← Eesti

2-17-12009/19

Obsah (7)§ 659§ 662§ 654§ 463§ 172§ 6186§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 2. märts 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-12009 Tsiviilasi XX ja

) § 172 lg 1 teise lause alusel puudutatud isiku I kanda. Avaldajad pöördusid põhjendatult kohtusse, kuna nad ei saanud puudutatud isikult I nõusolekut juurdepääsu kandmiseks kinnistusraamatusse ja vaatamata avaldajate tehtud ettepanekule ei saavutatud ka kokkulepet. Lõppkokkuvõttes tegi kohus lahendi avaldajate kasuks ja määras juurdepääsu vastavalt avaldajate soovidele. Arvestades avaldajaid esindanud lepingulise esindaja õigusabile kulunud aega ning asja keerukust, on avaldajate õigusabikulud põhjendatud taotletud ulatuses. Kõik lepingulise esindaja tehtud toimingud vastavad toimiku materjalidele ning on olnud vajalikud. Seetõttu peab puudutatud isik I avaldajatele hüvitama menetluskulud kokku 830 euro ulatuses, millest 50 eurot on avalduselt tasutud riigilõiv ning 780 eurot avalduse menetlemisega seonduvad õigusabikulud. 6

(10)MÄÄRUSKAEBUS
  1. Puudutatud isik I esitas
  2. detsembril 2017 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja jätta avaldus rahuldamata. Alternatiivselt palub puudutatud isik I, kui kohus leiab, et avaldajate avalduse täies ulatuses rahuldamata jätmiseks puudub alus, rahuldada avaldus osaliselt ja määrata juurdepääs nii nagu kirjeldatud eespool p 2 viimase taande alapunktides. Menetluskulud palub puudutatud isik I panna avaldajate kanda. Määruskaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks jääb puudutatud isik I selle juurde, et avaldajad ei pöördunud kohtusse oma rikutud õiguste kaitseks, kuna Ida 18 kinnistule ei ole juurdepääsu kunagi takistatud. Maakohus jättis selle kohta tähelepanuta kõik puudutatud isiku I selgitused ja tõendid ning kohtuistungil protokolliti vaid avaldajate väiteid ja selgitusi. Teiseks ei ole maakohus põhjendanud, miks juurdepääsu ala on määratud 5,7 m laiuselt. Määrusest ei nähtu, mille põhjal kohus tuvastas, et puudutatud isiku I maast 20% suuruse ala Ida 18 kinnistu servituudi alaks määramine puudutatud isiku I omandi sisu ega ulatust ei riiva. Samuti ei ole kohus selgitanud, mis alusel ta leidis, et puudutatud isiku I maast 20% suuruse ala Ida 18 kinnistu servituudi alaks määramine ei vähenda kuidagi Ida 20a kinnistu turuväärtust. Kolmandaks tuleb juurdepääsutee avalduse lahendamisel lähtuda selle kinnistu kõikidest omadustest ajal, mil kinnistule juurdepääsu tingimusi määrata soovitakse. Lähtuda ei saa oletustest, et juhul kui kinnistut hakatakse hoonestama, siis millist liiki transpordile sellisel juhul juurdepääsu oleks vaja. Kui hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada maatükil paiknevate ehitistega, ehituslikke, maa otstarbest tulenevaid jms piiranguid ning kõiki muid sellest aspektist tähtsaid asjaolusid, siis tuleb neid samu asjaolusid arvestada ka ajaliste piirangute ja mootorsõidukite liigi osas. Neljandaks jättis maakohus menetluskulud ebaõigesti puudutatud isiku I kanda. Avaldajad pöördusid kohtusse peale seda, kui puudutatud isik I tegi neile ettepaneku sõlmida servituudi kokkulepe kohtuväliselt. Seega leidis maakohus vääralt, et avaldajad pöördusid kohtusse põhjendatult. Lisaks ei ole avaldajatel Ida 18 kinnistule juurdepääs olnud takistatud ning kogu vaidluse algatamise tagamõte on survestada puudutatud isikut I müüma odavalt oma kinnistu avaldajatele. MENETLUSE EDASINE KÄIK
  3. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis avaldajatele ja puudutatud isikule II tähtaja määruskaebusele vastamiseks. Avaldajad ja puudutatud isik II vaidlesid kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle
  4. jaanuari 2018 kirjaga lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb

§ 659

kaudu kohalduva § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada menetluskulude jaotuse otsustamise osas. Sõltumata määruskaebuse väidetest kuulub vaidlustatud määrus tühistamisele ka osas, millega maakohus määras kanda kinnistusraamatusse märkuse, nimetas selle järjekoha ja otsustas saata lahendi kinnistusraamatu pidajale. Ringkonnakohus teeb menetluskulude jaotuse kohta ise uue määruse, millega jätab need menetlusosaliste endi kanda. Ülejäänud tühistatavas osas teeb ringkonnakohus uue määruse, millega jätab avalduse selles osas rahuldamata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. 7

(10)13. Puudutatud isik I esitas koos määruskaebusega taotluse ühe täiendava tõendi (foto) vastuvõtmiseks.

§ 662

lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, mistõttu puudub ringkonnakohtul alus keelduda foto vastuvõtmisest.

  1. Maakohus lähtus põhjendatult AÕS § 156 lg-st
  2. Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on AÕS § 156 lg 1 järgi juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt Riigikohtu
  3. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 49). Maakohus on vaidluse sisulisel lahendamisel kaalunud kinnisasjade omanike huve, analüüsides menetlusosaliste väiteid ja hinnates tõendeid. Valitseva ja teeniva kinnisasja omanike vastandlike huvide kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt Riigikohtu
  4. oktoobri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06, p 28;
  5. septembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 22). Maakohus kaalumispiire ei ületanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses esitatud põhjendustega juurdepääsu asukoha ja tingimuste osas ega kord neid (

§ 654lg 6).

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

  1. Maakohus on avalduse rahuldamise eeldusi piisava põhjalikkusega kontrollinud ja leidnud õigesti, et avaldajatele tuleb tagada juurdepääs Ida 18 kinnistule üle Ida 20a kinnistu. Maakohus tuvastas õigesti, et eespool p-s 14 kokkuvõtvalt esitatud juurdepääsutee määramise eeldused on käesoleval juhul täidetud. Sõltumata sellest, kas puudutatud isik I tegi või ei teinud avaldajatele takistusi tema maal oleva tee juurdepääsuteena kasutamiseks, on ta läbirääkimistel (ja ka kohtumenetluses) esitanud vastuväiteid, mis viitab kinnisasjade omanike suutmatusele ise kokku leppida. Järelikult tuli juurdepääs ja selle kasutamise tasu määrata AÕS § 156 lg 1 kolmanda lause järgi kohtus.
  2. Põhjendamatu on puudutatud isiku I seisukoht, et juurdepääsutee määramine 5,7 m laiuselt koormab teda liigselt. Maakohus tuvastas, et puudutatud isik I kasutab maakohtu määratud ala ka ise Ida 20a kinnistule pääsemiseks. Puudutatud isiku II esitatud andmete ja dokumentide järgi on kogu vaidlusalune juurdepääsutee juba algselt mõeldud pääsemiseks nii avaldajate kui ka puudutatud isiku I kinnistutele. Seega ei ole alust määrata avaldajate juurdepääsuteed poole kitsamana sellest, mida puudutatud isik I ise kasutab. Samuti põhjendas maakohus asjakohaselt, et tee laiuse määramisel tuleb silmas pidada, et vajadusel peavad Ida 18 kinnistule pääsema ka suuremad mootorsõidukid (nt päästetehnika). Juurdepääsutee laiuseks on määratud 5,7 m ja pikkuseks 28,3 m. See teeb ligi 100 m² väiksema ala, kui on nähtud ette korralduses nr 522 maa erastamise eritingimuste kohta. Asjakohane ei ole puudutatud isiku I väide, et tal ei ole võimalik väljapool kindlaksmääratud juurdepääsuteed parkida, sest puudutatud isiku I kinnisasjal parkimisvõimaluste piiratus ei anna alust määrata avaldajatele soovitust väiksemat juurdepääsutee kasutamise õigust. Maakohus ei pidanud juurdepääsuõiguse määramisel piirama avaldajate õigust juurdepääsuteel parkida, sest sellist õigust avaldajatel niigi ei ole. AÕS § 156 lg 1 alusel ei saa nõuda võõral kinnisasjal parkimise õigust ja see ei ole hõlmatud juurdepääsutee olemusega. Ka ei anna asjaolu, et avaldajad on juurdepääsuteele ehitanud aia, alust määrata juurdepääsutee kitsamana. Kui aed on ehitatud puudutatud isiku I kinnistule, saab ta nõuda AÕS § 89 alusel omandi rikkumise kõrvaldamist ja edasisest rikkumisest hoidumist.
  3. Vaidlustatud määruse muutmiseks või tühistamiseks ei anna alust ka puudutatud isiku I seisukoht, et juurdepääsutee määramisel tuleb lähtuda kinnistu omadustest ajal, mil kinnistule juurdepääsu tingimusi määrata soovitakse. Kuivõrd Ida 18 kinnistu on hoonestamata, on mõistetav avaldajate soov juurdepääsu saamiseks kinnistu hoonestamise ja ehitatud hoonete 8

(10)remondi ajal ehitustehnikaga. Seetõttu on maakohus juurdepääsu määranud igat liiki sõidukitega, piirates ehitustehnika liikumist kinnistu hoonestamise ja hoonete remondi ajaga. Arvestada tuleb ka sellega, et vajadusel peab Ida 18 kinnistule pääsema päästetehnika. Kuivõrd vaidlustatud määrusega on kohustus tee hooldamise eest pandud avaldajatele, vastutavad nad selle eest, et tee kandevõime vastaks seal liikuvate sõidukite massile. Kuigi kaebusele lisatud fotolt nähtub puudutatud isiku I väidetu, et juurdepääsu ala on kaetud muru või kerge pinnasekattega, siis ei anna see alust juurdepääs määramata jätta või tingimusi muuta.
  1. Kuigi puudutatud isik I leiab, et ajaliste piiranguteta ja igat liiki sõidukitega juurdepääsutee määramisel ei ole piisavaks hüvitiseks 30 eurot aastas, ei ole ta vastuses avaldusele ega määruskaebuses välja toonud, kui suur peaks vastav hüvitis olema. Maakohus on piisavalt põhjendanud avaldajatelt puudutatud isiku I kasuks Ida 20a kinnistu juurdepääsutee ainukasutusõiguse kaotuse eest hüvitise 30 euro väljamõistmist. Ringkonnakohus nõustub ka selles osas maakohtu põhjendustega ega korda neid. Lisaks tuleb märkida, et kohus ei saa mõista juurdepääsu eest välja suuremat hüvitist, kui on taotletud.
  2. Kuna maakohtu määratud juurdepääsu varianti ei ole alust muuta, siis ei võta ringkonnakohus seisukohta puudutatud isiku I alternatiivse taotluse osas. Ringkonnakohus selgitab siiski, et eespool p-des 16 ja 17 märgitud kaalutlustel ei saanud ega pidanud maakohus juurdepääsuõiguse määramisel lahendama aia kõrvaldamise, väravate paigaldamise tingimuste seadmise ja parkimise keelamise nõudeid. Menetluslikult olnuks korrektne, kui maakohus oleks seda puudutatud isikule I selgitanud, aga see minetus ei ole oluline menetlusnormi rikkumine ega too kaasa vaidlustatud määruse muutmist või tühistamist.
  3. Sõltumata määruskaebuse väidetest tuleb aga vaidlustatud määrus tühistada osas, milles maakohus määras kanda märkus kinnistusraamatusse, nimetas märkuse järjekoha ja otsustas edastada lahendi kinnistusraamatu pidajale. Samuti tuleb kohtu omal algatusel kõrvalda puudus, et maakohus ei lisanud määruse failile selle resolutsiooni p-s 2.1 viidatud kaarti ja täiendada juurdepääsutee mõõtmete arvandmeid lühendiga ca. Seadus ei näe ette võimalust kanda juurdepääsuõiguse kohta märkus kinnistusraamatusse kohtumääruse alusel. Kinnistamine toimub kinnistamisavalduse lahendamisel tehtava kandemääruse alusel. Kinnistamisavalduse esitamise õigus on kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 34 lg 1 järgi isikul, kelle õigusi kanne puudutab või kelle kasuks kanne tehakse. Kuna puudutatud isikul I ei ole seadusest tulenvat kohustust esitada tema kinnistut koormava juurdepääsuõiguse kinnistamiseks avaldus, siis ei saa teda selleks ka kohtumäärusega kohustada. Avaldajate taotlusel saab üksnes asendada puudutatud isiku I nõusoleku KRS § 34¹ lg-te 1 ja 8 tähenduses. Samuti ei saa juurdepääsu määramisel otsustada, mitmendale järjekohale vastav märkus kantakse. KRS § 25 esimene lause ja § 30 lg 1 näevad ette, et kanded kinnistusregistriosas nummerdatakse iga registrijao piires nende tegemise järjekorras. Seega saab juurdepääsuõiguse kohta märkuse kanda kinnistusraamatusse esimesele vabale järjekohale vastavas jaos. Kuna määruse alusel ei saa teha kannet kinnistusraamatus, vaid selleks on vajalik veel kandemenetluse läbiviimine, siis puudub vajadus saata kohtulahend kinnistusraamatu pidajale. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada juurdepääsu tingimustes tee laiust ja pikkust kajastavaid arve lühendiga ca (ligikaudu). Avalduses ja vaidlustatud määruse resolutsioonis esitatud laiuse (5,7 m) ja pikkuse (28,3 m) korrutis ehk nende mõõtmetega riskülikukujulise ala pindala on 161,31 m², aga avaldajad palusid määrata juurdepääsutee pindalaks 151,55 m². Järelikult ei ole kaardilt mõõdetud pikkus ja laius täpsed või ei püsi sellised kogu tee ulatuses. Edasiste vaidluste vältimiseks on otstarbekas sellises olukorras märkida lahendi resolutsioonis, millised ebakõlas olevatest arvudest on ligikaudsed. Kuna pindala on esitatud täpsemalt (kaks kohta peale koma), siis tuleb eeldada, et see on täpsem arv ja pealegi ei saaks kohus määrata juurdepääsu suuremas ulatuses kui taotletud. 9
(10)Maakohus lisas juurdepääsu asukohta kajastava kaardi vaidlustatud määrusele sel viisil, et vormistas kohtute infosüsteemis (KIS) salvestatud määrusele lisa, milles eraldi failina on salvestatud docx-formaadis fail, mis omakorda kujutab sarnast kaarti nagu avaldajad esitasid avalduse lisana nr 7. Ringkonnakohus leiab, et sel viisil ei ole määrus piisavalt selge ja täidetav, sest menetlusvälisel isikul (nt kinnistusraamatu pidajal, kohtutäituril) puudub võimalus kontrollida, kas neile esitatakse sama kaart, mille kohus soovis määrusele lisada. Kirjeldatud puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada lisades avalduse lisana nr 7 esitatud kaardi käesolevale määrusele. Kuna ringkonnakohus sõnastab

§ 463

lg 2 kaudu kohalduva § 654 lg 2² alusel määruse resolutsiooni tervikliku sõnastuse, siis on määrust tervikuna võimalik seeläbi täita. 21. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus puudutatud isik I soovis kohtueelselt pidada läbirääkimisi juurdepääsu tingimuste üle, kuid avaldajad pidasid otstarbekamaks kohtusse pöörduda, ei ole õige jätta maakohtu menetluskulusid puudutatud isiku I kanda. Arvestades, et juurdepääsutee on määratud avaldajate huvides ja osaliselt jääb avaldus rahuldamata, tuleb avaldajate maakohtus kantud menetluskulud

§ 172lg 1 esimese lause alusel jätta nende endi kanda.

Puudutatud isikute menetluskulud on põhjendatud jätta

§ 172

lg 1 teise lause alusel nende endi kanda, arvestades, et avaldus juurdepääsuõiguse sisu ja tingimuste osas kuulub rahuldamisele. Määruskaebuse osalise rahuldamise ja eelmises lõigus toodud põhjuste tõttu on kohane jaotada ringkonnakohtu menetluskulud

§ 172lg 1 teise lause alusel selliselt, et need jäävad menetlusosaliste endi kanda.

Kokkuvõtvalt jäävad kõik menetluskulud osaliste endi kanda. Kulude sellise jaotuse korral ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. 22.

§ 6186

lg 2 ja

§ 696lg 3 võimaldavad esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

/ allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.