← Eesti

1-16-9925/38

Obsah (9)§ 339§ 7§ 123§ 294§ 310§ 181§ 175§ 185§ 337

1-16-9925 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. november 2017, Tallinn Kohtuistungi toimumise aeg 1. november 2017 Kohtuistungi sekretär Elina

§ 339lg 2 järgi.

7.1.

  1. Tuvastades, kas on aset leidnud süüdistuse sisuks olev tegu, on maakohus oma seisukohad esitanud otsuse põhjendava osa p-s 2.
  2. Nimetatud otsuse osas on maakohus kokku üheksas lõigus refereerinud kohtus uuritud tõendeid, kuid ei ole neile lisanud ühtki kohtu järeldust. Alles otsuse p 2.1 viimases lõigus on toodud lakooniline kohtu järeldus: "Seega on aset leidnud teise isiku tapmine". Sellistest kohtuotsuse põhjendustest pole võimalik aru saada, kuidas saab refereeritud tõenditest järeldada, et aset on leidnud teise isiku tapmine. Seejuures osutas kaitsja, et peamine poolte vaidlus maakohtus toimuski selle üle, kas arutataval juhtumil esines keskne süüteokoosseisu objektiivne tunnus ehk tegu. Selle asjaolu kohta ei anna maakohtu otsuses refereeritud tõendid ühest ja ammendavat vastust – samade tõendite pinnalt on võimalik teha ka järeldus, et tegu karistusõiguslikus mõttes puudus. Seetõttu ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine tapmise objektiivse koosseisu tunnuseks oleva teo tuvastamisel vähimalgi määral jälgitav. 7.1.
  3. Veel osutab kaitsja sellele, et maakohtu otsuse põhjendava osa p-s 2.1 ei ole kohus üldse tuvastanud seda, milles tapmise süüteokoosseisu tunnuseks olev tegu arutatavas kaasuses seisnes ehk milles väljendus see tegu, mis tõi tagajärjena kaasa YY surma. See on aga küsimus, mis tulnuks arutatavas asjas otsuse tegemisel lahendada ja ka kohtuotsuses esitada. 7.1.
  4. Maakohtu otsuse põhjendava osa p 2.2 algab kohtu järeldusega, et YY tappis XX. Järgnevalt toodud põhjendustest ei ole aga võimalik aru saada, millistele tõenditele tuginedes ja millise arutluskäigu abil maakohus eelviidatud järelduseni jõudis. Järelikult ei ole jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine selles osas, et XX pani toime süüteokoosseisule vastava teo. Maakohtu otsuse see osa, milles kohus on tuvastanud, et YY tulistas XX, puuduvad viited tõenditele, millele on rajatud kohtu selline järeldus. 7 1-16-9925 7.
  5. Kaitsja leiab, et maakohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud tulenevalt asjaolust, et maakohtus uuritud tõendid koostoimes tõendite hindamise ja faktide tuvastamise reeglitega ei võimalda teha järeldusi, millele maakohus on oma süüdimõistva otsuse rajanud. 7.2.
  6. Uuritud tõendite kohaselt on võimalik, et kohtuliku uurimise esemeks olev sündmus leidis aset prokuröri süüdistuses kirjeldatud viisil, kuid ainuüksi sellest, et uuritud tõendid annavad aluse konstateerida süüdistusversiooni aset leidmise võimalikkust, ei piisa süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks. Lisaks prokuröri versioonile toimunust saab olemasolevate tõendite pinnalt pidada võimalikuks veel vähemalt kahte versiooni: a) tegu karistusõiguslikus mõttes ei leidnud üldse aset ning püstolist tulistamise tõi kaasa nn kontralateraalsest ülekandest põhjustatud tahtmatu liigutus; b) püstoli päästikule ei vajutanud mitte XX, vaid rüseluse käigus tegi seda (tahtmatult) hoopis kannatanu YY. 7.2.
  7. Kaitsja leiab, et mõlemad nimetatud kaitseversioonid on kõigi kohtus uuritud tõenditega kooskõlas, s.t. ükski tõend pole kummagi kaitseversiooniga vastuolus ega välista neid. Kumbki alternatiivne versioon ei ole seejuures pelgalt spekulatsioon, millel tõenduslik pidepunkt puuduks, vaid neid toetavad asjas uuritud tõendid ja nendest nähtuvad asjaolud. Ükski uuritud tõend eraldivõetuna ega tõendid kogumis ei lükka kaitseversioone ümber ning kaitseversioonid haakuvad kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Olukorras, kus kaitseversioonide võimalikkus on tõenditega kinnitamist leidnud, ei saa kummutada neid versioone üksnes väitega, et need pole eluliselt usutavad. Seega esineb kaitsja arvates arutatavas asjas põhjendatud ja kõrvaldamata kahtlus selles osas, kas tegelikult aset leidnud sündmus vastas süüdistusversioonile või mitte.

§ 7lg 3 kohaselt tuleb aga kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks.

7.2.

  1. Kaitsja arvates on maakohtu järeldused XX puhul tapmise kavatsetuse tuvastamisel alusetud. Ta leiab erinevalt maakohtust, et ühestki tõendist ei nähtu, et relva oli vahetult enne YY tulistamist vaja vinnastada. Pole välistatud, et relv oli laskevalmis juba varem. Samuti leiab kaitsja erinevalt maakohtust, et ka XX käitumine pärast kuriteosündmust räägib vähemalt osaliselt tapmise kavatsetusele vastu. Nii ei viita teo kavatsetusele asjaolu, et XX jäi kannatanu peale lamama; see, et ta eemaldas relvast küll salve, kuid jättis relva sündmuskohale. Ka enda ja riiete pesemine on vaid inimese loomulik reaktsioon määrdumisele ega ole iseenesest käsitatav tingimata kuriteo jälgede peitmisena või veel vähem kuriteo toimepanemise kavatsetusele viitava asjaoluna. 7.
  2. Kaitsja arvates rajanevad kogu vaidlustatud otsuse põhjendused suuresti sellele, et süüdistusversiooni loetakse kaitseversioonidest eluliselt usutavamaks. Selliselt toimides on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Nn elulise usutavuse argumendiga opereerimisel on maakohus eksinud mh seetõttu, et kõnealune kriteerium on tunnustatud konkreetsete tõendite usaldusväärsuse hindamisel, mitte aga asjaolude tuvastamisel. Arutatavas kaasuses tegi maakohus elulisele usutavusele tuginedes järeldusi tõendamiseseme asjaolude tuvastamise kohta, irdudes sisuliselt põhimõttest, et kohtuotsus peab rajanema tõenditele. 8 1-16-9925 7.
  3. Kaitsja arvates on asjatundja TB ütlused alusetult arvestamata jäetud. Ebaõige on maakohtu seisukoht, nagu ei oleks asjatundja ütlustel tõenduslikku tähendust, kuna need ei haaku asjas kogutud tõenditega vähimalgi määral. Kaitsja leiab, et TB ütlused haakuvad kõigi asjakohaste tõenditega. Ühtegi tõendit, mis poleks tema ütlustega kooskõlas, arutatavas asjas kogutud ja uuritud ei ole. 7.
  4. Kaitsja hinnangul on maakohus lugenud süüdistatava XX ütlused alusetult ebausaldusväärseteks. Üksikud vastuolud tema erineval ajal antud ütluste detailides on seletatavad inimese mälu toimimise iseärasustega, mille kohta andis kohtus ütlusi asjatundja TB. Olulisi erinevusi erineval ajal antud ütluste vahel ei esine ning maakohtu otsusest ei selgu, millised on need konkreetsed vastuolud, mida maakohus ütluste ebausaldusväärseks lugemisel arvestas. Ka maakohtu seisukoht, et XX ütlused ei haaku teiste tõenditega, on alusetu ja väär, sest maakohtu otsuses ei nimetata ühtegi tõendit, mille sisu oleks olulises osas kõnealuste ütlustega vastuolus. Selliseid tõendeid ei olegi olemas. Maakohtu seisukoht nagu poleks XX omakäelisest seletusest võimalik aru saada, millal see on koostatud, ei ole põhjendatud. Seletus on dateeritud
  5. oktoobril 2016 ning puudub mistahes alus arvata, et see oleks koostatud mingil muul ajal, samuti puudub vähimgi alus kahelda seletuse autentsuses. 7.
  6. Maakohtu järeldus kannatanu vastu seina surumisest on alusetu, sest ükski uuritud tõend ei võimalda põhjendatult sellise järelduseni jõuda ning kohtuotsusest ei selgu, millistele tõenditele kõnealune järeldus rajaneb. Üldsõnaline konstateering, et „tõendite pinnalt“ midagi järeldub, ei ole kohane kohtuotsuse põhjendus. 7.
  7. Samuti rikkus maakohus kaitsja arvates ilma menetlusõigusliku aluseta süüdistatava kaitseõigust, jättes määramata täiendava ekspertiisi ja arvestamata kaitsja esitatud dokumentaalse tõendi.
  8. Kaitsja M. Kurm taotleb, et ringkonnakohus annaks tõenditele uue hinnangu, tühistaks vaidlustatud kohtuotsuse, mõistaks XX õigeks ja jätaks tsiviilhagi rahuldamata. 8.
  9. Kaitsja märgib, et ennekõike tuleb kohtuotsuses selgitada seda, miks kohus luges tõendatuks, et koosseisupärase teo pani toime just süüdistatav. Vaidlustatav kohtuotsus sellele nõudele ei vasta, sest vaid üksikutes selle kohtades seostatakse tegu, tõendeid ja süüdistatavat. Seejuures räägib maakohus, sedastades mõnda olulist faktilist asjaolu, pea iga kord tõenditest abstraktselt, viitamata konkreetsetele tõenditele. Kaitsja hinnangul võimaldavad olemasolevad napid infokillud YY surmani viinud sündmust taastada mitmel moel, kusjuures kavatsetud tapmine ei ole neist isegi mitte kõige tõenäolisem. Arutataval juhul ei ole maakohtu otsus mitte põhjendatud arutluskäik, mis päädiks kohtu järeldustega, vaid kohtuistungi protokolli ja kriminaalasja materjalide valikuline ümberjutustus. 8.
  10. Kaitsja hinnangul on maakohus ekslikult tuvastanud, nagu oleks kannatanu maandunud lasu tagajärjel asendisse, mis on fikseeritud sündmuskoha esimese vaatluse protokolliga. Selle võimaluse välistavad kriminaaltoimikus asuvad teise sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde lisatud fotod 23 ja 30, millest nähtub, et kannatanu paremal põsel on rohkelt verd, sh vere 9 1-16-9925 voolamisele viitavad nired, samas kui vasak põsk on peaaegu puhas. Kui kannatanu kukkunuks koheselt pärast lasku vasakule küljele, ei oleks sääraste veritsusjälgede olemasolu võimalik. Kaitsja osutab, et ühegi tunnistaja ütluste põhjal ei saa teha järeldust, nagu maandunuks kannatanu pärast lasku vasakule küljele. Seega on tunnistajate ütluste ja sündmuskoha vaatlusprotokolli vahel erinevus. Kaitsja arvates saab tõendite põhjal järeldada, et mingi aeg pärast kuulitabamust on kannatanu lamanud paremal küljel, või siis kõhuli parem põsk all, või siis selili pea pööratuna paremale. Tunnistajate ütlustega haakub kõige paremini viimane asend. Samuti saab järeldada, et asend, milles kannatanu fikseeris esimesena kohale saabunud patrullpolitseinik, ei olnud asend, millesse kannatanu lasu tagajärjel maandus. See tähendab, et keegi pidi kannatanut liigutama ajal, mis jääb viimase tunnistaja lahkumise ja patrullpolitseiniku saabumise vahele. Esiteks on võimalik, et kannatanut pööras seesama politseinik, kes tegi foto. Teiseks on mõeldav, et kannatanut liigutas süüdistatav, kui ta kannatanu otsas ärkas. Kaitsja arvates on vastuolu vaatlusprotokolli ja tunnistajate ütluste vahel ilmne ning see, et kohus ei ole sellest välja teinud, näitab, et kohus on tõenditest nähtuvat teavet moonutanud, rikkudes sellega ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet. 8.
  11. Kaitsja arvates on maakohtu otsuses jäänud kõrvaldamata kahtlused selles, et XX pani toime talle süüks arvatud teo. Maakohtu otsusest ei ole võimalik selgelt aru saada, kuidas jõudis kohus järelduseni, et XX fikseeris kannatanu teda vastu trepikoja vasakut seina surudes, surus seejärel relvatoru vastu tema keha ja tulistas. Aru pole saada ka seda, miks on kohus välistanud muud versioonid. Kaitsjale tundub, et maakohus on eeltoodud järelduse teinud esimese sündmuskoha vaatluse protokolliga fikseeritud kannatanu asendist lähtuvalt, kuid see polnud kaitsja hinnangul asend, millesse kannatanu pärast lasku kukkus. Hoopis tõenäolisem on, et kannantu jäi pärast kokku kukkumist selili või kõhuli. Järelikult, ainus tõend, millele kohus on isikute vastastikuse asendi määratlemiseks kasutanud, ei tõenda seda, mida maakohus väidab seda tõendavat. Kuna ainus tõend, millele maakohus tapmisteo rekonstrueerimisel tugineb, langeb ära, siis tuleb tõdeda, et maakohtu nägemus tapmisteost ei põhine ühelgi tõendil. Kaitsja leiab, et relvatoru surumine ebaloogilisse kohta võib viidata sellele, et loogilisse kohta ei olnud seda ohvri vastupanu tõttu võimalik suruda. Samuti võib aga relvatoru sattumine ebaharilikku kohta viidata sellele, et lask võis toimuda rüseluse käigus, ilma et laskja oleks seda tahtnud ja teadvustanud. Uuritud tõendite põhjal võis relv tulistamise ajal olla nii süüdistatava kui ka kannatanu käes. 8.3.
  12. Käsitledes võimalikku esimest alternatiivi, et relv oli süüdistatava käes, osutas kaitsja, et XX mäletamist mööda oli tal kannatanuga tugev võitlus ja siis nad mõlemad kukkusid maha. Võitluse võimalikkust kinnitavad haaramisele ja pigistamisele iseloomulikud jäljed kannatanu paremal käel, samuti tunnistajate ütlustega tõendatud ebaharilik fakt, et süüdistatav jäi kohe pärast lasku kannatanu otsa magama. Nagu asjatundja selgitas, võib selline ootamatu uinumine tabada inimest siis, kui ta väljub väga intensiivse vaimse ja füüsilise pinge seisundist. Kukkumise võimalikkust tõendab asend, milles tunnistajad kannatanu ja süüdistava avastasid. On võimalik, et mingil põhjusel jõulisse rüselusse sattunud XX ja YY kukkusid trepikoja ja eeskoja vahelise uksepiida taha komistamise tõttu ning kukkumise mõjul teadvustamatult toimunud haaramisliigutus põhjustas lasu. Päästikule vajutamine oli automaatne enesekaitseline reaktsioon, mis võis olla autonoomne või tingitud kontralateraalsest ülekandest. 10 1-16-9925 Maakohtu otsuses ei ole sellist versiooni kummutatud. Selle kaitseversiooni kummutamiseks ei piisa selgitustest stiilis „haaramisjäljed võisid tekkida ka siis, kui süüdistatav surus kannatanut vastu seina.“ Kui asi võis olla ühte moodi, siis järelikult võis ka teisti. Kohus ei pea otsima kõige tõenäolisemat versiooni, vaid põhistama, miks süüdistusele vastu pakutud alternatiivid on tõendite valguses võimatud või siis nii vähe tõenäolised, et ükski mõistlik inimene neid ei usuks. Miks kaitsja versioonid usutavad ei ole ja milliste tõenditega need ei haaku, ei ole maakohus käsitlenud. 8.3.
  13. Kaitsja arvates ei ole välistatud ka võimalus, et relv oli kannatanu käes. Nimetatud versiooni võimalikkusest rääkimiseks annavad kaitsja hinnangul alust tunnistaja NS ütlused, kes on kohtus andnud ütlusi, et ta kuulis kella 20 ajal pauku, avas ukse ja vaatas trepikotta, nähes relva lae poole välja sirutatud käes. See käsi saanuks kuuluda üksnes kannatule ja ei ole välistatud, et ta tulistas ennast kas tahtlikult või tahtmatult ise. Ent maakohus ei ole ka seda versiooni oma otsuses isegi mitte maininud. 8.
  14. Apellandi arvates on maakohus põhjendamatult lugenud XX omakäelise seletuse ebausaldusväärseks tõendiks. Muuhulgas on maakohus seejuures kahelnud nimetatud dokumendi autentsuses, kuna sellesse on tehtud parandusi ning ka allkiri ja kuupäev on kirjutatud teist tooni pliiatsiga. Kaitsja osutab, et omakäeline seletus pärineb kriminaaltoimikust, nagu ka kõik teised prokuröri esitatud tõendid. Kriminaaltoimikusse on see sattunud uurimisasutuse või prokuratuuri töö tulemusena ajal, kui süüdistatav viibis vahistuses. Seega, kaheldes süüdistatava omakäelise seletuse autentsuses, kahtleb maakohus tegelikult uurimisasutuse ja prokuratuuri töö usaldusväärsuses. Tekib olukord, kus uurimisasutus rikub seadust, kohus jätab seetõttu tõendi kõrvale ning süüdistatava seletust ei arvestata. 8.
  15. Mis puutub vastuoludesse XX esimesel ja teisel ülekuulamisel antud ütluste vahel, siis kaitsja möönab, et esimesel ülekuulamisel antud ütlused erinevad sellest, mida süüdistatav rääkis teisel ülekuulamisel ja mis on kirjas omakäelises seletuses. Esimesel ülekuulamisel ei rääkinud süüdistatav midagi tema ja kannatanu vahel toimunud rüselusest, teisel ülekuulamisel ja enne seda kirjutatud omakäelises seletuses on ta sellest aga rääkinud. Kaitsja arvates ei pruukinud sündmusele järgneva päeva lõunaks süüdistatava mälu olla veel taastunud. Samuti on võimalik, et esimesel ülekuulamisel püüdis XX tõde varjata. On inimlikult mõistetav, et kui süüdistatav kuulis oma kolleegidelt, et tema relvast oli surmatud inimene, siis esimese reaktsioonina püüdis ta end kogu loost distantseerida. See aga ei tähenda automaatselt seda, et tema hilisemaid ütlusi ei võiks uskuda. Praegusel juhul on mitu kaalukat põhjust süüdistatava teisel ülekuulamisel antud ütlusi ja nendega haakuvaid omakäeliselt kirjutatud selgitusi uskuda. Nendeks on lasuvigastuse ebatavaline asukoht, surumisele viitavad verevalumid kannatanu parema käe painutuspinnal, kannatanu surmajärgne asend ning fakt, et vahetult pärast lasku jäi süüdistatav kannatanu otsa magama. Need asjaolud haakuvad hästi süüdistava mälupiltidega võitlusest ja kukkumisest. Lisaks märgib kaitsja, et kui XX soovinuks valetada, võinuks ta anda ennast tugevamalt õigustavaid ütlusi, kuid tema on tegelikkuses rääkinud vaid seda, mida ta mäletab. Samas pole need üksikud fragmendid teda eriti õigustavad ega ka kannatanut süüstavad. Seetõttu pole ka mingit põhjust neid mitte uskuda. 11 1-16-9925 8.
  16. Apellant ei nõustu maakohtu järeldustega selle kohta, nagu ei haakuks süüdistatava ütlused teiste tõenditega. Kuigi maakohus seda selgesõnaliselt ei ütle, võib arvata, et üheks mittehaakuvaks tõendiks on fakt, et süüdistatava kehalt ei leitud võitlusele viitavaid vigastusi. Kaitsja osutab aga sellele, et süüdistatava enda kirjelduse kohaselt ei toimunud tema ning kannatanu vahel peksmist, vaid rüselus või maadlus, millega ei pruugigi kaasneda mingeid vigastusi. Seega, vigastuste puudumisest ainuüksi ei saa järeldada võitluse puudumist. Teiseks süüdistatava ütlustega mittehaakuvaks faktiks tundub maakohtu arvates olevat see, et kuul sai väljuda ainult laetud relvast, mistõttu pidi süüdistatav enne lasu sooritamist relva vinnastama. Samas ei ole millegagi välistatud see, et XX relv oli juba varasemast vinnastatud asendis, sest tööalaselt oli see tavaline ja XX oli samal päeval lõpetanud oma vahetuse. 8.
  17. Kaitsja leiab, et ütluste hindamisel tuleb lähtuda ka nende elulisest usutavusest. Küsides, kas mingi käitumine on eluliselt usutav, küsitakse tegelikult, kui tihti või kui tavaliselt seda ette tuleb. Mida sagedasem on mingi käitumine, seda suurem on sellise käitumise eluline usutavus. Süüdistuse versioon kavatsetud tapmisest ei ole eluliselt usutav, sest sündmuse tuvastatud asjaolud on ebausutavad (toimepanija ei põgene, vaid heidab kannatanu otsa magama; omaniku identifitseerimist võimaldav relv jäetakse sündmuskohale maha; kannatanu verega määrdunud rõivaid ei varjata). 8.
  18. Kaitsja arvates jättis maakohus alusetult tõendina arvestamata dokumentaalse tõendina esitatud dr AA arvamuse, milles oli uuritud XX relvalt võetud DNA proove. Maakohus võttis arvamuse küll vastu, kuid jättis tõendina arvestamata põhjusel, et see sisaldab eriteadmistel põhinevaid järeldusi. Kaitsja selle seisukohaga ei nõustu, märkides, et

§ 123

lg 1 ega ükski teine

säte sellist piirangut dokumentaalsetele tõenditele ette ei näe. Seejuures oli maakohus ise võtnud ilma ühegi sisulise põhjenduseta, ja seega

§-i 2861 rikkudes, kaitsjalt võimaluse esitada dr AA arvamus ekspertiisiaktina. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

  1. Kriminaalkolleegium, olles kuulanud avalikul kohtuistungil ära prokuröri, kaitsjad ja süüdistatava, olles tutvunud kaitsjate apellatsioonide, samuti kriminaalasja materjalidega, asub seisukohale, et kaitsjate apellatsioonid on põhjendatud ning Harju Maakohtu
  2. augusti
  3. a kohtuotsus tuleb kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt tühistada. Oma seisukohti põhjendades käsitleb kolleegium esmalt kriminaalmenetluse õiguse olulisi rikkumisi, mis on aset leidnud XX-le esitatud süüdistuse arutamisel maakohtus (I), seejärel annab ringkonnakohus asjas kogutud tõenditele omapoolse hinnangu, käsitledes olemasolevate tõendite valguses nii esitatud süüdistust kui ka kaitsjate püstitatud versioone toimunust (II). Järgnevalt lahendab kolleegium süüteomenetlusega tekitatud kahju taotluse, tsiviilhagi ning kriminaalmenetluse kuludega seonduvad küsimused (III) ja lahendab kriminaalasja (IV). I 12 1-16-9925
  4. Maakohus on vaidlustatud otsuse tegemisel eksinud otsuse põhjendamise kohustuse vastu ning see on arutataval juhul kolleegiumi arvates käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 järgi.

Otsuse põhjendamise kohustust on rikutud esmalt sellega, et maakohtu järelduste kujunemine ei ole jälgitav. Samuti on maakohus tõendeid hinnanud ühekülgselt ning juba ette kujunenud eelarvamusest lähtuvalt. See omakorda on viinud olukorrani, kus maakohus on jätnud sisulise käsitluseta kaitsjate püstitatud versioonid toimunust. 10.

  1. Kolleegium nõustub kaitsjate apellatsioonides märgituga, et maakohtu järelduste kujunemine ei ole kohati üldse jälgitav, sest maakohtu otsuses pelgalt refereeritakse tõendeid ja tehakse neist seejärel lakooniline järeldus ilma tõendeid sisuliselt analüüsimata. Nii on vaidlustatud kohtuotsuse p-s 2.
  2. mitmes lõigus refereeritud tõendeid, lisamata neile mingitki maakohtu käsitlust vastava tõendi seondumisest teiste tõenditega ja hinnangut selle kohta, kuidas ja mida vastav tõend XX-le esitatud süüdistusest tõendab. P 2.
  3. viimases lauses sisaldub aga kogu eelnevat punkti kokku võtva järeldusena maakohtu hinnang, et aset on leidnud teise isiku tapmine. Miks selline järeldus, kuidas maakohus sellisele järeldusele jõudis, seda ei ole võimalik mõista. Tuleb silmas pidada, et järeldus teise isiku tapmise kohta ei ole mitte pelgalt faktiline järeldus selle kohta, et on põhjustatud isiku surm, vaid see on õiguslik järeldus selle kohta, et teise isiku surm on põhjustatud tahtlikult ja koosseisupäraselt (kas KarS § 113 või mõne karistusseadustikus sätestatud tapmise erikoosseisu mõttes). Milline maakohtu mõttekäik võiks refereeritud tõenditest sellise järeldus tegemist toetada, on võimatu mõista. Samavõrd lootusetu on mõista, mille põhjal on maakohus vaidlustatud otsuse p-s 2.
  4. jõudnud järeldusele, et kannatanu tappis süüdistatav. See otsuse punkt sisaldab esmalt taas lõikude kaupa refereeringut erinevatest tõenditest (milles kõigepealt kirjeldatakse pikalt YY surmale eelnenud pärastlõunal ja õhtul toimunut ning kannatanu ja süüdistatava isikuid ja eluviise. Kannatanu surmani viinud sündmusest räägib maakohus aga väga napilt ja hajutatult vaidlustatud otsuse lk-del 10-
  5. Seejuures ei viidata ühelegi konkreetsele tõendile, mis kinnitaks kohtu järeldusi, et „XX surus kannatanu vastu seina (kontaktlasu kindlaks sooritamiseks parim asend […]“ (tl 76 prd-l, kd I) ning et „YY ja XX vahel tekkis mingisugune konflikt […], mille käigus XX tulistas YY kontaktlasuga surnuks“ (samas, tl 77). Kohtu järeldused on tehtud üksnes abstraktselt „tõendite pinnalt“ (samas, tl 76 prd-l) või rajatud „elulisele usutavusele“ (samas). Otsuse lk-l 12 (samas, tl 77 prd-l) on maakohus asunud seisukohale, et „prokurör on oma süüdistuskõnes väga täpselt esitanud sündmuste kronoloogia
  6. septembri 2016 kohta ja kohtul ei ole vähimatki põhjust seda ümber hinnata, kuna asjas kogutud ja kohtuistungil uuritud tõendid toetavad täielikult prokuröri versiooni juhtunu kohta“. Paraku puuduvad need asjas kogutud ja kohtuistungil uuritud konkreetsed tõendid, millele kohus oma niisuguse seisukoha rajada saaks. 10.
  7. Kohtupraktikas on omaks võetud seisukoht, et kohus võib oma järeldused rajada ka pelgalt kaudsetele tõenditele, mis eeldaks mitmest kaudselt süüdistuse versiooni kinnitava tõendi põhjal sellise süsteemi tuvastamist, mis ei jätaks mõistlikku kahtlust, et süüdistatav on süüdistuses kirjeldatud kuriteo toime pannud. Arutatavas asjas ei ole maakohus aga analüüsinud 13 1-16-9925 ka mitte kaudsete tõendite kogumit, vaid rajanud enda järeldused pelgalt oletustele ja abstraktsetele lausungitele. 10.
  8. Kolleegium märgib edasiselt, et tõendite analüüs kriminaalasja arutamisel maakohtus on olnud selgelt ühekülgne. Maakohus on tõendeid hinnanud neile juba ette kindlaksmääratud tähendust andes, mis läheb vastuollu

§-s 61 sätestatud põhimõtetega. Selleks, et kohus saaks tõenditele omistada mingi tähenduse seoses tõendamiseseme asjaoludega, tuleb vastavat tõendit igakülgselt hinnata – s.t analüüsida, millistele asjaoludele vastav tõend osutab, kuidas seondub tõend teiste tõenditega ja kas seda teiste asjakohaste tõenditega koos vaadeldes kirjeldab see asjaolu kindlalt ühel viisil või võimaldab asjaolu mõista mitmeti. (Loomulikult tuleb tõendi hindamisel anda vastus ka tõendi lubatavuse ja usaldusväärsuse küsimustele). XXle esitatud süüdistuse arutamisel maakohus tõendeid niisugusel viisil ei analüüsinud. 10.

  1. Kohus ei pööra tähelepanu nt sellele, et kannatanu surnukeha asendina on sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseeritud küliliasend, pea vasakul põsel. Samas on laibast tehtud fotodel selgelt arusaadav, et kannatanul on veri suust ja ninast välja voolates nirisenud paremale põsele, mitte aga vasakule. Maakohus on seda vastuolu pikemalt kaalumata järeldanud, et veri sai laiba paremale näopoolele valguda pärast seda, kui surnukeha sündmuskohal liigutati (maakohtu otsus, tl 77-77 prd-l, kd IV). Ometi on selline versioon toimunust vähemalt vastuoluline ja vajanuks vähemalt maakohtu sisulist tähelepanu, et kuidas on võimalik, et veri ei valgunud külili ja pisut allapoole suunatud näoga laiba suust ja ninast välja enne, kui ta selili keerati. Samuti on maakohus kriitikameeleta leidnud, et kannatanut tulistas süüdistatav, kuigi nii relvalt (päästikukaitse servadelt) kui ka padrunilt on leitud mh tõenäoliselt kannatanu bioloogilist materjali (maakohtu otsus, tl 75 prd-l, kd IV). Kohtu oletused selle kohta, kuidas võis YY bioloogiline materjal relvale ja padrunile sattuda ongi ju pelgalt oletused ning sama tõenäolistena oleks võimalik püstitada veel teisigi versioone, kuidas kannatanu DNA relvale sattuda võis. Ka andes hinnangut, et tulistamiseks pidi XX relva vahetult enne laskmist vinnastama, ei ole maakohus tähele pannud, et sellist vajadust ükski asjas kogutud tõend ei toeta ning võimalik on see, et relv oli juba eelnevalt vinnastatud ja laskevalmis (maakohtu otsus, tl 77 prd-l, kd IV). 10.
  2. Eelmises punktis nimetatud ja ka teistele tõenditele hinnangut andes pidanuks maakohus kahtlemata erinevaid tõlgendusvõimalusi tähele panema ja neid ka sisuliselt analüüsima, seda iseäranis põhjusel, et kaitsjad on sõnaselgelt tõendite mitmeti mõistetavusele viidanud ja püstitanud lisaks esitatud süüdistusele veel mitu versiooni, mis võis
  3. septembri
  4. a õhtul XX ja YY vahel juhtuda. Kaitsjate püstitatud versioonid toimunust on maakohtu otsuses paraku kas üldse käsitlemata jäetud või siis ka lakooniliselt neid eitatud, ilma, et oleks võimalik mõista maakohtu sellesisulise argumentatsiooni kujunemist. Kolleegiumi hinnangul ongi teatud juhtudel põhjendatud kaitsja püstitatud versioonidele suurt tähelepanu mitte pühendada, sest need ei haaku tehioludega või on ka lihtsalt olemuslikult pigem fantastika valda kuuluvad. Seevastu olukorras, kus süüdistusele esitatakse vastukaaluks prima facie realistlik konkureeriv sündmuste käigu kirjeldus, ei saa maakohus seda lihtsalt niisama kõrvale heita, vaid peab nimetatud versiooni asjas kogutud tõendite valguses testima, et välja selgitada, kas tõendite põhjal võib tõepoolest kõne alla tulla alternatiivne käsitlus toimunust. Arutatava kriminaalasja 14 1-16-9925 puhul on olnud silmatorkav prokuröri püüd süüdistuse versiooni kaitstes naeruvääristada kaitsjate püstitatud kaitseversioone (vt ringkonnakohtu istungi protokoll lk 5; samuti maakohtu
  5. mai
  6. a istungi protokoll, tl 11, kd IV), kus prokurör ironiseerib kaitseversioonide üle. Maakohus on aga sellise lähenemisega kaasa minnes jätnud tähelepanuta enda kohustuse mitte valida sobivamat, loogilisemat või tõenäolisemat versiooni toimunust, vaid tuvastada, et süüdistatavale esitatud süüdistus on tõendatud väljaspool mõistlikku kahtlust.
  7. Lisaks põhjendamiskohustuse rikkumisele tuleb aga maakohtule teha ka muid etteheiteid seoses kriminaalmenetlusõiguse normide eiramisega kriminaalasja arutamisel maakohtus. Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendamatult jätnud tõendite hulgast kõrvale kaitsjate esitatud tõendi (asjatundja TB ütlused), rikkudes sellega süüdistatava kaitseõigust. Samuti on maakohus põhjendamatult jätnud rahuldamata kaitsja M. Kurmi taotluse täiendava DNA-ekspertiisi määramiseks, millega rikuti kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtet ja ka XX kaitseõigust. 11.
  8. Puutuvalt M. Kurmi taotlusse DNA-täiendekspertiisi määramise kohta märgib kolleegium, et kaitsjale tulnuks anda mõistlik võimalus oma väiteid kinnitavaid tõendeid esitada. Maakohus on sellise võimaluse kaitsjalt aga täielikult ära võtnud, jättes täiendava DNA-ekspertiisi määramise taotluse rahuldamata, põhjendades seda kohtuotsuses üksnes sellega, et arvestades asjas kogutud teisi tõendeid, mis on omavahel kooskõlas ja annavad sündmusest selge ülevaate, ei annaks kaitsja taotletud ekspertiis asja lahendamiseks olulist tõenduslikku teavet kriminaalasja aineks oleva kuriteo kohta. Samas, keeldudes kaitsja taotluse rahuldamisest, on maakohus viidanud hoopis muule põhjusele, nimelt leides, et täiendekspertiisi määramine venitab põhjendamatult kriminaalasja arutamist. Tuleb ka osutada, et maakohus ei ole oma otsuses välja toodud, milliseid tõendeid kogumis hinnates saab väita, et täiendekspertiisi määramine olnuks ebaotstarbekas. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et maakohus pidanuks kaitsja taotluse täiendava DNA-ekspertiisi määramiseks rahuldama. 11.
  9. Seejuures aga peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et kaitsja M. Kurmi maakohtule esitatud dokumendi, mis sisuliselt on DNA ekspertiisiakt, käsitamine dokumentaalse tõendina ei ole kohtumenetluses lubatav. Riigikohus on
  10. novembri
  11. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10 leidnud, et mitteõiguslike (sh meditsiinialaste) eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt ka RKKKo asjas nr 3-1-1-35-06, p.7.5). Tõendamiseseme asjaolud, mille esinemist kaitsja on soovinud tuvastada dr AA arvamuse ja järeldustega, eeldavad meditsiinialastele eriteadmistele tuginevate ja konkreetset kriminaalasja puudutavate järelduste tegemist ning seega ekspertiisi määramist (vt ka RKKKo asjas nr 3-1-1-142-05, p-d 9-16). Järelikult oli vastava dokumentaalse tõendi puhul tegemist kriminaalmenetluses lubamatu tõendiga ning seega on maakohus õigesti jätnud kaitsja esitatud dr AA arvamuse arvestamata. 15 1-16-9925 11.
  12. Kolleegium leiab, et asjatundja TB ütluste kõrvale jätmine, kuna need ei oma tõenduslikku tähtsust, sest ei haaku asjas kogutud tõenditega vähimalgi määral, on olnud põhjendamatu. TB küsitleti kohtuistungil (maakohtu
  13. märtsi
  14. a kohtuistungi protokoll tl 91-100, kd I) põhimõtteliselt kolme protsessi kohta – kontralateraalse ülekande, ajus virgatsainete kriisi põhjustatava äkilise unnevajumise ja sellest tingitud mälu iseärasuste kohta. Erinevalt maakohtu märgitust, omavad kolleegiumi hinnangul mõlemad protsessid võimalikku seost arutatava kriminaalasja tehiolude ja kogutud tõenditega. Arutataval juhul, st olukorras, kus ei ole üheselt selge, mis kannatanu ja süüdistatava vahel toimus ega ka see, kas on võimalik, et lask võis olla põhjustatud instinktiivsest liigutusest, on vajalikud teaduslikud teadmised inimese teadvuse seletamiseks. Asjatundja ütlused on vajalikud hindamaks ka süüdistatava ebatavalist käitumist pärast lasu toimumist – tema uinumist kannatanu otsas, rasket und oma korteris ajal, mil sinna sisenesid politseinikud ning tema mäluga seonduvat. Seetõttu pidanuks maakohus nimetatud tõendit kindlasti hindama ja tegema seda kogumis teiste kohtu käsutuses olnud tõenditega. Kolleegium analüüsib TB ütlustest nähtuvat sisuliselt allpool otsuse p-des 20 ning 26.-26.
  15. 11.
  16. Erinevalt kaitsjate märgitust, ei pea kolleegium kaitseõiguse rikkumiseks ega põhjendamatuks seda, et maakohus jättis tõendite kogumist välja süüdistatava XX
  17. oktoobri
  18. a kuupäevaga dateeritud omakäelised seletused. Maakohus märkis selle kohta, et nimetatud dokument ei ole tõendina usaldusväärne, sest sellest ei ole võimalik järeldada dokumendi koostamise aega, samuti on dokumenti tehtud erinevat tooni kirjutusvahendiga parandusi ja allkiri ning kuupäev on kirjutatud erinevat tooni kirjutusvahendiga. Ühtlasi on seletused vastuolus teiste tõenditega. Maakohtu niisuguse hinnanguga pole põhjust nõustuda, sest arutataval juhul ei oleks maakohus omakäelist seletust üldse iseseisva tõendina vastu võtta tohtinud.

§-de 288 ja 293 kohaselt saab süüdistatavast kui tõendi allikast lähtuv teave kriminaalmenetlusse tõendina kanduda üldjuhul läbi tema ristküsitlemise kohtuistungil. Juhul, kui süüdistatav keeldub kohtus ütlusi andmast, saab vastavalt

§ 294p-le 1 kõne alla tulla kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine.

Kahtlustatava ütluste andmine kriminaalmenetluses on reguleeritud omakorda

§-des 75 ja 76, milles ei nähta ette võimalust, et kahtlustatav võiks ütluste andmise asendada omakäelise seletuse koostamisega. Kui kahtlustatav koostab kohtueelses menetluses omakäelise seletuse ja edastab selle menetlejale, siis selleks, et seletuses sisalduvat teavet saaks kriminaalmenetluses tõendina käsitleda, tuleks kahtlustatav vastavate asjaolude kohta üle kuulata ja kanda ülekuulamisel antud ütlused kahtlustatava ülekuulamise protokolli. Seega on maakohtu seisukoht XX omakäelise seletuse kõrvalejätmiseks olnud küll õige, kui selleni viinud põhjendused ebaõiged. XX kohtueelses menetluses antud ütlusi käsitleb kolleegium sisuliselt allpool p-des 19-20. 11.5. Eelkäsitletud rikkumised ühes ühekülgse lähenemisega tõenditele ja kaitsjate püstitatud versioonide sisulise analüüsita jätmine on arutataval juhul tervikuna hinnatavad ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumisena

§ 339lg 1 p 12 tähenduses.

Ausa kohtumenetluse põhimõte tähendab muuhulgas õigust end ise või kaitsja vahendusel kaitsta. Kõnealuse põhimõtte rakendamisel peab arvestama ka sellega, kas kohtulik arutamine konkreetses kriminaalasjas on tervikuna olnud aus ja õiglane. Õiglane on menetlus, mis aitab 16 1-16-9925 kaasa menetluses õige tulemuse saavutamisele (RKÜKo ashas nr 3-1-2-2-11, p 24). Ausa kohtumenetluse eelduseks kõige laiemas tähenduses on poolte võimalus esitada oma seisukohad tingimustes, mis ei seaks neid teiste pooltega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. Kui süüdistataval ei ole võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta, võib sel olla kumulatiivne toime, mistõttu kohtulik arutamine võib tervikuna ebaõiglaseks osutuda (RKÜKo asjas nr 3-1-2-1-00, p 12). Arutataval juhul ongi tegemist olukorraga, kus maakohus ei ole andnud kaitsjatele võimalust süüdistatavat kaitsta, mis seisneb selles, et maakohus on tähelepanuta jätnud kõik kaitsjate püüdlused ja nende esitatud argumendid. Kohus on lugenud eluliselt usutavamaks prokuröri süüdistusversiooni ning pühendanud kaitsjate argumentidele üksnes paar lauset, mis sisuliselt ei lükka ühtegi väidet ümber, vaid milles on kokkuvõtvalt lakooniliselt märgitud, et kaitsjad ei ole esitanud ühtegi argumenti, mis peaks panema kohut kahtlema prokuröri esitatud süüdistusversioonis. Selline lähenemine, kus kaitsjatele on tehtud sisuliselt võimatuks süüdistatava kaitsmine on vastuolus kriminaalmenetlusõiguse fundamentaalsete põhimõtetega. See näitab maakohtu ebaõiget lähenemist kriminaalmenetlusele, kus mitte kumbki poole ei võistle tõenäolisema versiooni väljapakkumise nimel, vaid riigil – selleks, et teha süüdimõistev kohtuotsus – lasub kohustus väljaspool mõistlikku kahtlust tõendada süüdistuse versioon ja järelikult kummutada kõik muud mõistlikud võimalused toimunust.

  1. Ehk küll kolleegiumi hinnangul on arutatava kriminaalasja arutamine maakohtus olnud vastuolus ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega, maakohtu otsus on olulistes osades jäänud sootuks põhjendusteta, tõenditele antud hinnang on ühekülgne ja kaitseversioonid on jäänud sisulise hinnanguta, ei pea kolleegium vajalikuks kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saata. Selle põhjuseks on tõdemus, et arutatavas asjas puudub võimalus koguda olulisel määral uusi tõendeid ning asjas kogutud tõendeid igakülgselt ja kogumis hinnates on selge, et nende põhjal ei ole võimalik XX talle esitatud kuriteos ega üheski teises isikuvastases kuriteos süüdi tunnistada. Oma niisugust seisukohta põhjendab kolleegium alljärgnevalt. II
  2. Asudes analüüsima arutatavas asjas kogutud ja maakohtus vahetult uuritud tõendeid ning andma neile omapoolset hinnangut, märgib kolleegium esmalt, et YY surma saabumise asjaolude kohta ei ole kogutud ühtki otsest tõendit. Vaidlus puudub üksnes selles, et YY surm saabus sündmuskohalt leitud relvast Walther PPQ nr FCB9397 (mis oli süüdistatava valduses ja on tema teenistusrelv) toimunud lasu tulemusel saadud vigastuse tõttu. Mis puutub aga XXle esitatud süüdistust ja maakohtu vaidlustatud otsuses tehtud järeldust, nagu oleks süüdistatav YY kontaktlasuga kavatsetult tapnud, siis tuleb osutada, et olemasolevate tõendite valguses ei saa jõuda ilma kahtlusteta niisuguse järelduseni ja võimalikud on ka teised seletused toimunu kohta.
  3. Sündmuskohal asunud relva päästikult ja mitmelt poolt mujalt relvalt ning selle salvelt võetud proovidest leiti XX DNA profiilile viitavaid jälgi (ekspertiisiaktid tl-d 103-112, samuti tl-d 176-180, kd II). Samas on eksperdiarvamuses märgitud sedagi, et ei saa kindlalt välistada YY bioloogilise materjali sisaldumist kahes proovis: relva päästikukaitse servadelt ja padrunilt 17 1-16-9925 (tl 105, kd II). Seega on võimalik, et tõele vastab süüdistuse versioon, mille kohaselt oli relv lasu sooritamise ajal XX käes ning tema vajutas ka relva päästikule. Samas ei saa pelgalt sellele tõendile tuginedes kummutada kaitseversiooni, et relv oli lasu ajal hoopis kannatanu käes, sest ilmselgelt on ka tema olnud relvaga puutumuses.
  4. Maakohtu järeldus, mille kohaselt võib YY DNA leidumist relval ja padrunil seletada see, et XX näitas juba oma korteris YY-le oma teenistusrelva ja padruneid ning lubas neid puudutada, võib küll olla õige, kuid see ei ole kahtlemata ainus võimalik realistlik seletus kannatanu DNA kandumisest relvale. Ka maakohus ise on ses osas olnud ebalev ja leidnud, et kannatanu DNA võis relvale sattuda ka sekundaarse ülekande kaudu. Samas ei kummuta maakohtu niisugused järeldused versiooni, et kannatanu DNA võis relvale sattuda põhjusel, et relv oli tema käes. Selle võimaluse tõepära, et relv oli lasu sooritamise ajal kannatanu käes, suurendavad tunnistaja NS ütlused, mille usaldusväärsust ei ole tunnistaja ristküsitlemisel kahtluse alla seatud. Nimelt on tunnistaja NS andnud maakohtus ütlusi, millest nähtuvalt kuulis ta
  5. septembril 2016 kella 20.00 ajal lasku, avas ukse ja vaatas trepikotta. Tunnistaja väitis kindlalt, et nägi lamamas kahte meest ja paremat kätt, milles oli püstol suunaga ülespoole. Prokuröri selgitavale küsimusele vastas tunnistaja, et üks meestest oli kiilakas ja teine oli kummardunud tema kohale, pead kohakuti ning käsi oli üleval. Üks pea oli trepimademel nii, et näha oli laupa ja see oli kiilakas, teine pea oli kummargil tema kohal väga madalal ja tema nägu tunnistaja ei näinud. Tunnistaja kinnitas, et kiilaspäine mees oli all ja juustega mees peal. Tunnistaja väitis, et nägi, et käsi oli välja sirutatud üles, lae poole tervenisti sirgelt, muidu poleks tunnistaja enda sõnul kätt näinud ning talle tundus, et üles sirutatud käel oli tume varrukas (maakohtu
  6. märtsi
  7. a istungi protokoll, tl 48-50, kd I).
  8. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et selles dialoogis on kokku 3 tähelepanu väärivat aspekti. Esiteks saab sellest järeldada, et kannatanu lebas all ja süüdistatav tema peal kõhuli. Teiseks, et lae suunas sai kätt sirutada ainult see, kes oli selili ning järelikult kuulus relva hoidev käsi kannatanule. Kolmandaks, seda et relva hoidev käsi kuulus kannatanule kinnitab ka fakt, et süüdistataval seljas olnud pluusi varrukad olid helesinised (tl 38, kd I), kannatanu jope varrukad aga tumedad (tl 26, kd II). Seega ei saa asjas uuritud tõendite põhjal välistada, et relv võis olla lasu toimumise hetkel kannatanu käes.
  9. Eeltoodut ei väära ka kohtuarst-eksperdi arvamus, mille kohaselt on vähetõenäoline, et kannatanu tekitas lasuvigastuse omakäeliselt. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et ekspert ei ole kannatanu enesetulistamise versiooni tõsikindlalt välistanud, kuivõrd vähetõenäoline ei tähenda võimatut. Seejuures on oluline, et eeltoodud järeldusele jõudmiseks ei ole ekspert ekspertiisiaktist nähtuvalt teinud ühtegi uuringut. Loogiline on ka kaitsja järeldus sellest, et ehkki kannatanu ei olnud peale lasku enam võimeline tegutsema, takistas tema kätt ühele või teisele poole kukkumast see, et käsi toetus ühelt poolt vastu trepikoja seina ning teiselt poolt takistas seda süüdistatava keha, mis oli kannatanu peal. Võis olla, et kannatanu käsi oli süüdistatava ja seina vahel kinni ja toetus tagantpoolt ka vastu trepikäsipuu otsa (tl 21, kd II). Tähelepanu väärib ka asjaolu, et DNA ekspertiisiaktist nähtub, et enamik relvalt võetud proove sisaldasid nii süüdistatavale kui ka kannatanule iseloomulikke alleele, s.t et relval oli mõlema mehe bioloogiline materjal. Asjaolu, et kannatanu DNA võis sattuda relvale juba varem, kui 18 1-16-9925 YY ja XX viibisid viimase korteris, ei välista siiski seda, et relv võis olla tulistamise hetkel kannatanu käes. Oluline on, et DNA ekspertiisi tulemuste alusel ei saa enesetulistamise versiooni välistada. Samuti ei välista enesetulistamise versiooni lasujääkide ekspertiis, mille osas on maakohus õigesti märkinud, et kannatanu vasakult ja paremalt käelt ning niisamuti jope mõlema varruka otstelt leiti põlemisjääkidele iseloomulikke mikroosakesi (tl 48, kd II).
  10. Kolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, nagu võiks tõendite pinnalt teha järelduse, et „XX surus kannatanu vastu seina (kontaktlasu kindlaks sooritamiseks parim asend, sest ilma toeta saanuks kannatanu eest liikuda) ning kui kannatanu mööda seina alla vajus, kukkus purjus XX samuti“ (maakohtu otsus, tl 76, kd IV). Maakohtu arvates on üsna ilmne, et XX parema küünarnuki välisel pinnal tuvastatud marrastuse sai ta küünarnukki vastu seina libistades või kukkudes. Maakohus küll ei välista, et mingil hetkel oli YY suuteline XX-le mingit vastupanu osutama (arvestades YY-l esinenud mitteeluohtlikke vigastusi) ning nii võis YY XX küünarnukki vigastada. XX vigastus siiski kohtu hinnangul mingile vastastikusele võitlusele ei viita ja mingisugust võitlust ei ole seega aset leidnud (samas). Eeltoodud järeldused on üksnes üks võimalik interpretatsioon toimunust, mitte konkreetsete tõendite analüüsil tuginev ainus loogiline seletus. Selle tõdemuse pinnalt tuleb aga edasiselt hinnangut anda süüdistatava ütlustele.
  11. XX kohtueelses menetluses antud ja maakohtu istungil avaldatud ütlustest nähtub esmalt, et ta on kohtueelses menetluses ütlusi andnud kahel korral:
  12. septembril 2016 ja
  13. novembril
  14. Seejuures esimesel korral on ta märkinud, et ei mäleta, et oleks kuriteo toime pannud, on selgitanud ühist õhtu veetmist kannatanuga ja seda, et ta ärkas siis, kui tema toas seisid tema kolleegid politseist (tl 177-178, kd III). Teisel ülekuulamisel on XX andnud ütlusi, et pärast seda, kui ta oli YY-ga enda kodus alkoholi tarvitanud, hakkasid nad kuhugi välja minema, kuid trepikojas tekkis neil rüselus ja omavaheline raske võitlus, mille käigus ta üritas kannatanu tugevast haardest vabaneda. Ühtlasi on ta esitanud oletusi selle kohta, mismoodi võis relvast lask toimuda (tl 181-182, kd III). Kolleegium märgib, et kahtlemata on esimesel ja teisel ülekuulamisel antud ütluste vahel erinevus. Samas ei ole nende erinevuste põhjal põhjust automaatselt järeldada, nagu oleks XX ütlused tervikuna vastuolulised ja ebausaldusväärsed (või nii nagu leidis maakohus, ebausaldusväärsed sündmuste osas, mis leidsid aset alates alkoholi tarvitamisest XX korteris). XX teistkordsel ülekuulamisel antud ütlused langevad kokku muude tõenditega. Nii on YY surnukeha läbivaatusel tuvastatud tema käsivarrel muljumisjäljed, mis viitavad sellele, et süüdistatav võis püüda YY endast tugevajõuliselt eemale suruda või lahti rebida. Lasuhaava asukoht ja lasu suund on sellised, et need võivad väga vabalt olla põhjustatud juhuslikult kukkumise või rüseluse käigus.
  15. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et üksikud vastuolud erineval ajal antud ütluste detailides võivad olla seletatavad inimese mälu toimimise iseärasustega, mille kohta on omakorda asjatundjana ütlusi andnud TB. Arutataval juhul ilmneb tõenditest sündmustiku ebatavalisus – süüdistaav oli raskes joobes ja jäi pärast lasu toimumist kannatanu otsa magama. Ka pärast oma korterisse tagasiminemist (olles eelnevalt sündmuskohale kaotanud relva), uinus ta sügavalt ja ärkas alles seepeale, kui tema toas seisid politseinikud. Sellised asjaolud lisavad veenvust võimalusele, et XX uinus sündmuskohal just TB ütlustest nähtuvatel asjaoludel – põhjusel, et 19 1-16-9925 tema ajus ammendusid inimese ärkveloleku tagamiseks vajalike virgatsainete varud. Sel põhjusel võis ta pärast ärkamist vahetult uinumisele eelnenud sündmuste kohta kogeda ka mälulünki (vt TB ütlusi, maakohtu
  16. märtsi
  17. a istungi protokoll, tl-d 94-96 , kd I). Seetõttu on võimalik, et esimesel ülekuulamisel ei pruukinud toimunud sündmused olla XX-le veel sellisel määral meenunud kui need olid viimaseks ülekuulamiseks. Samuti nõustub kohtukolleegium kaitsjaga selles, et maakohus ei ole nimetanud, millised on need tõendid, mille sisu on olulises osas XX ütlustega vastuolus. Õige võib olla ka see, et XX püüdis esimesel ülekuulamisel tõde varjata. Samas aga nõustub ei tähenda see, et süüdistatava hilisemaid ütlusi ei tohiks üldse uskuda. Märkimist väärib seegi, et XX oleks võinud toimunud sündmustest rääkida ükskõik mida, et end õigustada, kuid ta on rääkinud vaid seda, mida ta mäletab. Need mälestused aga ei ole teda kuigi tugevalt õigustavad või toimunut kannatanule omistavad.
  18. Pelgalt asjaolu, et XX kehal ei ole tuvastatud kaklusele viitavaid vigastusi, ei tähenda, nagu ei haakuks süüdistatava ütlused muude tõenditega. Vigastused oleksid iseloomulikud kaklusele, mis seisnenuks löömises, kuid XX on aset leidnud võitlust kirjeldanud teisiti, kasutamata kordagi löömisele viitavaid formuleeringuid, vaid rääkides rüselusest, võitlusest, haardest vabanemisest, vabaks rebimisest ja nurka surutusest. Selliselt on ka arusaadav, et tema kehale ei pruukinud võitlusest mingeid jälgi jääda. Tuleb ka märkida, et kannatanu kehal pole samuti tuvastatud muid võitlusele viitavaid jälgi kui verevalumid (sinikad) õlavartel. Muud vigastused (põrutused) võivad olla tekkinud ka kukkumise käigus (surnu ekspertiisi akt, tl 5176, kd II). Maakohtu järeldused, nagu oleks ütlused võitluse kohta ebausutavad, sest XX oli treenitud ja erikoolituse läbinud isikuna alkohoolikust kannatanust oluliselt tugevam ja pidanuks temast vaevata jagu saama, on meelevaldsed ja oletuslikud. Asjas ei ole kogutud mingeid tõendeid selle kohta, kui sportlik või tugev oli kannatanu ning millist vastupanu suutnuks ta süüdistatavale osutada. Samuti ei ole maakohus asjakohaselt arvestanud sellega, et nii süüdistatav kui ka kannatanu olid uuritava sündmuse ajal alkoholijoobes.
  19. Üks põhimõttelisi vaidlusi tekitanud küsimus arutatavas kriminaalasjas on olnud YY laiba asend vahetult pärast tema surma saabumist. Maakohus märgib, et kaitsja väited sellest, et laiba asend oleks pidanud olema teistsugune, kui XX oleks YY tulistanud, on ekslikud. Maakohus viitab seejuures
  20. septembril 2016 kell 20.30 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli juures olevale fotole, millelt nähtub laiba asend vahetult peale kuriteosündmust (tl 2, kd II). Laiba asend nimetatud fotol on kooskõlas protokollis kirjeldatuga. Maakohus väidab, et kontaktlasuga tulistamisel, kui YY oli surutud vastu seina ja tulistaja asus tema vastas, ei pidanud ohver tingimata maha kukkuma nagu tikk, vaid on eluliselt usutav, et ta vajuski sellisesse asendisse nagu esimesel surnukehast tehtud fotol on näha. Kohus ei pidanud asjakohaseks kaitsja väiteid sellest, et surnukeha fotodelt on näha, et ohvril on veri ninast valgunud mitte vasakule, vaid paremale põsele ja seega ei saanud laiba esialgne asukoht olla selline, et ta oli vasakul küljel. Kohtukolleegium maakohtu nimetatud järeldusega ei nõustu. 22.
  21. Ükski asjas üle kuulatud tunnistaja ei ole kordagi öelnud, et kannatanu lamanuks külili – tunnistaja RE välistas kannatanu külili lebamise võimaluse (tl 46-47, kd I), tunnistaja NS ütlustest saab järeldada, et kannatanu oli selili asendis (tl 48-49, kd I). Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et pärast kannatanu selili pööramist tehtud fotodelt nähtub, et kannatanu paremal põsel 20 1-16-9925 on rohkelt verd ning tema vasak põsk on peaaegu puhas (sündmuskoha vaatlusprotokoll, tl 19 ja 23, kd II). Kohtuarst-ekspert selgitas kohtus, et kannatanul oli muuhulgas vasaku kopsuarteri, aordi ja bronhi vigastus ning ta oli aspireerinud verd (tl 86, kd I). Kui kannatanu oleks olnud vasakul küljel, nagu nähtub esimese vaatlusprotokolli lisaks olevalt fotolt, millest maakohus kannatanu asendi kindlakstegemisel lähtus, oleks veri voolanud alla mööda vasakut põske. Seega on ilmne, et kannatanu algne asend pärast kukkumist pidi olema teine. Loogiline on, et veri ei saa ülespidi voolata. Lisaks tuleb osutada, et vahetult pärast kannatanu pööramist tehtud fotodelt nähtub ka asjaolu, et põsele voolanud veri ei ole sinna voolanud äsja, st tegemist ei ole värskete verejälgedega, vaid tegemist on juba hüübinud verega. Seetõttu on loogikavastane maakohtu käsitlus sellest, et veri valgus YY näole alles siis, kui arstid hakkasid surnukeha liigutama (maakohtu otsus, tl 77 prd-l, kd IV). Ei ole võimalik, et kannatanu oleks lebanud külili pea suunatud alla ja paremale ning veri püsis kuni kiirabi tulekuni kannatanu ninas ja suus. Samuti ei oleks sellisel juhul saanud kannatanu pea alla tekkida vereloiku, mille olemasolu on tunnistajad kinnitanud (maakohtu
  22. märtsi
  23. a istungi protokoll, tl-d 40, 43, 45, kd I). Sama nähtub ka
  24. septembri
  25. a teiselt (kell 21.00 koostatud) sündmuskoha vaatlusprotokolli lisaks olevatelt fotodelt 20-22 (tl-d 18-19, kd II). 22.
  26. Seetõttu nõustub kolleegium kaitsjaga, et asend, mille fikseeris esimesena kohale saabunud politseinik, ei saanud olla asend, millesse kannatanu lasu tagajärjel maandus. Kannatanut võis liigutada kas seesama politseinik, kes tegi kõnealuse foto või liigutas teda süüdistatav. Arvestades eeltoodut, on ebaõige maakohtu väide, et protokoll ja tunnistajate ütlused riimuvad. Samuti toob kaitsja õigesti välja, et ehkki maakohus leidis, et tunnistaja SS ütlused esimese vaatlusprotokolliga riimuvad, ütles SS tegelikult, et ta ei mäleta alumise mehe asendit (maakohtu
  27. märtsi
  28. a istungi protokoll, tl 45, kd I). Surnukeha tõenäoline asend pärast surma saabumist, kuid enne kui surnukeha sündmuskohal liigutati, omab asjas olulist tähtsust seetõttu, et see lisab kaalu võimalusele, mis nähtub tunnistaja NS ütlustest: nimelt, et pärast lasku oli relv kannatanu käes. Samuti aitab see selgitada teisi võimalikke versioone toimunust, sh rüseluse või kukkumise käigus lasu juhuslikku toimumist.
  29. Maakohus luges tõendatuks, et XX surus kannatanu vastu trepikoja vasakut seina, et kannatanu ei saaks eest ära liikuda. Seejärel surus ta relvatoru vastu kannatanu keha ja tulistas. Kui kannatanu mööda seina alla vajus, kukkus purjus süüdistatav talle otsa ja jäi sinna pikutama (maakohtu otsus, tl 76 prd-l ja tl 78, kd IV). Seda järeldab maakohus peamiselt kannatanu väidetavast lasu eelsest asendist, mis nähtub sündmuskoha esimese vaatluse protokollist. Eeltoodud käsitlusest järeldub siiski, et tõenäoliselt kukkus kannatanu pärast lasku kas selili või kõhuli. Nagu eelnevalt juba välja toodud, haakub tunnistajate ütlustega kõige enam kannatanu selili asend. Kolleegiumi hinnangul on asjakohane ka kaitsja väide sellest, et kui kannatanut tulistati eest vasakult, sai ta impulsi liikumiseks eest taha paremale, mitte vastupidi. Seega on vähetõenäoline maakohtu tõendatuks loetud versioon, et süüdistatav surus kannatanu enne lasku vastu seina ja seejärel tulistas. Ehkki selline versioon ei ole täielikult välistatud, ei piisa üksnes elulise usutavuse argumendist, et tõsikindlalt möönda süüdistuses kirjeldatud tapmistegu. 21 1-16-9925
  30. Juhul, kui süüdistatav oleks tulistanud kannatanut kavatsusega ta tappa, oleks loogiline, et ta ei oleks sihtinud kaenla alla – suunaga küljelt ülevalt diagonaalis alla kannatanu kehatüve poole, vaid pigem otse rindu, pähe või südamesse. Samuti võib viidata relvatoru surumine ebaloogilisse kohta sellele, et ohvri vastupanu tõttu ei olnud võimalik seda mujale suruda või et lask toimus rüseluse käigus, ilma et laskja oleks seda tahtnud ega teadvustanud. Tähelepanu väärivad kaitsja selgitused sündmuskoha mõõtmete kohta, kus lask aset leidis (trepikoda on ruut mõõtmetega 120 cm X 120 cm). Kannatanu, kes oli 185 cm pikk ja süüdistatav, kes on 187 cm pikk, ei saanud kukkuda 120 cm alal pikali selliselt, et nende ülakehad ei oleks olnud suures ulatuses trepil. Samas nähtub tõenditest, et verd ei ole kõrgemal kui esimesel trepiastmel (sündmuskoha teise vaatluse protokoll ja sellele lisatud fotod tl-d 18, 20-21, kd II), mis tähendab, et kannatanu pea ei ole hetkekski olnud kõrgemal kui esimene trepiaste. Asjaolu, et kannatanu lebas peaga alumisel trepiastmel, on kinnitanud ka tunnistajad AK, kes on andnud ütlusi: „Nägin, et tema pea oli esimesel trepiastmel“ (maakohtu
  31. märtsi
  32. a istungi protokoll, tl 38, kd I). Kaitsja küsimusele: „Mul on küsimus nüüd all oleva isiku kohta, kus oli tema pea?“, vastas AK: „esimesel trepiastmel“ (samas, tl 41). Tunnistaja RE on andnud ütlusi: „Tema pea oli esimesel trepiastmel, kuskil all pool, kas esimesel või teisel“ (samas, tl 46). Tunnistaja NS, kes avas oma korteriukse vahetult peale lasku väitis, et meeste pead „ei olnud trepil, vaid trepimademel, esimese trepiastme juures“ (samas, tl 49).
  33. Lisaks sellele, et relv võis olla lasu toimumise hetkel kannatanu käes ja mõlemad mehed kukkusid läbi avatud ukse trepikotta ning lask toimus kukkumise ajal, on sarnastel asjaoludel võimalik ka see, et relv oli süüdistatava käes. Ka seda versiooni ei saa kohtukolleegiumi arvates täielikult välistada, ehkki tunnistaja NS väidetest järeldub, et pärast lasku oli relv kannatanu käes. Sündmustiku kohta olemas olevate nappide tõendite põhjal ei saa pidada ainuvõimalikuks süüdistuse versiooni toimunust, sest tõendid võimaldavad samaväärselt erinevaid tõlgendusi. Samuti esineb tõendite vahel vastuolusid, mida ei ole võimalik lõpuni kõrvaldada. Nii ilmneb tunnistaja NS ütlustest, et relv oli pärast lasu toimumist kannatanu käes, samas muudest sündmuskohaga seonduvatest tõenditest nähtub pigem see, et relv oli siiski XX käes.
  34. Kannatanu ja süüdistatava vahelise rüseluse või võitluse toimumist kinnitab ka fakt, et pärast lasku olid mehed asendis, kus kannatanu lebas all ja süüdistatav tema peal. Tunnistaja AK on andnud ütlusi: „Nägin X, nägin algul inimest, algul ei saanud aru, et see on tema, lähenedes nägin, et see on tema ja all veel üks inimene. […] X lamas peal ja kuna ta on küllalt suur, siis ma ei näinud tema all veel olevat inimest“ (
  35. märtsi
  36. a maakohtu istungi protokoll, tl 38, kd I). Tunnistaja SS andis ütlusi: „Kui läksid tuled põlema, nägin trepikojas trepiastmetel kahte inimest lamamas, pealmine mees lebas teise peal, see oli esimene pilt“ (samas, tl 43). Tunnistaja RE andis ütlusi: „Läksin neljast viimasena sisse, seal oli kaks meest, üks pikali trepi peal ja teine tema peal, kumbki midagi ei öelnud, astusin neist üle ja läksin oma korterisse“ (samas, tl 45). Asjaolu, et süüdistatav jäi kannatanu peale magama, tõendavad üheselt samuti tunnistajate ütlused. Tunnistaja AK vastas prokuröri küsimusele: „Kuidas X reageeris tirimise peale?“, järgmist: „Kõigepealt ei reageerinud ja siis avas silmad, silmad vaatasid erinevates suundades, kui ma nägin, et maha kukkus püstol, siis ma jooksin üles ja mis oli edasi, seda ma ei tea.“ Prokurör edasisele küsimusele: „Ma küsin selle aja kohta, mis te nimetasite, umbes minut, kas ta siis terve minuti ei reageerinud üldse teie raputamise ja tirimise 22 1-16-9925 peale?“, AK vastas: „Jah, tuleb nii välja, et pea oli paremale pööratud ja ta ei reageerinud, kui raputasin“ (samas, tl 39). Tunnistaja SS väitis, et kannatanu ja süüdistatav olid „Liikumatud, ka minu rääkimise peale keegi ei reageerinud.“ Prokuröri küsimuse peale, kas pealmise mehe silmad olid suletud või avatud, vastas tunnistaja, et need olid suletud (samas, tl 44-45). Tunnistaja RE vastas prokuröri küsimusele, kas pealmise mehe silmad olid kinni või lahti, et need olid kinni ja küsimusele, kas ta liigutas, vastas ta eitavalt (samas, tl 46).
  37. Tõendamisasjaolude paremaks mõistmiseks omab arutataval juhul kaitsja Margus Kurmi taotlusel kohtuistungil üle kuulatud Tartu Ülikooli kognitiivse psühholoogia professor TB. 26.
  38. TB andis mh ütlusi, mille kohaselt võib selline ootamatu uinumine, mis leidis aset süüdistatava puhul, tabada inimest pärast väga intensiivset füüsilise ja vaimse pinge seisundit. Sellises eksistentsiaalses seisundis tarvitab inimene ära kõik ärkvelolekuks vajalikud ressursid, s.o aju töös hoidvad virgatsained (maakohtu
  39. märtsi
  40. a istungi protokoll, tl 94-95, kd I). Sestap on võimalik, et süüdistatava ebatavalist käitumist, mil ta uinus vahetult pärast lasku kannatanu otsas, näitab, et tema ärkvelolekuks vajalikud ained ajus olid otsas, millest omakorda saab järeldada, et enne seda oli ta viibinud intensiivses vaimse ja füüsilise pinge seisundis – intensiivses võitlusolukorras kannatanuga. Seda võimalust kinnitavad omakorda tunnistaja AK ütlused, millest nähtuvalt siis, kui XX tema raputamise peale viimaks ärkas, siis ta silmad vaatasid eri suundades, ta üritas tõusta, aga ei saanud, kukkus ja pani silmad kinni (maakohtu
  41. märtsi
  42. a istungi protokoll, tl 39, kd I). Kahtlemata on üks võimalik seletus niisugusele sündmuste kulule see, et XX oli tugevas alkoholijoobes. Samas ei saa unustada, et tugev joove ei olnud hetk varem takistanud XX-l aktiivselt tegutseda – asuda koos kannatanuga kodunt lahkuma, pidada temaga võitlust. Seega ei saa kuidagi välistada ka seda, et mitte eeskätt üksi joove, vaid just sellele lisanduv tavapäratult tugev stressifaktor mõjutas XX. See omakorda kinnitab kaitsjate tõstatatud kahtlust, et süüdistuses kirjeldatud sündmustik ei kujutanud mitte XX teadvustatud ja sihipärast rünnet kannatanu vastu, vaid midagi tema jaoks ootamatut ja tema keha ressursse erakordse määrani mobiliseerima sundivat. 26.
  43. Kolleegiumi hinnangul ei saa välistada ka seda, et aset leidis kaitsjate püstitatud ühes kaitseversioonis märgitu (lask toimus rüseluse või kukkumise käigus teadvustamata instinktiivne haaramisliigutuse mõjul – nn kontralateraalse ülekande tõttu). Seda ei saa mõistlikult välistada. Ka niisugust versiooni toetavad TB kohtus antud ütlused, mille kohaselt siis, kui üks käsi teeb liigutuse, on võimalik, et teine käsi kordab sama liigutust. Asjatundja on öelnud: „[…] selle ülekande eelduste hulgas on teatud tingimused. Näiteks üldine suur pingetase, kui on üldine füüsiline nii-öelda jõu rakendamine on kõrgel tasemel, suur ja tugev, siis suureneb selle kontralateraalse ülekande tõenäosus. Kui me räägime kätest näiteks, siis sellisel juhul kogu keha, eriti jalalihaste tugev pinge soodustab seda, organismi seisund, kindlasti inimeste iga, vanemas eas on see protsess tugevam, meestel on see protsess kergemini väljenduv, sõltub väsimusest, kui inimene on välja puhanud, siis ei ole võib-olla see ülekanne nii tõenäoline, kui inimene on tugevalt väsinud, siis sellisel juhul ülekanne võib kergemini toimuda. Need ei ole absoluutsed, aga tõenäosus on suur“ (maakohtu
  44. märtsi
  45. a istungi protokoll, tl 93, kd I). Eeltoodust tuleneb, et kontralateraalse ülekande ehk haaramisliigutuse 23 1-16-9925 toimumise tõenäosus oli suur, eriti tuleb silmas pidada, et on tõenäoline, et enne lasku toimus meeste vahel jõuline rüselus ning mõlemad mehed olid tugevas alkoholijoobes. 26.
  46. Veel on TB ütlused asjakohased, hindamaks süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste usaldusväärsust – eeskätt
  47. septembril 2016 ja
  48. novembril 2016 antud ütluste vahelisi vastuolusid, seda, et XX ei ole enda sõnutsi
  49. septembril 2016 tapmisteo toimepanemisest midagi mäletanud ning seda, et tema ütluste kohaselt on mälupilt
  50. septembril 2016 toimunust lünklik ka teistkordsel ülekuulamisel
  51. novembril
  52. TB on nimelt andnud vastusena kaitsja M. Kurmi küsimusele, et kas kurnatusest tingitud järsk uinumine, võib mõjutada ka seda, mida inimene hiljem sellest sündmusest mäletab alljärgnevaid ütlusi: „Põhimõtteliselt võib mõjutada küll, selleks, et mälu kinnistuks, selleks on vaja teatud konsolideerumisprotsessi, mis kestab 10-20 minutit umbes. Põhimõtteliselt ka une ajal eelnevate sündmuste mälujäljed kinnistuvad. Juhul, kui need mälujälgede kinnistumiseks vajalikud ained, näiteks glutamiin jt. sellised ained, kui nende tase on liiga madal, siis ei pruugi see mälu väga hästi kinnistuda, sealhulgas ka une ajal. Selle tagajärjeks võib-olla, kas amneesia, täielikku amneesiat harva, võib-olla tegemist konfabulatsioonidega, midagi aetakse segi, reprodutseeritud mälu võib ka fragmenteeruda, kui nii võiks öelda. Kui kujutame ette, et need ained on nagu mingi vedelik, mis on pannil ja neid peab seal olema piisavalt, siis aju on nagu pann, millel on mõlgid sees, kui seda vedelikku jääb väheks, siis osa kohti on ilma vedelikuta ja teises kohas jälle on seda vedelikku ja mälujälgede kinnistumine on fragmentaarne, mitte kõik korraga ja üks tagajärg võib olla ka see, et osaliselt mäletab ja osaliselt mitte“ (maakohtu
  53. märtsi
  54. a istungi protokoll, tl-d 95-96, kd I). Edasisele küsimusele, et kas mälupilt sündmustest võib hiljem taastuda, vastanud „sõltub sellest, mis on aluseks, kui selle põhjuseks on just nende kinnistust tagavate ainete vähesus, siis sellisel juhul ei pruugi täielik puudumine, kui selle põhjuseks on aktiivne pidurdus või aktiivsel pidurdusel on suur roll, siis hiljem pidurduse vabanedes võib see esile tulla ja siin ei ole tegemist mitte niivõrd freudistliku Crepressiooni teooriaga, et ebameeldivad asjad surutakse alateadvusse, vaid sellel on puhtalt nii-öelda neurofüsioloogiline mehhanism, on selle aluseks, pidurdusest vabanemise järel võib esile tulla, aga kui on tegemist nende ainete puudumisega, mis mälujälgi kinnistavad, siis seal on asi keerulisem“ (samas).
  55. KarS § 12 lg 2 sätestab, et süüteokoosseisu objektiivsed tunnused on seaduses kirjeldatud tegu või tegevusetus ja seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg. Kolleegium nõustub kaitsjatega, et maakohtul tulnuks enne teo tapmiskoosseisule vastavuse hindamist analüüsida, kas arutataval juhul on üldse aset leidnud karistusõiguslikus mõttes teo kvaliteediga inimkäitumine. Mh tuginevalt TB ütlustele ei saa arutataval juhul seda asjaolu tõsikindlalt ja ümberlükkamatult tuvastatuks lugeda, sest ei ole välistatud, et kannatanu surma põhjustanud lask oli tingitud süüdistatava (või ka kannatanu automaatsest füsioloogilisest reaktsioonist – instinktiivsest haaramisliigutusest, mis leidis aset rüseluse või kukkumise käigus. On ilmne, et instinktiivse haaramisliigutuse toimumist ei kannatanu ega ka süüdistatava osas ei saa pidada ainuõigeks versiooniks toimunust, kuid niikaua, kui toimunu ei ole üheselt selge, ei saa seda kui ühte võimalikku versiooni välistada. See aga tähendab, et on võimalik, et tegu karistusõiguslikus mõttes ei leidnudki aset, millist väidet ei ole maakohus vähimalgi määral käsitlenud. 24 1-16-9925
  56. Arutatavas asjas väärib tähelepanu ka see, et nii süüdistatavat kui ka kannatanut on tunnistajate ütlustes iseloomustatud rahumeelse ja agressiivsust taunivana. Kummagi osas ei ole kunagi varem täheldatud konfliktsust ega soovi end füüsiliselt väljendada. Seega ei ole rüseluse alustamine või muule agressiivsele käitumisviisile omane omistatav kummalegi. See asjaolu on oluline n.ö kontekstina, lisades veenvust kaitsjate püstitatud kahtlusele, et YY surmaga lõppenud sündmustik võis kulgeda oluliselt erineval moel süüdistuses kirjeldatust ja selle võis kaasa tuua juhuslik päästikuvajutus nii rüseluse kui hoopis kukkumise käigus. Seejuures võis relv olla lasu toimumise ajal nii kannatanu kui ka süüdistatava käes.
  57. Samuti väärib tähelepanu, et surma põhjustanud relvast on võimalik lasku põhjustada suhteliselt kerge vajutusega püstoli päästikule. Tunnistaja MM sõnul mindi üle uutele Waltheritele seetõttu „[…] et seal on päästik hästi kerge ja lask peab tulema ootamatult […] Sõnadega kirjeldada on seda keeruline, aga ma ütlen, et see on hästi kerge, piisab kaheaastasest tüdrukust, et vajutada, et toimuks lask, siin ei ole jõudu vajagi (maakohtu
  58. märtsi
  59. a istungi protokoll, tl-d 102-103, kd I). Ka see asjaolu kinnitab, et lask võis rüseluse või kukkumise käigus toimuda ootamatult.
  60. Kokkuvõtvalt on seega süüdistusversiooni kõrval võimalikud veel muudki versioonid. Eeltoodud tõendite analüüsist nähtub, et ükski tõend ei kummuta ühtegi kaitseversiooni ning kaitseversioonid olemuslikult haakuvad asja arutamise aluseks oleva tõendikogumiga.
  61. Maakohus möönab, et on eluliselt usutav, et YY ja XX vahel tekkis mingisugune konflikt ja usutavalt oli see ka füüsiline (arvestades YY kehal esinenud muid mittesurmavaid vigastusi), mille käigus XX tulistas YY kontaktlasuga surnuks. Lisaks märgib maakohus, et on eluliselt usutav, et XX oli tulistamise ajal sedavõrd tugevas alkoholijoobes, et ta sündmust praktiliselt ei mäleta. Ta ei tajunud olukorda enam adekvaatselt ja tappis YY. Maakohus märkis, et arvestades eksperdi arvamust ja eksperdi selgitusi koostoimes teiste kohtus uuritud tõenditega, ei ole eluliselt usutav, et lask relvast oli juhuslikku laadi ja seotud mingite tahtmatute liigutustega või kellegi relvale mingi kehaosaga vastu puutumisega. Maakohtu eelnimetatud järeldused on oletuslikud ning neis kajastub vaid üks uuritud tõendite põhjal võimalik vaade toimunule. Kaitsjate püstitatud versioonid toimunust on aga tõendite põhjal samavõrra realistlikud. Kohtukolleegium nõustub kaitsjatega, et maakohus on otsuse põhjendamisel lugenud süüdistusversiooni kaitseversioonidest eluliselt usutavamaks ja sellele maakohtu otsuse põhjendus üldjoontes ka taandub. Maakohtu järeldusi toimunust võib küll pidada eluliselt usutavaks, kuid seejuures ei ole võimalik jõuda järeldusele, et kaitseversioonid oleksid eluliselt ebausutavad. Olukorras, kus tegelikult toimunu kohta tõendeid napib, saab eluliselt usutavaks pidada erinevaid versioone ja kuniks eksisteerib võimalus, et süüdistusversiooni kõrval võiks toimunut selgitada ka mõni kaitseversioonidest, on süüdistusversiooni tõendatuks lugemine vastuolus

§ 7lg-ga 3.

32. Kolleegium nendib, et süüdistatava kasuks ei tule

§ 7

lg-st 3 tulenevalt tõlgendada mitte igasugust tema süüdioleku suhtes tõusetuvat kahtlust, vaid üksnes kõrvaldamata kahtlust. Otsustamisel, kas süüteo pani toime süüdistatav, tuleb muuhulgas lähtuda välistamismeetodist, st et kohtuotsuse põhjendustes oleks pidanud kajastuma ka argumendid selle kohta, mille alusel 25 1-16-9925 kohus leidis, et tegu ei saanud arutataval juhul toime panna näiteks kannatanu ise või, et tegu kui selline ei leidnudki aset, vaid tegemist oli kukkumisest põhjustunud instinktiivse haaramisliigutusega. Kui ka kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina ei ole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole (vt nt

  1. mai
  2. a RKKKo asjas nr 3-1-1-12-07, p 8). Arutatava kriminaalasja kontekstis tuleb nõustuda kaitsjaga, et kaitseversioonid ei ole pelgalt spekulatsioon, millel tõenduslikku pidepunkti ei ole. Asja materjalidest nähtuvalt on mitmeid tõendeid, millest nähtuvad asjaolud ühemõtteliselt kaitseversioone toetavad. Ükski uuritud tõend eraldivõetuna ega tõendid kogumis ei lükka ümber kaitseversioone ning need ühtivad kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga, mis omakorda kinnitab in dubio pro reo põhimõtte rakendumist kõnealuses olukorras.
  3. Kohtukolleegium asub seega seisukohale, et kuivõrd ei ole võimalik kõrvaldada kahtlusi süüdistatav XX süüs, kuulub XX õigeksmõistmisele ka KarS § 113 lg 1 järgi. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse XX suhtes tema süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi ning mõistab süüdistatava nimetatud kuriteo toimepanemises õigeks, kuuluvad kaitsjate apellatsioonid rahuldamisele. III
  4. Süüdistatavalt võeti vabadus
  5. septembril 2016, kui ta kahtlustatavana kinni peeti. Alates
  6. septembrist 2016 kuni praeguseni on tema suhtes tõkendina kohaldatud vahistamist. Kui isik leiab, et tema suhtes läbiviidud süüteomenetlus on olnud õigusvastane ning ta soovib nõuda menetlusega tekitatud kahju hüvitamist, on tal võimalik pärast süüteomenetluses õigeksmõistva otsuse langetamist või pärast süüteo aegumise tõttu süüteomenetluse lõpetamist nõuda süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist, tuginedes SKHS § 5 lg-le 1 (
  7. novembri
  8. a RKKKm asjas nr 1-16-7507). XX kaitsja vandeadvokaat J. Tehver on
  9. mail 2017 esitanud maakohtu menetluses taotluse riigilt XX kasuks välja mõista vabaduse võtmisega tekitatud mittevaraline kahju vastavalt seadusele (s.o 39,4 eurot iga kalendripäeva kohta, mil isikult oli võetud vabadus). Maakohus jättis vaidlusaluses otsuses kaitsja eelnimetatud taotluse läbi vaatamata.
  10. septembri
  11. a apellatsioonkaebuses on kaitsja samuti taotlenud riigilt XX kasuks vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju väljamõistmist vastavalt seadusele. SKHS § 11 lg 3 kohaselt eeldatakse mittevaralise kahju tekkimist. SKHS § 11 lg 4 sätestab, et vabaduse võtmise korral hüvitatakse mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult on võetud vabadus. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutopalk, mis on jagatud 30-ga. Süüdistatavalt on
  12. novembri 2017 seisuga võetud vabadus kokku
  13. aastaks ja
  14. kuuks ehk
  15. päevaks. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja eeltoodust tulenevalt kuulub XX kasuks väljamõistmisele mittevaralise kahju hüvitis summas 16 784,4 eurot (39,4 X 426) vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest.
  16. Kaitsja J. Tehver on taotlenud jätta kannatanu AA tsiviilhagi läbi vaatamata.

§ 310

lg 2 kohaselt, kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse või lõpetab kriminaalmenetluse, 26 1-16-9925 jäetakse tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse ja mõistab XX õigeks, tuleb kaitsja taotlus rahuldada ja jätta AA tsiviilhagi läbi vaatamata. 36.

§ 181

lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades

§-s 182 sätestatud erandeid. Kuna kolleegium mõistab XX õigeks, hüvitab menetluskulud riik. Kaitsjad J. Tehver ja M. Kurm on esimese astme menetluses esitanud taotlused menetluskulude hüvitamiseks kokku summas 14 161,6 eurot. 36.

  1. Kaitsja M. Kurmi menetluskulude nimekirja kohaselt kulus tal arutatavas asjas kaitsjana tehtud tööle kokku 76 tundi ning ta taotleb kaitsjatasu arvamist menetluskulude hulka summas 4000 eurot.
  2. mai
  3. a arve spetsifikatsiooni kohaselt kulus kaitsjal kriminaaltoimikuga tutvumisele 2 tundi, kohtumisele XX-ga 2 tundi, kohtumistele professor TB-ga 2 tundi, DNA ekspertiisi taotluse tegemisele ja kohtumistele dr AA-ga 3 tundi, kirjavahetusele PPA-ga 5 tundi, päringule EKEI-le ning sellega kaasnevatele kohtumistele ja kirjavahetusele 4 tundi, mannekeeni valmistamisele 6 tundi, kohtuistungiteks valmistumisele 12 tundi, kohtuistungitel osalemisele 20 tundi ning kohtuvaidlusteks valmistumisele 20 tundi. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt toimus maakohtus kokku 8 istungit, millest Kaitsja M. Kurm osales kokku 6-l kohtuistungil.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu menetluskulu. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja kuulub

§ 181lg 1 alusel täies ulatuses rahuldamisele.

36.

  1. Kaitsja J. Tehver esitas
  2. mail 2017 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt kaitsjatasu arutatava kriminaalasja menetluses on kokku 10 161,6 eurot, sellest kaitsjale makstud tasu on kokku 9012 eurot ning kaitsjale hüvitatud ekspertide (TB, DNA-ekspert) tasud vastavalt 549,6 eurot ja 600 eurot. 36.2.
  3. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kuivõrd AA arvamus ei ole käsitletav ekspertiisiaktina ning seda ei ole võimalik tõendina arvestada, ei ole põhjendatud ka menetluskulude hüvitamine temale makstud tasu, s.o 600 euro ulatuses. Kohtukolleegium peab siinkohal vajalikuks selgitada, et täiendava DNA ekspertiisi määramata jätmise osas ei ole kaitsjad ka maakohtu otsust vaidlustanud. 36.2.
  4. Professor TB tasu osas peab ringkonnakohus kaitsja taotlust summas 549,6 eurot põhjendatuks, kuivõrd TB-ga kohtumisele kulus kaitsja M. Kurmi taotluse kohaselt kokku 2 tundi ning Harju Maakohtu
  5. märtsi
  6. a kohtuistungil osales TB kokku 2 tundi ja 22 minutit. Sellise ajakulu puhul oma valdkonna tippspetsialistile tasuna makstud 549,6 eurot ei saa pidada ülemääraseks ja seega on nimetatud osas Advokaadibüroo Tehver ja Partnerid arve alusel kantud õigusabikulu XX-le hüvitamine põhjendatud. 36.2.
  7. Mis puudutab kaitsja enda tasu, siis ei ole ringkonnakohtul võimalik kaitsja esitatud menetluskulude nimekirjast ega ka arvetelt välja lugeda, mis oli kaitsja tunnitasu, millega arutatavas kriminaalasjas õigusteenust osutati. Samuti ei nähtu esitatud dokumentidest ühegi arve spetsifikatsiooni, mistõttu ei ole kohtul võimalik üheselt hinnata, kui palju ja millistele 27 1-16-9925 konkreetsetele tegevustele kaitsjal aega kulus. Otsustamaks, mis võiks olla osutatud õigusabiteenuse ühikuhinnana tunnitasu määr, lähtub kolleegium Advokaadibüroo Tehver ja Partnerid esitatud esimesest,
  8. septembril 2016 esitatud arvest, summas 250 eurot, millele lisandub käibemaks. Ehk küll ka selle arve kohta puudub spetsifikatsioon, peab kolleegium loogiliseks, et see arve on esitatud kaitseülesande täitmisele asumisel tehtud esmaste toimingute eest, milleks arutatava kriminaalasja kontekstis võib olla asjaoludega tutvumine. Kriminaalasja mahtu ja selles sisalduvate õiguslike küsimuste olemust arvestades on mõistlik arvata, et kaitsja kulutas asjast esmase ülevaate saamiseks kaks tundi. Selliselt kujuneb kaitsja tunnitasu määraks 125 eurot (millele lisandub käibemaks), mida kohus loeb arutatava asja kontekstis mõistliku suurusega tasu määraks ja millest kohus lähtub ka kaitsja esitatud ülejäänud arvetes kajastuvate menetluskulude mõistlikkuse hindamisel. Seega loeb kolleegium
  9. septembri 2016.a arvel kajastatud kulu 300 eurot (sh käibemaks) põhjendatuks ja leiab, et see tuleb süüdistatavale hüvitada. Arvestades seda, et kaitsja esitatud arvete osas ei ole kohtul võimalik hinnata
  10. oktoobri
  11. a arve 20160174 seotust arutatava kriminaalasja menetlusega ega sellest tulenevalt ka selle kulu põhjendatust ja vajalikkust, jääb menetluskulude hüvitamise taotlus nimetatud arves kajastatud ulatuses (156 eurot) rahuldamata.
  12. novembril 2016 on kaitsja esitanud arve nr 20160192, mille kohaselt kuulus AH-l tasumisele 396 eurot (sh käibemaks). Arutatava kriminaalasja toimikust nähtuvalt, toimus
  13. novembril 2016 kahtlustatava ülekuulamine, millele kulus kokku 1 tund ja 22 minutit. Seega saab kohus eelnimetatud arvet põhjendatuks lugeda 225 euro ulatuses (sh käibemaks).
  14. novembril 2016 on koostatud arve nr 20160195, mille kohaselt kuulus tasumisele 1560 eurot (sh käibemaks). Kriminaalasja toimikust tuleneb, et
  15. novembril 2016 on kaitsja esitanud Harju Maakohtule kaitseakti, mille koostamise põhjendatud ajakuluks loeb ringkonnakohus 1,5 tundi. Seega on eelnimetatud arve põhjendatud summas 225 eurot (sh käibemaks). Sama tunnihinda (s.o 125 eurot, millele lisandub käibemaks), peab ringkonnakohus põhjendatuks ka kohtumenetluses, sest ka nendelt arvetelt ei ole võimalik välja lugeda, millise tunnihinnaga õigusteenust osutati. Esitatud
  16. märtsi
  17. a arvelt nr 20170049 nähtub üksnes, et tegemist on arvega, mis on I osa kaitsest kohtumenetluses ning tasumisele kuuluvaks summaks on märgitud 3300 eurot (sh käibemaks).
  18. märtsi
  19. a arvelt nr 20170063 nähtub, et II osa eest, mis seisnes kaitses kohtumenetluses, kuulus tasumisele 3300 eurot (sh käibemaks). Seega kaitse eest kohtumenetluses on esitatud 2 arvet kokku summas 6600 eurot (sh käibemaks). Harju Maakohtus toimus perioodil
  20. november 2016 kuni
  21. mai 2017 kokku 8 kohtuistungit (neist 2 eelistungid), mistõttu võib lugeda kohtuistungiteks valmistumisele kulunud ajaks 16 tundi. Maakohtu kohtuistungid kestsid ajaliselt kokku ligikaudu 25 tundi.
  22. mail 2017 esitatud kaitsekõne ettevalmistamise põhjendatud ajakuluks loeb kohus 5 tundi. Seega on kaitse eest kohtumenetluses esitatud arved ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud kokku 46 tunni õigusabi osutamise eest, mis mõistlikuks loetud tunnitasu määra arvestades teeks kokku 6900 eurot (sh käibemaks). Järelikult on süüdistatava eest kohtueelses ja esimese astme kohtu menetluses kantud põhjendatud kulud vastavalt Advokaadibüroo Tehver ja Partnerid esitatud arvetele kokku 8199,6 eurot, mis kuulub XX-le hüvitamisele. 36.
  23. Eeltoodust tulenevalt kuulub XX-le kohtueelses menetluses ja esimese astme kohtu menetluses kantud kulude eest kaitsjatele makstud mõistliku tasuna hüvitamisele kokku 12 199,6 eurot. 28 1-16-9925
  24. Süüdistatava lepinguline kaitsja J. Tehver on esitanud taotluse õigusabikulude hüvitamiseks apellatsioonimenetluses kokku 4800 eurot. Kulu on kantud kahe advokaadibüroo Tehver ja Partnerid arve alusel (
  25. septembri ja
  26. septembri
  27. a arved, mõlemad summas 2400 eurot, sh käibemaks). Ka apellatsioonimenetluses ei ole kaitsja esitatud arvete kohta näidanud ära mitte mingisugust kulude spetsifikatsiooni. Seetõttu lähtub kolleegium apellatsioonimenetluse kulude põhjendatuse hindamisel samadest põhimõtetest, mis kohtueelse menetluse ja esimese astme kohtu menetluse puhul, lugedes J. Tehverile makstud tasu osas mõistlikuks tunnihinnaks 125 eurot, millele lisandub käibemaks. Kolleegiumi hinnangul võib apellatsiooni koostamisel kaitsja põhjendatud ajakuluks lugeda 8 tundi. Ringkonnakohtu istung arutatavas kriminaalasjas kestis ligikaudu 2 tundi ning kohtuistungiks valmistumisele kulunud mõistlikuks ajaks võib kohtukolleegiumi hinnangul lugeda 2 tundi. Kaitsja esitatud kohtukõne ettevalmistamise põhjendatud ajakuluks loeb kohus 2 tundi. Seega on kaitsjale makstud tasu põhjendatud kokku 14 töötunni ulatuses, mistõttu on kaitsja taotlus põhjendatud ning kuulub rahuldamisele üksnes osaliselt, s.o 2 100 euro ulatuses (sh käibemaks).

§ 185

lg-s 1 sätestatakse, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337lg 1 p-des 2–4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Arutatavas kriminaalasjas teeb kohtukolleegium

§ 337lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi.

Seega jäävad apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda ning eelnimetatud 2 100 eurot kaitsjale makstud tasu kuulub väljamõistmisele Eesti Vabariigilt XX kasuks. IV 38. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4, § 340 lg-st 1 ja lg 2 p-st 1 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu

  1. augusti
  2. a otsuse XX suhtes osaliselt, nimelt KarS § 113 lg 1 järgi süüdimõistmise ja karistamise, tõkendi muutmata jätmise, temalt menetluskulude väljamõistmise, tsiviilhagi rahuldamise, kaitsjatele makstud tasu hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise ning XX-le süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata jätmise osas. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, mõistes XX KarS § 113 lg 1 järgi õigeks, tühistades talle kohaldatud tõkendi, hüvitades talle süüteomenetluses vabaduse võtmisega tekitatud kahju, hüvitades talle kriminaalasjas kantud mõistliku suurusega kaitsjatasu ning jättes kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 29

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.