Obsah (7)

§ 116§ 119§ 120§ 124§ 127§ 137§ 138

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Enely Sepp Määruse tegemise aeg ja koht 7. august 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-7179 Tsiviilasi Xxxxavaldus Xxxxain

) § 123 lg 1 kohaselt teeb kohus kõiki vanema õigusi ja kohustusi puudutatavates asjades esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.

§ 116

lg 2 kohaselt on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (vanema hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju. Sama paragrahvi lõike 1 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale (

§ 119

esimene lause).

§ 120

lg 2 p 1 alusel esindab vanem last üksinda, kui tal on lapse suhtes ainuhooldusõigus.

§ 124

lg 1 kohaselt isikuhooldus on hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. Varahooldus hõlmab õigust ja kohustust valitseda lapse vara, muu hulgas last esindada (

§ 127

lg 1 esimene lause).

§ 137

lg 1 kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

§ 138

lg-s 1 on sätestatud, et kui vanema hooldusõigus kuulub ainult ühele vanemale, võib teine vanem kohtult taotleda, et lapse hooldusõigus antaks 7 2-17-7179 osaliselt või täielikult temale üle. Avaldus rahuldatakse, kui hooldusõiguse üleandmine vastab lapse huvidele, vähemalt 14-aastane laps ei vaidle sellele vastu ning õiguse üleandmist taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. Kui hooldusõigus kuulub ühele vanemale kohtulahendi alusel, võib teine vanem taotleda hooldusõiguse üleandmist, kui kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud, või ühise hooldusõiguse taastamist.

§ 137

lg 3 alusel lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elutingimusi.

1. Harju Maakohtu 03.03.2016 määrusega on lõpetatud Xxxxja Xxxxühine hooldusõigus alaealise Xxxxsuhtes ning antud Xxxxainuotsustusõigus alaealise Xxxxigakordse viibimiskoha (sh elukoha) määramise suhtes. Kuigi lapse igakordse viibimiskoha osas on antud isale ainuotsustusõigus, tuleb seda kohtu hinnangul käsitleda siiski hooldusõiguse osalise üleandmisena isale, kuivõrd otsustusõigus hõlmab tavapäraselt endas vaid ühekordsete otsustuste tegemise õigust ning hooldusõigus kestvat õigust otsustada lapse viibimiskoha üle. Avaldaja on seega sisuliselt esitanud avalduse lapse isale kuuluva osalise hooldusõiguse üleandmiseks emale lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramise osas. Riigikohus on
2. mai
3. a otsuse nr 3-2-1-35-16 (p 13) leidnud, et otsustusõiguse saamiseks (

§ 119

) saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada. Seevastu on ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise (

§ 137

lg 1) avalduse eesmärk üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1159-15, p 25). Samuti on avaldaja taotlenud ülejäänud küsimustes vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist ning hooldusõiguse täielikult avaldajale andmist. Alternatiivselt on avaldaja taotlenud lisaks viibimiskoha osas hooldusõiguse emale üleandmisele lõpetada ühine hooldusõigus osaliselt ja anda avaldajale üle hooldusõigus lapse varahoolduse, huviringide, haridusekorralduse ning tervishoiu küsimustes.
3. Avalduse lahendamiseks tuleb kindlaks teha, kas varasema kohtulahendi tegemise aluseks olevad asjaolud on oluliselt muutunud, kas ühise hooldusõiguse üleandmine vastab lapse huvidele kas lapse ema on arvestades avaldatud asjaolusid võimeline last vaimselt ja majanduslikult kasvatama, samuti milline on tema hingeline seotus lapsega ja senine pühendumine lapse eest hoolitsemisele ning lapsele pakutavad (tulevased) elamistingimused (

§ 137lg 3).

1. Kogutud tõenditest nähtub, et Xxxx , sündinud xxxx, on avaldaja ja Xxxxühine laps (tl 17). Xxxxviibis xxxx ales 05.12.2016 kuni 16.05.2017 (tl 68; 37 pöördel). Kogutud tõenditest nähtub ka, et kumbki vanem ei ole täitnud eeskujulikult oma isikuhooldusõigus lapse suhtes, samuti on mõlemad vanemad rikkunud lapse 8 2-17-7179 varahooldusõigust ülalpidamiskohustuse ebapiisava täitmisega. Avaldaja etteheited Xxxxon suuremas osas varalised. Xxxxei ole vaielnud vastu avaldaja väidetele ülalpidamiskohustuse rikkumise ja elatise võlgnevuse kohta ajavahemiku eest, mil laps elas ema juures ning oli ema ülalpidamisel. Asjaolu, et isalt elatise saamiseks pidi avaldaja pöörduma nõudega kohtu poole, on tõendatud Pärnu Maakohtu 20.01.2014 maksekäsuga (tl 13), millega kohustati Xxxxmaksma Xxxx le elatist 160 eurot kuus. Kohus nõustub avaldajaga selles, et lapse isa on oma tegevuse, õigemini tegevusetusega tekitanud olukorra, kus laps pidi viibima ajutiselt turvakodus. Samas märgib kohus, et kui lapse ema oleks täitnud oma ülalpidamiskohustust kohaselt, oleks see tõenäoliselt vähendanud isa rahalisi raskuseid üüri tasumisel. Ka ema pole esitatud tõenditest nähtuvalt täitnud ülalpidamiskohustust kohaselt. Harju Maakohtu 27.06.2016 tagaseljaotsusega on emalt välja mõistetud elatis 215 eurot kuus Xxxxülalpidamiseks (tl 10 pöördel-11 pöördel). Avaldaja on esitatud väljavõttest (tl 12) nähtuvalt tasunud elatist kohtutäituri vahendusel
2. a veebruaris 115,91 eurot ja märtsis 111,25 eurot, seega oluliselt väiksemas ulatuses, kui ta kohustatud oli. Seega on ka avaldaja rikkunud lapse varahooldusõigust ülalpidamiskohustuse ebakohase täitmisega. Avaldaja on leidnud, et lapse isa ei ole suuteline piisavalt last ülal pidama, millisel juhul võib taas tekkida olukord, kus laps peab ajutiselt turvakodusse suunduma; avaldaja arvates on võimalik, et isa tasub avaldaja poolt makstud elatisest hoopis oma teise või teiste laste ülalpidamise eest ning kasutab elatist kasiinos mängimiseks. Kohus nõustub avaldajaga selles, et lapse isa suutlikkus tagada enda ja lapse varaline hakkamasaamine jätab soovida. Samas ei nähtu kohtule, et avaldaja ise oleks isast paremini suuteline last ülal pidama ja varahooldust teostama. Muuhulgas tegi kohus avaldaja suhtes elatise nõudes tagaseljaotsuse põhjusel, et avaldaja ei vastanud hagile. Kohtu hinnangul ei ole asjakohane avaldaja väide, mille kohaselt takistas tal hagile vastamist tasuta juristi puhkusel viibimine. Elatise nõudes on kohtul uurimisprintsiip, st avaldajal oleks piisanud vaid kohtule faktiliste asjaolude, s.o oma reaalsed sissetulekud, vara ja vältimatud väljaminekud, esiletoomisest ning kohus oleks andnud ise juhised, millised asjaolud oleks tulnud veel esile tuua, võimaldamaks elatise väljamõistmist vaid ulatuses, milles avaldaja oleks suuteline seda reaalselt tasuma. Ka asjaolu ise, et emalt lapsele ülalpidamise saamiseks oli vajalik kohtusse pöördumine, ei iseloomusta avaldajat kui lapse varahoolduse kohast täitjat ning lapse ülalpidamiseks oluliselt võimekamat vanemat
3. Osad avaldaja etteheited puudutavad isa vähest huvi lapse vastu ning tema vanemlikke oskusi. Eestkosteasutused on viidanud isa puudulikele oskustele lapse eest parimal moel hoolitseda ja lapsega sobivalt suhelda (tl 68). Muu hulgas on Tallinna xxxxüksuse juhi Tiina Simsoni kirjas välja toodud, et lapse ja isa suhe on emotsioonitu, laps näib isa kartvat ning isa nõuded poja iseseisvale hakkamasaamisele on ülemäära kõrged. Ka ei olnud isa asunud lapsele 27.06.2016 seisuga koostatud rehabilitatsiooniplaani täitma, tuues põhjuseks lapse viibimise turvakodus. Samuti nähtub eeltoodud kirjast, et nädalavahetustel või koolivaheajal ei ole isa näidanud üles aktiivsust lapsega üheskoos ajaveetmiseks. Tiina Simsoni hinnangul vajaks isa kindlasti osalemist vanemlusprogrammis. Kohtu hinnangul ei ole samas tõendatud, et isa oleks lapse hooletusse jätnud või tema huvid tagamata jätnud. Ka ei ole eestkosteasutused esile toonud, et laps oleks sattunud turvakodusse isapoolse hooletusse jätmise tagajärjel. Isa on püüdnud ka elamispinna tagamiseks teha eestkosteasutusega koostööd, s.o nii eelmise korteri üürivõlgnevuse likvideerimiseks kui ka uue ühise kodu leidmiseks (tl 37-38) ja tasuvama töö leidmiseks. Tallinna Laste Turvakeskuse teabest Xxxx kohta (tl 68) nähtub, et turvakodusse tuli Xxxxkoos isa ja lastekaitse 9 2-17-7179 spetsialistiga ning enamasti viis last kooli ning tõi koolist isa. Seega ei ole tõendamist leidnud, et isa ei ole last turvakodus viibimise ajal külastanud ega tema eest hoolitsemata jätnud. Asjaolu, et isa tema eest hoolitseb, on kinnitanud ka laps kohtule. Tallinna Laste Turvakeskuse teabest (tl 68) nähtuvalt külastas ema last 18.12.2016 ning ka jõulude ajal, 24.-26.12.
4. Asja menetlemise käigus ei ole leidnud tõendamist, et turvakodus viibimise ajal on lapse eest hoolitsenud enamasti ema.
5. Mõlemad vanemad on tuginenud teise vanema vägivaldusele lapse suhtes. Ema väitis kohtuistungil, et tema last löönud ei ole ning last on löönud hoopis isa. Kohtule jääb selgusetuks ema väidetu lapse väärkohtlemise puudumise kohta ema poolt, kuivõrd Harju Maakohtu 07.09.2016 otsusest kriminaalasjas nr 1-16-4758 (tl 54-56) nähtub, et Xxxxon tunnistatud süüdi karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemises, s.o teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest, kui see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes või see on toime pandud korduvalt. Nimetatud kriminaalasjades olid kannatanuks avaldaja alaealised lapsed Xxxx ja Xxxx . Karistus on mõistetud tingimisi ning karistuse kandmine peaks lõppema 06.03.2018 (tl 37 pöördel). Samas kriminaalasjas on samuti samade laste väärkohtlemises süüdi mõistetud avaldaja elukaaslane Xxxx(tl 37 pöördel), kellega avaldaja ka käesoleval hetkel koos elab. Seega on leidnud tõendamist, et ema on lapse suhtes vägivaldselt käitunud, sh tekitanud lapsele kehavigastusi. Ema väited isapoolse väärkohtlemise kohta ei ole menetluses tõendamist leidnud. Ka laps ise on kohtule kinnitanud, et tunneb end turvalisemalt isa juures.
6. Avaldaja on viidanud lapse isa kriminaalkorras karistatusele, sh KarS § 184 järgi (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine). Tallinna linna (Xxxx Linnaosavalitsuse kaudu) seisukohast (tl 37-38) nähtuvalt on sama paragrahvi alusel samas kriminaalasjas tehtud sama kuupäeva kandva otsusega karistatud ka avaldajat ennast. Avaldaja ei ole seda väidet vaidlustanud. Seega ei nähtu kohtule esitatud tõenditest, et avaldaja käitumine minevikus on olnud lapse isast oluliselt vähem kriminaalne ja et ema oleks seetõttu lapse kasvatamiseks sobilikum vanem.
7. Avaldaja on leidnud, et lähtuda ei tuleks vaid juba minevikus aset leidnud sündmusest ning tuleks võtta arvesse ka seda, et ema on oma käitumist parandanud ja laps on talle andestanud. Avaldaja kriminaalhooldusametnik Leina Lauri kinnitas kohtule 26.06.2017 telefoni teel (vt toimiku teadete leht), et avaldaja suhtes kriminaalhooldusametnikul etteheiteid ei ole ning samuti ei ole alkohoolsete ja narkootiliste ainete tarvitamise kahtlust. Avaldaja käitumine on olnud viisakas ja väljapeetud. Kohus leiab, et avaldaja püüdlused hoiduda edaspidi oma lapse suhtes vägivalla kasutamisest on iseenesestmõistetavad. Arvestades aga lühikese aja möödumist kuriteo toimepanemisest oma laste suhtes ning asjaolu, et kuriteo eest mõistetud karistus on alles kehtiv, ei saa kuriteo toimepanemist ja selle kordumise ohtu siiski arvesse võtmata jätta ning eeldada, et avaldaja on täielikult oma suhtumist muutnud. Muu hulgas kinnitab kohtu kahtlusi lapse turvalisuse tagatuse osas ema juures see, et avaldaja elab jätkuvalt koos Xxxx, kes samuti avaldaja laste vastu vägivalla kasutamise eest süüdi mõistetud on. Seega elaks laps ema juures koos kahe isikuga, keda tema suhtes vägivalla eest karistatud on, milline olukord suurendaks kohtu hinnangul vägivalla kordumise ohtu veelgi. 10 2-17-7179 Kohus märgib ka, et ei tugine asja lahendamisel vaid emapoolse vägivalla ohule, vaid kaalub kõiki asjaolusid kogumis.
8. Lapse isa heitis emale ette seda, et ema ei ole teadlik, milles seisneb lapse abivajadus. Isa seisukohale lisatud puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise 04.11.2016 otsusest nr 1403704 (tl 50-51) nähtub, et lapsel on tuvastatud raske puue, millest tingituna vajab ta igal ööpäeval kõrvalabi söömisel, hügieenitoimingutel, riietumisel, liikumisel, suhtlemisel, kestusega kaks aastast. Ema selgituse kohaselt ei ole ta teadlik lapse abivajadusest, kuna isa ei ole teda sellest teavitanud. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et oluline teave lapse tervise kohta on emal saamata vaid isapoolse teavitamata jätmise tagajärjel, pigem viitab see kohtu hinnangul ema huvipuudusele lapse suhtes. Muu hulgas oli emal võimalik tutvuda vastava teabega isa poolt vastavate dokumentide esitamisel kohtule (31.05.2017 seisukoha lisad, tl 50-53). Selles, milleks laps igapäevaselt abi vajab, on saanud ema veenduda ka lapsega suhtlemisel.
9. Hooldusõiguse üleandmise otsustamisel tuleks tuvastada ka mõlema vanema hingeline seotus lapsega. Kohtul puudub alus kahelda selles, et lapsel on mõlema vanemaga lähedane suhe. Seda on kinnitanud kohtule eestkosteasutuste esindajad ning kohus sai veenduda selles ka lapse ärakuulamisel. Seetõttu ei ole kohus nõus ka avaldaja seisukohaga selles suhtes, et ainult psühholoogi ärakuulamisel viibimine võimaldaks tagada arusaamise, kas laps valetab või räägib tõtt. Üldteada asjaoluna soovib laps vanemale meele järgi olla ning seetõtu on loomulik, et laps räägibki vanemale just seda, mida ta arvab vanemat kuulda tahtvat. Sotsiaalpsühholoog ja perenõustaja on välja toonud (seminar “Tugi-isiku võimalused üksikvanemaga pere toetamiseks”, 2010), et riiulises õhkkonnas peavad lapsed valima, kummal poolel nad on, See on arenguliselt raske, sest laps vajab kaitset. Põhimõtteliselt ei tahaks ta olla kummagi vanema vastu. Kui laps liitub ühe vanemaga teise vastu, tunneb ta selle pärast süütunnet. Kuna laps ei soovi vastanduda kummagi vanemaga, on seega mõistetav, kui ta mõlemale vanemale avaldab soovi just tema juures elada. Samas ei pruugi ka lapse enda soov tähendada tema huve kõige paremini tagavat lahendust. Seetõttu on oluline lapse seisukoha ärakuulamine, kuid lapse soov ei saa olla ainus asi, millest kohus hooldusõiguse vaidluse lahendamisel lähtuma peaks. Kohus märgib, et kuulas lapse ära ilma kõrvaliste isikute (ja ka vanemate) juuresolekuta ning kohtule ei jäänud veendumust, et lapse seisukohad oleks olnud mõjutatud ühe või teise vanema huvidest või et lapse arengutase ei oleks võimaldanud oma seisukohti avaldada.
10. Kohus leiab, et eeltooduga ei ole tõendamist leidnud

§ 138

lg-s 1 toodud asjaolud, mis võiksid olla aluseks vanemale kuuluva hooldusõiguse üleandmiseks. Hooldusõiguse üleandmine ei vasta ei vasta käesoleval juhul lapse huvidele ning õiguse üleandmist taotlev vanem on vähem sobilik ja võimeline hooldusõigust teostama kui vanem, kellele hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas kuulub. Avaldaja ei ole ka tõendanud, et kohtulahendi, millega lapse viibimiskoha määramise õigus isale anti, tegemise aluseks olevad asjaolud oleks oluliselt muutunud. Avaldaja ei ole vaielnud vastu sellele, et tema elutingimused ei ole vahepeal oluliselt muutunud. Vaatamata väidetavatele kavatsustele parandada oma elutingimusi ning muretseda selleks tasuvam töökoht ei ole avaldaja seda asjaoludest nähtuvalt siiski teinud. 11 2-17-7179

1. Samuti ei ole tõendamist leidnud, et esineb alus ülejäänud küsimustes (peale viibimiskoha määramise) ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja avaldajale ainuhooldusõiguse üleandmiseks. Seda ühelt poolt seetõttu, et avaldaja ei ole välja toonud, milles seisneb vanematevaheline vaidlus taotluses toodud küsimustes - avaldusest, täiendusest ja kohtuistungil esitatud seisukohtadest nähtuvalt on vanemate vahel vaidlus vaid lapse elukoha osas. Teiselt poolt seetõttu, et kui ka esineks vajadus ülejäänud osas ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, siis ei oleks põhjendatud nendes küsimustes ainuhooldusõiguse andmine just lapse emale. Kohtu hinnangul on isa teostanud hooldusõigust lapse suhtes üldjoontes lapse huvidest lähtuvalt. Lapse ema poolt pakutavad elamistingimused on samas lapsele vähem sobilikud, kui isa poolt pakutavad elamistingimused. Tõendatud ei ole ka ema poolt suurem pühendumine lapse eest hoolitsemisele ega suurem huvi lapse tervise ning hariduse suhtes.
2. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et avaldus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulude jaotus
3. TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kuivõrd käesolev lahend on tehtud lapse huvides ning menetluskulude lapse kanda jätmine ei oleks õiglane, jätab kohus menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ning lapse esindamise kulud riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik 12