KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 36lg 1 p-ga 6 ning Relv

S § 43 lg 31. Eelviidatud normide rakendamise eelduseks on vastanduvate huvide kaalumine. Kui RelvS §

§ 36

lg 1 p 6 rakendamise puhul tuleneb kaalumise kohustus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14.12.

1. a otsusest asjas nr 3-4-1-10-10, siis RelvS § 43 lõike 31 puhul näeb kaalutlusõiguse teostamise ette sätte sõnastus.
2. Halduskohus leidis õigesti, et RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes RelvS § 36 lg 1 p 6 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamisel tuli PPA-l seetõttu hinnata nii kriminaalkorras karistatud isikut kui ka tema toimepandud tegu (otsuse p 12). Samas leidis halduskohus eelviidatud sätetele ning Riigikohtu lahendile tuginedes ebaõnnestunult, et kaalutlusõigust tuleb teostada ka relvaloa kehtivuse peatamisel, seades sellega kahtluse alla PPA vastupidise väite vaidlustatud otsuse leheküljel 2 (vt kohtuotsuse p 12). Ringkonnakohus peab vajalikuks täpsustada, et vastustaja väide ei tuginenud RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 6 koosmõjus hindamisele, vaid RelvS § 43 lg 1 p-le
3. Ühtlasi näevad RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes RelvS § 36 lg 1 punktiga 6 ette füüsilise isiku relvaloa kehtetuks tunnistamise, mitte relvaloa kehtivuse peatamise. Ilmselt on tegemist halduskohtu eksimusega nii vaidlusaluse otsuse teksti lahtimõtestamisel kui ka keelekasutuses, sest juba järgmises lauses räägib kohus relvaloa tühistamisest kui PPA diskretsiooniotsusest. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et relvaloa kehtetuks tunnistamine RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 6 koosmõjus ning relvaloa kehtivuse peatamine RelvS § 43 lg 1 p 2 alusel on täiesti erineva õigusliku toimega meetmed. PPA leiab õigesti, et RelvS § 43 lg 1 p 2 grammatiline sõnastus kaalutlusõigust ei võimalda. Ühtlasi ei andnud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 14.12.
4. a otsuses asjas nr 3-4-1-10-10 hinnangut RelvS § 43 lg 1 p 2 põhiseaduspärasusele. Seega on halduskohtu 4 järeldus vastustaja väite paikapidavuse kohta kohtuotsuse p-s 12 ka sisult ebaõige. Samas ei muuda halduskohtu eksimus käesoleva kohtuasja lahendust, sest RelvS § 43 lg 1 p 2 ei olnud vaidlustatud PPA otsuse õiguslikuks aluseks, vaid kõigest lisaargument otsuse põhjendamisel. Samas ei muuda PPA sellekohane argument juba ringkonnakohtu poolt eelnevalt märgitud asjaolu, et PPA pidi otsuse tegemisel vastanduvaid huve kaaluma (vt käesoleva otsuse p 11). Nimetatud järeldust ei muuda ka PPA viide Relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule (494 SE). Vastav eelnõu on Riigikogus alles teise lugemise faasis; seega ei saanud vastustaja sellele otsuses tugineda ning eelnõu seletuskirja põhjendustega ei saa muuta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14.12.
5. a otsuse õiguslikke tagajärgi. Ringkonnakohus ei välista samas, et asja uuesti läbi vaadates on seadus jõustunud ning PPA-l on võimalik seadusemuudatustest lähtuda.
6. PPA on eelnevalt viidatud halduskohtu otsuse p-st 12 omakorda järeldanud, et halduskohtu otsust mõjutas väärarvamus, mille kohaselt PPA vaidlustatud otsuses kaalutlusõigust ei teostanud. Ringkonnakohus ei nõustu ka PPA vastava järeldusega. Halduskohtu otsuse punktist 15 nähtub selgelt, et kohus ei seadnud otsuse tegemisel kahtluse alla, et PPA teostas vaidlustatud otsuse koostamisel kaalutlusõigust. Nimelt tõi halduskohus otsuse punktis 15 esile kõik PPA kaalutlused. Küll aga ei pidanud halduskohus kaalutlusõiguse sisulist teostamist piisavaks, leides, et põhjendused on vaid formaalset laadi ning neist ei nähtu kõigi oluliste asjaolude, milleks on kaebaja isikuga ja konkreetse kuriteo toimepanemisega seotud asjaolud, kaalumist. Halduskohtu arvates ei kaalunud PPA ka kaebaja ärakuulamisel teatavaks saanud väiteid selle kohta, et kaebaja tegeleb jahilaskmise ja jahindusega. Seega tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas halduskohtu poolt esile toodud puudused on PPA otsuse tühistamiseks piisavad.
7. HKMS § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusõiguse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole PPA otsuse õiguspärasust kontrollides eeltoodud põhimõtete vastu eksinud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse p-des 16-18 toodud põhjendustega ega pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus 14.12.
8. a otsuses asjas nr 3-4-1-10-10 seisukohale, et kõige paremini tagab ühelt poolt inimeste elu ja tervise kaitse, riigi ning avaliku korra ja teiselt poolt kriminaalkorras karistatud isiku üldise vabaduspõhiõiguse kaitse, kui relvaseaduse kohaldajal on võimalik arvestada relvaloa või soetamisloa kehtetuks tunnistamisel kriminaalkorras karistatud isiku, toimepandud kuriteo asjaolude ja muude oluliste asjaoludega ning põhjendatud huvidega. Üldise vabaduspõhiõiguse piiramisel ette nähtud kaalutlusruum väldib isiku muutumist riigivõimu objektiks ja aitab kaasa inimväärikuse tagamisele (otsuse p 4). Sellest tulenevalt on ebapiisav, kui PPA kaalub otsuse tegemisel ainult toime pandud kuriteo objektiivset külge, sh asjaolu, et KarS § 424 järgi on tegemist tahtliku teoga. Kaaluda tuleb ka seda, millistel elulistel asjaoludel kuritegu toime pandi ning kas on seetõttu alust arvata, et isik võib tulevikus relva kasutades ohtlik olla. Riigikohus on leidnud, et kriminaalmenetlusõiguses kehtiva universaalsuse põhimõtte kohaselt kulgeb kriminaalmenetlus ühetaoliselt sõltumata toimepandud kuriteo liigist ja kahtlustatava või süüdistatava isikust. Seega ei arvesta kriminaalmenetluse alustamine ega toimetamine iseenesest toimepandud kuriteo olemust ega kahtlustatava või süüdistatava isikuomadusi (RKHK 26.03.
9. a otsus asjas nr 3-4-1-16-08, p 34). Seetõttu ei pruugi ainuüksi kriminaalmenetluse materjalid olla isiku relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses kõigi asjaolude igakülgseks kaalumiseks piisavad. Samas saanuks PPA teha kaebaja isikuomaduste suhtes järeldusi ning neid hiljem kaebaja ärakuulamise käigus kontrollida ka kaebaja kahtlustatava ülekuulamise protokolli (tl 34-34p) alusel. Protokollist nähtub, et kaebaja tarvitas alkoholi pulmas ning võttis autosõidu ette põhjusel, et ühtegi hotelli 5 ei õnnestunud ööbima saada ja kaebaja elukaaslasel puudus juhtimisõigus. Vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses analüüsinud, kas sellistel asjaoludel ühekordne joobes juhtimine võiks anda alust arvamuseks, et kaebaja võib edaspidi ka relva kasutades ohtlik olla. Riigikohus on leidnud, et kuriteo eest karistamise fakt ei ole iseenesest kaalukas põhjus kaalutlusõiguse absoluutseks välistamiseks nende isikute suhtes, kellele riik on varem relva usaldanud. Kuriteo eest süüdi mõistmine ei tähenda seda, et isik oleks seetõttu relva kasutades edaspidi alati ohtlik (RPsJK 14.12.
10. a otsuse p 58). Ringkonnakohus märgib, et vaidlusaluse otsuse argumentatsioon lähtubki ennekõike kaebaja karistamise faktist.
11. Vastustaja väitel kaalus ta kaebaja väiteid jahilaskmise ja aktiivse jahinduse kohta, selgitades, et tähtsust ei oma, mis eesmärgil on tulirelvad soetatud ning välistatud ei ole relvade kuritarvitamine isiku poolt, kes ei suuda ega taha õiguskuulekalt käituda (PPA otsuse lk 3, tl 5). Ringkonnakohus märgib, et vastustaja selgitust ei saa pidada vastandlike huvide kaalumiseks. Ringkonnakohtule ei nähtu, et vastustaja oleks lähemalt uurinud, kui oluline on kaebaja vaba eneseteostuse jaoks jahilaskmine ning kas jahindusega tegeletakse pere ära elatamise või harrastuslikul eesmärgil. Seetõttu ei saanud vastustaja otsuses hinnata ka seda, kas kaebaja huvi, jätkata jahindusega tegelemist, võiks kaaluda üles vajaduse kaitsta kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamisega ennetavalt riigi julgeolekut ja avalikku korda. Kuna neid asjaolusid ei ole otsuses kaalutud, leiab halduskohus õigesti, et otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks otsuses arvestanud kaebaja selgitustega jahilaskmise ja jahinduse kohta.
12. Vastustaja möönab, et otsuses on ennatlikult arvesse võetud asjaolu, et kaebaja juhtis mootorsõidukit ajal, mil temalt oli 09.02.
13. a kohtuotsusega asjas nr 1-17-115 lisakaristusena 3 kuuks mootorsõiduki juhtimise õigus ära võetud, kuigi vastav kohtuotsus ei olnud kaebaja poolt mootorsõiduki juhtimise ajaks veel jõustunud. Samas leiab vastustaja, et nimetatud puudus ei mõjutanud asja otsustamist, sest mõjuvaid kaalutlusi oli otsuses teisigi. Ringkonnakohus vastustaja seisukohaga ei nõustu. PPA otsusest loeme: „Haldusorgan ei saa jätta ka tähelepanuta asjaolu, et …“, mis ei jäta kahtlust, et kaebaja poolt mootorsõiduki arvatavalt juhtimisõiguseta juhtimise fakt oli samuti üheks kaalukaks argumendiks kaebaja suhtes negatiivse otsuse tegemisel (vt PPA otsuse lk 3). Mitmete asjaolude kogumis kaalumise korral on kohtul üldreeglina võimatu hinnata, millisel määral ennatlikult arvesse võetud asjaolu otsuse lõpptulemust mõjutas. Kohtupraktikas valitseb seisukoht, et lubamatust kaalutlusest lähtumine tekitab kahtluse haldusotsuse ratsionaalsuses (RKHK 12.05.
14. a otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja 14.10.
15. a otsus asjas nr 3-5-1-54-03, p 40). Ka ei ole võimalik väita, et sõiduki joobeseisundis juhtimisega seotud lubamatu kaalutluse arvestamata jätmise korral olnuks kaalutlusotsus igal juhul täpselt samasugune (TlnRK 28.04.
16. a otsus asjas nr 3-15-1775, p 9). Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga selles, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, et PPA oleks RelvS §

§ 36

lg 1 p-ga 6 rakendamisel kaalutlusreegleid nõuetekohaselt järginud, mistõttu ei ole otsus vastavas osas õiguspärane.

1. Halduskohus ei ole otsuses analüüsinud, kas vastustajal esines alus RelvS § 43 lõike 31 kohaldamiseks. RelvS § 43 lg 31 sätestab: „Politsei- ja Piirivalveamet võib tunnistada soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama“. Ringkonnakohus märgib, et vaidlusaluse PPA otsuse ülesehitus on sedavõrd süsteemitu ja ebaselge, et ei ole võimalik hinnata, milliste kaalutlustega põhjendatakse RelvS § 43 lg 31 kohaldamist. Kui kaalutlusteks on vaid kaks lõiku teksti (otsuse lk 3 alumine lõik ning lk 4 ülemine lõik) kaebaja ühekordse kriminaalkorras karistamise kohta, millest tehakse väga üldistatud järeldus kaebaja eluviisi ja käitumise kohta, ei ole see ringkonnakohtu hinnangul sätte rakendamiseks piisav. Eelnevat järeldust ei muudaks ka see, kui võtta arvesse otsuse muid kaalutlusi, sest ka sellisel 6 juhul ei ole PPA piisavalt kaalunud kaebaja eluviisi ja käitumist iseloomustavaid asjaolusid. Ka ei saaks sellisel juhul tähelepanuta jätta seda, et PPA lähtus otsuses lubamatust kaalutlusest (sõiduki juhtimine kohtuotsusega määratud karistust eirates), mis tõele vastavuse korral oleks asjaolu, mille põhjal tuleks jaatada isiku turvalisust ohustavat eluviisi või käitumist. Kaalutluse lubamatust arvesse võttes ei saa õiguspärane olla ka kaalumise lõpptulemus. Kuna vastustaja ei ole ringkonnakohtu hinnangul seega kokkuvõtlikult piisavalt kaalunud ka kaebaja suhtes RelvS § 43 lõike 31 kohaldamist, ei saa PPA otsust ka nimetatud sättele tuginedes õiguspäraseks pidada.
2. Eeltoodud põhjendustel jääb Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 28.09.
3. a otsus muutmata, kuid ringkonnakohus muudab ja täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pooled ei ole ringkonnakohtule menetluskulude taotlusi esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ 7