus- ja otsustuspädevus. Samuti ei tohi üürilepingu ülemineku kaudu soodustada sotsiaaleluruumide kasutusse andmist tingimustel, mis ei vasta enam asjaoludele, mille põhjal otsustati selle kasutusse andmise. Ühtlasi tähendab see, et kohalikul omavalitsuse üksusel peab olema mõistlik võimalus öelda sotsiaaleluruumi üürileping korraliselt üles. 18.4.
5. Järelikult ei ole vastuolus hea usu põhimõttega sotsiaaleluruumi üürilepingu korraline ülesütlemine, kui enam ei esine asjaolusid, mille alusel eluruum kasutusse anti. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et eluruumi kasutajate hulk on muutunud. Kui algselt anti eluruum 9

§ 327lg 3 p 2 alusel välistatud, siis ei ole vaja kontrollida kostja I muid väiteid.

1. Kokkuvõtvalt tuleb vastuhagi rahuldada ja hageja peab eluruumi kostjale välja andma. Hageja ei esitanud otsuse täitmise korra kindlaksmääramise taotlust, samuti ei ole tegemist TsMS § 468 lg 1 p 4 juhtumiga. Seega ei reguleeri kohus otsuses selle täitmise korda ega tähtaegu. Siiski juhib ringkonnakohus poolte tähelepanu, et täitemenetluse seadustiku § 180 lg 1 kohaselt, kui võlgnik peab vabastama eluruumi, annab kohtutäitur võlgnikule kuni kolmekuulise tähtaja täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks. Pooltel on omavahel, sh ilma täitemenetlust algatamata võimalik kokku leppida eluruumi vabastamise tähtajas.
2. Vastuhagi hind on maakohtus ja apellatsioonkaebuse esitamisel määratud valesti ning seda tuleb TsMS § 136 lg 4 alusel muuta. Kostja I nõuab hagejalt eluruumi väljaandmist üürilepingu lõppemise tõttu. TsMS § 128 teine lause sätestab, et lepingu lõppemise tõttu kinnisasja, ehitise või selle osa valduse väljaandmise üle peetava vaidluse korral on hagihind ühe aasta kasutustasude kogusumma. Käesoleval juhul tuli eluruumi eest tasuda 9,13 eurot kuus (I kd tl 77, p 2.1) ehk 109,56 eurot aastas ( = 9,13 × 12). Seega on vastuhagi hind 109,56 eurot, mis on ühtlasi apellatsioonkaebuse hind.
3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus on põhjendatud jätta TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda, kusjuures maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega hageja ja kostja II esindajate riigi õigusabi kulud jäid riigi kanda. Ringkonnakohus nõustub kostja I seisukohaga, et maakohus ei olnud kulude jaotuse põhjendamisel järjekindel. Siiski esinevad käesoleval juhul piisavalt erandlikud asjaolud TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks. Hageja on puudega isik, kellel on raskusi igapäevase toimetulekuga, sh on tal raske majanduslik olukord. Kostja seevastu on kohalik omavalitsus, kes peab käesolevat vaidlust oma seadusest tuleneva kohustuse täitmise raames. Neil asjaoludel on põhjendatud jätta poolte menetluskulud nende endi kanda ja maakohtu põhjendust vastavalt muuta. Kulude poolte endi kanda jätmisel puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Kostja I on nii vastuhagi kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud ettenähtust enam riigilõivu, tal on TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel õigus taotleda selle tagastamist. Vastavalt TsMS § 150 lg-le 4 tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. TsMS § 150 lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.
4. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus kohtuotsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Mihkel Roos 10